Lõpuks sain üles pandud ka oma rännaku pildis:
- I osa
- II osa
Varuge aega!
Oi kui hea, nüüd ei pea enam tükil ajal kirjutama, sest kõik on tüdinenud :P
esmaspäev, 29. juuni 2009
kolmapäev, 24. juuni 2009
Poolteist päeva Pariisis ehk ... kirss tordil.
Ehkki olen taas tagasi kodumail, mõtlesin, et oleks vast hea panna paar meenutust kirja Pariisist. Pean tagantjärele ütlema, et see oli kui kirss tordile ja kõige selle hea pärast, mis mulle osaks sai, tuleb mul Teda, kes kõike näeb ja ette seab, ka tänada.
Nii siis peale 6 tunnist rongisõitu kahe erineva rongiga SJPP-st Pariisi, olin otsekui oimetu. Äikesevihmast ning ärevusest tingitud magamatus ning suurlinna massiivsus avaldasid oma mõju ja ma tundsin end uimastatud metsloomana võõras suures linnas, pelgliku ja sõnatuna.
Rongijaam oli suur ning rongid lõputult pikad. Kõndisin vaikselt ukse poole, ruttavad pariislased möödusid must kiiresti, kes rongile, kes koju. Kartsin; olin ju lubanud vastu võtta külalislahkust inimeselt, keda vaevalt tundsin. Vaagisin, kas oleks ikka õigem võtta hotell või hostel, riskimisega on ju alati nii, et tulemus ei pruugi rõõmustada, ometi otsustasin riskida.
Monsieur B ootas mind uksel oma rõõmsas ja lahkes olekus nagu rännakult mäletasin. Ta ei oodanud mult suurt jutuvada, ütles, et saab aru. Saigi. Ta vist sai must rohkem aru kui ma ise. Läksime siis tema poole, mis vast 7 min tee Montparnasse rongijaamast. Montparnasse tunneb ära kõrge musta torni järgi, mis näeb välja kui üksik hammas Eifeli torni kõrval. MB korter oli väike, valge, tagasihoidlik ja puhas. Lükkasin oma koti elutuppa, aga MB arvas, et see on parem hoopis magamistuppa panna, kuna ta andvat tolle toa minu käsutusse. Imestasin siis natuke vaikselt, aga mis siis ikka, vahet ju pole. Katsusin siis olukorraga kohaneda, luusisin toas ringi, sirvisin silmadega läbi mulle mitte arusaadavas keeles raamatuid, seni kuni MB köögis meile kerget einet valmistas. Piilusin vahel ka uksevahelt sinna ja mõtlesin, et kas siis sellised ongi prantsuse mehed.
Mu usaldus taastus kiiresti, hiljem isegi muigasin oma hirmude üle. Sain üle ootuste lahke vastuvõtu ja järjekordse kinnituse sellele, et ilmas on ikka väga toredaid inimesi. Kogu selle pooleteise päeva kestel kandis MB mu eest kuninglikku hoolt. Võtnud enesele kohustuseks mulle korralik ekskursioon korraldada, talutas ta mind kogu esimese päeva pärastlõuna kuni ehani mööda Pariisi kesklinna, andis lühidaid seletusi kohtade, majade ja Pariisi ülesehituse kohta.
"Pariis on väike nagu kartul, näe, selline ümmargune.... kõik, mis jääb kartulist väljaspoole, pole Pariis." "Huvitav, kas Tallinn on kirss?" mõtlesin. Nägin siis ära Jumalaema kiriku seest, väljast ja tegin tiiru ümber ka. Torni polnud mul huvi ronida ja ega torn ka mind vast ei igatsenud, külastajaid sinna jätkus. Kirik tundus väiksem, kui ma kunagi V Hugo samanimelist raamatut lugedes ette kujutasin. MB arvas, et olen oma külastuse hästi ajastanud, sest suhteliselt hiljuti puhastati kuulus kirik ajastute kõntsast ning näeb nüüd ilus ja valge välja. Seine kallaste ääres on palju kuulsaid ehitisi ning üle jõe pikutavad rohked uhked sillad. MB rääkis, et kui suvi täisikka jõuab, pannakse Seine kaldal üks suur autotee kinni ja toimetatakse kohale ranna jagu liiva ning tehakse pariislastele, kes kohustuste tõttu linnast lahkuda ei saa, oma beach. Prantslased. Aga edasi. Olin üllatunud nähes Louvre suurust ning seetõttu sinna sisse ka ei tükkinud, selleks tuleb võtta omaette aeg. Jalutasime Tuileries'i pargis, sõime Berthilloni jäätist (pidavat väga suure kohaliku kuulsusega olema), tegime tiiru ümber Egiptusest siia vinnatud obeliski Concordia platsil jne, jne. Kuna järgmise päeva hommikul pidin iseseisvalt hakkama saama, siis nägi MB vaeva ka mulle Pariisi kaardi selgeks tegemisel ja kuigi ma sisemises sellisele õppetunnile sõrgu vastu ajasin, sain ma ikka põhiasjadest sotti. Metroo õppimisest põhimõtteliselt keeldusin, ütlesin, et käin jala. Keegi kunagi rääkis, et oli Pariisi metroos ära eksinud ja ma mõtlesin, et ekslemise peale ei taha aega kulutada.
MB elukoht on kesklinnast u 30-40 min tee kaugusel ning seal lähedal on tänavate kaupa restorane ning greperie'sid, mida ta tundus hästi tundvat. Minule kui kohvikufiilile tundus see kui ...noh ma ei leia sõnu, üks kohvitantede paradiis olevat. Ka grepivalikus ei pidanud ma pettuma, õhukesed tatramaitselised pannkoogid juustu ning ananassiga olid piisavalt hõrgud, et tahta veel ja veel ja veel, siiski hoidsin end tagasi. Iseloomu tuleb kasvatada. Hommikune kohmetus oli kadunud, suurlinn oli mu sõbralikult vastu võtnud ning mina püüdsin ka temaga sõbruneda. Kõrged tsinkplekiste katuste ja ärklikorrustega majad andsid linnale oma iseloomulikku hõngu ning rohked torujad korstnad katusel rääkisid ajast, kui veel pariislane võis oma toa kaminas tule süüdata. Aga nüüd täitusid tänavad ja kohvikud ja restoranid kohalikest, kes õhtusoojas linnamelusse uinusid. Ja nii sai õhtu ja sai öö.
Magasin MB laias voodis hästi. See oli praktiliselt esimene öö kogu mu kuu ajase kodust äraoleku jooksul, kus tundsin, et ei pea tõusma, kui ei taha. Tegelt oleks pidanud küll, sest viisakas MB jäi seetõttu 2 tundi tööle hiljaks, kuna ei söandanud vannituppa pääsemiseks, kuhu sai vaid läbi magamistoa, uksele kloppida ja mind üles ajada. Oi ma muigasin selle üle. On tore vaadata, kuidas keegi tööle läheb. Tean, kuidas lähevad tööle mu sõbrad, kellega mul on olnud au koos elada, ja ennast tean ka. MB pakkis oma läpaka sjuutkeissi ja kiirustas ilma lipsu ja pintsakuta, sest oli reede, tööle. Leppisime kokku, et saame pärast kusagil kesklinnas kokku. Mul polnud kiiret kuskile. Olin nõuks võtnud vaid ühte muuseumit külastada, kus kuulsate ekspressionistide tööd üleval ripuvad. Lõpuks see kiire tekkis, sest aega hakkas üllatuslikult kiiremini tiksuma - suurlinna asi vist. Lukustasin kiiresti ukse ning jooksin sussikott seljas, tolmunud tossud jalas ja linnakaart taskus, mida olin hoolega eelmisel päeval studeerinud, tänavale. Orienteerusin ise. Mõtlesin, et saan ilma kaardita ka hakkama. Mõnus oli kõndida ja silmadega poodelda. Tänava ületamisega polnud raskusi, sest pariislased ületavad ise, kui vähegi võimalik, tänavat punase tulega ja kui ka juhtub mõni auto rohelise õigusega ligidusse, siis kalpsavad nad oma kohale tagasi. Käitusin nagu eestlane, siiski natuke nagu pariislane ka. Autojuhid olid lahked, eks nemad patustavad muus kohas ja on oma õigustes tagasihoidlikud. Viuhti sõitis mööda lahtiste akendega auto, kust kostus ooperimuusikat. Sealsamas kakatas peen madame oma hiirkoerakest ja ootas kilekinnas käes, et lemmiklooma fekaale teepervelt ära korjata. Möödusin kange shokolaadi järgi lõhnavast trüflipoest ning sealt veidi edasi lehkas tänavanurk kergelt uriini järele. Päike paistis oma ennelõunast tundi. Jõudsin Seine juurde ja pöörasin vasakule, kus ootas ees naiivsele maatüdrukule kohane õppetund. Olin jõudnud Musee d'Orsay ja püüdsin samal ajal mobiiliga sms-i saata. Korraga seisis mu ees väike tõmmu poisike ja korjas maast kuldse sõrmuse. Sain aru, et ta küsis siis mult, et madame, kas see on teie oma? Vastasin, et ei ole.
- "Aga tahate?"
- "Ei taha!" Korraga tundus ikka imelik küll, et niisugune poiss võib nii aus olla ja lihtsalt nii sõrmust pakkuda. Mõtlesin siis lõpuks, et ah, võtan enda kätte ja viin siis muuseumi valvelauda. Kui keegi selle järele väga puudust tunneb, küll siis leiab selle sealt. Siis kujutasin ette vihast abielumeest, kes tulises prantslaslikus vihas, millest ma küll mitte midagi ei tea, kuid siiski ette kujutan, selle sinna maha oli visanud, jne jne.
- "Mul on kõht tühi," ütles tõmmu näoga poiss ja näitas, siis kätega, et tahab süüa ja tahab raha. Ma ei tahtnud anda. Poiss ikka küsis. Ma kehitasin õlgu ja andsin siis viis. Poiss nägi, et mu rahakotis on veel raha ja jätkas mangumist. Lõpuks andsin järele ja andsin veel natuke ja siis edasi ütlesin oma kõige katekoorilisema ei, mida suutsin. Siis ta läks kergel sammul minema ja mina asusin üllast ülesannet täide viima. Seisin ära turva- ja piletijärjekorra. Pilet maksis 8 euri ja <18 aastastele oli see hoopistükkis tasuta. Päris hea eneseharimist soosiv hind. Edasi läksin siis infoleti juurde ning ulatasin ilusale daamile kuldse sõrmuse. Ta ka ei tahtnud võtta. Olin nõutu. Siis tuli ligi targa elukogenenud näoga uksehoidja, kes ütles, et see sõrmus pole mitte midagi väärt, võibolla euro... Vaikselt taipasin siis, kuivõrd hästi ma petta olin saada. See kah omaette huvitav kogemus ju. Hea pettur sai oma hea palga ja mina õppetunni. Punastasin siis veidi, jätsin sõrmuse sinnapaika ning suundusin otsejoones viimasele korrusele, kus kõik need ekspressionistid on.
Päevinäinud kunstnikud püüdsid täpp-täpi haaval pintseldades suurte meeste töid jäljendada. Väljakutsuvalt värvitud korpolentne tädi seletas rühmatäiele mudilastele kõva häälega midagi pildist, kus oli peal mitu balletti harjutavat tüdrukut. Mudilased istusid põrandal ja kuulasid teda käsi põsakil. Sirvisin maale veidi kiiremini, kui oleksin tahtnud. Paljud neist olid tuttavad: Monet, Manet, Renoir, van Gogh, Renault, Peugeot, Citroen (:)). Mõtlesin, kui vähe ma ikka neist kunstiasjust tean, ega suutnud ka otsustada, kui palju teadma peaksin. Pooleteise tunni jooksul, mis mul aega oli, suutsin läbi käia vaid poolteist korrust, lubades ehk hiljem tagasi tulla. Ehk kindlasti. Kokkulepitud ajal korjas MB mind muuseumi tagant tänavakivi otsast auto peale, söötis kodutänava nurgal olevas väikses populaarses itaalia restoranis kõhu täis ning viis siis Pariisi külje all olevasse Versalles'sse. Mu kostitaja oli teinud pooliku tööpäeva, et teise pooliku ajal oma kaelapeale tekkinud külalist ringi sõidutada. Versailles - kadunud aegade uhkus ja ilu. Oli jah uhke, võibolla ehk veidi peenem kui Schönbrun'i loss Viinis. Mina aga maa-lapse ja matsina vaimustusin hoopis Marie Antoinette väikesest talumajapidamisest, mille too kunagi romantilises stiilis oli lasknud oma väikese lossi taha ehitada. Seal kalpsasid ringi kitsed ja lambad ning paar eeslitki konutas lauda ees. Väga ilus koht, soovitan kindlasti üles otsida, kui keegi peaks Versaisse minema. Jõudnud tagasi Pariisi, ootas ees juba suur Eiffeli torn. MB parkis auto lähedal olevasse tänavasse kollaste joonte peale, mis reede õhtu igati normaalne on... ja tunduski, et on. Niisiis, Eiffeli torn - rauast võrestik, mis kunagi Pariisi maailmanäituseks ehitati ja mis samas sümboliseerib ka Prantsuse revolutsiooni 100ndat aastapäeva. Ja nagu ma wikipaediast loen, on see juba omajagu ka üle saja aasta vana (1889). Huvitav, kui kaua roostekoil kuluks selle ärasöömiseks. Igal juhul on see väga popp koht, sest selle nelja suure jala alla mahtus ära nii umbes kilomeetrine turistide järjekord, mis omakorda jagunes vastavalt ülesliikumise meetodile kaheks - jala üles ronijate oma oli märgatavalt lühem. See viimane olnuks ka väljakutse mulle, ent selleks ei tahtnud ma seda konstruktsiooni 2-3 tundi altpoolt vahtida ja piirdusin oma tagasihoidlikuses lihtsalt pealevaatamisega. Mulle tundus, et MB pettus veidi, tema isegi vist oleks roninud. Pariisi uhkus elab ka tema kodaniku hinges. Võibolla imestaksin ka, kui tuttav turist lihtsalt järjekorra pärast ei viitsiks Pikka Hermanni ronida. Eiffeli ümber aga tiirutasid mustad mehed, kellel oli traadi otsas rõngas väga palju väikseid Eiffeleid, mida nad lausa suure hinna-alandusega 1 eur tükk püüsid müüa. Nii odavalt ka ei osta. Suveniiripoes küsiti säänse eest ikka 5-6 euri, kuid nii kallilt ka ei ostnud. Nii jäidki suveniirid ostmata, aga nagu juba jutustasin, ostsin ma yhelt kavalpealt korraliku õppetunni.
Edasi viis tee sinna, millest keegi on ka ilusa laulu kirjutanud, mida kõik pariislased kui hümni peast teavad...või peaaegu. Avenue des Champs Élysées. MB osutas mulle seda au ja sõidutas mind kaks korda edasi - tagasi mööda avenüüd ning kaks korda ka ümber nn paanikaringi - liiklusring ümber keskmise võidusamba, kus kehtivad prantsuse liiklusreeglid, st ei kehti ükski reegel, aga see-eest tuleb palju kõrvale vaadata. Ühesõnaga, kui tahta ringi seest välja keerata, siis lihtsalt nügid nii palju, et saadki välja, sest ega ju keegi ilma selleks liiklusõigust omamata ei taha sulle otsa sõita. Põnev oli, aga toimis hästi. Loojuva päikese valguses sai sõidetud mööda ka kohast, kus sai kunagi alguse Prantsuse revolutsioon, kus uhke vana lossi asemel, mida vaid paberileht kujundlikult õpperaamatutes elusana hoiab ja mille kohal nüüd vaid kuldne inglike rohelise posti otsas ära lendama hakkab. Ja siis veel Place des Vosges, kus ühe maja peal on plaadike täistamaks kunagise kuulsa kirjaniku Victor Hugo kodukohta, milles ta küll mingite andmete järgi vaid 16 aastat elas, aga asi seegi. Võibolla kunagi saja aasta pärast kogunevad sinna turistid selle pärast, et seista sealsamas, kus kord kunagi kuulus mari-liis korraks autost välja hüppas ja pildi tegi, ja kuhjavad üle väikese restorani regioonis nr 14, kus ta hästiküpsetatud biifsteeki, sõi samal ajal, kui MB oma poolverise lihatükiga püüdis hakkama saada. Nii lõppes minu viimane öhtu Pariisis.
Ma iga kord püüan eriliselt meelde jätta neid viimaste õhtute hetki ja samas ette aimata järgmist. Tagasi vaadates on ju see omaette tunne - mõelda vaid, eile õhtu samal ajal ma olin veel....Pariisis.
Viimasel hommikul ärkasin vara, et käsipagasiks kokku suruda kõik oma vähene ränduri vara. MB oli "bonjour!" ajaks kandlikule prantsuse hommikusöögi valmis pannud - ka ema keedetud moos oli saia peale juba määritud - suhkrut vähem, marju rohkem. Ma ikka aina rohkem imestasin ja mõtlesin, et peaksin ka oma külalislahkuse kombeid kohendama. Äralennuni oli veel mõned tunnid aega, mida sai kasulikult ära kasutada, niiet ekskurseerimine läks edasi. Seekord Montmartre'sse, mis kunagi oli vaid vaene aguliküla Pariisi lähistel, ent nüüd suureks turistilõksuks kasvanud kõige oma kunstnike, kohvikute ja kabareedega. "Nii armas, rahulik ja ilus koht," õhkasin. "Oota vaid," ütles MB, "õhtuti ei mahu siin tänava peal käimagi." Nii see vast ka oli, sest mõni hetk hiljem valgus igast nurgast kokku kunstnikke, kes turistide püüdmiseks end mapid kaenlas valmis seadsid. Sain minagi mitu veidi tüütavat pakkumist ja järgmise hea õppetunni. Kui ma mittehuvitatust vaid tõrjuva käeviipe ja näoga üles näitasin, siis MB käitus hoopis teistmoodi - ta lasi käiku oma lahke naeratuse ning "madame, monsieur" ja väljus olukorrast, jättes mõlemad pooled viisakasse respekti. Ta käitus inimesega kui inimesega, mina kui tüütusega. Montmatre künkalt avaneb suurepärane vaade üle peaaegu terve Pariisi. Eiffeli torni tuleb küll veidi nurga pealt piiluda. Siinsamas on vändatud ka palju kuulsust kogunud "Amelie" film, mille tegemiseks vist turistid väevõimuga eemale lükati. Valge kirik nimega Basilique du Sacré-Cœur seisab künka tipus ja valvab kogu linna üle. Vasakust uksest saalivad sisse hordide kaupa turistid, kes pildistamise keelust hoolimata oma vargsi kogutud digivarandusega paremast uksest taas päevavalgusse naasevad. Treppidel müüvad mustad väikeseid Eiffeli torne, ikka 1 euro tükk. Ostame veel hüvastijätuks topsikutäie jäätist ning "Au Revoir, Paris!"
"Merci, Monsierur!"
* * *
Oli kahju lahkuda, oli tõesti.
Minu esimene külastuskäik Prantsusmaale, esimene külasuskäik Pariisi - sellesse tulebki natuke armuda, muidu pole nagu tõeline.
Siin ma nüüd istun ja unistan. Kui Jumal lubab ja meie elame, siis lähen veel tagasi, aga ma tean, et siis pole see enam kunagi see. Selle üle aga, mis oli, ma naeratan.
neljapäev, 18. juuni 2009
Rännaku löpp.
Teekonna löpp St Jean Pied de Portis 17 juuni. Vennad.
Ma ikka paar söna kirjutan viimastest päevadest, et oleks jutul ka korralik löpp.Teekonna löpuks kujunes välja siis meil nö omamoodi kamp, kus mina ainuke naisterahvas olin. Möned päevad enne St Jean Pied de Porti läks ära Jean Luc, muhe ärimees, kes ilmas palju näinud ning kelle lugusi oli huvitav kuulata. Tal olid köige koledamad villid ja ta kannatas palju, pidades säärast kannatamist möttetuks. Noh, mu meelest emotsiooni möttes sel möte ikka on ja kindlasti öpetlik ka. Kohevarsti lahkus teelt ka Francuois, kel ka suured villid olid, kuid kes vana mehe kohta väga vapralt käis. F'a viis ära tema kleenuke kaunis naine, kes talle autoga järgi tuli. Möneti vanamehed nagu ohjasid seda kampa, enim A'd, kel piiritaju möneti laiem kui seda tavakodanikel on. Jäin nelja 21-27 a poisiga yksi. Noortel mehehakatistel on ikka poistejutud, mis kirjamusta ei kannata ning minu kui peaaegu oma inimese eest seda ei varjatud. Raputasin vaid pead. Paar prantsuskeelset mittesiivsat söna sain isegi selgeks, sest A pyhendunult pyydis neid väga värvikate kujunditega noorele hollandlasele öpetada. Kohati oli mul hea meel, et ma prantsuse keelest aru ei saa, vöibolla oleks see mu reisile teise maigu jätnud. Siis peale rohket öhtusööki, mille Ryyd ja Manuel valmistasid, mindi teiste harjutuste kallale. Kuna seal gite's olime ainult meie, siis tunti end liiga vabalt. Esimene harjutus nägi välja selline, et sveitsi A ja hollandlane istusid vastastikku ning prantsuse A oli kohtunikuks. Siis pärast yks kaks kolme hakkasid poisid täiest körist röökima, niiet see vast yle kogu kyla rökkas. Manuelile, kes seltskonnas köige noorem ja köige möistlikum oli, oli see liig ning ta otsustas kyla peale minna. Minagi ei jäänud teisi harjutusi vaatama, kuid kuulsin neid kolmandale korrusele suht hästi. Korra tuli väike hirm ka peale, ent önneks asjatult. Hommikul olid köik krabinal minekuvalmis, tagasihoidlik hommikusöök sai nositud kyla pagariäri baaris. //Jöudmine SJPP'i. Pärast kuud aega on imelik möelda, et see nyyd ongi viimane päev. Kuna jalad enam väga ei valutanud, siis käisin mönuga. Piirkond oli ysna mägine, ent tee kulges oru pöhjas ning eriti pingutama ei pidanud. Kui eelnevad päevad olid pilvised ja veidi märjad, siis nagu kingituseks mulle, selgines taevas ja hakkas paistma päike. Öhk jäi siiski niiskeks ja lämbeks ning öhusooja vast oli ka oma 30 kraadi jagu. Lasin poisid kaugele ette ja käisin yksi. Kilomeetrid läksid kuidagi kiiresti ning veidike peale kahte hakkas tuttav värav paiatma - siit kord kahe aasta eest alustasin oma rännakuid. Tunne oli kergelt ylev, justkui kojujöudmine. Seda on raske kirjeldada, tuleb ise kogeda. Ja kuigi sydames oli rööm ka eesootava Eestisse jöudmise pärast, oli ka kummaline kahjutunne, mida nimetaksin camino lummuseks, ehk ma tean, et ma tulen kord jälle. Vähesed teevad selle tee vaid korra läbi, enamik tuleb ikka tagasi. Lootsin saada kohta gite, kust kunagi alustasin, aga oma atmosfääri pärast osutus see liiga populaarseks ning ma jäin tavalisse albergesse. Sveitsi A a Manuel olid varem kohale jöudnud ning sisse seadnud körvaltoas. R ja A jöudsid hiljem ning otsisid endile klaveriga gite. Toimekad onud, kes albergesse kohti jagasid ning äsjasaabunud palveränduritele järgmiseks raskeks päevateekonnaks nöuandeid jagasid, selgitasid mulle lahkelt, kus on raudteejaam, lubasid mul 1 euri eest ära pesta pesu ning tasuta internetti kasutada. Töin jaamast järgmiseks päevaks valmis rongipileti ning pyydsin linnast leida sobivaid kingi, millega Pariisi minna. Viimane osutus aga lootusetuks ylesandeks, sest prantslaste jalad on liiga peened matsirahva jaoks. Oo, Pariis, ma saabun su tänavatele poriste, kulunud ning löhkise polstriga tossudes, karvaste sääsehammustustest kraabitud säärtega ning ebayhtlaselt päevitunud näo ja käsivartega. Otsustasin oma viimase öhtu puhul poisid restorani viia. Raha kulus mul teekonnal vähem, kui arvestanud olin ning mida ikka paremat sellega teha kui teistele röömu valmistada. Pärast öhtust missat, millest vaid sveitsi A osa vöttis ning mina poole pealt pealt vaatasin ja pärast paar kyynalt syytasin, saime sillal kokku ning läksime alberge perenaise soovitatud restorani. Tahtsin väljas istuda, sest öhtu oli soe. Seal terrassi ei olnud, ent kokk vöi kokamoodi suure jutuga naine ise veenis meid sinna jääma vöi öigemini tagasi tulema, sest pyydsime juba siseneda teise restorani. Lihtne palveränduri menyy ning kaks pudelit head hispaania veini tegid kuidagi meele härdaks. Pantsuse A käis vahepeal väljas suitsu tegemas ja naases vast kellegi lillepotist korjatud punaste öitega öeldes, et tal raha ei ole, et mulle kallist kaelakeed osta, aga töi tänutäheks need (mille eest, ma ei tea). Siis astus yles R, kes tahtis mulle omakorda laulu laulda. Löpetasime öhtusöögi ja suundusime klaveriga gite poole. Sveitsi A ronis myyrile ja meist ta sinna jäi, teised me läksime klaveriga gite'i. Poistel läks veidi veenmiskunsti vaja, milles A väga osav oli, et saada gite perenaiselt luba veel hilisöhtusel tunnil klaverit kasutada ja see löpuks ka önnestus. R laulis siis mulle Shreki fimist tuntud Halleluuja laulu ja yhe armastuslaulu ka. Mina, M ja A laulsime kaasa, kus oskasime. Hiljem töi R veel mulle nuutsaku kuivatatud maasikaid teekonnale kaasa. Olin väga liigutatud. See sama kamp, kes mus eelmisel öhtul kerget tylgastust tekitas, suutis nyyd tekitada tunde nagu oleks mul korraga mitu head venda, kes minuga hyvasti jätavad, igayks oma parimaga, mis tal hetkel anda oli. Vast sain sellega ka oma rännaku suurima öppetunni - aktsepteerides ja mitte hukka möistes vöi lahterdavaid hinnanguid andes, vöime kogeda ootamatut head.// Öösel jöudis kohale oodatud äikesetorm. Oli see äike, mis viis tundi järjest vähem kui iga viie sekundi järel jätkuva myrina saatel sähvis, öhtune kohv, mu omaenese mötted vöi hirm varahommikusest rongist maha jääda, aga vähkresin kogu öö kyljelt kyljele ja ei maganud yldse. Önneks hommikuks vihm lakkas. Pakkisin pimedas asjad ja läksin koridori. Tasapisi hakkasid varahommikused rändurid virguma, nende seas ka sveitsi A. Oli ta ärganud ekstra, et vara teele minna, olnud äikse töttu unetu vöi tahtis lihtsalt omalt poolt minuga hyvasti jätta, ma ei tea, aga mul oli hea meel teda näha - jäi ta löpuni mu jaoks möistetamatuks kujuks. "Bye, bye," ytles ta veel ukselt, kui varahommikusse hämarusse astusin. SJPP on ilus linn enne Hispaania piiri. Kaks korda olen sealt varasel hommikutunnil teele läinud, seekord rohkem kodu poole. Olin ainuke reisija, kes väikesele rongile varasel hommikutunnil astus, mis kärestikulise jöe körval söites Bayonne nimelisse linna suundus. Nyyd siis olen Bayonnest Pariisi poole teel. Natuke rohkem kui 2 tundi on veel jäänud söita. MB pakkus möned nädalad tagasi end Pariisis teejuhiks ja ootab mind loodetavasti ees. Mu 750km (vöi veidi enam) palverännak Le Puyst St Jean Pied de Porti on sellega löppenud ja ma arvan, et see läks korda.
Ma ikka paar söna kirjutan viimastest päevadest, et oleks jutul ka korralik löpp.Teekonna löpuks kujunes välja siis meil nö omamoodi kamp, kus mina ainuke naisterahvas olin. Möned päevad enne St Jean Pied de Porti läks ära Jean Luc, muhe ärimees, kes ilmas palju näinud ning kelle lugusi oli huvitav kuulata. Tal olid köige koledamad villid ja ta kannatas palju, pidades säärast kannatamist möttetuks. Noh, mu meelest emotsiooni möttes sel möte ikka on ja kindlasti öpetlik ka. Kohevarsti lahkus teelt ka Francuois, kel ka suured villid olid, kuid kes vana mehe kohta väga vapralt käis. F'a viis ära tema kleenuke kaunis naine, kes talle autoga järgi tuli. Möneti vanamehed nagu ohjasid seda kampa, enim A'd, kel piiritaju möneti laiem kui seda tavakodanikel on. Jäin nelja 21-27 a poisiga yksi. Noortel mehehakatistel on ikka poistejutud, mis kirjamusta ei kannata ning minu kui peaaegu oma inimese eest seda ei varjatud. Raputasin vaid pead. Paar prantsuskeelset mittesiivsat söna sain isegi selgeks, sest A pyhendunult pyydis neid väga värvikate kujunditega noorele hollandlasele öpetada. Kohati oli mul hea meel, et ma prantsuse keelest aru ei saa, vöibolla oleks see mu reisile teise maigu jätnud. Siis peale rohket öhtusööki, mille Ryyd ja Manuel valmistasid, mindi teiste harjutuste kallale. Kuna seal gite's olime ainult meie, siis tunti end liiga vabalt. Esimene harjutus nägi välja selline, et sveitsi A ja hollandlane istusid vastastikku ning prantsuse A oli kohtunikuks. Siis pärast yks kaks kolme hakkasid poisid täiest körist röökima, niiet see vast yle kogu kyla rökkas. Manuelile, kes seltskonnas köige noorem ja köige möistlikum oli, oli see liig ning ta otsustas kyla peale minna. Minagi ei jäänud teisi harjutusi vaatama, kuid kuulsin neid kolmandale korrusele suht hästi. Korra tuli väike hirm ka peale, ent önneks asjatult. Hommikul olid köik krabinal minekuvalmis, tagasihoidlik hommikusöök sai nositud kyla pagariäri baaris. //Jöudmine SJPP'i. Pärast kuud aega on imelik möelda, et see nyyd ongi viimane päev. Kuna jalad enam väga ei valutanud, siis käisin mönuga. Piirkond oli ysna mägine, ent tee kulges oru pöhjas ning eriti pingutama ei pidanud. Kui eelnevad päevad olid pilvised ja veidi märjad, siis nagu kingituseks mulle, selgines taevas ja hakkas paistma päike. Öhk jäi siiski niiskeks ja lämbeks ning öhusooja vast oli ka oma 30 kraadi jagu. Lasin poisid kaugele ette ja käisin yksi. Kilomeetrid läksid kuidagi kiiresti ning veidike peale kahte hakkas tuttav värav paiatma - siit kord kahe aasta eest alustasin oma rännakuid. Tunne oli kergelt ylev, justkui kojujöudmine. Seda on raske kirjeldada, tuleb ise kogeda. Ja kuigi sydames oli rööm ka eesootava Eestisse jöudmise pärast, oli ka kummaline kahjutunne, mida nimetaksin camino lummuseks, ehk ma tean, et ma tulen kord jälle. Vähesed teevad selle tee vaid korra läbi, enamik tuleb ikka tagasi. Lootsin saada kohta gite, kust kunagi alustasin, aga oma atmosfääri pärast osutus see liiga populaarseks ning ma jäin tavalisse albergesse. Sveitsi A a Manuel olid varem kohale jöudnud ning sisse seadnud körvaltoas. R ja A jöudsid hiljem ning otsisid endile klaveriga gite. Toimekad onud, kes albergesse kohti jagasid ning äsjasaabunud palveränduritele järgmiseks raskeks päevateekonnaks nöuandeid jagasid, selgitasid mulle lahkelt, kus on raudteejaam, lubasid mul 1 euri eest ära pesta pesu ning tasuta internetti kasutada. Töin jaamast järgmiseks päevaks valmis rongipileti ning pyydsin linnast leida sobivaid kingi, millega Pariisi minna. Viimane osutus aga lootusetuks ylesandeks, sest prantslaste jalad on liiga peened matsirahva jaoks. Oo, Pariis, ma saabun su tänavatele poriste, kulunud ning löhkise polstriga tossudes, karvaste sääsehammustustest kraabitud säärtega ning ebayhtlaselt päevitunud näo ja käsivartega. Otsustasin oma viimase öhtu puhul poisid restorani viia. Raha kulus mul teekonnal vähem, kui arvestanud olin ning mida ikka paremat sellega teha kui teistele röömu valmistada. Pärast öhtust missat, millest vaid sveitsi A osa vöttis ning mina poole pealt pealt vaatasin ja pärast paar kyynalt syytasin, saime sillal kokku ning läksime alberge perenaise soovitatud restorani. Tahtsin väljas istuda, sest öhtu oli soe. Seal terrassi ei olnud, ent kokk vöi kokamoodi suure jutuga naine ise veenis meid sinna jääma vöi öigemini tagasi tulema, sest pyydsime juba siseneda teise restorani. Lihtne palveränduri menyy ning kaks pudelit head hispaania veini tegid kuidagi meele härdaks. Pantsuse A käis vahepeal väljas suitsu tegemas ja naases vast kellegi lillepotist korjatud punaste öitega öeldes, et tal raha ei ole, et mulle kallist kaelakeed osta, aga töi tänutäheks need (mille eest, ma ei tea). Siis astus yles R, kes tahtis mulle omakorda laulu laulda. Löpetasime öhtusöögi ja suundusime klaveriga gite poole. Sveitsi A ronis myyrile ja meist ta sinna jäi, teised me läksime klaveriga gite'i. Poistel läks veidi veenmiskunsti vaja, milles A väga osav oli, et saada gite perenaiselt luba veel hilisöhtusel tunnil klaverit kasutada ja see löpuks ka önnestus. R laulis siis mulle Shreki fimist tuntud Halleluuja laulu ja yhe armastuslaulu ka. Mina, M ja A laulsime kaasa, kus oskasime. Hiljem töi R veel mulle nuutsaku kuivatatud maasikaid teekonnale kaasa. Olin väga liigutatud. See sama kamp, kes mus eelmisel öhtul kerget tylgastust tekitas, suutis nyyd tekitada tunde nagu oleks mul korraga mitu head venda, kes minuga hyvasti jätavad, igayks oma parimaga, mis tal hetkel anda oli. Vast sain sellega ka oma rännaku suurima öppetunni - aktsepteerides ja mitte hukka möistes vöi lahterdavaid hinnanguid andes, vöime kogeda ootamatut head.// Öösel jöudis kohale oodatud äikesetorm. Oli see äike, mis viis tundi järjest vähem kui iga viie sekundi järel jätkuva myrina saatel sähvis, öhtune kohv, mu omaenese mötted vöi hirm varahommikusest rongist maha jääda, aga vähkresin kogu öö kyljelt kyljele ja ei maganud yldse. Önneks hommikuks vihm lakkas. Pakkisin pimedas asjad ja läksin koridori. Tasapisi hakkasid varahommikused rändurid virguma, nende seas ka sveitsi A. Oli ta ärganud ekstra, et vara teele minna, olnud äikse töttu unetu vöi tahtis lihtsalt omalt poolt minuga hyvasti jätta, ma ei tea, aga mul oli hea meel teda näha - jäi ta löpuni mu jaoks möistetamatuks kujuks. "Bye, bye," ytles ta veel ukselt, kui varahommikusse hämarusse astusin. SJPP on ilus linn enne Hispaania piiri. Kaks korda olen sealt varasel hommikutunnil teele läinud, seekord rohkem kodu poole. Olin ainuke reisija, kes väikesele rongile varasel hommikutunnil astus, mis kärestikulise jöe körval söites Bayonne nimelisse linna suundus. Nyyd siis olen Bayonnest Pariisi poole teel. Natuke rohkem kui 2 tundi on veel jäänud söita. MB pakkus möned nädalad tagasi end Pariisis teejuhiks ja ootab mind loodetavasti ees. Mu 750km (vöi veidi enam) palverännak Le Puyst St Jean Pied de Porti on sellega löppenud ja ma arvan, et see läks korda.
kolmapäev, 17. juuni 2009
Vahepala 3
Homme olengi kohal, 22km veel. Nii ruttu see käisgi. Unustasin panna yles veel paar kirjutist, täna öhtul katsun sellega yhele poole saada - kronoloogilises möttes on need nyyd allpool, 21 ja 22 päev.
Elu on ilus. Jällenägemiseni. Jöuan tagasi laupäeval 20:20.
ML
Elu on ilus. Jällenägemiseni. Jöuan tagasi laupäeval 20:20.
ML
jnejne
2324252627 13-15 juunil
23 päev Condom - Escoubet.
24 päev Escoubet - Nogaro
25 päev Nogaro - Aire-sur-l'Adour
26 päev Aire-sur-l'Adour - Arzacq-Arraziguet
27 päev Arzacq-Arraziguet - Arthez de Béarn
28 päev Arthez de Béarn - Navarrenx
29 päen Navarrenx - Aroue
Olen oma päevikupidamisega lootusetult jänni jäänud. Vast ei peakski nii palju lobisema, vaid lihtsalt ise selles hetkes olema ja neid öhtuid nautima, mis jäänud veel on. Elu siin teel on ikka endine, kohad, teed ja ilm vahelduvad. Vahel on väga mägine ja siis jälle tasane. Ilm on soe, on nii körvetavat päikest kui pilvi ja vihma. Condomi ymbruses olid suured viinamarjaistandused, niiet silm löppu ei seletanud (peaks ehk kunagi ka sygisel siit läbi köndima), mujal rohkem maisi ja muid teravilju. Päev päevalt näen ikka, kuidas köik kasvab ja loodus muutub - viinamarjad on ära öitsenud ja väikesed marjad on juba kyljes; mais on sirgunud pölvepikuseks. Praeguseks on viiskymmend vöi vähem km jäänud käia. Nädalake tagasi tulid kauguses nähtavale pyreneed, ilusad mäed lumiste tippudega, nyyd on need juba peaaegu käegakatsutavad, kui vihm ja udu ei varjuta. Ma röömuga vaatan oma teekonna sihti...natuke on sarnast ootusärevust sees kui möödunud aastal enne Santiagosse jöudmist. Käin sama sammu samade inimestega, kellega olen tuttavaks saanud, François, Jean-Luc ning nende hoolealune elusse tagasipyrgiv Alexander, kaks Sveitsi possi Alexander ja Manuel, hiljuti lisandus seltskonda ka hollandlane Ryyd, kes siin oma elumötte otsingul on ja muide ilma nooti tundmata väga hästi klaverit mängib ja laulab. Poisid loodavad jöuda ka Santiagosse, sinna peaks veel ca 900km jagu maad olema. Loodan, et nad leiavad, mida otsivad. Päeval käin pöhiliselt yksi, on kergem omas rytmis köndida kui sammu kellegi teise järgi seada, ent tee löpupoole vöi öhtuti saame jälle kokku, istume koos, sööme jaräägime. Viimased päevad on olnud pikad, köik yle 30km. Mu kannad on valusad, aga lähen edasi. Seda ma tean juba, et pika köndimisega jalad siiski täielikult ära ei harju, ka need, kes on yle 1000 käinud, ei ole täiesti probleemivabad. Sellegipoolest on algajal köige raskem. Olen palju mötteid ära möelnud ning kui möttetus sammu aeglustab, panen pleieri käima. Prantsuskeelseid vanamuusika lugusi on päris kohane kuulata. Viimasel ajal olen hakanud vaikselt ka tööle mötlema. Ei, suurt tööisu ei ole veel tulnud, ent see on hea paratamatus, et me ise oma igapäevase tööga leiva lauale paneme. Seega on mul hea meel tööle naaseda Kord kysisin Sveitsi Aleksandrilt, et miks ta seda teed käib, vastas ta pärast pikka mötlemist, et talle meeldib see vöi selline elu. Selles on tibake vastust ka minu enda kysimusele - mulle meeldib olla teel. Jah, sinna lisanduvad usk ja eneseleidmine, ent ainult selleks ei ole camino vajalik. Uskuda ja ennast leida saab just seal, kus oled. Tee, inimesed ja elulood, mida siin jagatakse, jäävad camino eripäraks ja see ongi see, mida selles igatsema jään. Ent nagu Koguja on öelnud, on igaks asjaks aeg siin taeva all, nii ka teel ja paigal olemisel. Muigasin veidi, kui Mati rääkis, et ta teel olles hakkas ise-endaga rääkima. Ma olen hakanud ka natuke. Teen nalja ja ise naeran ja siis naeran, et ma ise oma nalja yle naeran. //Hea lugeja, loodan, et ei pahanda, kui viimase nädala pönevad syndmused sinna paika jätan, kus need enamasti ununevad ja vaid vajadusel meelde tulevad. Elu on selline!
23 päev Condom - Escoubet.
24 päev Escoubet - Nogaro
25 päev Nogaro - Aire-sur-l'Adour
26 päev Aire-sur-l'Adour - Arzacq-Arraziguet
27 päev Arzacq-Arraziguet - Arthez de Béarn
28 päev Arthez de Béarn - Navarrenx
29 päen Navarrenx - Aroue
Olen oma päevikupidamisega lootusetult jänni jäänud. Vast ei peakski nii palju lobisema, vaid lihtsalt ise selles hetkes olema ja neid öhtuid nautima, mis jäänud veel on. Elu siin teel on ikka endine, kohad, teed ja ilm vahelduvad. Vahel on väga mägine ja siis jälle tasane. Ilm on soe, on nii körvetavat päikest kui pilvi ja vihma. Condomi ymbruses olid suured viinamarjaistandused, niiet silm löppu ei seletanud (peaks ehk kunagi ka sygisel siit läbi köndima), mujal rohkem maisi ja muid teravilju. Päev päevalt näen ikka, kuidas köik kasvab ja loodus muutub - viinamarjad on ära öitsenud ja väikesed marjad on juba kyljes; mais on sirgunud pölvepikuseks. Praeguseks on viiskymmend vöi vähem km jäänud käia. Nädalake tagasi tulid kauguses nähtavale pyreneed, ilusad mäed lumiste tippudega, nyyd on need juba peaaegu käegakatsutavad, kui vihm ja udu ei varjuta. Ma röömuga vaatan oma teekonna sihti...natuke on sarnast ootusärevust sees kui möödunud aastal enne Santiagosse jöudmist. Käin sama sammu samade inimestega, kellega olen tuttavaks saanud, François, Jean-Luc ning nende hoolealune elusse tagasipyrgiv Alexander, kaks Sveitsi possi Alexander ja Manuel, hiljuti lisandus seltskonda ka hollandlane Ryyd, kes siin oma elumötte otsingul on ja muide ilma nooti tundmata väga hästi klaverit mängib ja laulab. Poisid loodavad jöuda ka Santiagosse, sinna peaks veel ca 900km jagu maad olema. Loodan, et nad leiavad, mida otsivad. Päeval käin pöhiliselt yksi, on kergem omas rytmis köndida kui sammu kellegi teise järgi seada, ent tee löpupoole vöi öhtuti saame jälle kokku, istume koos, sööme jaräägime. Viimased päevad on olnud pikad, köik yle 30km. Mu kannad on valusad, aga lähen edasi. Seda ma tean juba, et pika köndimisega jalad siiski täielikult ära ei harju, ka need, kes on yle 1000 käinud, ei ole täiesti probleemivabad. Sellegipoolest on algajal köige raskem. Olen palju mötteid ära möelnud ning kui möttetus sammu aeglustab, panen pleieri käima. Prantsuskeelseid vanamuusika lugusi on päris kohane kuulata. Viimasel ajal olen hakanud vaikselt ka tööle mötlema. Ei, suurt tööisu ei ole veel tulnud, ent see on hea paratamatus, et me ise oma igapäevase tööga leiva lauale paneme. Seega on mul hea meel tööle naaseda Kord kysisin Sveitsi Aleksandrilt, et miks ta seda teed käib, vastas ta pärast pikka mötlemist, et talle meeldib see vöi selline elu. Selles on tibake vastust ka minu enda kysimusele - mulle meeldib olla teel. Jah, sinna lisanduvad usk ja eneseleidmine, ent ainult selleks ei ole camino vajalik. Uskuda ja ennast leida saab just seal, kus oled. Tee, inimesed ja elulood, mida siin jagatakse, jäävad camino eripäraks ja see ongi see, mida selles igatsema jään. Ent nagu Koguja on öelnud, on igaks asjaks aeg siin taeva all, nii ka teel ja paigal olemisel. Muigasin veidi, kui Mati rääkis, et ta teel olles hakkas ise-endaga rääkima. Ma olen hakanud ka natuke. Teen nalja ja ise naeran ja siis naeran, et ma ise oma nalja yle naeran. //Hea lugeja, loodan, et ei pahanda, kui viimase nädala pönevad syndmused sinna paika jätan, kus need enamasti ununevad ja vaid vajadusel meelde tulevad. Elu on selline!
teisipäev, 16. juuni 2009
22
22 päev Lectoure - Condom
Lahke perenaine röstis hommikusaiu. Olin esimeste seas, kes hommikusöögile jöudis. Päevaplaan töotas pikka 32 km matka ja ma tahtsin varakult teele asuda. Sellist meeleheitlikku rabelemist hommikuti nagu varem Hispaanias kohanud olen, siin ei ole. Tavaliselt minnakse teele hommikusöögi järgselt kell 8 vöi veidi varem. Kahe pösemusi järgselt perenaiselt asusin siis veidi varem teele. Jälle tibas. Vast tunnike käidud jöudsin järele yhele värvilise kybarakesega daamile. Olin ennem leidnud teelt yhe ravimipurgi ning pyydsin nyyd omanikku leida. Tema see ei olnud. Kui tibutamine vihmaks yle läks, sai ta väikese edumaa, ent öige varsti jöudsin talle järele. Särav kanadalanna, kes 64 asemel nägi pigem 46 välja ja minu sellekohane kompliment oli talle väga meeltmööda, oli töötanud öpetaja ja koolidirektorina nagu ta meeski, kes 2aastat kopsuvähi töttu nyydseks maamullas on. Mehe surm oli ka olnud ajendiks asuda tee 2 aastat tagas, nyydne pöhjus lipsas mul körvust. Daam mainis, et ta söbrad ei suuda uskuda, et ta nii vähesega teele läks...kott oli tal töesti väga väike, aga nagu ma aru sain transporditi suuremat kotti etap kaupa järele - keegi teeb kotitassimisäri, et rändur end liialt vaevama ei peaks. Avaldasin siis oma antimaterialistlikku arvamust, et omame rohkem kui vajame, mille peale ta vastas, et tal on kodus sada paari kingi ja sada kybarat, sest talle lihtsalt meeldib nii. Nojah. Eks tarbimine töstab majandust... Kaotasin värvilise kybaraga daami silmist kui yhes kylas kirikupausi tegin, see eest leidsin F ja A eest ning tiksusin nende järel edasi. L lonkas kaugel ees. Vötnud medvennast eeskuju, oli ta oma saapasse eelmisel öhtul prespyyteri välistrepil piisavalt suure augu teinud, et vasak väike varvas end halvasti tundma ei peaks, ent see tema köiki vaevu ei lahendanud. Väsinud ja haigete jalgade nimel pyydsime teed lyhendada, mis aga omakorda tähendas rohkem asfaltteed. Mis seal's ikka. Kes pikka teed käinud, see teab, et asfalt on yks hullemaid jalatapjaid. GR'i taasristumisel oli tee körval väike gite, kus pakuti löunasööki. Syya seal teha osati. Yks nooremapoolne mees, kes seal vastsyndinud lapsega ringi jalutas, olla kohaliult tunnustatud kokk - pidavat raske amet olema öppida ja vist praktiseerida ka, 48'st alustajast löpetanud vaid kaheksa. Gite omanik oli hispaanlane, kes siia maja ostnud tingimusel, et keegi maja ette teise maatyki peale tema vaadet rikkuma ei tule. Nagu ikka, väikestes kohtades vööraid ei sallita ning kohe, kui hispaanlane maja kätte sai, myydi teine maatykk belglastele, kes sinna juba yhe torni pysti olid ajanud ja suur plaanitav maja ootas vundamenti. Naabrid. Aga omlett oli hea ja koht hubane. Siiski tuli edasi minna. / Prantsusmaal on linnake nimega Condom, kust loogiliselt peaks pärit olema kondoomid. Linn ise ei ole oma esimeses värskuses. Kuigi katedaraal on suur ja yks uhkemaid, on muu vanalinn väsinud ilmega. Kondoomitehas silma ei hakanud ning vastavaid suveniire ka pakutamas ei näinud. Puhkasin katedraalis veidi jalga ning Inge soovitusel, keda katedraali ees kohtasin, kysisin näpunäiteid oma gite leidmiseks, mis paiknevat kilomeetri jagu kesklinnast kaugemal jöe kaldal. Kui kirikust välja astusin laius ees suur must vihmapilv, niiet viimane samm öömajani nöudis pingutust. Vaikselt palusin, et suurema vihma eest pääseksin ja nii ka läks, sain maja uksest sisse esimeste vihmapiiskade saatel. Olin selliste hubaste poolkodumajutustega ära harjunud ning selline impersonaalsus töi väikese pettumuse hinge. Raamatust lugesin, et siin räägitavat inglise keelt ja ka internet olevat saadaval, tegelikult ei olnud ei yhte ega teist. Keegi hispaanlanna pani kylmkappi mulle mitte just erilise hoole ja armastusega tehtud öhtusöögi, mille ka hiljem ilma erilise tundetulvata nahka panin. Nagu kord juba siin blogis kirjutanud olen, söltub köik ootustest. Tean, et Hispaanias oleksin ma sellise öömaja pärast yliönnelik olnud, nyyd aga jäi emotsioon alla keskmise. Madalad ootused teevad elu önnelikumaks. Suures gites olid kylalisteks vaid mina ja neli mitte inglise keelt könelevat palverändurit. Kui vihm yle jäi, läksin tagasi linnaga tutvuma ja kohe leidsin tänavalt yles oma teekaaslased, kes hambaalust otsisid. Veetsime mönusa ohtu. Kui gite'sse tagasi läksin, magasid juba köik. Yks sakslasest jalgrattur norskas kogu öö ja mina toppisin jätkuvalt troppe körvadesse. Nii tuli hommik.
Lahke perenaine röstis hommikusaiu. Olin esimeste seas, kes hommikusöögile jöudis. Päevaplaan töotas pikka 32 km matka ja ma tahtsin varakult teele asuda. Sellist meeleheitlikku rabelemist hommikuti nagu varem Hispaanias kohanud olen, siin ei ole. Tavaliselt minnakse teele hommikusöögi järgselt kell 8 vöi veidi varem. Kahe pösemusi järgselt perenaiselt asusin siis veidi varem teele. Jälle tibas. Vast tunnike käidud jöudsin järele yhele värvilise kybarakesega daamile. Olin ennem leidnud teelt yhe ravimipurgi ning pyydsin nyyd omanikku leida. Tema see ei olnud. Kui tibutamine vihmaks yle läks, sai ta väikese edumaa, ent öige varsti jöudsin talle järele. Särav kanadalanna, kes 64 asemel nägi pigem 46 välja ja minu sellekohane kompliment oli talle väga meeltmööda, oli töötanud öpetaja ja koolidirektorina nagu ta meeski, kes 2aastat kopsuvähi töttu nyydseks maamullas on. Mehe surm oli ka olnud ajendiks asuda tee 2 aastat tagas, nyydne pöhjus lipsas mul körvust. Daam mainis, et ta söbrad ei suuda uskuda, et ta nii vähesega teele läks...kott oli tal töesti väga väike, aga nagu ma aru sain transporditi suuremat kotti etap kaupa järele - keegi teeb kotitassimisäri, et rändur end liialt vaevama ei peaks. Avaldasin siis oma antimaterialistlikku arvamust, et omame rohkem kui vajame, mille peale ta vastas, et tal on kodus sada paari kingi ja sada kybarat, sest talle lihtsalt meeldib nii. Nojah. Eks tarbimine töstab majandust... Kaotasin värvilise kybaraga daami silmist kui yhes kylas kirikupausi tegin, see eest leidsin F ja A eest ning tiksusin nende järel edasi. L lonkas kaugel ees. Vötnud medvennast eeskuju, oli ta oma saapasse eelmisel öhtul prespyyteri välistrepil piisavalt suure augu teinud, et vasak väike varvas end halvasti tundma ei peaks, ent see tema köiki vaevu ei lahendanud. Väsinud ja haigete jalgade nimel pyydsime teed lyhendada, mis aga omakorda tähendas rohkem asfaltteed. Mis seal's ikka. Kes pikka teed käinud, see teab, et asfalt on yks hullemaid jalatapjaid. GR'i taasristumisel oli tee körval väike gite, kus pakuti löunasööki. Syya seal teha osati. Yks nooremapoolne mees, kes seal vastsyndinud lapsega ringi jalutas, olla kohaliult tunnustatud kokk - pidavat raske amet olema öppida ja vist praktiseerida ka, 48'st alustajast löpetanud vaid kaheksa. Gite omanik oli hispaanlane, kes siia maja ostnud tingimusel, et keegi maja ette teise maatyki peale tema vaadet rikkuma ei tule. Nagu ikka, väikestes kohtades vööraid ei sallita ning kohe, kui hispaanlane maja kätte sai, myydi teine maatykk belglastele, kes sinna juba yhe torni pysti olid ajanud ja suur plaanitav maja ootas vundamenti. Naabrid. Aga omlett oli hea ja koht hubane. Siiski tuli edasi minna. / Prantsusmaal on linnake nimega Condom, kust loogiliselt peaks pärit olema kondoomid. Linn ise ei ole oma esimeses värskuses. Kuigi katedaraal on suur ja yks uhkemaid, on muu vanalinn väsinud ilmega. Kondoomitehas silma ei hakanud ning vastavaid suveniire ka pakutamas ei näinud. Puhkasin katedraalis veidi jalga ning Inge soovitusel, keda katedraali ees kohtasin, kysisin näpunäiteid oma gite leidmiseks, mis paiknevat kilomeetri jagu kesklinnast kaugemal jöe kaldal. Kui kirikust välja astusin laius ees suur must vihmapilv, niiet viimane samm öömajani nöudis pingutust. Vaikselt palusin, et suurema vihma eest pääseksin ja nii ka läks, sain maja uksest sisse esimeste vihmapiiskade saatel. Olin selliste hubaste poolkodumajutustega ära harjunud ning selline impersonaalsus töi väikese pettumuse hinge. Raamatust lugesin, et siin räägitavat inglise keelt ja ka internet olevat saadaval, tegelikult ei olnud ei yhte ega teist. Keegi hispaanlanna pani kylmkappi mulle mitte just erilise hoole ja armastusega tehtud öhtusöögi, mille ka hiljem ilma erilise tundetulvata nahka panin. Nagu kord juba siin blogis kirjutanud olen, söltub köik ootustest. Tean, et Hispaanias oleksin ma sellise öömaja pärast yliönnelik olnud, nyyd aga jäi emotsioon alla keskmise. Madalad ootused teevad elu önnelikumaks. Suures gites olid kylalisteks vaid mina ja neli mitte inglise keelt könelevat palverändurit. Kui vihm yle jäi, läksin tagasi linnaga tutvuma ja kohe leidsin tänavalt yles oma teekaaslased, kes hambaalust otsisid. Veetsime mönusa ohtu. Kui gite'sse tagasi läksin, magasid juba köik. Yks sakslasest jalgrattur norskas kogu öö ja mina toppisin jätkuvalt troppe körvadesse. Nii tuli hommik.
21
21 päev Saint Antoine - Lectoure
Olin peaaegu viimane, kes gitest lahkus. Minust jäi sinna veel yks tydruk, kelle nimi kölas nagu oro. Mulle tuli kohe maleva filmi uru meelde. Oro oli 27 aastane, löpetanud vöi katkestanud töö, et ära käia Santiago tee ning peale seda minna Portugali ja Marocosse. Inglise keelt ta hästi ei rääkinud ja me eriti ei rääkinud. Jöudsin löbusatele vanameestele ning A'le järele. F ja A vötsid nöuks mulle väikese popurii laulda kuulsatest prantsuse lauludest, millede viis oli tuttav, ent autoritest polnud aimugi. Nojah, ma ei tea Eesti kuulsustestki midagi. Väikeses Miradouxi linnakeses tegin kohvipausi, seal ootas ees juba valusate väikeste varvastega medvend ning möne aja pärast liitus ka Oro. Teised läksid edasi. Kui D kohvi tellima läks kysis Oro jutujätkuks mu käest, et kas olen abielus, vastasin, et ei. Kysisin siis viisakalt vastu: "Aga sina?" "No, but I have a girlfriend." Minu yllatunud ilmele järgnes kysimus: "Is it a problem for you?" Nojah, ei ole minu probleem. Kysisin D'lt, kui ta tagasi tuli, et miks ta oma tempot aeglustas, vastas ta, et osaliselt jalgade, aga ka sydame pärast. Tal olla olnud detsembris koronaaride stentimine. Arst olla kyll tungivalt soovitanud mitte köndima minna, aga tema tundis, et peab minema ja läkski. Vöimsalt könnib kyll, isheemiku ilmet tal kyll ei ole. Tee oli vihmaste pärastlöunade töttu päris mudaseks muutunud, yhes kohas läks napilt, et muda yle potase ääre ei tulnud. Önneks peavad need vett suht hästi. Ka on vihm meelitanud teab kust välja hulgaliselt pikakoivalisi krookse. Yhe lombi ääres konutas neid terve koloonia, aremad panid plehku, julgemad jäid kaamera ette jultunult poseerima. Yks vana padakonn oli isegi nii laisk, et mu kerge nygimise peale ei viitsinud liigutada. Teise kraavi ääres märkasin ujuvat kobrast, ent niipea kui tema mind märkas, sukeldus kraavi sygavustesse. Loomi siin on. Öhtuks pidime jöudma Lectoure nimelisse linnakesse bresbyyterisse ehk siis majja, kus elab preester. Linn asus mäe otsas ning viimaseks miiliks oli see kyllalt jöudunöudev. Preestri maja asus katedraali körval ning oli selline körgete lagedega hoone, mis kunagi oli kindlasti väga suurejooneline olnud. Siivalt eraldati sikud lammastest, st mehed yhte, naised teise tuppa. Naisi oli selgelt vähemuses, olime neljakesi, lisaks majaperenaine. Me toas yhes seinas laiutas suur kamin, mis nyydseks kaminaasemeks ymber ehitatud. Oro täitis seda osa, et viimased saavad esimesteks ja oli juba enne teisi kohal. Teised kaks olid veidi vanemad naised, yks Sveitsist ning sealt ka oma teekonda alustanud. (Arvan, et isegi teen järgmisena matka yle alpide. Pidavat raske, aga ilus olema.)Öhtusöök serveeriti söögisaalis. Kokaks oli suur, veidi tysedam mees nimega Andrew, kes kuidagi sobis sinna, niiet ma algul arvasin, et ongi nagu vanasti - meesteener ja puha. Siiski, kui taga hiljem vestlesin, rääkis teine kahtlaselt hästi inglise keelt, tuli välja, et ta tegelikult pensioneerunud kirjanduseöpetaja Kanadast on, kes siia vabatahtlikuna kaheks nädalaks tööle on tulnud. Mingid organisatsioonid kannavad selle eest hoolt, et teel töökätest puudu ei tuleks ning vabatahtlikud jooksevad kohtadele tormi. Ma juba hakkan arvama, et see pensioniiga yks väga huvitav iga on. Polegi nii hull ja karta ei maksaks. Meiega koos einestas vana 83a preester, kes kövasti nalja viskas ning tormilisi naerupahvakaid sellega pälvis. Preestril oli eraldi mu meelest täielikult mittetervislik dieet - kartulid vöiga, ilma kastmeta spagetid ning kook. Mida rohkem preester söi, seda rohkem hakkas ta läkastama. Mul tuli hetkeks hirm peale, et kas ikka mäletan täielikult elustamise ABC'd, juhuks, kui peaks vaja minema. Enne toidu kallale asumist tuli paar korda risti ette lyya, preester pidas väikese palve ning siis tuli eurovisiooni tunnusviisil ka yks söögilaul laulda. Ma suutsin vaid ymiseda. Mu prantsuse keel pole pärast Celini ning Bernardi lahkumist yldse edenenud. Saksa keelt ka väldin. Lauas kohtasin ka kahte sveitsi poissi, kes möned päevad varem must mööda tuiskasid, käies oma 40km, Alexander ja Manuel. Alexander on väga atraktiivselt karismaatilise olemusega taimetoitlane ning see pöhjustas lauas pika diskussiooni, nii palju kui mu aimdus prantsuse keelest aru sai. Tegelt on päris kahju mitte keelest aru saada, ilmselt jään päris paljust ilma. Köik tyhjad lyngad tuleb oma fantaasiaga täita, psyhhiaatrias oli selle tarvis oma diagnoos, mida hästi ei mäleta...flabullatsioon???? Öhtusöögi löppedes jagati kätte teised laululehed juba Conques'is selgeks öpitud palverännaku lauluga Ultreia. Kel soovi, sellele öpetan selgeks, kui kord tagasi Maarjamaale naasen.
Olin peaaegu viimane, kes gitest lahkus. Minust jäi sinna veel yks tydruk, kelle nimi kölas nagu oro. Mulle tuli kohe maleva filmi uru meelde. Oro oli 27 aastane, löpetanud vöi katkestanud töö, et ära käia Santiago tee ning peale seda minna Portugali ja Marocosse. Inglise keelt ta hästi ei rääkinud ja me eriti ei rääkinud. Jöudsin löbusatele vanameestele ning A'le järele. F ja A vötsid nöuks mulle väikese popurii laulda kuulsatest prantsuse lauludest, millede viis oli tuttav, ent autoritest polnud aimugi. Nojah, ma ei tea Eesti kuulsustestki midagi. Väikeses Miradouxi linnakeses tegin kohvipausi, seal ootas ees juba valusate väikeste varvastega medvend ning möne aja pärast liitus ka Oro. Teised läksid edasi. Kui D kohvi tellima läks kysis Oro jutujätkuks mu käest, et kas olen abielus, vastasin, et ei. Kysisin siis viisakalt vastu: "Aga sina?" "No, but I have a girlfriend." Minu yllatunud ilmele järgnes kysimus: "Is it a problem for you?" Nojah, ei ole minu probleem. Kysisin D'lt, kui ta tagasi tuli, et miks ta oma tempot aeglustas, vastas ta, et osaliselt jalgade, aga ka sydame pärast. Tal olla olnud detsembris koronaaride stentimine. Arst olla kyll tungivalt soovitanud mitte köndima minna, aga tema tundis, et peab minema ja läkski. Vöimsalt könnib kyll, isheemiku ilmet tal kyll ei ole. Tee oli vihmaste pärastlöunade töttu päris mudaseks muutunud, yhes kohas läks napilt, et muda yle potase ääre ei tulnud. Önneks peavad need vett suht hästi. Ka on vihm meelitanud teab kust välja hulgaliselt pikakoivalisi krookse. Yhe lombi ääres konutas neid terve koloonia, aremad panid plehku, julgemad jäid kaamera ette jultunult poseerima. Yks vana padakonn oli isegi nii laisk, et mu kerge nygimise peale ei viitsinud liigutada. Teise kraavi ääres märkasin ujuvat kobrast, ent niipea kui tema mind märkas, sukeldus kraavi sygavustesse. Loomi siin on. Öhtuks pidime jöudma Lectoure nimelisse linnakesse bresbyyterisse ehk siis majja, kus elab preester. Linn asus mäe otsas ning viimaseks miiliks oli see kyllalt jöudunöudev. Preestri maja asus katedraali körval ning oli selline körgete lagedega hoone, mis kunagi oli kindlasti väga suurejooneline olnud. Siivalt eraldati sikud lammastest, st mehed yhte, naised teise tuppa. Naisi oli selgelt vähemuses, olime neljakesi, lisaks majaperenaine. Me toas yhes seinas laiutas suur kamin, mis nyydseks kaminaasemeks ymber ehitatud. Oro täitis seda osa, et viimased saavad esimesteks ja oli juba enne teisi kohal. Teised kaks olid veidi vanemad naised, yks Sveitsist ning sealt ka oma teekonda alustanud. (Arvan, et isegi teen järgmisena matka yle alpide. Pidavat raske, aga ilus olema.)Öhtusöök serveeriti söögisaalis. Kokaks oli suur, veidi tysedam mees nimega Andrew, kes kuidagi sobis sinna, niiet ma algul arvasin, et ongi nagu vanasti - meesteener ja puha. Siiski, kui taga hiljem vestlesin, rääkis teine kahtlaselt hästi inglise keelt, tuli välja, et ta tegelikult pensioneerunud kirjanduseöpetaja Kanadast on, kes siia vabatahtlikuna kaheks nädalaks tööle on tulnud. Mingid organisatsioonid kannavad selle eest hoolt, et teel töökätest puudu ei tuleks ning vabatahtlikud jooksevad kohtadele tormi. Ma juba hakkan arvama, et see pensioniiga yks väga huvitav iga on. Polegi nii hull ja karta ei maksaks. Meiega koos einestas vana 83a preester, kes kövasti nalja viskas ning tormilisi naerupahvakaid sellega pälvis. Preestril oli eraldi mu meelest täielikult mittetervislik dieet - kartulid vöiga, ilma kastmeta spagetid ning kook. Mida rohkem preester söi, seda rohkem hakkas ta läkastama. Mul tuli hetkeks hirm peale, et kas ikka mäletan täielikult elustamise ABC'd, juhuks, kui peaks vaja minema. Enne toidu kallale asumist tuli paar korda risti ette lyya, preester pidas väikese palve ning siis tuli eurovisiooni tunnusviisil ka yks söögilaul laulda. Ma suutsin vaid ymiseda. Mu prantsuse keel pole pärast Celini ning Bernardi lahkumist yldse edenenud. Saksa keelt ka väldin. Lauas kohtasin ka kahte sveitsi poissi, kes möned päevad varem must mööda tuiskasid, käies oma 40km, Alexander ja Manuel. Alexander on väga atraktiivselt karismaatilise olemusega taimetoitlane ning see pöhjustas lauas pika diskussiooni, nii palju kui mu aimdus prantsuse keelest aru sai. Tegelt on päris kahju mitte keelest aru saada, ilmselt jään päris paljust ilma. Köik tyhjad lyngad tuleb oma fantaasiaga täita, psyhhiaatrias oli selle tarvis oma diagnoos, mida hästi ei mäleta...flabullatsioon???? Öhtusöögi löppedes jagati kätte teised laululehed juba Conques'is selgeks öpitud palverännaku lauluga Ultreia. Kel soovi, sellele öpetan selgeks, kui kord tagasi Maarjamaale naasen.
neljapäev, 11. juuni 2009
20
20 päev Moissac - Saint Antoine
Tänane jutt tuleb lyhike. Prantsuse hommikusöök iiri moodi oli palju rikkalikum, anti kövasti saia ja moosi ja magusat jogurtit ka. Vihma tibas kui uksevahelt välja piilusime, aga tuli minna. Pealegi olime Ingega viimased minejatest. Korraks läksime tagasi kesklinna, et ha väike turistikäik, aga kirikust kaugemale ei jöudnudki, sest hakkas sadama. Jäi vaatamata klooster, mis pidavat ka väga ilus olema, muidu linn nagu linn ikka. Tee sel päeval oli mönevörra yhekylgne, esimesed 16km kulges kanali körval. Kanal oli tammide abil löikudeks jaotatud ning iga löik asus erineval tasemel. Oleks tahtnud näha, kuidas väikesed laevad tammist läbi söidavad, aga jäi nägemata. Teisel pool oli aga suur Le Tarni jögi, mis vahepeal yhines veel suurema La Garonnega ning seejärel oma teed voolasid, jättes teisele poole Golfechi kanali. Kahe kanali veetase oli väga erinev. Selline väike pögus ylevaade siinsest veevärgist. Pikk tee asfaldil teeb jalapöhjad ymaraks ning jalad väsivad tunduvalt kiiremini kui pehmel pinnal köndides. Kes seda ei tea, öpib omal nahal esimese nädala jooksul selgeks. Nii on ka teepervel murul alati teine väiksem rada sisse tallutud, mis teeb teeleidmise veidi kergemaks, kui yhtegi märkki silmaulatuses ei ole. Saime sel läeval päris mitmel korral vihmasabina kaela, aga see käib asja juurde. Muidu poleks asi täiuslik, kui köik liiga hea oleks. Ka on mitmed väikesed metsateed muutunud palju porisemaks ja libedamaks, eks seegi ole camino völu, niisama ju keegi vabast tahtest pori sisse tallama ei läheks. Tee peale jäi yks kena Auvillar'i nimeline linnake, kus lootsime kohvipausi teha, aga linnal oli pidupäev ning nii ootas ta lipukestesse ehituna oma peotundi. Kohvikud olid kinni ja ei jäänud muud yle, kui edasi minna. Väike St Antoine ootas juba ees väikese lihtsa ööbimispaigaga. Ilus kyla väga ilusa kirikuga. Kirikud on muutunud värvilisemaks, seinad on rohkete mustritega kaunistatud ning altari kohal sinetab kuldsete tähtedega taevas. Natuku meenutas mulle siinne pyhakoda pyha Franciscuse katedraali Assisis. Gite ees nägin taas Didieri, meditsiinivenda, kes kasvult suur, blond ning kes oma väikeste varvaste vaeva vähendamiseks saabastesse augud löikas. Kohtasin teda juba esimesel öhtul oma rännaku algusening kaotasin silmist peale Conques'i. Tore mees. Natuke meestest ka. Mehi on igasuguseid ning möned on natuke edevamad kui teised. Naiste toa ukse juures olid peeglid ja need olid höivatud enam meeste kui naiste poolt. Yks Franzi nimeline mees kärpis juukseid, tuftitas ja luftitas ennast kogu aja, kui mina jöusdsin pesu ära pesta ja 5 korda sealt mööda ködida. Franzul oli palju kosmeetikat ka kaasas. Ykskord tabasin ta ennast pildistamast, seda ta vist häbenes veidi ja köndis kiiremini edasi. Järgmisel hommikul oli peegel poolpalja tedretähnilise nimetu pariislase poolt höivatud, kes ymisedes oma hommikuprotseduure läbi viis. Pean veidi nende körval häbenema, sest vahel jäävad juuksed paar päeva kammimata. Aga jalgade eest kannan head hoolt, peale kerge luupörutuse ja insertsioniidi pole hullemat, mille yle kurta. Selles kylas oli yks restoran, kus meid 14euri eest hästi söödeti ja joodeti. Pärast öhtusööki tuleb alati millegipärast vastupandamatu uni.
Tänane jutt tuleb lyhike. Prantsuse hommikusöök iiri moodi oli palju rikkalikum, anti kövasti saia ja moosi ja magusat jogurtit ka. Vihma tibas kui uksevahelt välja piilusime, aga tuli minna. Pealegi olime Ingega viimased minejatest. Korraks läksime tagasi kesklinna, et ha väike turistikäik, aga kirikust kaugemale ei jöudnudki, sest hakkas sadama. Jäi vaatamata klooster, mis pidavat ka väga ilus olema, muidu linn nagu linn ikka. Tee sel päeval oli mönevörra yhekylgne, esimesed 16km kulges kanali körval. Kanal oli tammide abil löikudeks jaotatud ning iga löik asus erineval tasemel. Oleks tahtnud näha, kuidas väikesed laevad tammist läbi söidavad, aga jäi nägemata. Teisel pool oli aga suur Le Tarni jögi, mis vahepeal yhines veel suurema La Garonnega ning seejärel oma teed voolasid, jättes teisele poole Golfechi kanali. Kahe kanali veetase oli väga erinev. Selline väike pögus ylevaade siinsest veevärgist. Pikk tee asfaldil teeb jalapöhjad ymaraks ning jalad väsivad tunduvalt kiiremini kui pehmel pinnal köndides. Kes seda ei tea, öpib omal nahal esimese nädala jooksul selgeks. Nii on ka teepervel murul alati teine väiksem rada sisse tallutud, mis teeb teeleidmise veidi kergemaks, kui yhtegi märkki silmaulatuses ei ole. Saime sel läeval päris mitmel korral vihmasabina kaela, aga see käib asja juurde. Muidu poleks asi täiuslik, kui köik liiga hea oleks. Ka on mitmed väikesed metsateed muutunud palju porisemaks ja libedamaks, eks seegi ole camino völu, niisama ju keegi vabast tahtest pori sisse tallama ei läheks. Tee peale jäi yks kena Auvillar'i nimeline linnake, kus lootsime kohvipausi teha, aga linnal oli pidupäev ning nii ootas ta lipukestesse ehituna oma peotundi. Kohvikud olid kinni ja ei jäänud muud yle, kui edasi minna. Väike St Antoine ootas juba ees väikese lihtsa ööbimispaigaga. Ilus kyla väga ilusa kirikuga. Kirikud on muutunud värvilisemaks, seinad on rohkete mustritega kaunistatud ning altari kohal sinetab kuldsete tähtedega taevas. Natuku meenutas mulle siinne pyhakoda pyha Franciscuse katedraali Assisis. Gite ees nägin taas Didieri, meditsiinivenda, kes kasvult suur, blond ning kes oma väikeste varvaste vaeva vähendamiseks saabastesse augud löikas. Kohtasin teda juba esimesel öhtul oma rännaku algusening kaotasin silmist peale Conques'i. Tore mees. Natuke meestest ka. Mehi on igasuguseid ning möned on natuke edevamad kui teised. Naiste toa ukse juures olid peeglid ja need olid höivatud enam meeste kui naiste poolt. Yks Franzi nimeline mees kärpis juukseid, tuftitas ja luftitas ennast kogu aja, kui mina jöusdsin pesu ära pesta ja 5 korda sealt mööda ködida. Franzul oli palju kosmeetikat ka kaasas. Ykskord tabasin ta ennast pildistamast, seda ta vist häbenes veidi ja köndis kiiremini edasi. Järgmisel hommikul oli peegel poolpalja tedretähnilise nimetu pariislase poolt höivatud, kes ymisedes oma hommikuprotseduure läbi viis. Pean veidi nende körval häbenema, sest vahel jäävad juuksed paar päeva kammimata. Aga jalgade eest kannan head hoolt, peale kerge luupörutuse ja insertsioniidi pole hullemat, mille yle kurta. Selles kylas oli yks restoran, kus meid 14euri eest hästi söödeti ja joodeti. Pärast öhtusööki tuleb alati millegipärast vastupandamatu uni.
19
19 päev. Lauzerte - Moissac.
Räägiti, et hakkab vihma sadama ja seda 3päeva. Polnud just köige röömustavam uudis, aga eks pöllumehele tuleb ka möelda ning pealegi on maa kuivusest pragunenud. Just eelmisel päeval lugesin postimehest, et Eestis olla kuu norm korraga maha sadanud ja et suvesooja pole maale antud. Ei tekkinud sellist tagasitahtmise tunnet. Pakkisin oma vihmakeebi käeulatusse. Hommikulauas rääkisin natuke rohkem karvase prantsuse poisi A-ga. Tema teeletulekul on natuke tösisem pöhjus. Nimelt olla ta meeleolu häire töttu viis kuud haiglas olnud. "Nad ytlevad, et ma olen hull, aga ma ei ole!" ytles ta. Minu silmale ta ka hullu muljet ei jäta, pigem selline jutukam poiss, keda ma kujutan ette, et vöiks mingi revolutsionäär olla. Soovitasin tal hospitality clubi ning couch surf'iga tutvust teha, kui loodab tasuta Hispaanias hakkama saada. Siin kannavad need kaks vanapappi, keda korraks mainisin, ta eest kuninglikku hoolt. Pugisin oma moosisaia sisse ja asusin teele. Taevas oli töepoolest pilves, aga samas oli ka mönusam köndida. Hetsin pögusa pilgu Lauzerte linnale, millega ma eelmisel öhtul omast suurest laiskusest ei viitsinud tutvust teha. Käisin yksi. Yhes metsatukas oli palju sääski, väga verehimulised prantsuse sääsed, polnd neil aega kohtagi valida, vaid juba maandusid nokk pikal, et see kohe nahasse puurida. Pugesin vereimejate käest möneks ajaks yhte kabelisse peitu. Kabeleid on siinmaal palju ning rändurite, aga ka turistide röömuks hoitakse nende uksi lahti. Keegi ei laasta ega lagasta. Ka kirikud on enamasti lahtiste ustega ja järelvalveta, pyhakodadest peetakse lugu. Kui kabelist väljusin, nägin mulle varasemalt tuttavaid belglasi. Halli patsiga naine, kes suusatades polve oli vigastanud, oli just oma igapäevast tunnist jalutuskäiku löpetamas ning läks tagasi, teised edasi. Yhel hetkel hakkasid piibuga vanamees ning teine vana hirmsal kombel vaidlema, vähemalt mulle tundus nii. Vaikides köndides ei taha loba kuulata, veel vähem vaidlust. Ka ei köla belgia prantsuse keel nii meloodiliselt nagu prantslaste oma - nagu suu pulki täis, mida ei saa välja sylitada. Kiirendasin sammu. Pöllud muutusid järjest lopsakamaks, juurde tulid igasugused viljapuuaiad, aprikoosid, ploomid jne. Kahjuks olid need hamba all veel ypris kövad. Siiski on kätte jöudnud täielik suvi, erksad kevade värvid on nyyd myrkjamad ning vast öige pea saavad valmis ka möned teraviljasordid. Siin on neid nii mitut sorti, nii et ei tee vahet, aga meie tavalist körget rukist pole kohanud. Suht löpupoole jöudsin ma järele ja käisin yht sammu kahe löbusa vanamehega, L ja F, nimesid ei oska kirjutada. L, nagu ma hiljem teada sain, vahendab firmasid Indiasse ja sealt Prantsusmaale, näeb natuke välja nagu löbus papakoi ja tömbab sigarossi. F tegeleb surnumatmisega ja talle väga meeldib see amet. Ytles:" Näed, ma vana mees, ei vöi kunagi teada, millal ise selles kastis olen, siis on parem, kui juba varem neist asjust tean." Muide, see vana mees teeb mulle köndimises ära. Nagu Celin, nii märkab ka F usse, mina yksi käies neid kunagi ei näe. Vahepeal on vihma sadanud ning ka konni kui seeni on juurde tulnud. Yhes väikses lombis sulpsas ringi kolm vilgast konna. F mainis kohe, et neid vöib syya, aga pyydma ei hakand./Moissac oli pikk linn, päris kohe mitu km pidi köndima enne, kui öömajale sai. Turismibyroos sain kokku Ingega, kellega samasse gite'sse koha olime reserveerinud ning selle asukohta infost uurisime. Byroost väljudes käis suur vöidujooks äikesepilvega vöidu ning suht kohe, kui sisse saime, läks myristamiseks ning padusajuks lahti. Gite pidajateks oli iirlastest noorpaar, väga toredad inimesed. Ringi käperdas sealsamas ka alla aastane iiri pöngerjas ja koer. Nende lugu oli ka huvitav. Mees olla 2003 aastal camino läbi köndinud ning tema jaoks oli see niivörd elumuutev olnud, et hyljanud teine oma töö ja ambitsioonid ning tuli naisega Prantsusmaale, et siin gite avada ning palverändureid vastu vötta. Korra mötlesin, et mis seal ikka nii yllast on, et vajub iga öhtu mingi villis jalgadega kamp sisse, kes muust ei räägi kui kilomeetritest, teest ja villidest ja sina katsu siis nende soove ja köhtu täita. Kuid samas jällegi, midagi see tee ikka muudab, ja kui ka yhele sajast see parema raja kätte näitab, siis on see oma ylesande täitnud. Tösi ta on, Jaakobuse tee, kui see eesti keelde tölkida, on enam kui sport vöi matkarada.
Räägiti, et hakkab vihma sadama ja seda 3päeva. Polnud just köige röömustavam uudis, aga eks pöllumehele tuleb ka möelda ning pealegi on maa kuivusest pragunenud. Just eelmisel päeval lugesin postimehest, et Eestis olla kuu norm korraga maha sadanud ja et suvesooja pole maale antud. Ei tekkinud sellist tagasitahtmise tunnet. Pakkisin oma vihmakeebi käeulatusse. Hommikulauas rääkisin natuke rohkem karvase prantsuse poisi A-ga. Tema teeletulekul on natuke tösisem pöhjus. Nimelt olla ta meeleolu häire töttu viis kuud haiglas olnud. "Nad ytlevad, et ma olen hull, aga ma ei ole!" ytles ta. Minu silmale ta ka hullu muljet ei jäta, pigem selline jutukam poiss, keda ma kujutan ette, et vöiks mingi revolutsionäär olla. Soovitasin tal hospitality clubi ning couch surf'iga tutvust teha, kui loodab tasuta Hispaanias hakkama saada. Siin kannavad need kaks vanapappi, keda korraks mainisin, ta eest kuninglikku hoolt. Pugisin oma moosisaia sisse ja asusin teele. Taevas oli töepoolest pilves, aga samas oli ka mönusam köndida. Hetsin pögusa pilgu Lauzerte linnale, millega ma eelmisel öhtul omast suurest laiskusest ei viitsinud tutvust teha. Käisin yksi. Yhes metsatukas oli palju sääski, väga verehimulised prantsuse sääsed, polnd neil aega kohtagi valida, vaid juba maandusid nokk pikal, et see kohe nahasse puurida. Pugesin vereimejate käest möneks ajaks yhte kabelisse peitu. Kabeleid on siinmaal palju ning rändurite, aga ka turistide röömuks hoitakse nende uksi lahti. Keegi ei laasta ega lagasta. Ka kirikud on enamasti lahtiste ustega ja järelvalveta, pyhakodadest peetakse lugu. Kui kabelist väljusin, nägin mulle varasemalt tuttavaid belglasi. Halli patsiga naine, kes suusatades polve oli vigastanud, oli just oma igapäevast tunnist jalutuskäiku löpetamas ning läks tagasi, teised edasi. Yhel hetkel hakkasid piibuga vanamees ning teine vana hirmsal kombel vaidlema, vähemalt mulle tundus nii. Vaikides köndides ei taha loba kuulata, veel vähem vaidlust. Ka ei köla belgia prantsuse keel nii meloodiliselt nagu prantslaste oma - nagu suu pulki täis, mida ei saa välja sylitada. Kiirendasin sammu. Pöllud muutusid järjest lopsakamaks, juurde tulid igasugused viljapuuaiad, aprikoosid, ploomid jne. Kahjuks olid need hamba all veel ypris kövad. Siiski on kätte jöudnud täielik suvi, erksad kevade värvid on nyyd myrkjamad ning vast öige pea saavad valmis ka möned teraviljasordid. Siin on neid nii mitut sorti, nii et ei tee vahet, aga meie tavalist körget rukist pole kohanud. Suht löpupoole jöudsin ma järele ja käisin yht sammu kahe löbusa vanamehega, L ja F, nimesid ei oska kirjutada. L, nagu ma hiljem teada sain, vahendab firmasid Indiasse ja sealt Prantsusmaale, näeb natuke välja nagu löbus papakoi ja tömbab sigarossi. F tegeleb surnumatmisega ja talle väga meeldib see amet. Ytles:" Näed, ma vana mees, ei vöi kunagi teada, millal ise selles kastis olen, siis on parem, kui juba varem neist asjust tean." Muide, see vana mees teeb mulle köndimises ära. Nagu Celin, nii märkab ka F usse, mina yksi käies neid kunagi ei näe. Vahepeal on vihma sadanud ning ka konni kui seeni on juurde tulnud. Yhes väikses lombis sulpsas ringi kolm vilgast konna. F mainis kohe, et neid vöib syya, aga pyydma ei hakand./Moissac oli pikk linn, päris kohe mitu km pidi köndima enne, kui öömajale sai. Turismibyroos sain kokku Ingega, kellega samasse gite'sse koha olime reserveerinud ning selle asukohta infost uurisime. Byroost väljudes käis suur vöidujooks äikesepilvega vöidu ning suht kohe, kui sisse saime, läks myristamiseks ning padusajuks lahti. Gite pidajateks oli iirlastest noorpaar, väga toredad inimesed. Ringi käperdas sealsamas ka alla aastane iiri pöngerjas ja koer. Nende lugu oli ka huvitav. Mees olla 2003 aastal camino läbi köndinud ning tema jaoks oli see niivörd elumuutev olnud, et hyljanud teine oma töö ja ambitsioonid ning tuli naisega Prantsusmaale, et siin gite avada ning palverändureid vastu vötta. Korra mötlesin, et mis seal ikka nii yllast on, et vajub iga öhtu mingi villis jalgadega kamp sisse, kes muust ei räägi kui kilomeetritest, teest ja villidest ja sina katsu siis nende soove ja köhtu täita. Kuid samas jällegi, midagi see tee ikka muudab, ja kui ka yhele sajast see parema raja kätte näitab, siis on see oma ylesande täitnud. Tösi ta on, Jaakobuse tee, kui see eesti keelde tölkida, on enam kui sport vöi matkarada.
18
18 päev. Kyla mäe otsas.
Lascabanes durand - Lauzerte.
Nägin palju unenägusid, yhe ka päris sellise, mis samal päeval veel täide läks, aga selle jätan suurest avalikkusest välja. Hommikusöök oli serveeritud jälle pererahva majja. Koduvalmistatud leiva ja jogurti körvale laulis makist vaikselt Loreena McKennitt ja andis teeleminekuks vastava meeleolu. Asusime teele minu jaoks tavalisest pool tunnikest varem, ent juba siis andis kuumus vaikselt tunda. Mötlemist oli palju. Inge, mu sakslasest kleenuke 59-aastane kaaslane, rääkis oma värvikaid perekonnalugusid. Nimelt olla ta isal kui rikkal mehel ikka mitu naist järjest olnud ja lapsi ka palju, ent köik kasvasid yles ilma isata ja said yksteise olemasolust teada alles palju hiljem, mis omasoodu pingeid kaasa töi. Inge oli jutukas ja turtsatas alati oma naljade peale naerma. Naljakas oli see, et vahel ei saanud ta aru, mis keeles ta minuga rääkis, vahel tölkis mulle prantsuse keelt prantsuse keelde ja tihti pidin talle ölale koputama, et inglish please ja siis ta jätkas ilma probleemideta inglise keeles. Ennelöunal tegime väikse kohvipausi Montcuq'i linnakeses. Hommikud kohvikus on alati head. Inge aitas mul broneerida ööbimiskohad mitmeks järgmiseks ööks. Maastik muutus taas kynkalisemaks ja viljakad väljad rohetasid ning kolletasid pöllusaadustest. Yhes orus kasvatati tubakat, viinamarju ning sibulaid. Oi milline parmu paradiis, muigasin. Vahel ma mötlen ikka oma esimesele palverännakule Hispaanias, kus septembrikuus viinapuud kobaratest pakatasid. Kyll see oli suur meelehea ida-euroopa turistile. Siin on ette tulnud mitmeid murelipuid, mis samuti marjadest punetavad. Palverändurid on nagu rändtirtsuparv, kes ei jäta juhust kasutamata - teepoolsed oksad, kuhu vaid ulatuma kyyndib, on paljaks söödud. Mina ka, pean tunnistama, ei suuda sellisele kiusatusele vastu panna. Kysisin kord yhelt, et kas see on lubatud, ja sain vastuseks, et köik, mis yle aia ripub, ei ole keelatud. Aga vahel aeda polegi! Siiski pole ma end yhegi puu kylge unustanud ja keegi pole ära ka ajama tulnud. Pöllumehed on lindude kimbutamiseks välja möelnud igasuguseid trikke ja yks on selline paugumasin. Ma tykk aega nuputasin, et mis paugud need kogu aeg käivad, kas mingid söjaväelised öppused vöi lihtsalt meeldib kohalikele paugutada, kuni keegi arvas, et äkki linnuhirm hoopis. Mina jälle siis arvasin, et äkki lastakse palveränduritest varganägusid maha. Korra tuli kohe selline päris hirm ka, kuigi teadsin, et see vöimatu on. Ysna Lauzerte lähedal oli väga järsk laskumine, pidin slaanomit alla köndima. Hiljem kuulsin, et kohalik talunik polnud mingis asjas oma tahtmist saanud ning keelas tee läbimineku oma maalt, nii et nyyd tee mäe otsast alla kukubki, mis omakorda on kaasa toonud ka hulgaliselt vigastusi - iga nädal paar inimest peab oma rännaku seetöttu katkestama. Mina pääsesin vigastusteta. Oli ka suur önn, et vihma ei sadanud./Sain koha päris uues gite's, mis vast ainult kuu aega avatud oli olnud, ning päris yksinda tuppa, mis korraliku hotellitoa möödu välja andis. Vana onu, kes tervituseks siirupivett pakkus, ytles, et nelja aasta jooksul olevat ma teine eestlane, keda tema kohanud on. Siiski mul on eelkäija olnud - huvitav, kes? Olin röömus ka selle yle, et majas löpuks internet leidus ning ma lajatusin klaasistunud silmadega ekraani taha istuma. Kuigi ma suurest gite'st midagi erilist öhtusöögiks ei oodanud, oli see yllatavalt hea. Kylm tomatisupp, salat ning mingi liha seentega. Mis ikka elult tahta! Me lauas istus yks karvane prantsuse poiss, kes pyyab vähese rahaga Santiagosse jöuda. Teel möödus ta must nagu tuul, aga nyyd olid tallad ville täis. Algaja. Veel oli lauas kaks hallipäist prantsuse papit, kes päris hästi inglise keelt oskasid ning muhedalt nalja viskasid; yks magusa näoga saksa proua, kes Eestist kuulnudki ei olnud, ning veel yks tagasihoidlik viisakas onu, keda varemgi mitmel korral näinud olin. Muide, Eestit seostatakse siiski väga palju Venemaaga ning kysitakse, et kas me räägime seal vene keelt ja et kas me oleme kommunistid. Vahel saan kohe pahaseks ja pyyan siis seletada, et ei meie keel ega töug ei pärine slaavi tyvest. Nii veeres päev öhtusse. Magasin aken lahti ja minu suureks yllatuseks laulis kolmehäälne konnakoor akna taga. See oli kohe väga pikk ja kirglik kontsert. Prantsuse konnad on väga musikaalsed. Päeva suursyndmuseks oli veel see, et Matist sai radioloog. Palju önne talle!
Lascabanes durand - Lauzerte.
Nägin palju unenägusid, yhe ka päris sellise, mis samal päeval veel täide läks, aga selle jätan suurest avalikkusest välja. Hommikusöök oli serveeritud jälle pererahva majja. Koduvalmistatud leiva ja jogurti körvale laulis makist vaikselt Loreena McKennitt ja andis teeleminekuks vastava meeleolu. Asusime teele minu jaoks tavalisest pool tunnikest varem, ent juba siis andis kuumus vaikselt tunda. Mötlemist oli palju. Inge, mu sakslasest kleenuke 59-aastane kaaslane, rääkis oma värvikaid perekonnalugusid. Nimelt olla ta isal kui rikkal mehel ikka mitu naist järjest olnud ja lapsi ka palju, ent köik kasvasid yles ilma isata ja said yksteise olemasolust teada alles palju hiljem, mis omasoodu pingeid kaasa töi. Inge oli jutukas ja turtsatas alati oma naljade peale naerma. Naljakas oli see, et vahel ei saanud ta aru, mis keeles ta minuga rääkis, vahel tölkis mulle prantsuse keelt prantsuse keelde ja tihti pidin talle ölale koputama, et inglish please ja siis ta jätkas ilma probleemideta inglise keeles. Ennelöunal tegime väikse kohvipausi Montcuq'i linnakeses. Hommikud kohvikus on alati head. Inge aitas mul broneerida ööbimiskohad mitmeks järgmiseks ööks. Maastik muutus taas kynkalisemaks ja viljakad väljad rohetasid ning kolletasid pöllusaadustest. Yhes orus kasvatati tubakat, viinamarju ning sibulaid. Oi milline parmu paradiis, muigasin. Vahel ma mötlen ikka oma esimesele palverännakule Hispaanias, kus septembrikuus viinapuud kobaratest pakatasid. Kyll see oli suur meelehea ida-euroopa turistile. Siin on ette tulnud mitmeid murelipuid, mis samuti marjadest punetavad. Palverändurid on nagu rändtirtsuparv, kes ei jäta juhust kasutamata - teepoolsed oksad, kuhu vaid ulatuma kyyndib, on paljaks söödud. Mina ka, pean tunnistama, ei suuda sellisele kiusatusele vastu panna. Kysisin kord yhelt, et kas see on lubatud, ja sain vastuseks, et köik, mis yle aia ripub, ei ole keelatud. Aga vahel aeda polegi! Siiski pole ma end yhegi puu kylge unustanud ja keegi pole ära ka ajama tulnud. Pöllumehed on lindude kimbutamiseks välja möelnud igasuguseid trikke ja yks on selline paugumasin. Ma tykk aega nuputasin, et mis paugud need kogu aeg käivad, kas mingid söjaväelised öppused vöi lihtsalt meeldib kohalikele paugutada, kuni keegi arvas, et äkki linnuhirm hoopis. Mina jälle siis arvasin, et äkki lastakse palveränduritest varganägusid maha. Korra tuli kohe selline päris hirm ka, kuigi teadsin, et see vöimatu on. Ysna Lauzerte lähedal oli väga järsk laskumine, pidin slaanomit alla köndima. Hiljem kuulsin, et kohalik talunik polnud mingis asjas oma tahtmist saanud ning keelas tee läbimineku oma maalt, nii et nyyd tee mäe otsast alla kukubki, mis omakorda on kaasa toonud ka hulgaliselt vigastusi - iga nädal paar inimest peab oma rännaku seetöttu katkestama. Mina pääsesin vigastusteta. Oli ka suur önn, et vihma ei sadanud./Sain koha päris uues gite's, mis vast ainult kuu aega avatud oli olnud, ning päris yksinda tuppa, mis korraliku hotellitoa möödu välja andis. Vana onu, kes tervituseks siirupivett pakkus, ytles, et nelja aasta jooksul olevat ma teine eestlane, keda tema kohanud on. Siiski mul on eelkäija olnud - huvitav, kes? Olin röömus ka selle yle, et majas löpuks internet leidus ning ma lajatusin klaasistunud silmadega ekraani taha istuma. Kuigi ma suurest gite'st midagi erilist öhtusöögiks ei oodanud, oli see yllatavalt hea. Kylm tomatisupp, salat ning mingi liha seentega. Mis ikka elult tahta! Me lauas istus yks karvane prantsuse poiss, kes pyyab vähese rahaga Santiagosse jöuda. Teel möödus ta must nagu tuul, aga nyyd olid tallad ville täis. Algaja. Veel oli lauas kaks hallipäist prantsuse papit, kes päris hästi inglise keelt oskasid ning muhedalt nalja viskasid; yks magusa näoga saksa proua, kes Eestist kuulnudki ei olnud, ning veel yks tagasihoidlik viisakas onu, keda varemgi mitmel korral näinud olin. Muide, Eestit seostatakse siiski väga palju Venemaaga ning kysitakse, et kas me räägime seal vene keelt ja et kas me oleme kommunistid. Vahel saan kohe pahaseks ja pyyan siis seletada, et ei meie keel ega töug ei pärine slaavi tyvest. Nii veeres päev öhtusse. Magasin aken lahti ja minu suureks yllatuseks laulis kolmehäälne konnakoor akna taga. See oli kohe väga pikk ja kirglik kontsert. Prantsuse konnad on väga musikaalsed. Päeva suursyndmuseks oli veel see, et Matist sai radioloog. Palju önne talle!
17
17 päev. Cahors - Lascabanes (letape bleue) Väike sinine paradiis. 3 juuni.
Hommikul mötlesin teha linnas enne teeleasumist ekskursiooni. Vahel tahaks natuke turist olla. Cahorsis pidavat palju salajasi iluaedu olema, mis muidugi turismiplakatil köik ära toodud on, ja nii möndagi muud vaatamisväärset. Kavatsesin ärgata vara, aga välja kukkus nagu tavaliselt vöi isegi veidi halvemini. Kell oli 8, kui hommikusöögile joudsin koos 40 väikse röövliga ja pool 9, kui majast välja sain. Vaatasin yhte, teist ja kolmandat maja, aiad olid veel suurte uste taga lukus, kuni jöudsin suure kirikuni. Oli see vast omamoodi kirik, kahe suure kupli ja tumeda sisemise interjööriga. Istusin pruunil pingil ja vaatasin ringi. Miski klöbises. Vaatasin ette ja nägin musta kassi klöbiseva kellukesega kaelas altari eest läbi jooksmas. No jättis see köik sellise kummalise mulje. Siis hakkas makist mängima synge orelimuusika ja ma otsustasin kloostri ossa minna, kus oli olemas ka kena kloostri siseöue lihtne aed. Veidi hiljem tuli mu juurde yks kirikutööline ja töi, teada saades, et ma ei sakslane ega inglane ole, kiriku kohta arusaadavat keelset materjali ning templi, et saaksin oma kredentsiaali märgi jätta. Kiriku ees käis aga lärmakas laat. Myydi köike head ja paremat, mis Pavlovi refleksi tööle panevad. Ostsin karbi maasikaid ning juustumyyjalt, kes kenasti inglise keelt rääkis, ka killukese juustu. 8,40 maksis! Nojah, mis seal ikka, vahel ju vöib. Aga see juustukera on ikka kyll siis töeline varandus. Otsustasin ekskurseerimise löpetada ja teele asuda. Tänavanurgal pirukakohvikus silmasin Chris'i ja Steve'i, kes olid oma hommikusöögiga ametis. Suur moosikook osutus iirlasele aga yle jöu käivaks. Jöin nendega koos veel yhe kohvi ja siis töesti läksin. Tee algas juba sellega, et tuli mööda kaljuseina yles ronida. Päike körvetas ja päev töotas väga palav tulla. U 5km pärast oli mäenölval yks uus gite, mille tagaöuel paistis sinise veega suur bassein. Puhkasin hetkes puu varjus ja mötlesin, et ei tea, mida kyll annaks, et sinna sisse saaks hypata. Lohutuseks avasin cola purgi ning pyydsin juua sooja, kihisevat ning kleepuvat cocat, mis ausalt öeldes vastik oli, nii et mul nyyd coca isu jälle möneks ajaks ära läks./Ikka väga raske on palava päevaga köndida. Kuigi kyla, kuhu jöudma pidin, asus vaid 23km kaugusel, kulus sinna jöudmiseks terve igavik, yhest puuvilust teise. Yhe pihlakalaadse puu all söin löunasöögiks ära ka oma kalli juustutyki, mis selleks ajaks kövasti rasva higistanud oli, nii et paber, millesse see mähitud oli, voolas lausa rasvast. Soolakas soe juust ja kergelt kloorimaitseline vesi - mitte just unistuste löuna. Siinses regioonis on majad individuaalsemad ja kylad rohkem hajali. Ei pea individualismist eriti, kuigi selle magusaid vilju ise naudin. Ja siis jälle otsatu kidyrate mändidega mets, mis varju päikese eest ei pakkunud. Viimasest kynkast alla minnes laiusid ees suured pöllud, olin jöudnud viljakale maa-alale. Vesi sai mingil ajal otsa ning ma oli n väga jänune. Löpuks Lascabanesesse joudes kysisin yhe tee-äärse gite perenaiselt oma ööbimiskoha kohta ning tuli välja, et see kilomeetri jagu kylast eemal asub. Pikk kilomeeter väsinud jalgadele, ent kulus ära, sest öömaja oli töesti armas ning hea ja pererahvas lahke. Kaljunuki taga mobiililevi alast väljas oli väike sinine paradiis. Olin yhes toas yhe Inge nimelise saksa prouaga, kes fysioterapeudi ametit peab, köhnake nagu vibalik. Ka tema köndis yksi. Mees tal töötavat keemikuna Novartises ning pikkadest jalgsimatkadest suurt ei pidavat. Öhtusöök oli pererahva majas, pakuti salatit, lasagnet ning kodukypsetatud panna cottat. Pererahvaks oli väga sydamlikult söbralik paar, kes kuidagi selle olemise väga hubaseks tegid. Mul hakkab juba prantslastest liiga hea mulje tekkima. Keegi ytles, et prantslased on kui kurvad itaallased, noh, ei tea. Pererahvas oli ka ise palverännakutel käinud, eks nad ka tea, mida rändureil köige rohkem vaja./Tee muudab inimesi, kas köiki, ei usu. Kord varasemal öhtul, kui Margarete, Chrisi ja Stevega öhtustasime, ytles M, et ta kohtas meest, kes 12 korda camino läbi teinud. "Kas siis oli ka juba pyha mees?" kysis Steve. "Ei", vastas M, "Kord kui öhtul teised rändurid tule kustutades edasi jutustasid, kukkus pea-aegu pyha mees söimama ja vanduma." Ju siis tuleb edasi rännata. Meie palverändurite seas oli ka nagu välja tuli yks prominentsem mees, kes USAs Prantsuse saatkonnas töötas. Ise nimetas ta end naljatamisi spiooniks, kes teab, vöibolla oligi seda. Öhtu vajus öösse, ma olin väga rahul.
Hommikul mötlesin teha linnas enne teeleasumist ekskursiooni. Vahel tahaks natuke turist olla. Cahorsis pidavat palju salajasi iluaedu olema, mis muidugi turismiplakatil köik ära toodud on, ja nii möndagi muud vaatamisväärset. Kavatsesin ärgata vara, aga välja kukkus nagu tavaliselt vöi isegi veidi halvemini. Kell oli 8, kui hommikusöögile joudsin koos 40 väikse röövliga ja pool 9, kui majast välja sain. Vaatasin yhte, teist ja kolmandat maja, aiad olid veel suurte uste taga lukus, kuni jöudsin suure kirikuni. Oli see vast omamoodi kirik, kahe suure kupli ja tumeda sisemise interjööriga. Istusin pruunil pingil ja vaatasin ringi. Miski klöbises. Vaatasin ette ja nägin musta kassi klöbiseva kellukesega kaelas altari eest läbi jooksmas. No jättis see köik sellise kummalise mulje. Siis hakkas makist mängima synge orelimuusika ja ma otsustasin kloostri ossa minna, kus oli olemas ka kena kloostri siseöue lihtne aed. Veidi hiljem tuli mu juurde yks kirikutööline ja töi, teada saades, et ma ei sakslane ega inglane ole, kiriku kohta arusaadavat keelset materjali ning templi, et saaksin oma kredentsiaali märgi jätta. Kiriku ees käis aga lärmakas laat. Myydi köike head ja paremat, mis Pavlovi refleksi tööle panevad. Ostsin karbi maasikaid ning juustumyyjalt, kes kenasti inglise keelt rääkis, ka killukese juustu. 8,40 maksis! Nojah, mis seal ikka, vahel ju vöib. Aga see juustukera on ikka kyll siis töeline varandus. Otsustasin ekskurseerimise löpetada ja teele asuda. Tänavanurgal pirukakohvikus silmasin Chris'i ja Steve'i, kes olid oma hommikusöögiga ametis. Suur moosikook osutus iirlasele aga yle jöu käivaks. Jöin nendega koos veel yhe kohvi ja siis töesti läksin. Tee algas juba sellega, et tuli mööda kaljuseina yles ronida. Päike körvetas ja päev töotas väga palav tulla. U 5km pärast oli mäenölval yks uus gite, mille tagaöuel paistis sinise veega suur bassein. Puhkasin hetkes puu varjus ja mötlesin, et ei tea, mida kyll annaks, et sinna sisse saaks hypata. Lohutuseks avasin cola purgi ning pyydsin juua sooja, kihisevat ning kleepuvat cocat, mis ausalt öeldes vastik oli, nii et mul nyyd coca isu jälle möneks ajaks ära läks./Ikka väga raske on palava päevaga köndida. Kuigi kyla, kuhu jöudma pidin, asus vaid 23km kaugusel, kulus sinna jöudmiseks terve igavik, yhest puuvilust teise. Yhe pihlakalaadse puu all söin löunasöögiks ära ka oma kalli juustutyki, mis selleks ajaks kövasti rasva higistanud oli, nii et paber, millesse see mähitud oli, voolas lausa rasvast. Soolakas soe juust ja kergelt kloorimaitseline vesi - mitte just unistuste löuna. Siinses regioonis on majad individuaalsemad ja kylad rohkem hajali. Ei pea individualismist eriti, kuigi selle magusaid vilju ise naudin. Ja siis jälle otsatu kidyrate mändidega mets, mis varju päikese eest ei pakkunud. Viimasest kynkast alla minnes laiusid ees suured pöllud, olin jöudnud viljakale maa-alale. Vesi sai mingil ajal otsa ning ma oli n väga jänune. Löpuks Lascabanesesse joudes kysisin yhe tee-äärse gite perenaiselt oma ööbimiskoha kohta ning tuli välja, et see kilomeetri jagu kylast eemal asub. Pikk kilomeeter väsinud jalgadele, ent kulus ära, sest öömaja oli töesti armas ning hea ja pererahvas lahke. Kaljunuki taga mobiililevi alast väljas oli väike sinine paradiis. Olin yhes toas yhe Inge nimelise saksa prouaga, kes fysioterapeudi ametit peab, köhnake nagu vibalik. Ka tema köndis yksi. Mees tal töötavat keemikuna Novartises ning pikkadest jalgsimatkadest suurt ei pidavat. Öhtusöök oli pererahva majas, pakuti salatit, lasagnet ning kodukypsetatud panna cottat. Pererahvaks oli väga sydamlikult söbralik paar, kes kuidagi selle olemise väga hubaseks tegid. Mul hakkab juba prantslastest liiga hea mulje tekkima. Keegi ytles, et prantslased on kui kurvad itaallased, noh, ei tea. Pererahvas oli ka ise palverännakutel käinud, eks nad ka tea, mida rändureil köige rohkem vaja./Tee muudab inimesi, kas köiki, ei usu. Kord varasemal öhtul, kui Margarete, Chrisi ja Stevega öhtustasime, ytles M, et ta kohtas meest, kes 12 korda camino läbi teinud. "Kas siis oli ka juba pyha mees?" kysis Steve. "Ei", vastas M, "Kord kui öhtul teised rändurid tule kustutades edasi jutustasid, kukkus pea-aegu pyha mees söimama ja vanduma." Ju siis tuleb edasi rännata. Meie palverändurite seas oli ka nagu välja tuli yks prominentsem mees, kes USAs Prantsuse saatkonnas töötas. Ise nimetas ta end naljatamisi spiooniks, kes teab, vöibolla oligi seda. Öhtu vajus öösse, ma olin väga rahul.
16
16 päev Varaire-Cahors
Magasin hästi, unenägudeta. Perenaine oli eelmisel öhtul maininud, et on olemas ka teine tee variant, mis 2km jagu lyhem olevat. Otsustasin, nihverdaja nagu ma olen, selle kasuks, ja asusin hommikumoosisaia järgselt teele. Tee otsimine vöttis veidi aega, önneks pole mul önnestunud veel ära eksida. Rada viis läbi suure metsa, sain kövasti hääleharjutusi teha teades, et keegi ei kuule. Ussihirm on aga endiselt sees. Kui ma siis tee ääres natuke suuremat sahinat kuulsin, hyppasin meetri jagu eemale. Uudishimu aga sundis tagasi vaatama. Kergitasin tokiga oksaraage ja mulle vaatas vastu pisike suurte silmadega hiireke, kes paistis niisama hirmunud olevat kui ma isegi. Tee oli pikk. Esimesed 10km lähevad alati kiiresti, pärast seda läheb vaevalisemalt, sest siis löövad igasugused jalahädad välja. Siiani olen siiski suht heas seisukorras, esimese palverännakuga ei anna kohe vörrelda. Yhe settekaevu juures tegin väikese toidupausi. Vaatasin vetikalisse vette ja järasin saia, mille eelmisest hommikulauast olin kaasa votnud. Korraga imelik heli: krwoaaa!!!!! Vetevana see olla ei saanud, selle jaoks olen liiga vana. Hiilisin lähemale nind kaldseinalt hyppasid vette kaks helerohelise jutiga konna. Yks pages peitu ning teine jäi liikumatult nina veepinnal seisma, arvates, et ma teda ei märka. Onneks ei ole ma kurg. Siiski oleks neil parem vakka olla, sest mitte just kaugel einestasid puu all kaks prantslast./Tee tundus oluliselt pikem, kui märgid näitasid, löppu ei paistnud tulevat. Enne Cahorsi oli selline suur lame loputu mägi, et olin juba lootust kaotamas, kui löpuks linn nähtavale tuli. Teise mäe otsast on vaade linnale ilusam, postkaardid on sealt vöetud, sest vanalinn paikneb jöelingus, st on kolmest kyljest mulle juba tuntud Le Lot'i nimelise jöega piiratud. Laskumine oli päris järsk. Läksin mööda autoteed ning mötlesin, et kyll nendel autodel peavad head pidurid olema. Kui nyyd autojuttu autodest mitteteadja pilgu läbi ajada, siis prantslane armastab prantsuse autot ning väga paljud söidavad ringi nn uunikumidega. Uhkeid uusi autosid väga palju pole silma hakand./Joudsin sillale ja kiirendasin sammu, sest lootsin enne sulgemist turismibyroost läbi minna, et ööbimiskohtade kohta kysida. Silla teises otsas oli aga väike majake ning kaks vana daami sellest lausa vötsid mu rajalt maha, jootsid sidruniveega ning broneerisid mulle noortehosteli selleks ning yhte gite'sse järgmiseks ööks koha. Andsid kätte linnaplaani ning joonistasid peale, kuidas kuhu tuleb minna. Inglid. Elu on ikka lill, mötlesin. Köigile kysimustele, mida mötlesin turismiinfost kysida, sain kysimatagi vastused./Asusin siis kaardi järgi hosteli otsima. Tänavanurgal joudsid mulle järele inglane ja iirlane, kes nägid pärast oma 40 km suht vaevatud ning räsitud välja. Nemadki suundusin noortehosteli, kuhu sai jääda kauemaks kui yheks ööks. Neil oli plaanis järgmiseks puhkepäev./Hostel asus vanas kooli yhiselamus, mis mingi traditsiooni kohaselt oli ehitatud kiriku kylge ja kus töenäoliselt palverändureid vast ajutiselt majutatakse. Sain eraldi toa, mis nägi voodi, kirjutuslaua, riiuli ja kapiga tyypiline yhika tuba välja. Vötsin mugavuse kohaselt ka öhtusöögi juurde. Härrasmehed pölgasid lihtsa yhikatoidu ära ja läksid linnapeale paremaid palu otsima. Kui dushi all käisin, rokkisid kaks tudengit körvaltoas kitarri mängida, oli selline päris tudengi tunne korraks. Samas yhikas, önneks teisel korrusel, olid vist lasteaiareisil ka 40 väikest prantsuse marakratti, kes öhtulauas köva lärmi tegid. Mina istusin yhes lauas omapäraste belglastega, kes mu kohe oma kampa vötsid, köik vanad inimesed. Kysimuse peale, et kust nad vene keelt oskavad, tuli välja, et nad aastakese siberis Jakutskis vöi mis iganes kohas kooliöpetaja tööd olid teinud ning nyyd ise Siberisse vabatahtlikke öpetajaid vahendavad. Vana belglasest öpetajanna oli muheda näo ja pika halli patsiga naturaalne vanainimene, tema abikaasa nägi aga välja nagu siberlane, lyhikeste valgete juuste, pika habeme ja päevitund näoga. Ja muidugi käis vanamehe juurde stiilipuhas piip, mille ta vaid söömise ajaks suust ära vöttis. Teised seltskonnas olid mingitpidi öpetlastega sugulussidemetes. Yhikatoit oli hea, parem, kui olin oodanud. Uudseks oli mulle porgandi-kartuli pyree, mida isegi vöiks proovida teha. Porgandid mulle meeldivad./Öhtul tegin väikese jalutuskäigu linna peale ja heitsin pilgu ka kuulsale keskaegsele sillale, kus teise torni paremas nurgas klammerdus kivile väike sabaga sarviline. Kunagi olla sillaehitaja ajahätta sattunud ning lubanud vanakurjale hinge, et too aitaks tööga öigeks ajaks valmis saada, aga nagu ikka veeti sarvilist ninapidi. Ka siin on omad kavalad antsud ja rumalad paganad. Sarviline on aga tähtis turismi magnet, umbes nagu Salamanca katedraali konn, ning mitte kaugel sillast asus ka mefisto nimeline mustade salfrätikutega restoran. Legendid äri rakkes, mis omakorda neid elus hoiavad. Eks ole ka see Santiago tee yks legend ja äri käsikäes. Kus on aga legendi ja tegelikkuse piir, ei seda teagi.
Magasin hästi, unenägudeta. Perenaine oli eelmisel öhtul maininud, et on olemas ka teine tee variant, mis 2km jagu lyhem olevat. Otsustasin, nihverdaja nagu ma olen, selle kasuks, ja asusin hommikumoosisaia järgselt teele. Tee otsimine vöttis veidi aega, önneks pole mul önnestunud veel ära eksida. Rada viis läbi suure metsa, sain kövasti hääleharjutusi teha teades, et keegi ei kuule. Ussihirm on aga endiselt sees. Kui ma siis tee ääres natuke suuremat sahinat kuulsin, hyppasin meetri jagu eemale. Uudishimu aga sundis tagasi vaatama. Kergitasin tokiga oksaraage ja mulle vaatas vastu pisike suurte silmadega hiireke, kes paistis niisama hirmunud olevat kui ma isegi. Tee oli pikk. Esimesed 10km lähevad alati kiiresti, pärast seda läheb vaevalisemalt, sest siis löövad igasugused jalahädad välja. Siiani olen siiski suht heas seisukorras, esimese palverännakuga ei anna kohe vörrelda. Yhe settekaevu juures tegin väikese toidupausi. Vaatasin vetikalisse vette ja järasin saia, mille eelmisest hommikulauast olin kaasa votnud. Korraga imelik heli: krwoaaa!!!!! Vetevana see olla ei saanud, selle jaoks olen liiga vana. Hiilisin lähemale nind kaldseinalt hyppasid vette kaks helerohelise jutiga konna. Yks pages peitu ning teine jäi liikumatult nina veepinnal seisma, arvates, et ma teda ei märka. Onneks ei ole ma kurg. Siiski oleks neil parem vakka olla, sest mitte just kaugel einestasid puu all kaks prantslast./Tee tundus oluliselt pikem, kui märgid näitasid, löppu ei paistnud tulevat. Enne Cahorsi oli selline suur lame loputu mägi, et olin juba lootust kaotamas, kui löpuks linn nähtavale tuli. Teise mäe otsast on vaade linnale ilusam, postkaardid on sealt vöetud, sest vanalinn paikneb jöelingus, st on kolmest kyljest mulle juba tuntud Le Lot'i nimelise jöega piiratud. Laskumine oli päris järsk. Läksin mööda autoteed ning mötlesin, et kyll nendel autodel peavad head pidurid olema. Kui nyyd autojuttu autodest mitteteadja pilgu läbi ajada, siis prantslane armastab prantsuse autot ning väga paljud söidavad ringi nn uunikumidega. Uhkeid uusi autosid väga palju pole silma hakand./Joudsin sillale ja kiirendasin sammu, sest lootsin enne sulgemist turismibyroost läbi minna, et ööbimiskohtade kohta kysida. Silla teises otsas oli aga väike majake ning kaks vana daami sellest lausa vötsid mu rajalt maha, jootsid sidruniveega ning broneerisid mulle noortehosteli selleks ning yhte gite'sse järgmiseks ööks koha. Andsid kätte linnaplaani ning joonistasid peale, kuidas kuhu tuleb minna. Inglid. Elu on ikka lill, mötlesin. Köigile kysimustele, mida mötlesin turismiinfost kysida, sain kysimatagi vastused./Asusin siis kaardi järgi hosteli otsima. Tänavanurgal joudsid mulle järele inglane ja iirlane, kes nägid pärast oma 40 km suht vaevatud ning räsitud välja. Nemadki suundusin noortehosteli, kuhu sai jääda kauemaks kui yheks ööks. Neil oli plaanis järgmiseks puhkepäev./Hostel asus vanas kooli yhiselamus, mis mingi traditsiooni kohaselt oli ehitatud kiriku kylge ja kus töenäoliselt palverändureid vast ajutiselt majutatakse. Sain eraldi toa, mis nägi voodi, kirjutuslaua, riiuli ja kapiga tyypiline yhika tuba välja. Vötsin mugavuse kohaselt ka öhtusöögi juurde. Härrasmehed pölgasid lihtsa yhikatoidu ära ja läksid linnapeale paremaid palu otsima. Kui dushi all käisin, rokkisid kaks tudengit körvaltoas kitarri mängida, oli selline päris tudengi tunne korraks. Samas yhikas, önneks teisel korrusel, olid vist lasteaiareisil ka 40 väikest prantsuse marakratti, kes öhtulauas köva lärmi tegid. Mina istusin yhes lauas omapäraste belglastega, kes mu kohe oma kampa vötsid, köik vanad inimesed. Kysimuse peale, et kust nad vene keelt oskavad, tuli välja, et nad aastakese siberis Jakutskis vöi mis iganes kohas kooliöpetaja tööd olid teinud ning nyyd ise Siberisse vabatahtlikke öpetajaid vahendavad. Vana belglasest öpetajanna oli muheda näo ja pika halli patsiga naturaalne vanainimene, tema abikaasa nägi aga välja nagu siberlane, lyhikeste valgete juuste, pika habeme ja päevitund näoga. Ja muidugi käis vanamehe juurde stiilipuhas piip, mille ta vaid söömise ajaks suust ära vöttis. Teised seltskonnas olid mingitpidi öpetlastega sugulussidemetes. Yhikatoit oli hea, parem, kui olin oodanud. Uudseks oli mulle porgandi-kartuli pyree, mida isegi vöiks proovida teha. Porgandid mulle meeldivad./Öhtul tegin väikese jalutuskäigu linna peale ja heitsin pilgu ka kuulsale keskaegsele sillale, kus teise torni paremas nurgas klammerdus kivile väike sabaga sarviline. Kunagi olla sillaehitaja ajahätta sattunud ning lubanud vanakurjale hinge, et too aitaks tööga öigeks ajaks valmis saada, aga nagu ikka veeti sarvilist ninapidi. Ka siin on omad kavalad antsud ja rumalad paganad. Sarviline on aga tähtis turismi magnet, umbes nagu Salamanca katedraali konn, ning mitte kaugel sillast asus ka mefisto nimeline mustade salfrätikutega restoran. Legendid äri rakkes, mis omakorda neid elus hoiavad. Eks ole ka see Santiago tee yks legend ja äri käsikäes. Kus on aga legendi ja tegelikkuse piir, ei seda teagi.
neljapäev, 4. juuni 2009
Vahepala 2
Alates 9 päevast on nyyd köik uuendatud. Olen yhe gite netis, esimest korda, kui tasuta kasutada saan. Prantsuse klaviatuur on päris teistsugune, punki ja numbreid tuleb shiftiga vötta ning möned tähed on ka teise koha peal kui tavaliselt. Väljas on palav.
Nii see elu siin vaikselt läheb. Täna mötlesin, et veel ei tahaks tagasi tulla.
Kirjutage mulle,
ML
Nii see elu siin vaikselt läheb. Täna mötlesin, et veel ei tahaks tagasi tulla.
Kirjutage mulle,
ML
15
15 päev. Läbi kidurate tammemetsade.
Cajarc - Varaire 1 juuni.
Sörkisin iirlase ja inglase sabas. Maha nad mind ei jätnud ning lahti ka ei pyydnud saada. Steve oli isegi veidi nagu isalik. Ma palju ei rääkinud, vahel nagu ei oskagi miskit rääkida. Kogemus on näidanud, et siis on parem vait olla, sest punnimise peale midagi tarka nagunii ei tule. Ma vahel... päris tihti ikka mötlen tagantjärele, et pidin ma ikka seda vöi teist ytlema, ja enamast on see nö pausitäieks öeldud. Igal juhul on vaikimine kuld, ainul nii raske on seda öppida. Suu valitsemine on körge kunst.
Tee kulges yle kidura metsaga kaetud laugete mägede, mis kyll varasemast palju tasasemad on. Tsivilisatsiooni on samuti vähem. Yhe kyla äärel hyppas pöösast välja lokipäine vana mees, kes oma aias puu all tahtis meile kangesti mahla vöi kohvi pakkuda. Jöimegi paar head mahla, mis panges jää sees kylmas olid olnud. Siis tahtis veel onu meist kangesti pilti teha, mille lubas meilile saata. Pärast inglane naljatas, et kyllap mahl oli myrgitatud ja et fotoga andsime ära oma hinge. Natuke veider tundus see kyll. Samas myydi seal ka safrani, kallimat maitseainet. Hiljem märkasin seda ka mujal. Tundub, et see on safrani kasvatamiseks hea pinnas. Safran kujutab siis endast yhe teatud lille tolmukaid, mis saiale kollase värvuse ning omapärase maitse annavad.
Iirlane ja inglane tegid lyhikese 20km'se päeva ning jäid linnkesse nimega Limogne en Quercy maha. Mina tegin seal paaritunnise kohviku ja pizzapausi ning läksin yksi veel 7-8km edasi. Samal ajal käis Limognes suur vanakraamilaat, kus igast prygi pakuti, aga ka huvitavaid asju nagu nt. pommihäiresignaal, mis demonstreerimisel päris köva kisa tegi. Vanakraamimyyjad ning nende kunded olid isevärki nägudega. Kui ma yldiselt arvan, et prantslased on kenad, siis seal tundus huvitavate nägudega, kui mitte öelda inetute ilmetega inimesi rohkem olevat. Jällegi meenutas nii mönigi neist muinasjututegelast mönest lasteraamatust ja palju fantaasiat juurde lisada polnuks vaja.
Kuidagi ei viitsinud edasi minna. Pärastlöunad lähevad alati kuidagi eriti palavaks. Löpuks vötsin end siiski kokku ja läksin teele. Önneks oli enamus teest metsatee, tasane ja varjurikas. Viimased kilomeetrid on alati kahtlaselt pikad, ent löpuks peab ikka ka löpp tulema ning olin röömus, kui väikese Varaire nimelise kyla ning sealse gite yles leidsin. Perenaine pidas baari ja restorani. Ytlesin kohalikus keeles, kes ma olen ja et ma kohalikku keelt ei räägi. Ta vastas mulle kohalikus keeles, et pole viga, et mingu ma sinna ja sinna ja kui sinna siis läksin, tuli välja, et yhtegi vaba kohta polegi. Läksin tagasi ja ytlesin midagi complet sarnast ja seepeale viis perenaine mind körvalmajja ning andis mu käsutusse suure elutoa yhe voodiga - oh mis luksus. Ma siis vötsin omakorda kogu oma teadliku viisakuse kokku ja ytlesin mitu korda merci madame, merci madame, merci.... Hiljem kuulsin, möned inimesed olid garaazis maganud...
Asjad on hakkanud vaikselt lagunema. Köigepealt läks katki yks koti rihm, mille funktsiooni ma kuidagi teist moodi pyydsin ära lahendada, siis läks katki sandaal, mis oma otsa leidis prygikastis, siis vöökoti lukk ja loodan, et siinkohal ma jne...d kirjutama ei pea.
Gites leidsin eest ka Margarete, ootasime varjus öhtusööki, tema öluklaas, mina teetass nina ees. Ölu pidavat söögiisu töstma, nii väitis vana Eeden mönda aega tagasi. Köndimine töstab ka, väidan mina.
Öhtusöök oli hea ...ma olen hakanud palju sööma.
Cajarc - Varaire 1 juuni.
Sörkisin iirlase ja inglase sabas. Maha nad mind ei jätnud ning lahti ka ei pyydnud saada. Steve oli isegi veidi nagu isalik. Ma palju ei rääkinud, vahel nagu ei oskagi miskit rääkida. Kogemus on näidanud, et siis on parem vait olla, sest punnimise peale midagi tarka nagunii ei tule. Ma vahel... päris tihti ikka mötlen tagantjärele, et pidin ma ikka seda vöi teist ytlema, ja enamast on see nö pausitäieks öeldud. Igal juhul on vaikimine kuld, ainul nii raske on seda öppida. Suu valitsemine on körge kunst.
Tee kulges yle kidura metsaga kaetud laugete mägede, mis kyll varasemast palju tasasemad on. Tsivilisatsiooni on samuti vähem. Yhe kyla äärel hyppas pöösast välja lokipäine vana mees, kes oma aias puu all tahtis meile kangesti mahla vöi kohvi pakkuda. Jöimegi paar head mahla, mis panges jää sees kylmas olid olnud. Siis tahtis veel onu meist kangesti pilti teha, mille lubas meilile saata. Pärast inglane naljatas, et kyllap mahl oli myrgitatud ja et fotoga andsime ära oma hinge. Natuke veider tundus see kyll. Samas myydi seal ka safrani, kallimat maitseainet. Hiljem märkasin seda ka mujal. Tundub, et see on safrani kasvatamiseks hea pinnas. Safran kujutab siis endast yhe teatud lille tolmukaid, mis saiale kollase värvuse ning omapärase maitse annavad.
Iirlane ja inglane tegid lyhikese 20km'se päeva ning jäid linnkesse nimega Limogne en Quercy maha. Mina tegin seal paaritunnise kohviku ja pizzapausi ning läksin yksi veel 7-8km edasi. Samal ajal käis Limognes suur vanakraamilaat, kus igast prygi pakuti, aga ka huvitavaid asju nagu nt. pommihäiresignaal, mis demonstreerimisel päris köva kisa tegi. Vanakraamimyyjad ning nende kunded olid isevärki nägudega. Kui ma yldiselt arvan, et prantslased on kenad, siis seal tundus huvitavate nägudega, kui mitte öelda inetute ilmetega inimesi rohkem olevat. Jällegi meenutas nii mönigi neist muinasjututegelast mönest lasteraamatust ja palju fantaasiat juurde lisada polnuks vaja.
Kuidagi ei viitsinud edasi minna. Pärastlöunad lähevad alati kuidagi eriti palavaks. Löpuks vötsin end siiski kokku ja läksin teele. Önneks oli enamus teest metsatee, tasane ja varjurikas. Viimased kilomeetrid on alati kahtlaselt pikad, ent löpuks peab ikka ka löpp tulema ning olin röömus, kui väikese Varaire nimelise kyla ning sealse gite yles leidsin. Perenaine pidas baari ja restorani. Ytlesin kohalikus keeles, kes ma olen ja et ma kohalikku keelt ei räägi. Ta vastas mulle kohalikus keeles, et pole viga, et mingu ma sinna ja sinna ja kui sinna siis läksin, tuli välja, et yhtegi vaba kohta polegi. Läksin tagasi ja ytlesin midagi complet sarnast ja seepeale viis perenaine mind körvalmajja ning andis mu käsutusse suure elutoa yhe voodiga - oh mis luksus. Ma siis vötsin omakorda kogu oma teadliku viisakuse kokku ja ytlesin mitu korda merci madame, merci madame, merci.... Hiljem kuulsin, möned inimesed olid garaazis maganud...
Asjad on hakkanud vaikselt lagunema. Köigepealt läks katki yks koti rihm, mille funktsiooni ma kuidagi teist moodi pyydsin ära lahendada, siis läks katki sandaal, mis oma otsa leidis prygikastis, siis vöökoti lukk ja loodan, et siinkohal ma jne...d kirjutama ei pea.
Gites leidsin eest ka Margarete, ootasime varjus öhtusööki, tema öluklaas, mina teetass nina ees. Ölu pidavat söögiisu töstma, nii väitis vana Eeden mönda aega tagasi. Köndimine töstab ka, väidan mina.
Öhtusöök oli hea ...ma olen hakanud palju sööma.
14
14 päev - äikese piiril.
Figeac-Cajarc
Kui minu ussitapmise uni löpuni jöudis, oli Margareta juba omad asjad pakkinud ning teele asunud.
Perenaine pakkis malle hommikusöögi järel kaasa kaasa natuke leiba, tuunikala konservi ja kaks öuna. Mölemasse pöske sain kommi ka.
Just möni hetk enne teele asumist sadas veel vihma ning selle lakkades astusin uksest välja. Käisin yksi, äikesepilve veerel. Yksi on mönes möttes hea käia, valid ise tempo ja puhkepausid ning pahaseks saada pole ka ei kellegi kui iseenda peale. Kui ma tööl olles vahel mötlen, et nii hea oleks oma mötteid mölgutada, siis siin vahepeal tundub, et mötted saavad otsa. Siis mötlen samad mötted veel teistkorda läbi ja unistan samu unistusi, ent ikka tunduvad need vahel kuidagi viljatud, ideetud. Eks see ole ka omamoodi oskus, kuidas hästi möelda. Nyyd kuis loodus veidi yksluisemaks on muutunud ning kannad ka öhtuks tuld löövad, kerkib ikka yles see kysimus, et miks ma seda teen, vöiks ju kodus targemate asjadega tegeleda kui mööda Prantsusmaa kiduraid metsi rännata, ja samas jälle kujutan juba ette, et ei tea, mis ära annaks, et sama taas läbi kogeda. Joovastustundega nendin tihti,.....et elu on nii ilus.
Ysna tee löpupoole sattusid mu teele kamp pensioneerunud astraallasi, kes natuke pariisi suvitajate kombel möödukalt aeglaselt mööda teed loivasid. Käisin paarsada meetrit nendega koos ja siis ilmusid kynkaservalt välja kiirekoivalised Steve ja Chris, kes mu kaasa haarasid. Natuke hiljem hakkas taas sadama ja veidi kaugemal myristas ka ent önneks ei kestnud see kaua. Cajarci viis tee mööda kaljuäärt alla. Kena väike linn. Gite oli viisakas nagu need köik siin Prantsusmaal enamasti on. Öhtusöögi söime linna väljakul kiriku ees väikeses restoranis. Kirikus käis parasjagu Shuberti kontsert ning vastavalt helituhevusele pyydsime ka dynaamiliselt rääkida. Saime osa mölemast, nii kontserdist kui heast öhtusöögist. Meiega liitus Margareta, kes jöudis linna palju varem ja keda juhuslikult kohtasime. Nagu Margarete märkis, oli töepoolest tunne, nagu oleks see hetk löik mingist filmist, mille peategelasteks juhtusime olema. Nalja sai palju.
Figeac-Cajarc
Kui minu ussitapmise uni löpuni jöudis, oli Margareta juba omad asjad pakkinud ning teele asunud.
Perenaine pakkis malle hommikusöögi järel kaasa kaasa natuke leiba, tuunikala konservi ja kaks öuna. Mölemasse pöske sain kommi ka.
Just möni hetk enne teele asumist sadas veel vihma ning selle lakkades astusin uksest välja. Käisin yksi, äikesepilve veerel. Yksi on mönes möttes hea käia, valid ise tempo ja puhkepausid ning pahaseks saada pole ka ei kellegi kui iseenda peale. Kui ma tööl olles vahel mötlen, et nii hea oleks oma mötteid mölgutada, siis siin vahepeal tundub, et mötted saavad otsa. Siis mötlen samad mötted veel teistkorda läbi ja unistan samu unistusi, ent ikka tunduvad need vahel kuidagi viljatud, ideetud. Eks see ole ka omamoodi oskus, kuidas hästi möelda. Nyyd kuis loodus veidi yksluisemaks on muutunud ning kannad ka öhtuks tuld löövad, kerkib ikka yles see kysimus, et miks ma seda teen, vöiks ju kodus targemate asjadega tegeleda kui mööda Prantsusmaa kiduraid metsi rännata, ja samas jälle kujutan juba ette, et ei tea, mis ära annaks, et sama taas läbi kogeda. Joovastustundega nendin tihti,.....et elu on nii ilus.
Ysna tee löpupoole sattusid mu teele kamp pensioneerunud astraallasi, kes natuke pariisi suvitajate kombel möödukalt aeglaselt mööda teed loivasid. Käisin paarsada meetrit nendega koos ja siis ilmusid kynkaservalt välja kiirekoivalised Steve ja Chris, kes mu kaasa haarasid. Natuke hiljem hakkas taas sadama ja veidi kaugemal myristas ka ent önneks ei kestnud see kaua. Cajarci viis tee mööda kaljuäärt alla. Kena väike linn. Gite oli viisakas nagu need köik siin Prantsusmaal enamasti on. Öhtusöögi söime linna väljakul kiriku ees väikeses restoranis. Kirikus käis parasjagu Shuberti kontsert ning vastavalt helituhevusele pyydsime ka dynaamiliselt rääkida. Saime osa mölemast, nii kontserdist kui heast öhtusöögist. Meiega liitus Margareta, kes jöudis linna palju varem ja keda juhuslikult kohtasime. Nagu Margarete märkis, oli töepoolest tunne, nagu oleks see hetk löik mingist filmist, mille peategelasteks juhtusime olema. Nalja sai palju.
13
13 päev inglane ja iirlane.
Pärast moosisaia ja kanget kohvi, mis kyll pooleli jäi, asusin teele. Gite perenaine aitas mul järgmiseks öhtuks uue broneeringu teha ja soovitas ka, juhul kui peaksin otsustama järgmisse suuremasse linna jääda, Karmeli kloosrisse minna, sinna polevat broneeringut vaja. Niisiis mötlesin, et ehk olekski tore linna ööbima jääda ning otsida yles ka see kuulus Place des Ecritures, mida Conquesi kloostriabi soovitanud oli.
Pärast esimest töusu jöudsid iirlane ning inglane, keda öhtulauas veidi lähemalt tundma olin öppinud, mulle järele ja edasi läksime koos. Chris on väike tedretäpiline iiri mees, kes näebki välja nagu iiri mees. Ta oli äsja sotsiaaltööst ning samalaadsest öppetööst pensioneerunud ning mötles nyyd elu yle järele. Olla hiljuti tal ka noorem vend surnud ning ema raskesti haige, kes samuti soovitas talle see rännaku ette vötta.
Steve, inglane, näeb jälle välja nagu töeline inglise dzentelmen, erksiniste silmade ning valge pea ja habemega. Steve on keemik. Uusi aineid ta laboratooriumis kokku ei pane, kyll aga kirjutab ta keemiaalastest uurimustöödest ja raamatutest populaarteaduslikke artikleid vöi sissejuhatusi kokku. Oma lastele on ta eeskujulik isa olnud, kolmest pojast kaks on samuti keemikud. Siia teele tuli dzentelmen lihtsalt söbraga kaasa. Mölemad nad on toredad. Vahel on neist kyll raske aru saada, sest inglise inglise keel on mönevörra komplitseeritum, eriti, kui seda räägitakse emakeelena.
Meeste pikkade sammude saatel jöudsin Figeac'i suhteliselt vara. Figeac on suhteliselt suur linn ilusa vana linnasydamikuga. Turismibyroost sain teada Karmeli ödede kloostri asukoha ning suundusin dzentelmenide saatel sinna, kes kindlalt mu kindlasse kohta "maha panid" ja siis oma lukshotelli edasi läksid. Vahel tuleb luksust ka lubada, nii nad ytlesid. Kloostri ööbimiskoht oli töesti väga lihtne ja tagasihoidlik, ent peavarjuks piisav. Perenaiseks oli pehme täidlasem tädi, kes olemuselt väga lahke ja kylluslik. Pärast väikest tutvustust läks ta oma toimetuste juurde ning mina lonkisin linna. Otsisin teeviitade ning reisibyroo tädide näpunäidete järgi yles Champollioni muuseumi ning asusin seda uurima. Pärast esimesi eksponaate, kus köik ainult kohalikus keeles oli, ostsin kaasa telefongiidi. Champollion oli siis see mees, kes egiptuse hieroglyyfid tänapäevaseks arusaadavaks keeleks lahti mötestas ning muuseum oli kirjakunstist yldse. Muuseumis olles sain aru, et minu paremad aastad öppimiseks on möödas, miskit nagunii meelde ei jää, väsinud ka jne... Peale teist saali klöpsutasin telefongiidis suvalisi nuppe ja vaatasin juhuslikku tähelepanu osutudes muuseumi kiiresti läbi. Ehk kunagi ma hakkan tubliks... Ja muidugi Place des Ecriturese unustasin sootuks. Mis teha. Enne öhtusööki käisin siis Karmeli ödede öhtupalvusel. Yhte nunna nägin, teised varjusid körvalruumi, mis minu vaatenurka ei ulatunud, kuna istusin kaugel. Lauluhääle järgi oli seal nii nooremaid kui vanemaid, yks oli vast aasialane, sest aksent oli teine... Munkade laul Conquesis kostus veidi paremini, aga see selleks.
Perenaine oli valmistanud kyllusliku öhtusöögi, mille yheks osaks oli juurviljalobi, mida Eestis paremini tehakse. Seltskonnas oli paar sakslast ning seltskond prantslasi, kes köik vast turismibyroo juhendusel siia tee leidsid. Minu vastas yle laua istus yks austria-rootsi päritoluga Salzburgis elav naine nimega Margareta, kes yks tubli rändaja on ning palju teesid läbi käinud. Eelmistel aastatel yletanud ta Sveitsi mäed ning köndinud Genfist Le Puysse. Väga selge ning terava huumoriga inimene. Ta oli mulle toakaaslaseks ning reisis ilma broneeringuteta. Mönes möttes tore, iga öhtu ja öömaja on nagu yllatus, aga samas voodikohast ilma jäämine ka hea ei ole.
Yks naine öhtulauas oli tee peal end pysti sirutanud ussi pildistanud. Oli see nyyd sellest vöi millestgi muust, aga tundus nagu oleks ma kogu öö unes usse näinud. Muutkui tapsin ja tykeldasin neid ja sain nöelata ka, mille tarvis punaseid tablette vötsin.
Aken oli lahti ning väljas tuli kerget äiksevihma.
Pärast moosisaia ja kanget kohvi, mis kyll pooleli jäi, asusin teele. Gite perenaine aitas mul järgmiseks öhtuks uue broneeringu teha ja soovitas ka, juhul kui peaksin otsustama järgmisse suuremasse linna jääda, Karmeli kloosrisse minna, sinna polevat broneeringut vaja. Niisiis mötlesin, et ehk olekski tore linna ööbima jääda ning otsida yles ka see kuulus Place des Ecritures, mida Conquesi kloostriabi soovitanud oli.
Pärast esimest töusu jöudsid iirlane ning inglane, keda öhtulauas veidi lähemalt tundma olin öppinud, mulle järele ja edasi läksime koos. Chris on väike tedretäpiline iiri mees, kes näebki välja nagu iiri mees. Ta oli äsja sotsiaaltööst ning samalaadsest öppetööst pensioneerunud ning mötles nyyd elu yle järele. Olla hiljuti tal ka noorem vend surnud ning ema raskesti haige, kes samuti soovitas talle see rännaku ette vötta.
Steve, inglane, näeb jälle välja nagu töeline inglise dzentelmen, erksiniste silmade ning valge pea ja habemega. Steve on keemik. Uusi aineid ta laboratooriumis kokku ei pane, kyll aga kirjutab ta keemiaalastest uurimustöödest ja raamatutest populaarteaduslikke artikleid vöi sissejuhatusi kokku. Oma lastele on ta eeskujulik isa olnud, kolmest pojast kaks on samuti keemikud. Siia teele tuli dzentelmen lihtsalt söbraga kaasa. Mölemad nad on toredad. Vahel on neist kyll raske aru saada, sest inglise inglise keel on mönevörra komplitseeritum, eriti, kui seda räägitakse emakeelena.
Meeste pikkade sammude saatel jöudsin Figeac'i suhteliselt vara. Figeac on suhteliselt suur linn ilusa vana linnasydamikuga. Turismibyroost sain teada Karmeli ödede kloostri asukoha ning suundusin dzentelmenide saatel sinna, kes kindlalt mu kindlasse kohta "maha panid" ja siis oma lukshotelli edasi läksid. Vahel tuleb luksust ka lubada, nii nad ytlesid. Kloostri ööbimiskoht oli töesti väga lihtne ja tagasihoidlik, ent peavarjuks piisav. Perenaiseks oli pehme täidlasem tädi, kes olemuselt väga lahke ja kylluslik. Pärast väikest tutvustust läks ta oma toimetuste juurde ning mina lonkisin linna. Otsisin teeviitade ning reisibyroo tädide näpunäidete järgi yles Champollioni muuseumi ning asusin seda uurima. Pärast esimesi eksponaate, kus köik ainult kohalikus keeles oli, ostsin kaasa telefongiidi. Champollion oli siis see mees, kes egiptuse hieroglyyfid tänapäevaseks arusaadavaks keeleks lahti mötestas ning muuseum oli kirjakunstist yldse. Muuseumis olles sain aru, et minu paremad aastad öppimiseks on möödas, miskit nagunii meelde ei jää, väsinud ka jne... Peale teist saali klöpsutasin telefongiidis suvalisi nuppe ja vaatasin juhuslikku tähelepanu osutudes muuseumi kiiresti läbi. Ehk kunagi ma hakkan tubliks... Ja muidugi Place des Ecriturese unustasin sootuks. Mis teha. Enne öhtusööki käisin siis Karmeli ödede öhtupalvusel. Yhte nunna nägin, teised varjusid körvalruumi, mis minu vaatenurka ei ulatunud, kuna istusin kaugel. Lauluhääle järgi oli seal nii nooremaid kui vanemaid, yks oli vast aasialane, sest aksent oli teine... Munkade laul Conquesis kostus veidi paremini, aga see selleks.
Perenaine oli valmistanud kyllusliku öhtusöögi, mille yheks osaks oli juurviljalobi, mida Eestis paremini tehakse. Seltskonnas oli paar sakslast ning seltskond prantslasi, kes köik vast turismibyroo juhendusel siia tee leidsid. Minu vastas yle laua istus yks austria-rootsi päritoluga Salzburgis elav naine nimega Margareta, kes yks tubli rändaja on ning palju teesid läbi käinud. Eelmistel aastatel yletanud ta Sveitsi mäed ning köndinud Genfist Le Puysse. Väga selge ning terava huumoriga inimene. Ta oli mulle toakaaslaseks ning reisis ilma broneeringuteta. Mönes möttes tore, iga öhtu ja öömaja on nagu yllatus, aga samas voodikohast ilma jäämine ka hea ei ole.
Yks naine öhtulauas oli tee peal end pysti sirutanud ussi pildistanud. Oli see nyyd sellest vöi millestgi muust, aga tundus nagu oleks ma kogu öö unes usse näinud. Muutkui tapsin ja tykeldasin neid ja sain nöelata ka, mille tarvis punaseid tablette vötsin.
Aken oli lahti ning väljas tuli kerget äiksevihma.
12
12 päev lahkumine Conquesist.
Kuidagi kahju oli Conquesist lahkuda.
Otsustasin minna poole kaheksasele hommikupalvusele, et siis pärast veel hommikusöögile jöuda. Kuna palvelisi oli vähe, siis kutsuti meid nö sisemisse ringi altari ymber, kus mungad tavaliselt istuvad. Anti kätte prantsuskeelsed lauluraamatud, millest mulle kyll eriti abi ei olnud, ei saanud numbritestki aru, kuid pyydsin niisama kordusi kaasa ymiseda. Hommikumissale ma ei plaaninud jääda, ent kuna palvus vaikselt missaks yle läks, polnud sobilik ka ära minna. Jäin löpuni. Missat viis läbi nooremapoolne karismaatiline vend ja ta tegi seda kuidagi väga pyhalikult. Väga vahetu oli olla sealsamas altari ymber ja vötta osa ka armulauast. Protestandina ma vast patustasin kokkulepete osas, mis tegelikult ei luba mul osa vötta, ent mittevötmine tundus sel hetkel veel kohatum olevat - löppeks oleme ju köik öed ja vennad, seesama kogudus, kes vast ka kord taevas peab koos kuidagi hakkama saama. Olin rahul. Jäin Le Puy's missast ilma ja sain selle önnistuse siin.
Hommikusöögile jäin kyll lootusetult hiljaks, aga laud oli endiselt kaetud. Mu eelmise päeva kunstihingeline leid oli hommkusöögitoimkonnas ja palus mul kui viimasel palveränduril köik ära syya. Önneks tulid veel inglise keele öpetajanna, tema kaasa ning paar munka ka appi. Muidugi ei saanud ma vastu panna kiusatusele kysida vabatahtliku töö vöimalusele kloostris ning sain jaatava vastuse. See soov on mul juba ammu soolas ning otsib teostust, ehk siis töesti önnestub see siin muinasjutulinnas täide viia. Paremat paika ei oskaks tahtagi.
Oli viimane aeg teele asuda. Ajal, kui veevaru täiendasin, sokutas hea kunstihingeline kloostriabi mu kotti moonaks kaasa yhe suure punase öuna ning myslitahvli. Väike suur heategu.
Nagu saabumine, nii ei olnud ka lahkumine kerge, tuli praktiliselt tund aega mööda kivist ja kaljust teed ylesmäge ronida. Veel viimane vaade mäenölvalt Foi kabeli eest linnale kadunudki ta oli oma varjatusse.
Käisin praktiliselt kogu tee yksi oma mötetes. Poole tee peal önnestus mul palverändurite rivile järele jõuda, ent jäin siiski yksi. Oli palav ja raske tee. Kuigi maastik on varasemast tagasihoidlikum, leidub siingi kauneid vaateid, ent ahaa elamused jäävad järjest harvemaks.
Öömaja sain ma kohas nimega Livinhac le Haut'is, väike ebaoluline linnake. Gite perenaine kostitas mind päikesest kuumavat kylma öunamahlaga, oi kyll oli hea, ja 4 euri eest pesi puhtaks ka mu pesu, vahel vöib seda lubada. Samasse kohta sattusid ööbima ka yks inglane ja iirlane, kellega ma yhes toas ka teise rännakupäeva öhtul olin, ning ryhm sakslasi, keda kolmandal öhtul tundma öppisin. Samas rytmid liikuv seltskond hakkab tuttavamaks saama. Öhtusöögi valmistas gite perenaise poolmust mees ja siinkohal soovitaksin gurmaanidel restorani minna. Töenäoliselt on siinse paiga yheks pöhiroaks supi vöi yhepajatoidu vaheline ollus, millest kyll lihtinimene töenäoliselt tervislikult toitunuks saab, kuid maitseelamuseks väga kasinaks jääb. Olin siiski nurisemata köigega rahul ja önnelik, sest väsimus ja nälg teevad oma töö. Prantslaste söögikommetest veel niipalju, et prantslase taldriku körval sureb koer kyll nälga - iga väike taldrikumust lyyakse leivapalukesega läikima. Nuga tarvitatakse vajadusel ning pöhitöö käib kahvliga. Veiniga yle ei pingutata, pigem on nad karskemapoolsed. Hommikukohvi juuakse kausist ning hommikusöögiks on moosisai, mida kohvi sees ampsu kaupa leotatakse.
Kuidagi kahju oli Conquesist lahkuda.
Otsustasin minna poole kaheksasele hommikupalvusele, et siis pärast veel hommikusöögile jöuda. Kuna palvelisi oli vähe, siis kutsuti meid nö sisemisse ringi altari ymber, kus mungad tavaliselt istuvad. Anti kätte prantsuskeelsed lauluraamatud, millest mulle kyll eriti abi ei olnud, ei saanud numbritestki aru, kuid pyydsin niisama kordusi kaasa ymiseda. Hommikumissale ma ei plaaninud jääda, ent kuna palvus vaikselt missaks yle läks, polnud sobilik ka ära minna. Jäin löpuni. Missat viis läbi nooremapoolne karismaatiline vend ja ta tegi seda kuidagi väga pyhalikult. Väga vahetu oli olla sealsamas altari ymber ja vötta osa ka armulauast. Protestandina ma vast patustasin kokkulepete osas, mis tegelikult ei luba mul osa vötta, ent mittevötmine tundus sel hetkel veel kohatum olevat - löppeks oleme ju köik öed ja vennad, seesama kogudus, kes vast ka kord taevas peab koos kuidagi hakkama saama. Olin rahul. Jäin Le Puy's missast ilma ja sain selle önnistuse siin.
Hommikusöögile jäin kyll lootusetult hiljaks, aga laud oli endiselt kaetud. Mu eelmise päeva kunstihingeline leid oli hommkusöögitoimkonnas ja palus mul kui viimasel palveränduril köik ära syya. Önneks tulid veel inglise keele öpetajanna, tema kaasa ning paar munka ka appi. Muidugi ei saanud ma vastu panna kiusatusele kysida vabatahtliku töö vöimalusele kloostris ning sain jaatava vastuse. See soov on mul juba ammu soolas ning otsib teostust, ehk siis töesti önnestub see siin muinasjutulinnas täide viia. Paremat paika ei oskaks tahtagi.
Oli viimane aeg teele asuda. Ajal, kui veevaru täiendasin, sokutas hea kunstihingeline kloostriabi mu kotti moonaks kaasa yhe suure punase öuna ning myslitahvli. Väike suur heategu.
Nagu saabumine, nii ei olnud ka lahkumine kerge, tuli praktiliselt tund aega mööda kivist ja kaljust teed ylesmäge ronida. Veel viimane vaade mäenölvalt Foi kabeli eest linnale kadunudki ta oli oma varjatusse.
Käisin praktiliselt kogu tee yksi oma mötetes. Poole tee peal önnestus mul palverändurite rivile järele jõuda, ent jäin siiski yksi. Oli palav ja raske tee. Kuigi maastik on varasemast tagasihoidlikum, leidub siingi kauneid vaateid, ent ahaa elamused jäävad järjest harvemaks.
Öömaja sain ma kohas nimega Livinhac le Haut'is, väike ebaoluline linnake. Gite perenaine kostitas mind päikesest kuumavat kylma öunamahlaga, oi kyll oli hea, ja 4 euri eest pesi puhtaks ka mu pesu, vahel vöib seda lubada. Samasse kohta sattusid ööbima ka yks inglane ja iirlane, kellega ma yhes toas ka teise rännakupäeva öhtul olin, ning ryhm sakslasi, keda kolmandal öhtul tundma öppisin. Samas rytmid liikuv seltskond hakkab tuttavamaks saama. Öhtusöögi valmistas gite perenaise poolmust mees ja siinkohal soovitaksin gurmaanidel restorani minna. Töenäoliselt on siinse paiga yheks pöhiroaks supi vöi yhepajatoidu vaheline ollus, millest kyll lihtinimene töenäoliselt tervislikult toitunuks saab, kuid maitseelamuseks väga kasinaks jääb. Olin siiski nurisemata köigega rahul ja önnelik, sest väsimus ja nälg teevad oma töö. Prantslaste söögikommetest veel niipalju, et prantslase taldriku körval sureb koer kyll nälga - iga väike taldrikumust lyyakse leivapalukesega läikima. Nuga tarvitatakse vajadusel ning pöhitöö käib kahvliga. Veiniga yle ei pingutata, pigem on nad karskemapoolsed. Hommikukohvi juuakse kausist ning hommikusöögiks on moosisai, mida kohvi sees ampsu kaupa leotatakse.
11
11 päev - puhkepäev Conquesis.
Hea oli ärgata teades, et ei pea kuhugi edasi kiirustama. Söin rahulikult hommikusööki, pesin ära suure hunniku pesu ja pyydsin kirjutada päevikut, mis aga kuidagi önnestuda ei tahtnud. Vahepeal lykkas yks kloostriabiline mu toast välja, sest tahtis koristada. Ma ikka olen laisk kyll, et kogu selle ilu keskel ei kippunud turistina kohe mööda linna ringi tömbama, vaid nautisin oma väikest nurka kloostri vöörastemajas vaatega kirikule. Turismibyroos sain siis linna ainsamat avalikku arvutit kasutada ning ostsin ära rongipileti SJPP'st Pariisi.
Käisin päris mitmel kirikuteenistusel päeva kestel. Yks noorem väga karismaatilise ning humoorika olemusega munk tervitas mind nimepidi, tal isegi nende sadade seas, kes päevas läbi voorivad, oli mu nimi meeles. Arvas, et olin teinud hea valiku, et Conquesi kauemaks jäin.
Keskpäeva paiku märkasin ma kiriku juures vana saksa tädi Eedenit ehk siis Edeltraudi, umbes seda vast nii kirjutati. Tervitasin teda nii söbralikult kui oskasin. Ei saanud teine oma sveitslasest kaaslasele märkimata jätta, et sakslased on ikka nii soojad ja eestlased nii kylmad - umbes nii olin talle pöhjendanud oma mittetahtmist teda kallistada vöi musitada. Keskpäeva teenistuse järgselt märkasin teda mulle järele tulevat, ent kiirendasin sammu yhe restorani poole ja lipsasin kiiresti sisse. Sinna ta järele ei tulnud. Imestasin oma käitumise yle, sest väga harva pögenen ma kellegi eest ja see iseloomu osa minus on mulle endalegi tundmatu. Möistsin oma käitumise yhelt poolt hukka, aga samas nagu ei saanud sinna ka midagi parata - pealesurutud lähedus, kuhu mammi nädal tagasi tryginud oli, end mulle emaks nimetades, töukas mind temast nagu magneti vastaspool eemale. Imelik, et möne inimese suhtes vöivad hoopis sellised tunded tekkida.
End kohalikus restoranis täispuginuna vedasin end linna peale, mis ka teisesel vaatlusel tundus väga lummav.
Nägin tänaval veelkord Celini, kes siin oma rännaku löpetas ja soovisin edaspidiseks köike head nii kuis oskasin. Ta midagi ytles ka hyvastijätuks, aga ma ei saanud aru, loodan, et ikka head.
Kiriku juurde ringiga tagasi jöudes haaras mu varrukast kinni muusikmunk, kes tahtis mulle ylesande anda mingitele lastele palverännaku kohta midagi rääkida. Ei ei olnud kohane öelda ja nii ma siis lubasingi, ent kui ma kokkulepitud ajal väikese puust ukse ees ootasin, ei tulnud ei munka ega lapsi. Istusin puu all ja vaatasin linna. Korraga avanes uks ja tulijaks oli yks kloostriabiline, mu meelest väga prantsuspäraselt peente näojoontega mees, kes mulle eelmisel öhtul öhtusööki serveerides pyydis midagi oma sugulasest rääkida, kes läbi skandinaavi rattaga oli söitnud nin ylevalt alla ka Baltikumi läbinud. Ta kutsus mind sisse katusealusesse seminaritaolisse ruumi ja pyydis läpakast oma sugulase reisupilte näidata. Kysisin, et kas ta ka on mungaks saamas, vastas ta, et ei ole, vaid tegevat siin kloostri kohta mingit uurimistööd, mis teda ehk muuseumitöötajast ametiredelil aitab edasi jöuda, ning aitab samal ajal kaasa ka kloostritöös. Pärit oli ta Lyonis ning meenutas mulle, ehk kyll mitte just esimeses nooruses olevat, last, kes on palju huvitavat näinud ja pyyab seda edasi anda; natuke nagu ma isegi. Nii veetsime ta läptopi ees päris mitu tundi. Tema näitas oma kodulehte ja filme ning multifilme, mis talle meeldivad, ja mina omalt poolt oma. Veel andis ta soovitusi, kus veel vöiks Prantsusmaal huvitav olla rännata, nt läänerannikul Bretanias (vaatan hiljem yle, kuidas kirjutatakse). Selline örn kunstihing tundus olevat, kindlasti yks mu Prantsusmaa muljekujundajaid.
Öhtusöök kloostri korra järgi hakkas täpselt kell seitse. Seekord sattusin körvalruumi yhe vana daami körvale, kes kunagi kloostris vabatahtlikuna kaasa aitamas oli, ent nyyd lihtsalt läbisöidul. Ametilt oli vana daam kunagi inglise keele öpetaja Normandias olnud ning see tegi mu suhtlemise jällegi kergemaks. Vanad prantsuse mehed, kes kyll rääkida ei saanud, hoolitsesid see eest, et mul ninaesist ikka oleks. Ka tuli kunstihing, kes aitas toitu laudadele kanda, suht tihti juttu vestma. Nagu eelmiselgi öhtul, oli öhtusöögi järgselt kaks teenistust. Jäin esimesele öhtuteenistusele ning teise, muusikaosa ajal, seadsin oma koti valmis, et taas järgmisel hommikul teele minna. Kuna on hea tava probleemsed momendid enne ööd lahendada, siis otsisin yles ka Edeli ja ajasin temaga paar söbralikku söna juttu. Nii on parem.
Hea oli ärgata teades, et ei pea kuhugi edasi kiirustama. Söin rahulikult hommikusööki, pesin ära suure hunniku pesu ja pyydsin kirjutada päevikut, mis aga kuidagi önnestuda ei tahtnud. Vahepeal lykkas yks kloostriabiline mu toast välja, sest tahtis koristada. Ma ikka olen laisk kyll, et kogu selle ilu keskel ei kippunud turistina kohe mööda linna ringi tömbama, vaid nautisin oma väikest nurka kloostri vöörastemajas vaatega kirikule. Turismibyroos sain siis linna ainsamat avalikku arvutit kasutada ning ostsin ära rongipileti SJPP'st Pariisi.
Käisin päris mitmel kirikuteenistusel päeva kestel. Yks noorem väga karismaatilise ning humoorika olemusega munk tervitas mind nimepidi, tal isegi nende sadade seas, kes päevas läbi voorivad, oli mu nimi meeles. Arvas, et olin teinud hea valiku, et Conquesi kauemaks jäin.
Keskpäeva paiku märkasin ma kiriku juures vana saksa tädi Eedenit ehk siis Edeltraudi, umbes seda vast nii kirjutati. Tervitasin teda nii söbralikult kui oskasin. Ei saanud teine oma sveitslasest kaaslasele märkimata jätta, et sakslased on ikka nii soojad ja eestlased nii kylmad - umbes nii olin talle pöhjendanud oma mittetahtmist teda kallistada vöi musitada. Keskpäeva teenistuse järgselt märkasin teda mulle järele tulevat, ent kiirendasin sammu yhe restorani poole ja lipsasin kiiresti sisse. Sinna ta järele ei tulnud. Imestasin oma käitumise yle, sest väga harva pögenen ma kellegi eest ja see iseloomu osa minus on mulle endalegi tundmatu. Möistsin oma käitumise yhelt poolt hukka, aga samas nagu ei saanud sinna ka midagi parata - pealesurutud lähedus, kuhu mammi nädal tagasi tryginud oli, end mulle emaks nimetades, töukas mind temast nagu magneti vastaspool eemale. Imelik, et möne inimese suhtes vöivad hoopis sellised tunded tekkida.
End kohalikus restoranis täispuginuna vedasin end linna peale, mis ka teisesel vaatlusel tundus väga lummav.
Nägin tänaval veelkord Celini, kes siin oma rännaku löpetas ja soovisin edaspidiseks köike head nii kuis oskasin. Ta midagi ytles ka hyvastijätuks, aga ma ei saanud aru, loodan, et ikka head.
Kiriku juurde ringiga tagasi jöudes haaras mu varrukast kinni muusikmunk, kes tahtis mulle ylesande anda mingitele lastele palverännaku kohta midagi rääkida. Ei ei olnud kohane öelda ja nii ma siis lubasingi, ent kui ma kokkulepitud ajal väikese puust ukse ees ootasin, ei tulnud ei munka ega lapsi. Istusin puu all ja vaatasin linna. Korraga avanes uks ja tulijaks oli yks kloostriabiline, mu meelest väga prantsuspäraselt peente näojoontega mees, kes mulle eelmisel öhtul öhtusööki serveerides pyydis midagi oma sugulasest rääkida, kes läbi skandinaavi rattaga oli söitnud nin ylevalt alla ka Baltikumi läbinud. Ta kutsus mind sisse katusealusesse seminaritaolisse ruumi ja pyydis läpakast oma sugulase reisupilte näidata. Kysisin, et kas ta ka on mungaks saamas, vastas ta, et ei ole, vaid tegevat siin kloostri kohta mingit uurimistööd, mis teda ehk muuseumitöötajast ametiredelil aitab edasi jöuda, ning aitab samal ajal kaasa ka kloostritöös. Pärit oli ta Lyonis ning meenutas mulle, ehk kyll mitte just esimeses nooruses olevat, last, kes on palju huvitavat näinud ja pyyab seda edasi anda; natuke nagu ma isegi. Nii veetsime ta läptopi ees päris mitu tundi. Tema näitas oma kodulehte ja filme ning multifilme, mis talle meeldivad, ja mina omalt poolt oma. Veel andis ta soovitusi, kus veel vöiks Prantsusmaal huvitav olla rännata, nt läänerannikul Bretanias (vaatan hiljem yle, kuidas kirjutatakse). Selline örn kunstihing tundus olevat, kindlasti yks mu Prantsusmaa muljekujundajaid.
Öhtusöök kloostri korra järgi hakkas täpselt kell seitse. Seekord sattusin körvalruumi yhe vana daami körvale, kes kunagi kloostris vabatahtlikuna kaasa aitamas oli, ent nyyd lihtsalt läbisöidul. Ametilt oli vana daam kunagi inglise keele öpetaja Normandias olnud ning see tegi mu suhtlemise jällegi kergemaks. Vanad prantsuse mehed, kes kyll rääkida ei saanud, hoolitsesid see eest, et mul ninaesist ikka oleks. Ka tuli kunstihing, kes aitas toitu laudadele kanda, suht tihti juttu vestma. Nagu eelmiselgi öhtul, oli öhtusöögi järgselt kaks teenistust. Jäin esimesele öhtuteenistusele ning teise, muusikaosa ajal, seadsin oma koti valmis, et taas järgmisel hommikul teele minna. Kuna on hea tava probleemsed momendid enne ööd lahendada, siis otsisin yles ka Edeli ja ajasin temaga paar söbralikku söna juttu. Nii on parem.
10
10 päev - jöudmine muinasjutulinna.
Öö oli raske. C norskas kövasti ning hoidis kogu maja ärkvel, ise kaebas ta hiljem, et voodi olla kaldu ja yleyldse pahapaha. Ma mötlen, et vanade inimeste näost on sagel selgesti aru saada, mis iseloomuga tegemist on. Kes naerab ja on röömus, sellel on enam väljendunud naerukurrud. Kes rahulolematu ning nöudlik on, ka sellel on see kuidagi moodi näost näha. Celin on olnud kunagi väga kaunis naine, ent miski on ta näkku omamoodi jälje jätnud. Flamenko kitarristina on ta vast harjunud palju tähelepanu saama, ent eks see ju kaob ajaga ning raske on leppida troonilt töugatud olukorraga. Vähemalt mulle tundub nii.
Ma ei jäänud Celini peale hommikusööki ootama vaid hakkasin oma eelmise päeva kaaslasega ees minema. MB arvas, et ma ei peakski ootama....jällegi ei saanud ma aru, mis siis on viisakas ja mis mitte.
Maastikud on muutunud nyyd tasasemaks ja lilligi on vähem. Talumehed teevad heina ning vahel löhnab värskelt niidetud heina, vahel silo järele. Väikesed kylad ja linnakesed muutuvad aga järjest ilusamaks. Prantslased peavadki romantilised olema, neil on imeilus maa. Ma mötlen, et iga sammuga saab see maa ikka armsamaks. Seda tunnet ei ole olnud Hispaaniaga, see jäi ikka kuidagi vööraks.
Muidugi omaette syndmuseks sai jöudmine Conquesi. Ma suht kaua uskusin muinasjuttudesse ja nyyd need nagu elustusid nagu taas. Pärast poolt tundi köndimist järsakust alla mööda kive, kus mets oli raja ymber pöimunud nagu dzungel, jöudsime väikesesse linnakesse, kus iga maja tundus nagu muinasjuturaamatust välja löigatud ja köige selle sydameks klooster oma kaunite hoonetega. Ma olen natuke ilma näinud, aga midagi nii ilusat, mida inimkäed terviklikult valmistanud on ja mis kui hea lapsepölveraamat äratuntavana silme ette tuleb, pole ma veel näinud.
Sain ööbimiskoha kloostrisse. Kloostriabilised hästi inglise keelt ei osanud, aga ikka leidus keegi, kes natuke teadis. Mungad, keda hiljem kohtasin, on iseenesest hästi haritud ning rääkisid inglise keelt vabalt. Muidugi on mu päritolu siin väga eksootiline, vist vähesed eestlased on seda teed käinud, ja see tuuakse alati kuidagi röhutatult välja. Isegi prantsuskeelsed kanadalased on suht tavaline nähtus, olgugi et nende maa siia tulla oluliselt pikem on.
MB pidi öhtuse rongiga tagasi Pariisi söitma ja pyydis linna ainsamast netikohast turismi infopunktist piletit osta, häda oli aga taksoga, mis teise linna rongijaama viiks. Kui ta nii kloostrihotelli ees yhe mungaga asjast juhtus rääkima, lubas too ta peale öhtust teenistust ära viia.
Teenistus oli muidugi ilus. Viis kloostris elavat munka suudavad kuidagi koha täita, ent kujutan ette et kunagi oli neid siin öitseaegadel palju. Kirik ise on sees tagasihoidlik, justkui okeks mingist ajast mingid kaunistused kaduma läinud. Kiriku ees peauste kohal on kaarjas reljeef keskajast, mis kujutab viimset kohtupäeva, ning kiriku körval varamus möned tuhande-aastased reliikviad. Nt asuvad siin killukesed santa Foy'st, kes noore tydrukuna Rooma riigi aegu kristlaseks olemise pärast märtrina hukati ja moned teised reliikviad.
Öhtune teenistus oli väga kaunis ja löppes see nö oreli- ja valgus-show'ga. Muusikmungal oli ka oma kaasaegsem repertuaar. Ma ei suutnud oma körvu uskuda, kui ta orelil "the house of the rising sun" ette kandis. No nii sobimatut pala ei suuda kirikusse ette kujutada, ent nagu ma hiljem teada sain, on selle laulu jaoks prantsuse keeles palju "paremad" sönad. Ju siis inglise keelse pop-kultuuriga polnud vennas kursis.
Monsieur B jättis minuga vast keskmisest söbralikumal moel hyvasti ja läks oma teed. Vöibolla ma kylastan teda Pariisis, kui aega jääb, eks näis.
Öö oli raske. C norskas kövasti ning hoidis kogu maja ärkvel, ise kaebas ta hiljem, et voodi olla kaldu ja yleyldse pahapaha. Ma mötlen, et vanade inimeste näost on sagel selgesti aru saada, mis iseloomuga tegemist on. Kes naerab ja on röömus, sellel on enam väljendunud naerukurrud. Kes rahulolematu ning nöudlik on, ka sellel on see kuidagi moodi näost näha. Celin on olnud kunagi väga kaunis naine, ent miski on ta näkku omamoodi jälje jätnud. Flamenko kitarristina on ta vast harjunud palju tähelepanu saama, ent eks see ju kaob ajaga ning raske on leppida troonilt töugatud olukorraga. Vähemalt mulle tundub nii.
Ma ei jäänud Celini peale hommikusööki ootama vaid hakkasin oma eelmise päeva kaaslasega ees minema. MB arvas, et ma ei peakski ootama....jällegi ei saanud ma aru, mis siis on viisakas ja mis mitte.
Maastikud on muutunud nyyd tasasemaks ja lilligi on vähem. Talumehed teevad heina ning vahel löhnab värskelt niidetud heina, vahel silo järele. Väikesed kylad ja linnakesed muutuvad aga järjest ilusamaks. Prantslased peavadki romantilised olema, neil on imeilus maa. Ma mötlen, et iga sammuga saab see maa ikka armsamaks. Seda tunnet ei ole olnud Hispaaniaga, see jäi ikka kuidagi vööraks.
Muidugi omaette syndmuseks sai jöudmine Conquesi. Ma suht kaua uskusin muinasjuttudesse ja nyyd need nagu elustusid nagu taas. Pärast poolt tundi köndimist järsakust alla mööda kive, kus mets oli raja ymber pöimunud nagu dzungel, jöudsime väikesesse linnakesse, kus iga maja tundus nagu muinasjuturaamatust välja löigatud ja köige selle sydameks klooster oma kaunite hoonetega. Ma olen natuke ilma näinud, aga midagi nii ilusat, mida inimkäed terviklikult valmistanud on ja mis kui hea lapsepölveraamat äratuntavana silme ette tuleb, pole ma veel näinud.
Sain ööbimiskoha kloostrisse. Kloostriabilised hästi inglise keelt ei osanud, aga ikka leidus keegi, kes natuke teadis. Mungad, keda hiljem kohtasin, on iseenesest hästi haritud ning rääkisid inglise keelt vabalt. Muidugi on mu päritolu siin väga eksootiline, vist vähesed eestlased on seda teed käinud, ja see tuuakse alati kuidagi röhutatult välja. Isegi prantsuskeelsed kanadalased on suht tavaline nähtus, olgugi et nende maa siia tulla oluliselt pikem on.
MB pidi öhtuse rongiga tagasi Pariisi söitma ja pyydis linna ainsamast netikohast turismi infopunktist piletit osta, häda oli aga taksoga, mis teise linna rongijaama viiks. Kui ta nii kloostrihotelli ees yhe mungaga asjast juhtus rääkima, lubas too ta peale öhtust teenistust ära viia.
Teenistus oli muidugi ilus. Viis kloostris elavat munka suudavad kuidagi koha täita, ent kujutan ette et kunagi oli neid siin öitseaegadel palju. Kirik ise on sees tagasihoidlik, justkui okeks mingist ajast mingid kaunistused kaduma läinud. Kiriku ees peauste kohal on kaarjas reljeef keskajast, mis kujutab viimset kohtupäeva, ning kiriku körval varamus möned tuhande-aastased reliikviad. Nt asuvad siin killukesed santa Foy'st, kes noore tydrukuna Rooma riigi aegu kristlaseks olemise pärast märtrina hukati ja moned teised reliikviad.
Öhtune teenistus oli väga kaunis ja löppes see nö oreli- ja valgus-show'ga. Muusikmungal oli ka oma kaasaegsem repertuaar. Ma ei suutnud oma körvu uskuda, kui ta orelil "the house of the rising sun" ette kandis. No nii sobimatut pala ei suuda kirikusse ette kujutada, ent nagu ma hiljem teada sain, on selle laulu jaoks prantsuse keeles palju "paremad" sönad. Ju siis inglise keelse pop-kultuuriga polnud vennas kursis.
Monsieur B jättis minuga vast keskmisest söbralikumal moel hyvasti ja läks oma teed. Vöibolla ma kylastan teda Pariisis, kui aega jääb, eks näis.
9
9 päev - vihmane päev.
Nii nagu paar päeva tagasi säravsilmne katoliiklane oli ilmaennustuse pöhjal ennustanud, et hakkab vihma sadama, nii tervitaski hommik meid pilvist taevaga. Celini jalad valutasid ning ta otsustas taksoga poole maa peale söita. Mina sain teekaaslaseks Monsieur B. Minu röömuks ei köndinud ta yldse kiiresti, vaid ytles ikka, et vaikselt vaikselt jöutakse sihtideni. Mu vasak Achilleuse köölus tegi veidi haiget - köndimisega on nii, et kui yhe hädaga saab enam vähem korda, siis kohe tuleb teine; päris hull, kui need köik korraga juhtuvad tulema. Prantsuse keel on ikka viisakas, Madame, Mademoiselle ja Monsieur ikka ette ja taha ja see tegelikult kölab veetlevalt. Kui ma algul mötlesin, et filmikangelane Poirot väga pedant ja viisakas on, siis nyyd saan aru, et tegelt tuleb see keele kasutusest, nii räägitaksegi. Samas aga, kui seda nii kogu aeg kuulda, siis äkki minetab see oma völu.
Kysisin ikka M B'lt, kas ta konna ka sööb nagu teatavasti prantslased ju teevad, vandus teine, et ei söö. Ma natuke kahtlustan, et siiski nad söövad, sest teisi elukaid -sisalikke ja usse ma ikka tee äärtes olen näinud, aga konni ei yhtegi. Hmm, valetan, siiski suht alguses nägin yht kuivetunud konna skeletti ja sellel olid jah koivad töepoolest alles. Järgmises muinasjutulinnakeses - Estaing vist oli selle nimeks - ootas Celin meid juba kannatamatult ees. Tegin kiire pilguheite kirikusse ja veidi pikema pausi kiriku körval olevasse kohvikusse, kus greppe pakuti. Need olid sama head kui Tartu Grep'i omad mu meelest. Selle linna kohta veel niipalju, et siin elavat ka yks kunagistest prantsuse presidentidest.
Ja siis hakkas sadama, kohe mönusasti. Otsisin oma tuukrikostyymi välja. M B trotsis vihma, kuni löpuks aru sai, et ei maksa vastu panna, vastik ju, kui köik märjaks saab. Madame Celin kirtsutas nina, et Monsieur ei möelnudki blondi eestlase seltskonnast lahkuda ja kablutas ees minema. Mina pyydsin natuke öppida prantsuse keelt ja kuulasin M muljeid hiinlastest ja jaapanlastest. Hiinlaste käitumine olevat nimelt väga otsene ja tunduvat ebaviisakas. Jaapanlased on viisakad kyll, aga vööraid nad eriti ei salli.
Läbi vihma jöudsime siis löpuks Golinhaci. MB arvas, et tal tuleb veel edasi minna, ent mind viisakalt väikeste majakestega kämpikulaadsesse kohta saates, sai ta tolle sharmantselt perenaiselt teada, et tal polegi kuhugi edasi minna, nimelt olevat sealsamas mitu ööbimisvarianti ja rohkem kusagil ei miskit. Mulle tundus, et MB röömustas selle yle.
Öhtulauas kohtasin mitmeid inimesi, keda teel ikka näinud olin. Pakuti salatit ja kanakoibi, mis otsapidi kartulipudru sisse oli torgatud - näljastele maitsesid hästi kyll. Öhtulauas kohtasin yhte toredat austerlastest abielupaari, kes oma Santiago teed Austriast alustades löiguti 5 aastaga pyydsid läbida, iga aasta natuke.
Uni tuleb alati peale sööki nii kiiresti, et ma oma kirjutamistega hätta jään. Paistab, et elu liigub kiiremini kui seda väljendada suudame.
Nii nagu paar päeva tagasi säravsilmne katoliiklane oli ilmaennustuse pöhjal ennustanud, et hakkab vihma sadama, nii tervitaski hommik meid pilvist taevaga. Celini jalad valutasid ning ta otsustas taksoga poole maa peale söita. Mina sain teekaaslaseks Monsieur B. Minu röömuks ei köndinud ta yldse kiiresti, vaid ytles ikka, et vaikselt vaikselt jöutakse sihtideni. Mu vasak Achilleuse köölus tegi veidi haiget - köndimisega on nii, et kui yhe hädaga saab enam vähem korda, siis kohe tuleb teine; päris hull, kui need köik korraga juhtuvad tulema. Prantsuse keel on ikka viisakas, Madame, Mademoiselle ja Monsieur ikka ette ja taha ja see tegelikult kölab veetlevalt. Kui ma algul mötlesin, et filmikangelane Poirot väga pedant ja viisakas on, siis nyyd saan aru, et tegelt tuleb see keele kasutusest, nii räägitaksegi. Samas aga, kui seda nii kogu aeg kuulda, siis äkki minetab see oma völu.
Kysisin ikka M B'lt, kas ta konna ka sööb nagu teatavasti prantslased ju teevad, vandus teine, et ei söö. Ma natuke kahtlustan, et siiski nad söövad, sest teisi elukaid -sisalikke ja usse ma ikka tee äärtes olen näinud, aga konni ei yhtegi. Hmm, valetan, siiski suht alguses nägin yht kuivetunud konna skeletti ja sellel olid jah koivad töepoolest alles. Järgmises muinasjutulinnakeses - Estaing vist oli selle nimeks - ootas Celin meid juba kannatamatult ees. Tegin kiire pilguheite kirikusse ja veidi pikema pausi kiriku körval olevasse kohvikusse, kus greppe pakuti. Need olid sama head kui Tartu Grep'i omad mu meelest. Selle linna kohta veel niipalju, et siin elavat ka yks kunagistest prantsuse presidentidest.
Ja siis hakkas sadama, kohe mönusasti. Otsisin oma tuukrikostyymi välja. M B trotsis vihma, kuni löpuks aru sai, et ei maksa vastu panna, vastik ju, kui köik märjaks saab. Madame Celin kirtsutas nina, et Monsieur ei möelnudki blondi eestlase seltskonnast lahkuda ja kablutas ees minema. Mina pyydsin natuke öppida prantsuse keelt ja kuulasin M muljeid hiinlastest ja jaapanlastest. Hiinlaste käitumine olevat nimelt väga otsene ja tunduvat ebaviisakas. Jaapanlased on viisakad kyll, aga vööraid nad eriti ei salli.
Läbi vihma jöudsime siis löpuks Golinhaci. MB arvas, et tal tuleb veel edasi minna, ent mind viisakalt väikeste majakestega kämpikulaadsesse kohta saates, sai ta tolle sharmantselt perenaiselt teada, et tal polegi kuhugi edasi minna, nimelt olevat sealsamas mitu ööbimisvarianti ja rohkem kusagil ei miskit. Mulle tundus, et MB röömustas selle yle.
Öhtulauas kohtasin mitmeid inimesi, keda teel ikka näinud olin. Pakuti salatit ja kanakoibi, mis otsapidi kartulipudru sisse oli torgatud - näljastele maitsesid hästi kyll. Öhtulauas kohtasin yhte toredat austerlastest abielupaari, kes oma Santiago teed Austriast alustades löiguti 5 aastaga pyydsid läbida, iga aasta natuke.
Uni tuleb alati peale sööki nii kiiresti, et ma oma kirjutamistega hätta jään. Paistab, et elu liigub kiiremini kui seda väljendada suudame.
Vahepala
Sattusin kogemata netti ning nagin, et eelmine postitus pole taielikult yle tulnud, pean siis tykkhaaval pyydma uuesti saata. Vabandan, et siis natuke kordust on.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
