Kuvatud on postitused sildiga Hetke meeleolud. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Hetke meeleolud. Kuva kõik postitused

pühapäev, 28. märts 2010

Folgiõhtu

Eile oli jälle üks tore õhtu... Selline õhtu, milliseid tahaks, et oleks rohkem, ent natuke kardaks nagu ka, et äkki tüdinen....
Ühesõnaga tõdesin jälle, et mulle meeldib rahvaste pärimuslik muusika ja selle nüüdisaegsed variatsioonid. Põnev maailm. Andunult nagu nooruke tudeng kuulasin käsi põsakil, kikivarvul, vastu seina nõjatudes neid toredaid viise, mida muusikud, moosekandid ja muud harrastajad omast parimast kuuldavale tõid... Oli nauditav. Mulle oli üllatuseks üks Eesti-Armeenia Atlase nimelilne bänd, kellest ma ennem miskit kuulnud ei olnud, ning mille kanooni kõla mu südame kiiremalt põksuma pani ja muud mõtted laiali hajutas...
See õhtu pani mind aga mõtlema ka teemale, mida ma ikka vahel oma peas ühe ja teise käärukese vahel veeretan... millist inimest tahaksin endale kaaslaseks? Ajaga tunnen ikka enam survet selle üle mõtisklemisel, ma pole ju enam 20. Nii mõnigi, kes endale õnnelikult paraja teise pooliku on leidnud, ikka räägib, kuidas ta ennem kõik tahtmised selgeks oli mõelnud ja siis täpselt või enam-vähem täpselt soovitu saigi. Kui teismeline olin, siis mõtlesin, et oleks hea, kui oleks pruunisilmne ja mustajuukseline. Aeg on seda soove natuke muutnud... Eile saalis tantsivaid lillelapsi vaadates selginesid mõned tahtmised taas - lisaks, et ta Jumalat armastab ja temaga neist asjust arutada saab, armastab ta ka pärimusmuusikat... veab mu vahel lava ette pooleks ööks tantsima (niikaua kui mu luud kondid vanadusest moondunud veel ei ole) ... laulab kuis oskab, aga mitte väga mööda... leiab raskustes helgema poole....keegi, kes on muretu, ent samas tõsistes asjades tõsine... keegi, kellega kõik ilm läbi konnata ja samas ka paigal õnnelik olla.
Nojah, võibolla ei peaks nii isiklikuks minema... ent samas, see ongi mu isiklik blogi...

xxx

Korterikaaslane tuli poest suure paastutoidumoonaga...
Viimane nädal.... viimane võimalus :)
Text Color

pühapäev, 17. jaanuar 2010

Hea on olla teel

Meri on rahulik, hüpnotiseeriv. Kaugel sirab päikeselaik laevatee kõrval, ühtlased lainerivid rulluvad laevatee äärtele jääsaarekeste alla, taamal tumesinine pilveviir. Ma vaatan ja vaatan – on ilus, on hea olla teel, Selles on alati oma köitev võlu, millelt pilku pöörata raske.

neljapäev, 14. jaanuar 2010

Talv Oravapargi veeres


Iga päev imestan ikka veel ja veel, kui ilus on.

neljapäev, 24. detsember 2009

Üksik jõuluõhtu


Nüüd siis saabuski jõuluõhtu.
Minu jaoks on see üksik õhtu - olen valves. Loodan, et tuleb rahulik öö.
Mul on üks jõuluunistus, täna õhtu unistan sellest. Tegelikult juba pikka aega igal jõuluõhtul unistan sellest. Ehk kunagi see täitub, mul kannatust on...vähemalt loodan, et on.

Jah, ma olen veidi kurb, jõuluõhtu üksindus on veidi veidi teistsugune kui tavalise õhtu üksindus. Õnneks on neil viimastel päevadel olnud mu ümber palju sõpru - kullaväärt on nad.

Kallis Jumal, seal ülal, ole mu juures mu üksinduse tundidel...

laupäev, 5. detsember 2009

Väike nukrus

Väike nukrus on pugemas hinge. Ei tea ma, kust see tuleb ja selle põhjusi ma vaid aiman, aga ta tuleb alati jõulueelsel ajal. Võibolla on see unistus mingi "erilise" jõuluõhtu (mis küll sell aastal tööhõnguline saab olema), jõulutunde, jõuluolu järele. Siin ma siis istun ja mõtisklen ja meenutan ja unistan... ikka nii nagu aastaid olen teinud. Ja vahel laulan ka... nii kuis tuleb...üksi....Jumalale. See aitab, annab nukrusele sügavama rõõmumaigulise sisu.
Eile leidis mind facebookis üles üks mu palverändurist kaaslane - mees, kes paar kuud pärast südame veresoonte operatsiooni läks üksi rännakule hoolimata arsti hoiatusest, lihtsalt tundis, et peab minema. Ta oli nii rõõmus mind leides ja mina rõõmus tervituse üle sellest lühikesest eluperioodist, mis mu mõtteid ja elu üsnagi palju mõjutanud on - palverännakust. Ja ma tean, et ma lähen kord jälle.... Mis mind küll köidab nendes teedes?

kolmapäev, 12. august 2009

Kollane vs Sinine

Pärast kahte hapniku ja ruumipuuduses vaevlevat pubi leidsime mugava paiga raekoja platsi külje all olevas väikeses restoranis, kus samuti oli seinale tõmmatud linast ekraan, millel sinisistes ja kollastes särkides mehed palli taga ajades oma jõudu proovisid. Vahel oli kohe täitsa põnev. L avastas keset mängu: "Mõtle, kõik tipp-sportlased on meist nooremad, ainult mõni vana maratonijooksja on meie vanune!" Tunnen end hetkeks igivanana - tõsi see ju mingil moel on. Mängu lõpus tõdeb M, et eestlased on ikka ajaga paranenud, enam ei kesta mäng ainult ühel pool keskjoont. Laual oli taldrik 3 portsioni friikatega ja kahe totsiku ketsupiga. Süda läikis, kui tulema tulin, aga hea tunne oli ka - väga kehvasti ei läinudki.

teisipäev, 5. mai 2009

R.E.M

Klikkasin täna facebookis ringi - nagu ikka õhtuti, kui oleks aeg tegeleda tarkade ja suurte asjadega, mandun ikka suhtlusportaalidesse. Tuleb see uudishimust või tahtejõuetusest, millest iganes...
Seekord aga leidsin Merle "seinalt" vana tuttava laulupostituse ja siis meenus sellest samast laulust veel vanem versioon - kuldsetest aegadest, kui veel keskkoolis käisin.... Imelik, et muusikasse salvestuvad nii erinevad meeleolud ja hetked. R.E.M oli tol ajal üks mu lemmikutest. Kuulasin seda palju ka ülikooli algusaegadel, mil sain samuti teada, et R.E.M tähendab "Rapid Eye Movements" ehk siis unefaasi, mil arvatavasti unenägusid näeme. Nüüd uuesti kuulates, meenub üks soe villane kampsun ja külm talvepäev, mil otsustasin jõulupühade järgselt korraks kodunt jalga lasta. Laenasin vanaemalt sada krooni, võtsin paar kompsu ja sõitsin omapäi Tartu taha sugulastele külla. See nädal on veel siiani oma "erilise tundega" hästi meeles. Kartsin veidi koju tagasi minna, sest läksin ära ilma teatamata, luba küsimata. Süda värises sees, kui üle hangede talu poole sumpasin. Siiski pakk äsjavalminud pilte Tartutagustest ning soojad tervitused ja uudised mujalt päästsid mu suurematest probleemidest. See oli mu põikpäisuse esimene julgem samm.
Veel üks paljukuulatud laul samast ajast.

reede, 30. jaanuar 2009

Kihk


Juba mõned päevad on mu peas keerlema löönud taas üks kihk - palverännukihk. Ma ei tea, mis see on, aga hing ihkab teele... Vaatasin üle oma möödunud rännakute pildid - tuli meelde palju palju head ja ka mõned kurvemad hetked, mis omakorda täiustasid rõõmsaid. Mõtlesin, et sel korral võiks läbi käia lõuna Prantsusmaa - Le Puy-st kuni S.J.Pied de Port-i, mis ühtekokku teeks ca 775km ning mille läbikäimiseks oleks ca 4 nädalat ehk siis ca 30 km päevas. See olevat päris raske ja juttude järgi ka päris kallis retk, aga ikka niiväga tahaks. Ilus on ka.
Kes tahaks kaasa tulla?
Infot saab siit!

esmaspäev, 26. jaanuar 2009

Ehkki

Ehkki meil on lootus, et surm pole lõplik, et südame tuksumise lakkamisel ei lakka veel kõik, et ootamas on midagi võrratult paremat, kurvastab maine süda ikka....
Minu kaastunne Kalju koguduse noortele!

pühapäev, 18. jaanuar 2009

Selveri meemees ehk kuidas ma rösteri ostsin

Pärast pikka tööpäeva on ikka kõht tühi. Tulin valvest ja juba teel bussipeatusesse mõtlesin tudengipõlve helgete päevade peale, millega on tugevalt seotud ka mälestused praekartulitest ja ketsupist. Lasin siis meeldejäänud külmkapi olukorra mõtteis silmade eest läbi ja avastasin, et mõnusa mälestuse taasteokssaamisest on puudu hapukoor ja ketsup. Olin õnnelik, kui bussi numbriks sattus olema 36-st, sest siis tuleb lausa poolsada meetrit vähem käia, et Selveri uksest kenasti sisse saada. Koridori mööda edasi minnes jäi paremat kätt meelett, mille taga pikk mees oma kraami pakkus. Pikad poesellid tekitavad mus alati sellise kerge kahjutunde. Mõtlesin, et küllap on ta juba pikka aega seal seisnud - nii üksik ja nii pikk ja keegi pole mett ostnud. Tuli meelde, et ma kord ta käest juba ostsin mett. Ja siis meenus veel, et mul kolm totsikut ka mett kodus olemas on. Aga kahju oli ikka. Majanduslangus ja keegi mett ei osta või mine sa tea. Tegelt poleks ju paha osta vedelat mett? Aafrikas ju sõime meesaia hommikuti. Kindlasti Liis rõõmustaks meesaia üle. Aga veel parem on ju röstitud saiaga meesai. Hmm, ülakorrusel on rösterid. Tegelt olen ma ju ammu mõelnud rösteri ostmise peale. Ly juures sai alati hommikuti mõnusaid röstileibu ja saiu kohvi kõrvale. Mis seal's ikka, ükskord tuleb see samm ju ära teha. Läksin siis otsejoones ülesse ja panin paraja röstimasina korvi ja siis sinna juurde veel alt korruselt porgandid, hapukoore ja ketsupi ja banaanid - oi, need on ikka palju pikemad kui need seal Aafrikas, ikka sellised tõsised põhjaeuroopamaised banaanid. Maksin mulle esitatud arve ära ning sammusin võidukalt meeleti poole, et võtta üks käpatäis seda õige magusat. Pekki, sai jäi ostmata! Maksnud meepotska eest, ütlesin meemehele, et valvaku see mu kotti seni, kuni ma saia järel käin.

pühapäev, 28. detsember 2008

Hommik aknast


Ühel sügistalvisel hommikul, kui tööle minekuga polnud kiiret ja sai kauem voodis lebotada, avanes mulle aknast selline vaade.

laupäev, 15. november 2008

Äng

Pole väga haruldane see, et sügisõhtutel, kui vihm end vastu akent peksab ja tuul männilatvu räsib, mus mingi kummaline ängistus pead tõstab. Selline, mis ei lase rahulikult olla, vaid otsib oma väljundit. See ei ole tavaline kurbus, mida häädel hetkedel isegi oma sõbraks pean, vaid kui kriipiv tunne, mis sunnib oma juuri otsima, ja isegi kui need leian, ei pruugi neis olla lahendust.

Nii tänagi. Olen terve päeva olnud mingi kummalikse ängistuse lummuses, mida ühe ja teise raamatuga püüdsin vaigistada, ent asjatult. Otsides leevendust muusikast, leidsingi midagi ilusat, mida ka tahan sinuga, hää lugeja, jagada: üks lugu tuneeslasest muusikult Anouar Brahem'ilt.
Muidugi tekitab see teistsuguseid tundeid, mis omakorda panevad igatsema kaugete maade, uute avastuste ning seikluste järele... Ah, keeruline on see inimhing, saaks siis enda omastki aru.

teisipäev, 12. august 2008

Tööst, Soomest , sõjast ja puhkuseootusest.

Nüüd ma jälle kirjutan Turust. Tavaliselt on mu eksiilipäevad mõtteviljakad olnud; eks omaette olemine laseb mõtetel kasvada, mis eelnevalt arutlemistes ja jutlemistes maha külvatud said. Seekord olen olnud aga vaikne. Kõik mu meeled on koondunud kahele - Vene-Gruusia sõjale ning mõttelises ettevalmistuses Santiago teele. Need kaks on nagu hetkeolemise vastaspooled, üks rebestab südant reaalsusega, teine lapib seda unistustega. Ja selle kõige kohal hõljub kolmas, mulle veel selgusetuks jäänud identiteetlik küsimus - miks ma olen siin Soomes? Kas see on nagu juhuslik rahateenimise tööots, või on minu siia tagasisattumisel veel mingi mõte, mida ma veel ei hooma, kuid millest lähtuvalt ma peaksin oma käitumist mingil viisil muutma, nt õppima korralikult ära soome keele ning õppima seda kohta ning rahvast austama ja armastama, nagu nad seda ka igati väärivad.

Alustan viimasest. Kui mult ikka küsitakse, et kuidas mul Soomes läheb, siis ma juba sisseharjunud viisil tõmban nina vingu ning hakkan halama, kuidas ma ikka sinna minna ei taha, seal olla ei taha ja kuidas ma ikka end jubehalvasti tunnen - selline väga subjektiivne jutt. Ja tegelikult on see ka nii, sest nii ma tunnen - nagu kassi ujumaõpetamine, kusjuures kassi rollis olen ma ise ja päris kindel ei ole, kas ujumisõpetaja on ka olemas või ma ise viskan end vette.
Subjektiivselt vaadates, ma arvan, see asi aga nii ei ole. Täiesti teenimatult on minusse väga mõistvalt ja sõbralikult suhtutud, ehkki ma nagu omapoolselt ei vääriks seda. Ja sellise kahe omapärase "tule" vahel vaagin ma otsustavat küsimust - kas lõpetada ja pidada seda kõike vaid tööotsaks, mis muid kasulikke ja häid asju on mulle võimalikuks teinud, või jätkata, uskudes, et selles võimaluses on rohkem kui töö. Kuigi mu laisk liha eelistaks esimest, ütleb mingi vaist mu sees, et ehk siiski peaksin jätkama, kuni olen saanud sellele "ekstensiaalsele" küsimusele vastusele.

Sõjast. Tarisin endaga kaasa hulga raamatuid, mida ma ikka lugeda ei ole jõudnud ja milles ma end nüüd tuliselt süüdistan. Teisena süüdistan uudisteportaale ja sõda, sest see on kõik need viimased päevad täiesti halvanud mu mõttevõime ja kuhjanud selle üle väikeriigi väikekodanlase hirmuga - mis siis, kui olukord kordub siin ja me jääme üksi? Nagu näha pole suurtel vendadel otsustamistega just erilist nobedust. Või on see hoopis kannatlik tarkus, hoidmaks ära midagi suuremat ja hullemat. Kuid see on just see olukord, kus keegi tuuakse ohvriks õpetatud keskkonnas "riikide võrdsed võimalused, inimõigused ja kõik ühe eest". Samas oma identiteedist tulenevalt peaksin lähtuma teadmisest "ma olen maapeal võõras ja ainult rändaja..." ning võtma igat järgnevat päeva vastu rahus - tuleb, mis tuleb. Aga väike surmahirm loob ikka vahel kihama - " Everyone wants to go to Heavan, but no one wants to die " (lõik ühest laulust).

Puhkuseootustest. See on see magusam pala - unistamine. Eelmise sügise Hispaania palverännu rada, mis mu kandadele villide poolest väga viljakas oli ning hingegi seetõttu väga tugevad emotsioonid jättis (konverteerides ka kõik halva- ja valumaigulise lõppeks hääks), kutsub mind tagasi ja on omal moel saanud nagu kinnisideeks. Ma natuke kahtlen, kas see ikka on mu sadomaso himu villide, valutavate jalgade, piireteta naride, raske koti, norskavate öökaaslaste, varaste hommikute ja kollaste noolte järle.... või on see midagi enamat? Ma endiselt usun, et midagi enamat... midagi, mida raamatust ei õpi ega maast ei leia. Kogemus, mida igaüks kogeb erinevalt. Mõni kehitab õlgu: "Tehtud! ja siis?"; mõni jääbki jääbki käima ja ütleb "See tee on alati uus..." Ma ei tea veel, kuhu mina oma "lati" paigutan ja ehkki olen kord seda teed osaliselt käinud, ei pruugi uus tulemus samaks jääda. Eelmine kord alustasin ilma igasuguste eelarvamusteta (rahulolu saladus peitub madalates ootustes), nüüd on need laes ja "hammas verel".
Tahtsin küll esmalt võtta Le Puy rada läbi Prantsusmaa, kuid minu prantsuse keele oskamatuse tõttu jätan selle tulevasse aastasse (kui Jumal lubab ja jalad kannavad) ning suundun koos mõnede teiste vapratega 3 sept Santanderisse ja jätkame sealset Põhja rada Santiago de Compostela poole. Kasinalt - ma loodan, et ma ennast väga ei kiru, aga kaasa registreerisin vaid käsipagasi - 55x40x20cm.
(katkestan siinkohal, sest öö on käes ja hommik ruttab kiirustades, eriti neile, kellele hommikune uni meest magusam on).

reede, 2. mai 2008

Ta tuli, ma tundsin teda õhus...

Sellest ma tunnen ära kevade - lõhnas. Täna hommikul tööle sõites oli see esimene asi, mida märkasin - magus ja veidi umastavs pakatavate pungade lõhn. See lõhn meenutab alati midagi - tudenginoorust, Tartut, väikest vihmasabinat ja ootust....millegi saabumise ootust. Ja see ootus on põnev - nagu raamat - mida toob see aasta? Minu harjumuspärane aastaring järgib siiani koolikalendrit - uus tööaasta hakkab ikka sügisel, peale suvepuhkust. Uus ooteaasta algab aga kevadega, vihmasabina ja hiirekõrvadega.
Mul on veidike kahju, et ka sellel aastal tunnen ma kevadhõngu kodust veidi kaugemal, Turus. Samas, ehk see paneb seda ka rohkem märkama - selle ootusega lisandub ka kojumineku ootus. Jah, aastad on must kasvatanud kodumaa armastaja, hoolimata selle rohketest vigadest. Võib-olla tuleb see sellest, et sinna on aegapikku ka kõige rohkem sõpru soetatud, siiski, ehk midagi veel... Võibolla see, et kodumaaga seonduvad nooruspäevad ja nende magus meenutus teeb kõik meeldivalt nostalgiliseks. Või ehk midagi veel: keel, ühtemoodi arusaamised, ühtemoodi saatused ja nalja, ühed lapsepõlvemälestused, sarnased mängukannid, närimiskummid, kommid... Tjah. Ühtne ajaloo au ja häbi, ajaloost õpitud armastamine ja vihkamine, sangarlikkus ja reetlikkus, õiglus ja õigsus. Sarnases valguses kasvatatud lapsed, rahvas, riik. Mis ma ikka oma riigile ja endale oskan siis paremat soovida, kui et armas Jumal, ole meile armuline meie vigadele ja teenetele vaatamata.

Leidsin netist paar ülalkirjutatuga mitte just eriti tugevas seoses olevat tarka lauset. Aga head asjad tuleb ikka kusagile üles märkida. Pole enam sellist head vanaema mälu, mis kõik asjad meeles peab.... Unustamine on ju ka meie ajastu haigus.
Siin need on:

True Beauty…

The beauty of youth is physical.
The beauty of age is spiritual

True Life…

It is better to add life to your years
than to add years to your life.

teisipäev, 1. jaanuar 2008

Aasta esimesed purikad


Oli juba suur lõuna käes, kui silmaluugid lahti tegin ja siis aknaluugi - ja vastu vaatasid ilusad väiksed jääpurikad. Toredad sellised. Olnuks ma laps, küll ma siis teadnuks, mida maitsvat nendest teha, nüüd oli lihtsalt tore nende pihta nipsu teha.