Elav püha mees

Seal kaugel saarel on üks püha mees. Sellist silmavaadet tahaks kord isegi omada.

Eks ma ikka

Kuigi ma pean end kristlaseks, siis ausalt, vahel ikka mõtlen, et kuidas selle Jumala, Taeva ja Põrguga ikka lood on. Kas kahtlen? Võib-olla. Eks ole kahtleminegi üks mõtlemise viise, kuidas end ja enda ümber pidevalt muutuvat ümbrust mõtestada. Küsimus on ainult selles, kas ma peaksin selle pärast end halvasti tundma?  Ei, ei peaks. "Tundma" on just hea sõna selle kirjeldamiseks, sest tundmine, tunded on ikka sellised....ebastabiilsed. Ma ei mõtle siinkohal tunnetust, mis minu arusaama kohaselt hõlmab rohkemat kui lihtsalt pelgalt tundmist.  On lihtsalt otsus uskuda kristlust, selle põhisisu, ja see ulatub mõtlemisest kuhugi kaugemale. Võib-olla sarnaneb otsus uskuda mõnes mõttes otsusega armastada, kuigi selles ei pruugi olla alati ülevoolavaid tundepuhanguid ega - ei teagi kuidas kirjeldada - obsessiivset mõtlemist  armastatust. On otsus, millele järgneb teatud tegutsemisviis, et sellest kinni pidada ja seda mõtestada ehk siis teatud  maailmavaade. See on umbes nagu abielus. Ma pole küll abielus, aga kujutan ette, et kui oleksin, siis teaksin seda, et olen, ja käituksin vastavalt. Lihtne. Ent kust tuleb selline otsus? Eks sellele peavad eelnema teatud kogemused. Ei abielluta ju niisama, kuigi motiive võib olla peale armastuse mitmesuguseid, ei hakata ka heast peast usklikuks. Kas sellele eelneb peapesu või tehakse otsus puhtaks pestud ehk selge peaga - see oleneb, millise künka otsast vaadata. Kõrvalseisjale võib see näida peapesuna, asjaosalisele hoopis erilise selgusena. Minu puhul oli see "ajupesu" või selguse - valgustatuse saamine teisme-eas. Kas tegemist oli siis lihtsalt hästi pakitud kauba vastuvõtmisega? Kui nii mõelda, siis pidi see eriline kaup olema, sest tavaliselt võivad asjad muuta elustiili, mitte aga niivõrd eluvaadet. Siis ma ei nimetaks seda hästi pakitud kaubaks, pealegi polnud selles midagi uhiuut, millest ennem kuulnudki poleks. Aga see minu "ajupesu" lõppes sellega, et armusin ära. Oli see nüüd sinisilmne Norra poiss, kes Jumalast rääkimas käis? EI tea, kirju ma talle ei kirjutanud ega õppinud ära ka tema keelt, nagu vahel armunult tehakse. Aga armastus jäi - see oli selline teistsugune, vaimsele suunav, sisemiselt muutev. Ei, must ei saanud ideaalselt käituvat teismelist, pigem tekitasin vanematele peavalu - kord lasin isegi kodust nädalaks ajaks jalga. Ka pole must saanud ideaalset täiskasvanut, nagu sellise "staasiga" kristlaselt eeldada võiks, aga see on juba teine teema, millest kunagi tahaksin pikemalt kirjutada.  

Aga nüüd "ajupesu" juurde tagasi. Täna sattusin internetis peale ühele teistsugusemale "ajupesule", mis mind mõtlema pani ja mõneti ajendas ka siin kirjalikult mõtisklema. Teed otsuseni on erinevad: kes jõuavad sinna hirmust, kes armust, kes mõtiskluste või veenmiste tulemusena, oluline on, et jõutakse. Aga kas saab üldse otsustada uskuda? Esiteks, kes olen mina, et otsustan? Ma ju ei saa otsustada midagi olevaks või olematuks! Pigem oleks õigem öelda reageerima - ma kas reageerin positiivselt või negatiivselt ehk ignoreerin. Teiseks usk - tekib see niisama või tuleb see kuidagi kaasa? Mis üldse on usk? Piibel kirjutab Hb 11:1 - Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. Ausalt öeldes ei ole ma sellest salmist kunagi täpselt aru saanud - kuidas saab usk nähtamatuid asju tõendada ja loodetavat tõeliseks muuta? Üks eeldab teist ja vastupidi. See käib üle minu mõistuse, jääbki minu tava-arusaamadest välja, mis omakorda kallutabki mind arvama, et ma seda ise välja ei mõtle. Teisalt on hea mõelda, et see väljapoolt antakse, sest muidu lehviks see kui tuulelipp erinevates mõttetuultes - täna siit, homme sealt - ja keegi täpselt ei saakski aru, mida ma siis täpselt usun. Niisiis usun ma seda Jumala - Kristuse asja ja Taevast ja Põrgut ka - see maailmavaade on kui raamistik, milles elan.  Millised need Taevas ja Põrgu välja näevad, seda ei tea - inimmõistus pidavat nagunii selle hoomamiseks liialt piiratud olema ja ma ei vaevugi -  lepin vaid omadussõnadega, et üks on väga väga hea ja teine väga väga halb. Ent kas mu usk nende olemasolusse ka õige on - siis siin lähen nn kindla peale välja - kui ei olegi, siis vahet pole - elan nii hästi kui oskan - kui aga on, siis ma kas võidan....või kaotan kõik.
Nii, kell on pool üks öösel ja eelmisest ööst mul efektiivseid unetunde vaid paar. Ilmselt sellise jutu eest, mille ma siia kribanud olen, oleks mind keskajal (mille kirikuloo kohta ma täna eksami tegin) hereetikuks tembeldatud. Korrigeerivad kommentaarid oodatud, sest minagi olen ju ainult inimene.

Link teoloogiahuvilistele

Panen siia ühe lingi neile, kel huvi teoloogia vastu.  Kuulamine on tasuta, ära tuleb registreerida. Ma ise pole jõudnud neid küll väga palju kuulata, aga tunduvad asjalikud olevat... alustasin kiriku ajalooga.
Jõudu!