Out for Africa

Lõvi tuleb!

Hommik aknast

Ühel sügistalvisel hommikul, kui tööle minekuga polnud kiiret ja sai kauem voodis lebotada, avanes mulle aknast selline vaade.

Tsitaat

"Philip otsis kogu aeg elu mõtet ja talle tundus, et praegu pakutakse talle vastust, kuid see oli tume ja ähmane. Ta oli hingepõhjani segaduses. Nagu pimedal, tormisel ööl võib välgusähvatus korraks valgustada kauget mäeahelikku, nii nägi Philip välgatamas midagi, mis tundus olevat tõde. Näis nii, et inimene ei tarvitse jätta oma elu juhuse hooleks, vaid ta tahe on teovõimas , et eneseohjeldamine võib olla niisama kirglik ja tõhus kui kirele alistumine ning inimese siseelu sama mitmekesine, vaheldusrikas ja kogemusterikas kui maadeavastajal, kes vallutab uusi maid ja uurib tundmatuid alasid."
W.S Maugham "Inimorjusest"

Kingitused

Liis ütles täna toreda lause, mida kohe pean jagama: "Kõige parem kingitus ongi see, kui ei pea kingitust tegema."

Jõul.

Tuleb tasapisi ikka lähemale ja lähemale. Aga kas hing ootab?

Ausus versus viisakas

Täna ma mõtlesin selle üle, mis on parem, kas olla üdini aus või üdini viisakas. Ajendas mind selleks ikka seesama vana probleem, et kui mingi asja pärast närvi lähen, kas on siis hea seda varjata või lasta välja tulla nii nagu tuleb. Teisel juhul oleks see enda suhtes aus, eriti, kui ärritumiseks on ka põhjust. Samas ei tee see ausus aga midagi paremaks, sest see võib negatiivselt mõjutada kedagi teist mu kõrval ja lõppeks, kellele seda vaja on, kui kõik kannatavad. Viisakus aga arvestab ka teistega ning võimaldab tundeid riivamata mõnda asja paremini korda seada. Viisakaks jäämine nõuab aga tugevamat "mina" allasurumist ja mõningal juhul ka seesmist kannatamist, mis iseenesest on üllas. Parem, kui kannatab üks. Seega pooldan viisakust. Järgmine küsimus aga, kuidas seda saavutada? Või on see päritud loomuomadus?

Identiteet

On see tingitud küpsusest või muust ajendist, aga mingil hetkel hakkab inimene oma juurte vastu huvi tundma, et kes ma olen ning kes olid mu vaaremad ja vaarisad jne, jne. Mina oma päritolu palju uurinud ei ole - see tuleb mulle loomuomasest laiskusest ja vähesest motivatsioonist nii sügavale kaevuda. Õige natuke olen sel teemal mõtisklenud ikka. Selle, et mu juured nähtavasti kuninglikust soost pole, olen ma ammu kindlaks teinud ehk seda polegi vaja tõestada. Ka pole Riibak ja Reebok samaväärsed. Mingil ajal aga tuli arvamine, et äkki keegi mu emapoolsest sugulastest oli juut. Kuulduse järgi olevat juutidel väikesed laiad jalad ja lühikesed varbad - just nagu minulgi. Aga siililegi selge, et varvastest ainult jääb väheks... nii et nähtavasti ma juut siiski ei ole. Üks mu isapoolsetest vaarisadest aga olnud kunagi tsaari ratsaväes - kas siis lihtsalt väelane või ohvitser, seda ma täpselt ei tea. Nimi - Riibak - olla pärit siiski kusagilt Peipsi äärsetest aladest. Tuleb see tõenäoliselt venekeelsest teisendist rõbak. Olin selles osas veidi kõhkleval seisukohal kuni eilseni, kui leidsin tööle minnes varnast oma vast pestud kitli, kuhu peale oli kulunud "riibaku" asemel kirjutatud suurte mustade tähtedega "RÕBAK". Mis tõestust siin veel vaja? muig