7-8 päev

7 päev nartsissipöllud.

Täna loodus muutus. Korraga muutus köik lagedaks ja kiviseks. Kividest oli laotud palju karjaaedu ning rada kulges läbi nende. Siin on väga palju nartsisse, mis niisama metsikult pöldudel kasvavad, ja löhna on öhk ja tuul täis. Mööda pölde voolavad ka väikesed ojad, vahel on nendest yleminek vaevaline, tuleb mööda kive ja pori hypata, aga see köik käib matka juurde. Yletasime Aubraci körgendiku. Tee keskpaiku läksime läbi kena väikse Nasbinalise linnakese. Iga korraga muutuvad linnakesed aina ilusamaks ja muinasjutulisemaks. Ei imestaks, kui ka möned printsid varsti mööda ratsutaksid. Piilusin, nagu ikka, sisse kohalikku kirikusse, ostsin turult kirsse ja vaatasin niisama ringi. Prantsuse kirikud mulle meeldivad, need on tagasihoidlikud ja lihtsad. Kaunistustega pole siin liialdatud, nagu on seda Itaalias ja Hispaanias.
Siin vöttis Celin takso ja söitis edasi, mina pingutasin ikka jala löpuni. Teel jöudsin järele me öömaja seltskonnale. Imestan ikka prantslasi, et nad nii viisakad on: mind nagu yheks endi hulgast pidades, ootasid nad alati mu järele ja nii mitmelgi korral tuli mul lehvitada, et nad edasi läheks. Ka Celin alati ootab mu järele, kui ma end pildistama unustan vöi lihtsalt maha jään -temperament vist ei luba kiiremini köndida, eriti mäest alla, ja seda tean juba varasemast, et ma kehvem kui keskmine euroopa pensionär olen. Enne körgendikust allaminekut jäi teele linnake nimega Aubrac, kus parasjagu suured pidustused käisid. Pöldude kaupa haagissuvilaid oli kokku söitnud ja kogu see kamp vaatas, kuidas lilledesse ehitud lehmi läbi linna aeti. Olin varasemalt seda syndmust postkaardilt näinud ning enne, kui mu ajurakk ära tabas, et tegemist on sellesama suursyndmusega, oli kari juba läbi linna läind, niiet ma ainult lehma saba nägin. Aga mis sest ikka...lehmi siin pöldudel lillede keskel igal pool.
Viimane osa teest oli eriti raske - 8km möoda kive ja juurikaid mäest alla. Tee pealt leidsin veel teisele käele ka köveriku kaika juurde ja nii läks libedamalt. Celin oli öö broneerinud Saint Chely-d' Aubrac'i nimelise linnakese kämpingusse. Ristmikul tegin talle esimese prantsuskeelse köne, mis kölas umbes nii: kämping vasakul jah? Saime kahe peale yhe karavani. Kah päris tore asi see autokodu... Öö igal juhul oli vuliseva jöekese kaldal hea. Öhtusööki pakuti yhes baaris -perevärk, naine pidas kämpingut, mees baari. Sain siis maitsta kohalikku rooga, milleks on alligoti nimeline kartuli-juustu puder - näeb välja nagu kartulipuder, aga venib nagu juust. Me lauas istusid veel kaks jutukat särasilmset katoliiklast, kes täieliku ateisti Celiniga usuteemalise miimikarohke vaidluse maha pidasid, millest arusaamiseks polnd vaja väga keelt osatagi. Mees rääkis natsa inglise keelt ka, niiet ma polnud väga yksi. Baarmän oli ka tore Buratiino vanaisa näoline lahke mees, kes muudkui nalja viskas. Euronöuetest niipalju, et koerad ja kärpsed söögikohtades pole mingi probleem, köik elavad hästi koos.

8 päev

Alustasime yheksa paiku. Karavanis oli uni hea ja kohe kuidagi ei tahtnud töusta. Tee viis pikalt läbi metsa ylesmäge. Kuna mu keeleoskus ikka mingi ime läbi paranenud ei olnud, köndisime vaikuses. Ysna varsti yhe varikatuse all, kus kohalikud kylaelanikud ränduritele kohvi ja mahla pakkusid, kohtasin laiade kiharatega keskealist Pam'i, kes Uus -Meremaalt siia köndima oli tulnud. Löpuks ometi sain ka mina keelepaelad valla keeles, mida valdan. Pam samuti ei osanud prantsuse keelt ning tema ameeriklastest söbrad aitasid tal öökohti reserveerida ja hoolitsesid muu eest. Mul oli tema yle hea meel, tore naine ilma liigsete emotsioonideta. Pam oli algset pärit New Yorgist ja Uus -Meremaale abiellunud, töötanud seal parlamendis, kuid varakult pensioneerunud, et oma hilises eas saadud teismelise tytre eest head hoolt kanda. Lisaks hoolekandele reisis ta ka palju ja matkas palju; see rännak olla synnipäevakink iseendale 60 -ndaks aastapäevaks. Temalt kuulsin ka sellist vöimalust, et on vöimalik jala läbi Suurbritannia köndida - coust to coust (c to c), mis pidavat samuti yliilus olema ning kahe nädalaga teostatav. Vötan selle tulevikus plaani.
Poole tee peal oli mäekingu peal yks väike majake, kus netis loetavate juttude järgi häid pannkooke pidavat saama. Niisiis veetsime seal yhe kosutava löuna. Celin tundis end veidi yksikuna, sest mina ja uusmeremaalane vadistasime juttu ajada ja kumbki meist ei osanud teda tema yksinduses aidata. Blondide lokkidega pruunisilmne prillidega suur tädi oma triibulises pölles nägi välja nagu loodud pannkoogikypsetaja ja tema kätetöö oli töesti maitsev. Pami päevaplaan oli lyhike ja enne imeilusat väikest linnakest Saint Come d'Olti pööras ta kloostrisse, kus samuti öömaja pakuti ning mina ja Celin läksime kahekesi edasi. Celin ei suutnud muidugi pistmata jätta zesti, mis millest mina aru sain, et teistega räägin ma kyll, aga temaga mitte. No kuidas ometi ma siis räägin, tahtnuks ma öelda, ja mul jäi yle vaid see köige parim variant, vaikida. Edasine tee oli raske vöi olin lihtsalt nii väsinud, et jalad kuidagi ei tahtnud mäest yles ja alla ja yles ja alla käia. 6km tundus kui igavik. Mulle meenus, kuidas me kord Hispaanias Lyga 3 km mitu head tundi käisime. Löpuks jöudsime järgmisse kenasse linna nimega Espalion, millest voolab läbi linnake le Lot. Et see mulle meelde jääks, selle eest kandis Celin hoolt. Pärast 10ndat korda löö lott, löö lott, muutusin kärsituks ning kahetsusväärselt mönevörra järsu ja röhutatud oui ytlesin, millepeale Celin vaid sammu kiirendas ning mu yksi jöekaldale pildistama jättis. Linnas sain ta uuesti kätte ja pyydsin asja leevendada ning ytlesin jöele osutades:" Le Lot". Vahepeal ilmnes aga, et meie broneeritud öömaja hoopis paari km vörra edasi asus ning meil mölemal selleks jöudu ei olnud. Jäime yhte sillaäärsesse gite'i, mis ka päris mönus oli. Seal ma kohtasin Monsieur Bernard'iga, kes juhtumisi samas paigas juhtus ööbima. Öhtusöögilauas, kui Celin mulle midagi selgeks pyydis teha, millest ma hästi aru ei saanud, hyydis ta paar lauda kaugemal istuvale hilisnooruses vöi varakeskeas olevale mehele, et kas too inglise keelt oskab ja oh imet, oskas kyll. Monsieur oli pariislane, väga viisakas ja abivalmis. Natuke meenutas ta Poiroti ja natuke Eesti katoliku piiskoppi Philippe ka. Monsieur oli aga rohkem Hiina huviline ja kirikuasjadest tundus ta teadvat nii palju kui katolikus maas yles kasvatatud inimesed ikka. Minu kysimuse musta madonna kohta, ei osanud ta midagi vastata. See selleks. Yhesönaga oli Monsieur jutukas, niiet Celin peagi inglise keelest tydinuna meid omapead jättis. Ei tundunud suur ja ohtlik onu olevat, niiet jäingi edasi jutustama. Monsieur tegeles telekommunikatsiooniga ja rändas töö töttu palju. Vabal ajal rändas ta niisama. Ma väga hästi siiski aru ei saanud, millega täpselt, aga soovitasin Prantsusmaad veidi internetiseerida - netti pole siin kerge leida. Siis sain ka pika ylevaate presidendi armuafääridest ja valimiste korrast prantsusmaal -pärast pikka monoloogi kysis ta mult, et kas ma huvitun poliitikast. Noh seda köike juttu ei hakka ma kirja panema. Tagasiteel lubas ta mulle Pariisis väikese ekskursiooni korraldada.
Silla otsal istus pikk Puskinit meenutav noor poiss, kes M'i toakaaslaseks oli, ja kirjutas loojuva päikese valguses oranzi päevikut. Nii tuli öö.

4 5 6

4 päev. Rohi ongi roheline.

Alustasime rännakut peale hommikusööki suhteliselt vara. Yksi köndides ei ole tahtmist hommikul kaua passida ja päeval kohvikudki ei oma sellist kylgetömmet kui söpradega koos. Vana Eeden vedas end pärast hommikusööki teise hotelli ette, kust auto ta ilma suurema vaevata järgmisse etappi viis. Tagantjärele möeldes öigesti tegi, sest tee oli töesti järsk ja raske...aga ka yks ilusamaid, mida mu kogenud palveränduri silm on näinud. Natuke meenutas see mulle teekonda yle pyreneede Saint Jean Pied de Portist Roncesvallesesse, ent palju vaheldusrikkam. Ainult värvitud tagumikega pikakarvalised lambad puudusid mäenölvadelt ja natuke madalam oli mäehari siiski ka.
Käisin siis täna ikka natuke mehemoodi, 27km ja pääsesin jälle villideta. Lihased on valusad kyll. Olin eelmises kohas lasnud endale reserveeringu teha ja pidin ka kohale jöudma, sest äraytlemiseks ei oska ma keelt. Siin on palju välismaalasi ja enamus räägib ladusalt prantsuse keelt. Mul juba tunne, et ikka peaks selle ära öppima, päris ilusti kölab teine.
Käisin mönda aega yhte sammu yhe valge pää ja habemega sakslasega, kes kybaral alati värsket lillekimpu kandis ja vana kombe kohaselt asutaski oma rännakut koduukselt - Stuttgardist ning on nyydseks juba kaks kuud teel olnud, kaaslaseks söbralik peni nimega Lucy. Lucy äratab tormilist tähelepanu siinsete koeraliste seas, kes talle lörinal peale tormavad. Kuna aga väikeste emaste kohta kehtivad ka koerariigis mingid seadused, pole Lucyl veel nahka yle körvade tömmatud. Täitsa tore vöiks olla koeraga mööda ilma rännata. Alati truu kaaslane, ei nurise ega vaidle, toob vaid igas suuruses puuoksi peremehele röömuks. Imestan, et siin koerad vabal pidamisel on. Siiani olen ainult yhte ketipeni näinud, kes nii pisike oli, et kett lausa ebaöiglase karistusena tundus.
Hispaanias oli ikka lugu kurjem. Salakavalad kättemaksuhimulised koeranahad varitsesid paha-aimamatuid palverändureid ja hyppasid siis parajal ajal endid keti ota puues välja. Vat siis kuidas möjub vabadus ja kuidas vangistus.
Siis vahetasin paar söna ka yhe kummalise paariga, keda juba eile tähele panin - tai naine ja sveitsi mees. Elavadki mölemas kohas ja olid just äsja mehe ema, kes muide Kaliningradist pärit oli, maha matnud.
Enamus palverändureid jäid linnakesse nimega Sauges, mina yksi läksin edasi. Taevas tömbus pilve ja vihmale, tee viis läbi jässakate mändidega metsa. Natuke ikka kartsin ka. Päris omapärane tunne on olla keset Prantsuse mägist metsa ja ei yhtegi hingelist läheduses. 7km pärast siiski tuli kylake, kus asus väike öömajake ja kus Eeden juba ootas ning mind suure musiga vastu vöttis. Ei saand ma midagi oma käitumisele parata - tömbusin tagasi ja ka tema märkas seda ja tömbus omakorda tagasi. Önneks oli väike majake sakslasi täis broneeritud ja tädike sai jälle röömsalt oma elust, mehest ja muudest tegemistest ja tervisehädadest rääkida.
Päris huvitav kamp oli. Nagu enamus palverändureid, olid ka nemad oma röömsas keskeas. Yhed tegelesid Kolping organisatsiooniga, millest ma vaid niipalju tean, et ööbisin kevadel Viinis samanimelises hostelis. Teised olid ka omaette huvitavad tegelased, aga mu saksa keel andis ses osas soovida ja ma täiesti aru ei saanud.
Öhtusöögi serveerisid meile yks noor natuke poisilik prantsuse naine oma 14aastase pojaga. Jällegi väga hea oli, kirjeldamaks seda jätab mu gurmaanluse sönavara soovida. Äraminnes andsid nii poeg kui ema köigile 3 musi. Pidasin Merikese peetud loengut meeles ja pyydsin mitte kallistada.


5 päev. Minu esimene vill
Asusin kukelaulu saatel taas teele. Ytlesin Eedenile ilma ilustusteta söbraliku head aega ning asusin teele. Mönda aega käidud, helises telefon - Celin. Märkasin, et ta oli päris suure hunniku vastamata könesid teinud. Ta oli jöudnud samasse kylla, ent teise ööbimispaika. Mu kylgetömbejöud oli vist nii suur, et ta igal juhul pyydis mulle järele jöuda. Ja jöudiski. Tohterdasin just oma säärt, mille vastu okastraati löhki olin tömmanud, kui ta tuli, hallid lokid lehvimas. Oma vanuse kohta on ta ikka kobe kyll. Oleks ma ka 60 aastasena veel nii aktiivne. Vanaema vöiks kyll selline olla, aga ämmaks vist kyll ei tahaks, muig.
Tee oli ikka ilus, kahju kohe, et ei saa seda teiega jagada. Ikka yles ja alla, metsad ja aasad, lilled ja liblikad ning öhk täis magusat löhna. Isegi mustikad kasvavad siin, kyll veel alles öites. Tee jookseb 1100-1300 m körgusel, suhteliselt eesti kliimale omane. Olin jälle sunnitud Celini sundusel prantsuse keelt öppima, nyyd siis tean, et lehm kölab nagu lavash ja hobune nagu shavall. Köik ylejäänud unustan kiiresti ära. Kyll ma ehk ykskord selle köik ära öpin, kui peaksin veel siia tulema. Tegelt oleks tore töesti telgiga tulla, kohti on imeilusaid. Yks mees tee peal rääkis, et keegi ei pahanda, kui Prantsusmaal pöllu peal telgi yles lööd, Hispaanias kutsutakse selle peale politsei.
Jöudsime st Albani nimelisse linnakesse päris väsinuna, minul varba otsas esimene vill. Mul oli isegi natuke hea meel selle yle, veidi valu ja vaeva peab ikka olema, muidu pole see öige asi. Ööbimiskohaks oli nö kodu-hotell. Imelik koht oli, aga mis seal ikka. Celin sattus suure karvase majaomaniku töttu pabinasse, pyydis mulle selgeks teha, et mees talle ei meeldi, et on ohtlik ja kindlasti natuke hull ka. Hoolimata sellest parles ta poole ööni temaga maja trepil. Mulle tundus ta lihtsalt suur ja karvane mees. Celin magas ise mitme lukuga uste taga, minu toa vöti oli kadunud...ei juhtund midagi, magasin hästi.
Öhtusöök oli yhes söökla moodi restoranis. Ei miskit, mille yle suurt vaimustust tunda, aga kölbas kah. Verise lihatyki saatsin kyll kööki tagasi, vastik on veriseid kartuleid syya, ja sain vähem verisena uuesti tagasi. Ohtusöögil kohtasime punapäist taimetoitlasest Birgitti, kes Saksamaal psyhhoterapeudi ametit pidas. Armsa välimusega samuti 60-ndates naine, lisaks väga spirituaalne. Tal olla Saksamaal 15 pealine naiste grupp, kes köik koos yyyöööäääööö laulavad, pidavat väga vöimas olema. No kyllap on. Tema tölke vahendusel sain ka teada, et Celinile ma töesti nagu sillaks olen religioosusesse, mille ta kunagi kaotanud oli. Väga suur vastutus.


6 päev - eikuskil keskel.
Hommikusöök oli ylakorrusel ysna rikkalik, pakuti mitut sorti moosi ja saia. Nagu ma juba kirjutasin, ei tykkinud ykski koletis mu lukustamata tuppa. Öhtul käis kyll möte läbi, et lykkaks laua ukse ette vöi nii, aga samas tundus imelik ka - inimesi tuleb ikka usaldada ja oma vaistu ka.
Enne teeleminekut ytles veel Birgette, kes samas kohas ööbis: " You have good vibrations", nojah, kyllap ma siis hästi vibreerin.... Tegelt oleks tahtnud temaga rohkem rääkida, töesti huvitav inimene tundus, aga kuna ta lootis Conques' kiiresti jöuda, siis lasi ta end autoga pool maad edasi söidutada.
Teel kohtas Celin yhte teist jutukat prantslannat, kelle yle mul hea meel oli, et mu kaaslane ei pea kogu aeg mu vaikivas seltskonnas olema ja mina ei pea omakorda uusi sönu öppima ja saan oma mötteid möelda. Mötlesingi kohe päris palju.
Täna nägin kolmandat ussi, uhh, vingerdas teine kiiresti yle tee. Paar päeva tagasi nägin ka yhte alla aetud ussi, ilus pruun sakiline, ribid väljas. Ei teadnudki, et ussil ribid on.
Löunapausil tekkis probleem, Celin proovis helistada ja reserveerida kohta järgmiseks ööks, aga köik odavad kohad olid juba täis broneeritud. 60 eurost hotellikohta ei tahtnud aga mina eriti vötta. Jäi yle vaid kämping, karavan kahele + söök. Pole paha mu meelest. Celin vaeseke kurtis aga, et temale oleks see esimest korda elus laagerdada. Ma ikka pyydsin lohutada, et dush on kämpingutes tavaliselt olemas (ehk siis: dush alati) ja ei pea jöes pesema. (siinkohal palve - möelge mu peale, et ma ikka peavarju leiaksin järgnevates kohtades. Ilma keeleta on siin töesti raske. Mul on hea meel, et ikka on inimesi, kes kuidagi ise aitavad, ilma, et must aru saaksid.)
Eriti raskeks katsumuseks Celinile, nagu mulle tundus, oli tänaöhtune öömaja - väike körts nelja tee ristumiskohal ei kuskil. Ka telefonilevi pole siin mitte. Löi teine lamenti, kui 2se toa asemel 4-sesse pidi jääma, ja pirtsutas öhtusöögil, mis väga lihtsalt serveeriti. Mul hakkas tast hale. Ytlesin, et mönes kohas tuleb lausa 100 inimesega yhes ruumis olla ja see siin on lausa toredus. Ma ei tea, mis kyll on teda sellele raskele teele ajanud...
Söögi serveeris aastates baaridaam, kes seinal oleva pildi järgi nooruses ypris kena naine oli. Nyyd veinist lillaks värvunud huultega teenendas ta baaris purjutavaid pöllumehi ja kandis siis meilegi toitu ette. Paistab, et Eestile omaseid probleeme on ka mujal. Celinil kippus nutt peale. Läks teine välja end koguma ja inimlikult läks seltskonna jutt tema peale, nii palju, kui mu vaist keelest aru sai. Kui ta tagasi tuli, valasin talle veini (eks see siiski ka arstirohuna möju) ja otsisin sönaraamatust söna "seiklus". Ta naeris, kyllap aitas. Vastutänuks ostis ta mulle coca colat pärast. Elu on selline. Baaridaamile, kes Eestist töenäoliselt midagi kuulnud polnud, kinkisin 5 krooni ja tegin viipekeelse komplimendi. Eks me köik vajame seda vahel.
Ps, ma vist saan aru, miks Celin privaatsust tahab, ta norskab ja vist ta teab seda ka ise... Aga ta pole ainus siin toas...

Kylarahvas neljast tuulest peab väljas pidu. Vagurad palve- ja muidu rändurid magavad vaguralt. Nii saab öö ja 7 päev.

2 ja 3

2 päev. Farm ja gurmaan

Missale ei jöudnudki. See hakkas liiga vara ja ma magasin alles. Olin otsustanud laisa päeva kasuks, et natuke linnas ringi vaadata ja kui viitsimist, siis ka teele asuda.
Hommikusöögil nöustusin Celiniga koos minna; ma sain aru, et tema nii soovis. Vähese vaevaga önnestus mul teda kergele turismiretkele kaasa vedada, mis hölmas endas katedraali, kust nagunii oleks pidanud kredensiaali ehk siis palveränduri passi saama, ja kaljunuki otsas seisvat Neitsi Maarja kuju, kust vaade alla oli ilusam kui alt yles. Nagu öiges katolikus maas ikka, on ka siin oma Must Maarja. Kui ma kord Hispaanias Monsserrat (vist valesti) kloostris sellise kultuse peale peale lausa sisemiselt vihastusin, siis nyyd jättis see mind lihtsalt kylmaks. Eeldan siiski, et Maarja Lähis Idas yleskasvanuna oli heledama nahavärviga.
Celinist sain veel niipalju teada, et ta oli pensioneerunud kitarrist, muusik. Tore jutukas prantslanna, et ma kohe natuke väsisin taga koos olles Prantsuse keelest. Muidugi sain lyhikese ajaga öppida kohe päris mitut prantsuse keelset söna, mis kyll kahjuks ka kohe ununesid, aga ikkagi tore, kui keegi vöimatut pyyab. Ka sain ma tuttavaks nii mönegi taime ja nende prantsuse keelse nimega, millega pole parem lugu kui eelmisega. Celinil oli kaasas raamat taimedest, ilus värviline ja mulle arusaamatu. Tema otsis lilli.
Käisin siis teadlikult laisalt, 10 km vaid. Ja kuigi ylesmäge minnes mu kaaslane must maha jäi, lasin ka ennast tihti oodata. Ilus oli...on. Pöllud olid täis lilli ja siidiseid viljapäid, et tahtnuks kohe pyherdada. Mötlesin ka, et vöiks ikka yhe öö väljas magada, aga kui yks väike ussike yhel kitsal jalgrajal mul nina eest läbi lipsas, jäin esialgse konservatiivse plaani juurde. Uss oli kyll liiga väike, et paanikakeskuski sisse ei lylitunud, aga kyllap tal on suur ema ja isa.
Mulle tundus, et Celin kurvastas veidi, kui ma yhes vana ilusa kirikuga kyla kohvikus teatasin, et ma ikka esialgu edasi ei viitsi minna, millest haaras kinni kohe yks vana saksa tädi, nimetame ta Eedeniks, kes pakkus välja lähedalasuva farmi - tuba kahe peale vötta on odavam kui yhele. Ja läksimegi sinna. Eeden on pika eluga vanatädi, lausa 75 aastane. Jalad on tal haiged ja syda ka, aga hing visa. Temast sain teada, et tal on saksamaal suur maja ja oma paradiisi nimeline stuudio, kus ta portselanist nukke maalib. Söja ajal sai ta koolis vastu nägu laksu, kui ta hail Hitler (mis iganes moodi seda ka öeldi) keeldus ytlemast ja ta isa olevat surmani hirmund olnd, kui väike tytar partisaniks lubas hakata. Ka sain ma väga pöhjaliku öpetuse abielu teemal. Ise abiellunud ta 31 aastaselt endast 7 aastat noorema mehega ja elavad siiani önnelikult koos. Seda köike sain ma teada saksa keeles, ise ka imestan, et kuidas aru sain, aga oh imet kyll.
Järgmise löigu pyhendaksin ma gurmaanidele, eriti Peetrile, kui ta juhtub mu blogisse piiluma - ka sina leiaksid siit palju!
Sain siis ära proovida prantsuse kohaliku taluköögi. Talu, kuhu me jäime, oli ilus ja suur, nagu prantsuse filmidest ikka näha vöib. Seal olid omad lehmad ja piimast tehti oma juustu, vöid ja kasvatati läätsi ja muid hörgutisi, mida must muld kannab. See köik hää serveeriti mitut sorti veiniga öhtusöögiks lauale. Lisaks meile istus lauas veel paar prantslast ja prantsuskeelset kanaadalast, kes vahel armust ka möne inglise keelse lause puistasid. Aga ma olin niisamagi ylimalt rahul, pyhendasin suuremat tähelepanu ninaesisele ja vaatasin pealt kuivörd innukalt inimesed prantsuse keele ja kätega vestlesid. Such an idyll. Mötlesin, kui kohatu oli mu hirm selle reisu ees.


3 päev. Headuse öppetund.

Tee oli ilus. Jällegi köndisin tagasihoidlikult, vaid 15 km, aga homme hakkan tösiseks. Alustasin farmist Eedeniga, ent tema lahkel loal jätsin ta peagi seljataha. Leppisime kokku, et kohtume taas Saint Privat d'Allieris. Kuulasin vaikust ja linnulaulu ja oli hea. Poole tee peal pyydsin kinni koguka Kanadalase, vist Denis vöi Deni on ta nimi, ja edasi läksime koos. Muhe mees, aga tema inglise keelest saan ma vähem aru kui Eedeni saksa keelest. Aga noh, polegi väga vaja. Jöudsime juba varakult kohale ja gite polnud veel avatud. See linnake on mäenölvale ehitatud, vana ja ilusa hönguga. Väikse kaljunuki peal asub ka väike kirik ja vana suursugune maja. Tegime siis aega parajaks, kuidas hästi oskasime, paksuke kanadalane, kes majanduslangusega töötuks oli jäänud ja enne uut itke otsingut mötles pikemalt puhata, pöönutas puu all varjus ja mina päikse käes, et siis kotist vaevatud seljale sooja saada. Läks paremaks kyll. Siin ööbimispaigas saime kahe kanadalase kohad, kellest yks eelmises kohas haigeks jäi, mispeale otsustas teinegi kyllusrikka anniga farmi jääda. Siinse ööbimispaiga perenaiseks on yks hollandlanna, kes kunagi siia söbrale appi tuli ja jäigi. Armas hing. Lapski juba räägib 3 keelt. Öhtu poolikul saabus ka Eeden, keda juba kaugele kuulda oli. Pahandas teine mu peale, et ma teda alla uksele tervitama ei tulnud, mispeale mina aga yllatusin, et kas pidin siis. Vana naine on nöuks vötnud mulle söbraks hakata ja ma natuke olen mures, et ega ta seda ometi kogu tee ei taha olla. Tema headus mu vastu on veidi pealetykkiv; juba ta kutsus, et ma kindlasti pean talle Saksamaale kylla tulema, kusjuures köik kulud katab tema, ja kui mul siin rännakul päevake yle jääb, siis ka atlandi ookeani äärde, kus tal samuti maja on. Homme lubas ta mitte köndida, vaid söita autoga, et jöuda samasse kohta, kuhu minagi plaanisin jöuda, et mulle seal siis ema eest olla. Liigne headus on ahistav ja ma ei oska selle olukorraga midagi peale hakata. Istun maja ees pingil ja kriban. Vaatan, et ka paksuke kanadalane tydis tädist, oleme koos yhes toas, ja tuli välja, peale seda, kui tädi ta kanda hoolega teelehtedega plaasterdanud oli. Mida siis teha ylevoolava headusega, mis natuke ebaöiglaselt on yhele inimesele suunatud, antud juhul minule? Me ei taha vana naist solvata, aga juba minu vaikimine tundub solvav. Ma mötlen, et äkki ka mina olen vahel liiga hea olnud...siis öppetund, et ka headus teiste suhtes peab olema vördne ja möödukas.
Homme saab huvitav päev olema, sest ka Celin helistas mulle tölgi vahendusel ja kysis, et kuhu ma homme jään. Olen saanud yksikute vanade naiste lemmikuks. Yhel on vist igav ja teisel on mingil ajal ematundeid yle jäänud. Mis siis teha?

1 päev

1 päev.
Ma sydamest tänan Ly'd ja Matit, kes oma kohalolekuga mu äraminemisse suure sooja jälje jätsid, et oli kohe tugevam tunne minna.
Nii läksingi. Kartsin, sest pole nii pikal teel yksi käinud, aga ikka ajab miski mind uute väljakutsete poole. Ma ei pyya endale sellega midagi töestada, sest hakkama vöi mitte hakkama saamine omavad mölemad omaette väärtust ja pigem nöuab viimasega leppimine isegi rohkem eneseyletust kui esimene, pigem ma endiselt otsin kogemust ja vöimalust saada abituks, et siis kogeda Jumalat vahetumalt. Vanasöna ytleb, et kus häda köige suurem, seal abi köige lähem - eks kehtib see ka me elus, et mida vähem asjad meist endist olenevad, seda selgemini saab jumalik sekkumine ilmsiks. Seda ma loodangi kogeda.
Kogu tee oli mul tunne, et see on unenägu reaalsuses, ma nagu oleks Eestis, aga pilt on teine. Tukkusin lennukis palju, vöibolla seepärast. Mul on hea meel tödeda, et mu lennufoobia on peaaegu kadunud. Isegi kui lennuk laperdades Pariisis maandus, ei hirmutand see suurt ja piloot sai pönevusse aetud publikult aplausi. Leidsin ilma suurte raskusteta yles rongijaama ning ka piletibyroo; öige perrooni leidmine vöttis veidi enam aega. Le Puysse jöudmiseks pidin kaks korda ymber istuma. Viimases rongis kohtasin vanemat käredat prantsuse naist, Celini, kel sama tee. Tösilugu, nagu eelnevalt lugesin, inglise keel pole siin popp, isegi noored ei räägi. Aga, oh imet kyll, suuremad jutud saingi vestmiku abil räägitud ja kohale jöudes oli mul ka teejuht ning eesköneleja omast käest vötta. Celin pidi algul mingisse hotelli jääma, aga mulle arusaamatul pöhjusel tekkis neil hotelliomanikuga mingi sönelus ja nii ta tuli ja jäi noortehosteli. Ma olin selle esimese hotelliomaniku yle natuke imestunud ja hiljem mötlesin, et ju siis mu kaaslane oma rohke jutuga suudab teisi ärritada, aga sain hiljem aru, et see ongi prantslaslik oma solvumist vöi ärritumist välja näidata. Jäin siis 60 aastase igati noorusliku tädiga yhte tuppa, nagu hostelis ikka, ja privaatsust anti veel sellegagi, et kedagi juurde ei pandud. Tema jaoks tundus see vist uus kogemus olevat, sest algul kui ma selle ettepanekuga välja tulin, pööritas ta vaid silmi, aga pärast sai ise ka aru, et nii ongi normaalne. Öises LePuy's sai hambaalust pika otsimise peale yhes vagade moslemite kebabis, kus mu kaaslane suure jutuga mustasilmse poisi ja ta rätikuga kaetud ema silmad suureks ajas. Oleks tahtnud aru saada. Vist rääkis ta suurte zestidega palverännakust Santiagosse, samal ajal kui ma seinal uhket pilti Mekast ja mustast kivist silmasin. Igayhel oma rännak.

Algus

Tervitused Le Puy-st. Joudsin siia ilusti, ehk isegi liiga kergelt. See rändamine on ikka lihtne kyll. Prantsusmaa on väga ilus ja korralik, olgugi, et nad konni söövad ja enamasti ainult prantsuse keelt räägivad.
Annan enda tegemistest ikka teada. Ma mobiilil kirjutasin juba toreda tyki valmis, aga ärasaatmisega on raskusi.
Kirjutage siis vahel ka oma tegemistest.
Parimat,
ML

Läksin teele

Ei usu, et saab kerge olema, aga vaikselt loodan siiski...
Mõelge mu pääle; ma mõtlen teie peale ka - selleks mul aega on.

Reklaam - mine minu eest, sest ma ise ei saa...:)

Minu mõtted vaikselt liiguvad kaugete radade poole. Pean tunnistama, et olen viimaste nädalate jooksul oma suure rännuplaani osas araks löönud ning vahel on tagantjärele kahjutunne, et pidin ma ometi selle nii rutakalt paika panema. Aga nüüd hilja ja rahaliselt oleks kahju käega lüüa. Lähen siis üksi euroopasse, maale, radadele - teise keele keskele, millest vaid paari sõna valdan. See selleks.
Tegelt tahtsin sulle, kallis blogilugeja, teada anda, et maikuu lõpus on tulemas selline üritus Saku Suurhalli nagu "Lootuse festival". Usun, et see saab väga hea olema. Tegemist on kristliku üritusega ja kui sul vähekenegi huvi teada saada, et mis selle kristluse põhi mõte või iva on, siis sealt saab selle koos hulgalise hea muusikaga kätte. Toredat rahvast ka loodetavasti palju. Karta ei maksaks - mind sa pole ju kartnud...või siiski... muig.

Niisiis, kõik festivali kohta on kirjas siin!
Ja plaanis on ka lasteprogramm, kel lapsi on :)
Muusikaliseks peaesinejaks on M W Smith - teatud seltskonnas väga tuntud tegelane. Ja muidugi meile eestlastele tuntud Tõnis Mägi ja Rebeca Kontus

Selle ürituse toimumise pärast paljud inimesed vaeva näinud ja palju ka toetajaid olnud, niiet sulle on see TASUTA!

R.E.M

Klikkasin täna facebookis ringi - nagu ikka õhtuti, kui oleks aeg tegeleda tarkade ja suurte asjadega, mandun ikka suhtlusportaalidesse. Tuleb see uudishimust või tahtejõuetusest, millest iganes...
Seekord aga leidsin Merle "seinalt" vana tuttava laulupostituse ja siis meenus sellest samast laulust veel vanem versioon - kuldsetest aegadest, kui veel keskkoolis käisin.... Imelik, et muusikasse salvestuvad nii erinevad meeleolud ja hetked. R.E.M oli tol ajal üks mu lemmikutest. Kuulasin seda palju ka ülikooli algusaegadel, mil sain samuti teada, et R.E.M tähendab "Rapid Eye Movements" ehk siis unefaasi, mil arvatavasti unenägusid näeme. Nüüd uuesti kuulates, meenub üks soe villane kampsun ja külm talvepäev, mil otsustasin jõulupühade järgselt korraks kodunt jalga lasta. Laenasin vanaemalt sada krooni, võtsin paar kompsu ja sõitsin omapäi Tartu taha sugulastele külla. See nädal on veel siiani oma "erilise tundega" hästi meeles. Kartsin veidi koju tagasi minna, sest läksin ära ilma teatamata, luba küsimata. Süda värises sees, kui üle hangede talu poole sumpasin. Siiski pakk äsjavalminud pilte Tartutagustest ning soojad tervitused ja uudised mujalt päästsid mu suurematest probleemidest. See oli mu põikpäisuse esimene julgem samm.
Veel üks paljukuulatud laul samast ajast.