jnejne

2324252627 13-15 juunil
23 päev Condom - Escoubet.
24 päev Escoubet - Nogaro
25 päev Nogaro - Aire-sur-l'Adour
26 päev Aire-sur-l'Adour - Arzacq-Arraziguet
27 päev Arzacq-Arraziguet - Arthez de Béarn
28 päev Arthez de Béarn - Navarrenx
29 päen Navarrenx - Aroue
Olen oma päevikupidamisega lootusetult jänni jäänud. Vast ei peakski nii palju lobisema, vaid lihtsalt ise selles hetkes olema ja neid öhtuid nautima, mis jäänud veel on. Elu siin teel on ikka endine, kohad, teed ja ilm vahelduvad. Vahel on väga mägine ja siis jälle tasane. Ilm on soe, on nii körvetavat päikest kui pilvi ja vihma. Condomi ymbruses olid suured viinamarjaistandused, niiet silm löppu ei seletanud (peaks ehk kunagi ka sygisel siit läbi köndima), mujal rohkem maisi ja muid teravilju. Päev päevalt näen ikka, kuidas köik kasvab ja loodus muutub - viinamarjad on ära öitsenud ja väikesed marjad on juba kyljes; mais on sirgunud pölvepikuseks. Praeguseks on viiskymmend vöi vähem km jäänud käia. Nädalake tagasi tulid kauguses nähtavale pyreneed, ilusad mäed lumiste tippudega, nyyd on need juba peaaegu käegakatsutavad, kui vihm ja udu ei varjuta. Ma röömuga vaatan oma teekonna sihti...natuke on sarnast ootusärevust sees kui möödunud aastal enne Santiagosse jöudmist. Käin sama sammu samade inimestega, kellega olen tuttavaks saanud, François, Jean-Luc ning nende hoolealune elusse tagasipyrgiv Alexander, kaks Sveitsi possi Alexander ja Manuel, hiljuti lisandus seltskonda ka hollandlane Ryyd, kes siin oma elumötte otsingul on ja muide ilma nooti tundmata väga hästi klaverit mängib ja laulab. Poisid loodavad jöuda ka Santiagosse, sinna peaks veel ca 900km jagu maad olema. Loodan, et nad leiavad, mida otsivad. Päeval käin pöhiliselt yksi, on kergem omas rytmis köndida kui sammu kellegi teise järgi seada, ent tee löpupoole vöi öhtuti saame jälle kokku, istume koos, sööme jaräägime. Viimased päevad on olnud pikad, köik yle 30km. Mu kannad on valusad, aga lähen edasi. Seda ma tean juba, et pika köndimisega jalad siiski täielikult ära ei harju, ka need, kes on yle 1000 käinud, ei ole täiesti probleemivabad. Sellegipoolest on algajal köige raskem. Olen palju mötteid ära möelnud ning kui möttetus sammu aeglustab, panen pleieri käima. Prantsuskeelseid vanamuusika lugusi on päris kohane kuulata. Viimasel ajal olen hakanud vaikselt ka tööle mötlema. Ei, suurt tööisu ei ole veel tulnud, ent see on hea paratamatus, et me ise oma igapäevase tööga leiva lauale paneme. Seega on mul hea meel tööle naaseda Kord kysisin Sveitsi Aleksandrilt, et miks ta seda teed käib, vastas ta pärast pikka mötlemist, et talle meeldib see vöi selline elu. Selles on tibake vastust ka minu enda kysimusele - mulle meeldib olla teel. Jah, sinna lisanduvad usk ja eneseleidmine, ent ainult selleks ei ole camino vajalik. Uskuda ja ennast leida saab just seal, kus oled. Tee, inimesed ja elulood, mida siin jagatakse, jäävad camino eripäraks ja see ongi see, mida selles igatsema jään. Ent nagu Koguja on öelnud, on igaks asjaks aeg siin taeva all, nii ka teel ja paigal olemisel. Muigasin veidi, kui Mati rääkis, et ta teel olles hakkas ise-endaga rääkima. Ma olen hakanud ka natuke. Teen nalja ja ise naeran ja siis naeran, et ma ise oma nalja yle naeran. //Hea lugeja, loodan, et ei pahanda, kui viimase nädala pönevad syndmused sinna paika jätan, kus need enamasti ununevad ja vaid vajadusel meelde tulevad. Elu on selline!