Ehkki olen taas tagasi kodumail, mõtlesin, et oleks vast hea panna paar meenutust kirja Pariisist. Pean tagantjärele ütlema, et see oli kui kirss tordile ja kõige selle hea pärast, mis mulle osaks sai, tuleb mul Teda, kes kõike näeb ja ette seab, ka tänada.
Nii siis peale 6 tunnist rongisõitu kahe erineva rongiga SJPP-st Pariisi, olin otsekui oimetu. Äikesevihmast ning ärevusest tingitud magamatus ning suurlinna massiivsus avaldasid oma mõju ja ma tundsin end uimastatud metsloomana võõras suures linnas, pelgliku ja sõnatuna.
Rongijaam oli suur ning rongid lõputult pikad. Kõndisin vaikselt ukse poole, ruttavad pariislased möödusid must kiiresti, kes rongile, kes koju. Kartsin; olin ju lubanud vastu võtta külalislahkust inimeselt, keda vaevalt tundsin. Vaagisin, kas oleks ikka õigem võtta hotell või hostel, riskimisega on ju alati nii, et tulemus ei pruugi rõõmustada, ometi otsustasin riskida.
Monsieur B ootas mind uksel oma rõõmsas ja lahkes olekus nagu rännakult mäletasin. Ta ei oodanud mult suurt jutuvada, ütles, et saab aru. Saigi. Ta vist sai must rohkem aru kui ma ise. Läksime siis tema poole, mis vast 7 min tee Montparnasse rongijaamast. Montparnasse tunneb ära kõrge musta torni järgi, mis näeb välja kui üksik hammas Eifeli torni kõrval. MB korter oli väike, valge, tagasihoidlik ja puhas. Lükkasin oma koti elutuppa, aga MB arvas, et see on parem hoopis magamistuppa panna, kuna ta andvat tolle toa minu käsutusse. Imestasin siis natuke vaikselt, aga mis siis ikka, vahet ju pole. Katsusin siis olukorraga kohaneda, luusisin toas ringi, sirvisin silmadega läbi mulle mitte arusaadavas keeles raamatuid, seni kuni MB köögis meile kerget einet valmistas. Piilusin vahel ka uksevahelt sinna ja mõtlesin, et kas siis sellised ongi prantsuse mehed.
Mu usaldus taastus kiiresti, hiljem isegi muigasin oma hirmude üle. Sain üle ootuste lahke vastuvõtu ja järjekordse kinnituse sellele, et ilmas on ikka väga toredaid inimesi. Kogu selle pooleteise päeva kestel kandis MB mu eest kuninglikku hoolt. Võtnud enesele kohustuseks mulle korralik ekskursioon korraldada, talutas ta mind kogu esimese päeva pärastlõuna kuni ehani mööda Pariisi kesklinna, andis lühidaid seletusi kohtade, majade ja Pariisi ülesehituse kohta.
"Pariis on väike nagu kartul, näe, selline ümmargune.... kõik, mis jääb kartulist väljaspoole, pole Pariis." "Huvitav, kas Tallinn on kirss?" mõtlesin. Nägin siis ära Jumalaema kiriku seest, väljast ja tegin tiiru ümber ka. Torni polnud mul huvi ronida ja ega torn ka mind vast ei igatsenud, külastajaid sinna jätkus. Kirik tundus väiksem, kui ma kunagi V Hugo samanimelist raamatut lugedes ette kujutasin. MB arvas, et olen oma külastuse hästi ajastanud, sest suhteliselt hiljuti puhastati kuulus kirik ajastute kõntsast ning näeb nüüd ilus ja valge välja. Seine kallaste ääres on palju kuulsaid ehitisi ning üle jõe pikutavad rohked uhked sillad. MB rääkis, et kui suvi täisikka jõuab, pannakse Seine kaldal üks suur autotee kinni ja toimetatakse kohale ranna jagu liiva ning tehakse pariislastele, kes kohustuste tõttu linnast lahkuda ei saa, oma beach. Prantslased. Aga edasi. Olin üllatunud nähes Louvre suurust ning seetõttu sinna sisse ka ei tükkinud, selleks tuleb võtta omaette aeg. Jalutasime Tuileries'i pargis, sõime Berthilloni jäätist (pidavat väga suure kohaliku kuulsusega olema), tegime tiiru ümber Egiptusest siia vinnatud obeliski Concordia platsil jne, jne. Kuna järgmise päeva hommikul pidin iseseisvalt hakkama saama, siis nägi MB vaeva ka mulle Pariisi kaardi selgeks tegemisel ja kuigi ma sisemises sellisele õppetunnile sõrgu vastu ajasin, sain ma ikka põhiasjadest sotti. Metroo õppimisest põhimõtteliselt keeldusin, ütlesin, et käin jala. Keegi kunagi rääkis, et oli Pariisi metroos ära eksinud ja ma mõtlesin, et ekslemise peale ei taha aega kulutada.
MB elukoht on kesklinnast u 30-40 min tee kaugusel ning seal lähedal on tänavate kaupa restorane ning greperie'sid, mida ta tundus hästi tundvat. Minule kui kohvikufiilile tundus see kui ...noh ma ei leia sõnu, üks kohvitantede paradiis olevat. Ka grepivalikus ei pidanud ma pettuma, õhukesed tatramaitselised pannkoogid juustu ning ananassiga olid piisavalt hõrgud, et tahta veel ja veel ja veel, siiski hoidsin end tagasi. Iseloomu tuleb kasvatada. Hommikune kohmetus oli kadunud, suurlinn oli mu sõbralikult vastu võtnud ning mina püüdsin ka temaga sõbruneda. Kõrged tsinkplekiste katuste ja ärklikorrustega majad andsid linnale oma iseloomulikku hõngu ning rohked torujad korstnad katusel rääkisid ajast, kui veel pariislane võis oma toa kaminas tule süüdata. Aga nüüd täitusid tänavad ja kohvikud ja restoranid kohalikest, kes õhtusoojas linnamelusse uinusid. Ja nii sai õhtu ja sai öö.
Magasin MB laias voodis hästi. See oli praktiliselt esimene öö kogu mu kuu ajase kodust äraoleku jooksul, kus tundsin, et ei pea tõusma, kui ei taha. Tegelt oleks pidanud küll, sest viisakas MB jäi seetõttu 2 tundi tööle hiljaks, kuna ei söandanud vannituppa pääsemiseks, kuhu sai vaid läbi magamistoa, uksele kloppida ja mind üles ajada. Oi ma muigasin selle üle. On tore vaadata, kuidas keegi tööle läheb. Tean, kuidas lähevad tööle mu sõbrad, kellega mul on olnud au koos elada, ja ennast tean ka. MB pakkis oma läpaka sjuutkeissi ja kiirustas ilma lipsu ja pintsakuta, sest oli reede, tööle. Leppisime kokku, et saame pärast kusagil kesklinnas kokku. Mul polnud kiiret kuskile. Olin nõuks võtnud vaid ühte muuseumit külastada, kus kuulsate ekspressionistide tööd üleval ripuvad. Lõpuks see kiire tekkis, sest aega hakkas üllatuslikult kiiremini tiksuma - suurlinna asi vist. Lukustasin kiiresti ukse ning jooksin sussikott seljas, tolmunud tossud jalas ja linnakaart taskus, mida olin hoolega eelmisel päeval studeerinud, tänavale. Orienteerusin ise. Mõtlesin, et saan ilma kaardita ka hakkama. Mõnus oli kõndida ja silmadega poodelda. Tänava ületamisega polnud raskusi, sest pariislased ületavad ise, kui vähegi võimalik, tänavat punase tulega ja kui ka juhtub mõni auto rohelise õigusega ligidusse, siis kalpsavad nad oma kohale tagasi. Käitusin nagu eestlane, siiski natuke nagu pariislane ka. Autojuhid olid lahked, eks nemad patustavad muus kohas ja on oma õigustes tagasihoidlikud. Viuhti sõitis mööda lahtiste akendega auto, kust kostus ooperimuusikat. Sealsamas kakatas peen madame oma hiirkoerakest ja ootas kilekinnas käes, et lemmiklooma fekaale teepervelt ära korjata. Möödusin kange shokolaadi järgi lõhnavast trüflipoest ning sealt veidi edasi lehkas tänavanurk kergelt uriini järele. Päike paistis oma ennelõunast tundi. Jõudsin Seine juurde ja pöörasin vasakule, kus ootas ees naiivsele maatüdrukule kohane õppetund. Olin jõudnud Musee d'Orsay ja püüdsin samal ajal mobiiliga sms-i saata. Korraga seisis mu ees väike tõmmu poisike ja korjas maast kuldse sõrmuse. Sain aru, et ta küsis siis mult, et madame, kas see on teie oma? Vastasin, et ei ole.
- "Aga tahate?"
- "Ei taha!" Korraga tundus ikka imelik küll, et niisugune poiss võib nii aus olla ja lihtsalt nii sõrmust pakkuda. Mõtlesin siis lõpuks, et ah, võtan enda kätte ja viin siis muuseumi valvelauda. Kui keegi selle järele väga puudust tunneb, küll siis leiab selle sealt. Siis kujutasin ette vihast abielumeest, kes tulises prantslaslikus vihas, millest ma küll mitte midagi ei tea, kuid siiski ette kujutan, selle sinna maha oli visanud, jne jne.
- "Mul on kõht tühi," ütles tõmmu näoga poiss ja näitas, siis kätega, et tahab süüa ja tahab raha. Ma ei tahtnud anda. Poiss ikka küsis. Ma kehitasin õlgu ja andsin siis viis. Poiss nägi, et mu rahakotis on veel raha ja jätkas mangumist. Lõpuks andsin järele ja andsin veel natuke ja siis edasi ütlesin oma kõige katekoorilisema ei, mida suutsin. Siis ta läks kergel sammul minema ja mina asusin üllast ülesannet täide viima. Seisin ära turva- ja piletijärjekorra. Pilet maksis 8 euri ja <18 aastastele oli see hoopistükkis tasuta. Päris hea eneseharimist soosiv hind. Edasi läksin siis infoleti juurde ning ulatasin ilusale daamile kuldse sõrmuse. Ta ka ei tahtnud võtta. Olin nõutu. Siis tuli ligi targa elukogenenud näoga uksehoidja, kes ütles, et see sõrmus pole mitte midagi väärt, võibolla euro... Vaikselt taipasin siis, kuivõrd hästi ma petta olin saada. See kah omaette huvitav kogemus ju. Hea pettur sai oma hea palga ja mina õppetunni. Punastasin siis veidi, jätsin sõrmuse sinnapaika ning suundusin otsejoones viimasele korrusele, kus kõik need ekspressionistid on.
Päevinäinud kunstnikud püüdsid täpp-täpi haaval pintseldades suurte meeste töid jäljendada. Väljakutsuvalt värvitud korpolentne tädi seletas rühmatäiele mudilastele kõva häälega midagi pildist, kus oli peal mitu balletti harjutavat tüdrukut. Mudilased istusid põrandal ja kuulasid teda käsi põsakil. Sirvisin maale veidi kiiremini, kui oleksin tahtnud. Paljud neist olid tuttavad: Monet, Manet, Renoir, van Gogh, Renault, Peugeot, Citroen (:)). Mõtlesin, kui vähe ma ikka neist kunstiasjust tean, ega suutnud ka otsustada, kui palju teadma peaksin. Pooleteise tunni jooksul, mis mul aega oli, suutsin läbi käia vaid poolteist korrust, lubades ehk hiljem tagasi tulla. Ehk kindlasti. Kokkulepitud ajal korjas MB mind muuseumi tagant tänavakivi otsast auto peale, söötis kodutänava nurgal olevas väikses populaarses itaalia restoranis kõhu täis ning viis siis Pariisi külje all olevasse Versalles'sse. Mu kostitaja oli teinud pooliku tööpäeva, et teise pooliku ajal oma kaelapeale tekkinud külalist ringi sõidutada. Versailles - kadunud aegade uhkus ja ilu. Oli jah uhke, võibolla ehk veidi peenem kui Schönbrun'i loss Viinis. Mina aga maa-lapse ja matsina vaimustusin hoopis Marie Antoinette väikesest talumajapidamisest, mille too kunagi romantilises stiilis oli lasknud oma väikese lossi taha ehitada. Seal kalpsasid ringi kitsed ja lambad ning paar eeslitki konutas lauda ees. Väga ilus koht, soovitan kindlasti üles otsida, kui keegi peaks Versaisse minema. Jõudnud tagasi Pariisi, ootas ees juba suur Eiffeli torn. MB parkis auto lähedal olevasse tänavasse kollaste joonte peale, mis reede õhtu igati normaalne on... ja tunduski, et on. Niisiis, Eiffeli torn - rauast võrestik, mis kunagi Pariisi maailmanäituseks ehitati ja mis samas sümboliseerib ka Prantsuse revolutsiooni 100ndat aastapäeva. Ja nagu ma wikipaediast loen, on see juba omajagu ka üle saja aasta vana (1889). Huvitav, kui kaua roostekoil kuluks selle ärasöömiseks. Igal juhul on see väga popp koht, sest selle nelja suure jala alla mahtus ära nii umbes kilomeetrine turistide järjekord, mis omakorda jagunes vastavalt ülesliikumise meetodile kaheks - jala üles ronijate oma oli märgatavalt lühem. See viimane olnuks ka väljakutse mulle, ent selleks ei tahtnud ma seda konstruktsiooni 2-3 tundi altpoolt vahtida ja piirdusin oma tagasihoidlikuses lihtsalt pealevaatamisega. Mulle tundus, et MB pettus veidi, tema isegi vist oleks roninud. Pariisi uhkus elab ka tema kodaniku hinges. Võibolla imestaksin ka, kui tuttav turist lihtsalt järjekorra pärast ei viitsiks Pikka Hermanni ronida. Eiffeli ümber aga tiirutasid mustad mehed, kellel oli traadi otsas rõngas väga palju väikseid Eiffeleid, mida nad lausa suure hinna-alandusega 1 eur tükk püüsid müüa. Nii odavalt ka ei osta. Suveniiripoes küsiti säänse eest ikka 5-6 euri, kuid nii kallilt ka ei ostnud. Nii jäidki suveniirid ostmata, aga nagu juba jutustasin, ostsin ma yhelt kavalpealt korraliku õppetunni.
Edasi viis tee sinna, millest keegi on ka
ilusa laulu kirjutanud, mida kõik pariislased kui hümni peast teavad...või peaaegu. Avenue des Champs Élysées. MB osutas mulle seda au ja sõidutas mind kaks korda edasi - tagasi mööda avenüüd ning kaks korda ka ümber nn paanikaringi - liiklusring ümber keskmise võidusamba, kus kehtivad prantsuse liiklusreeglid, st ei kehti ükski reegel, aga see-eest tuleb palju kõrvale vaadata. Ühesõnaga, kui tahta ringi seest välja keerata, siis lihtsalt nügid nii palju, et saadki välja, sest ega ju keegi ilma selleks liiklusõigust omamata ei taha sulle otsa sõita. Põnev oli, aga toimis hästi. Loojuva päikese valguses sai sõidetud mööda ka
kohast, kus sai kunagi alguse Prantsuse revolutsioon, kus uhke vana lossi asemel, mida vaid paberileht kujundlikult õpperaamatutes elusana hoiab ja mille kohal nüüd vaid
kuldne inglike rohelise posti otsas ära lendama hakkab. Ja siis veel
Place des Vosges, kus ühe maja peal on plaadike täistamaks kunagise kuulsa kirjaniku Victor Hugo kodukohta, milles ta küll mingite andmete järgi vaid 16 aastat elas, aga asi seegi. Võibolla kunagi saja aasta pärast kogunevad sinna turistid selle pärast, et seista sealsamas, kus kord kunagi kuulus mari-liis korraks autost välja hüppas ja pildi tegi, ja kuhjavad üle väikese restorani regioonis nr 14, kus ta hästiküpsetatud biifsteeki, sõi samal ajal, kui MB oma poolverise lihatükiga püüdis hakkama saada. Nii lõppes minu viimane öhtu Pariisis.
Ma iga kord püüan eriliselt meelde jätta neid viimaste õhtute hetki ja samas ette aimata järgmist. Tagasi vaadates on ju see omaette tunne - mõelda vaid, eile õhtu samal ajal ma olin veel....Pariisis.
Viimasel hommikul ärkasin vara, et käsipagasiks kokku suruda kõik oma vähene ränduri vara. MB oli "bonjour!" ajaks kandlikule prantsuse hommikusöögi valmis pannud - ka ema keedetud moos oli saia peale juba määritud - suhkrut vähem, marju rohkem. Ma ikka aina rohkem imestasin ja mõtlesin, et peaksin ka oma külalislahkuse kombeid kohendama. Äralennuni oli veel mõned tunnid aega, mida sai kasulikult ära kasutada, niiet ekskurseerimine läks edasi. Seekord Montmartre'sse, mis kunagi oli vaid vaene aguliküla Pariisi lähistel, ent nüüd suureks turistilõksuks kasvanud kõige oma kunstnike, kohvikute ja kabareedega. "Nii armas, rahulik ja ilus koht," õhkasin. "Oota vaid," ütles MB, "õhtuti ei mahu siin tänava peal käimagi." Nii see vast ka oli, sest mõni hetk hiljem valgus igast nurgast kokku kunstnikke, kes turistide püüdmiseks end mapid kaenlas valmis seadsid. Sain minagi mitu veidi tüütavat pakkumist ja järgmise hea õppetunni. Kui ma mittehuvitatust vaid tõrjuva käeviipe ja näoga üles näitasin, siis MB käitus hoopis teistmoodi - ta lasi käiku oma lahke naeratuse ning "madame, monsieur" ja väljus olukorrast, jättes mõlemad pooled viisakasse respekti. Ta käitus inimesega kui inimesega, mina kui tüütusega. Montmatre künkalt avaneb suurepärane vaade üle peaaegu terve Pariisi. Eiffeli torni tuleb küll veidi nurga pealt piiluda. Siinsamas on vändatud ka palju kuulsust kogunud "Amelie" film, mille tegemiseks vist turistid väevõimuga eemale lükati. Valge kirik nimega Basilique du Sacré-Cœur seisab künka tipus ja valvab
kogu linna üle. Vasakust uksest saalivad sisse hordide kaupa turistid, kes pildistamise keelust hoolimata oma vargsi kogutud digivarandusega paremast uksest taas päevavalgusse naasevad. Treppidel müüvad mustad väikeseid Eiffeli torne, ikka 1 euro tükk. Ostame veel hüvastijätuks topsikutäie jäätist ning "Au Revoir, Paris!"
"Merci, Monsierur!"
* * *
Oli kahju lahkuda, oli tõesti.
Minu esimene külastuskäik Prantsusmaale, esimene külasuskäik Pariisi - sellesse tulebki natuke armuda, muidu pole nagu tõeline.
Siin ma nüüd istun ja unistan. Kui Jumal lubab ja meie elame, siis lähen veel tagasi, aga ma tean, et siis pole see enam kunagi see. Selle üle aga, mis oli, ma naeratan.
