Eva laulab luulet. Ta teeb seda nii, et see innustab ka kuulajat. Nii käisingi eile üle pika aja ta kontsertil ja tuligi vaim pääle:
Ka ajahammas minu liikmeid närib
Ja kulumine nõnda kiire näib
Kuid hing veel noor, ta küsib, uurib, pärib,
Mis kõik see aeg, mis tõesti on, mis näib?
Suur igavik on igaühes peidus
Ja kaduvik ta sisse vaikselt imbub.
Ses elumere kiirendatud sõidus
Kõik maine tasapisi kokku tõmbub.
Teed paku mulle tühjast moosipurgist
Ja räägime veel sooja siirast juttu.
Ja salatit tee sibulast ja kurgist,
Et naerule saaks vürtsiks veidi nuttu.
Las järab ajahammas maist ja habrast
Me päralt mõndagi veel olla, minna
Ja hoides kinni igaviku sabast
Üks käänuline tee viib lõpuks sinna.
