Nädala kokkuvõte

Ja jällegi on üks Turu nädal lõpule jõudmas ja ma mõtlesin, et oleks paslik mingi kokkuvõte teha. Muidu vahel on nii, et päevad on ära elatud ja lõppeks neist ikka mitte midagi ei mäleta. Tundub kuidagi kasutu või nii. Kuid ka oma kirjutisi lugedes, tekib mul vahel tunne, et kas ma tõesti olen seda või teist ütlenud, teinud või teda või toda kohanud. Ma võiks siinkohal endale lausa diagnoosi panna - habituaalne Alzheimer või dementsus.
Aga see selleks.
Tore nädal oli, tegus nädal. Sain palju loetud, vaadtatud ja selle kõige juures ka tööd tehtud, milleks tegelikult siin olen.
Tulin nüüd teist korda järjest pühapäeva hommikul Eestist tulema. See on tegelikult hea aeg, sest laev ei ole pungil täis ja on õhku hingata ja oma asjadega tegeleda. Nii tegelesingi nii laeval kui rongis lugemisega ja peaaegu sain raamatu ka läbi.
Muidugi kibelesin ka kirikusse, sest siin on üks mu kodukogudustest, mis mu omaks on võtnud ja mina neid ka. See rahvusvaheline seltskond on kirju - nii musti, kollaseid, pruune, valgeid.... kõike ja see vaheldub ka kiiresti, peaaegu iga kord on keegi uus nägu. Seagripi epideemia tõttu on hetkel käsitervitused "keelatud"ja see mõjub kuidagi kummaliselt... nagu polekski õigesti tere öelnud või rahu soovinud. Hakkasin mõtlema kohe, et iga kontakti osas annab selline ihuline puudutus nii palju juurde. Peaks nt hakkama hommikukohvilisi kätlemise või "pühade suudlustega" tervitama - huvitav, kuidas mõjuks? :) Igal juhul ühe suure laia naeratusega n....i kätt surusin küll, see läks kohe kuidagi nii.
Esmaspäeva tegi eriliseks see, et sain siis lõpuks selle kurikuulsa seagripi vaktsiini sutsu, mille järelmõjude all kergelt kannatan siiani. Üks kannatuse pool oli selline psüühiline, mis vallandus selle artikli lugemisel, millest eelpool juttu oli, teine selline füüsiline - nagu õlavars paistes ja valus, palavik (tunde järgi) ja selline hajeviloleks, mis tegelikult siiani kestab. No oli ikka kange vaktsiin küll. Mis ma siis ütlen, kas soovitaksin teile seda või mitte? Kuna infot on nii ja naasugust, siis peab vast igaüks ise oma kõhutunde järgi otsustama. Mulle hetkel jääb siinpool kallast selline tunne, et Eestis püütakse seda nakkust kuidagi ohutumalt näidata, kui see on - ei tea, kas see tuleb sellest, et vaktsiini kogus on väike ja seetõttu hoitakse inimesi paanikasse sattumast, või ongi nii, et lihtsalt "ei tasu ära". Siinpoolsetest andmetest olen kuulnud, et 19 in on Helsingis seetõttu intensiivravis jne jne. Samas olla surnud ka üks laps, keda nädala eest oldi vaktsineeritud - kas on siis sellest kasu? Ei tea, küsimusi on palju ja päris tõelisi vastuseid ei tea keegi, ehk aeg näitab. Ja kõigele sellele "tantsule aurukatla ümber" vaatamata, tunnen sisemas rahu, et see tehtud sai.
Teine tore asi, mille üle ka ise suurt rõõmu tunnen, on KIVA - sellest on kaks sõna pikemalt juttu paar postitust tagasi. Võtsin siis kätte ja laenasin kolmele ettevõttealgatusele erinevas maailma paigus 25 dollarit. Tegelt oli see väga lõbus tegemine ja ma lausa püüdsin end tagasi hoida, et mitte oma krediitkaartiga väga hoogu minna. Tahtsin näha, kuidas see töötab, ja nägin rohkematki. Tundub, et väga paljud inimesed on asjaga hoos, sest need piskud, mis erinevates maailmanurkades kokku pandi, kasvasid väga kiiresti suureks, niiet paari päevaga olid suhteliselt suured laenusummad käes olemas kellegi poe, töökoja, karjakasvatuse algatamiseks, turgutamiseks. Jessica Jackley - ühe KIVA asutaja sõnul makstakse laenud 98% juhul tagasi. Ka seda tahaks näha, kuigi mul isiklikult pole kahju, kui ka see saamata jääb.
Õhtuti püüdsin end distsiplineerida sellega, et vaatasin igal õhtul läbi ühe eelmisel aastal GLS-s esitatud ettekande. Võimas oli! Tundub nagu oleks teise konverentsi eelmisel nädalavahetusel olnule otsa saanud. Suuri juhte, tuntud ja väga kõrgeid tegelasi, kes seal osalesid, oli palju, ent kõige liigutavamad lood, nagu mulle tundub, tulevad ikka nendelt, kes väga Kristuse keskselt oma suure südamega ühiskonna jaoks püüavad ära teha. Väga muljetavaldav oli Gary Haugen, kes oma tööga arengumaades paljusi on sõna otseses mõttes orjusest on vabastanud ning võitleb ebaõigluse vastu; muidugi Billy Hybels, kes lihtsalt tundub erakordne olevat ja Wayne Cordeiro, kes soovitas kalendris kõigepealt paika panna puhkepäevad. Veel mainis ta, et väga oluline on varakult magama minemine, et hommikud pikemad oleksid - siin ma siis nüüd olen kl 00:45 :) Aga ma kohe kohe võtan selle suurepärase mehe soovitust kuulda ja poen teki alla.
Ja lõppeks käisin täna siinses kodugrupis. Teema oli raske: Mt 25:31-46 ja mõtteid selle üle palju. On ikka huvitav küll, kuidas inimesed mõnede asjade koha pealt erinevalt mõtlevad, aga samas on see rikastav ka. Sellega seoses pajatasin ka oma loo, kuidas ma viimasel palverännakul Prantsusmaal kahe vanema naisterahva eest sõna otseses mõttes põgenesin, kui nood liialt mu personaalsesse tsooni kippusid. Minu kummaline käitumine, mida ma tollal kuidagi suunata ei suutnud, pani mind siiani pead vangutama, aga Geoffrey, tark mees, tõi välja hoopis teise aspekti, millele ma kunagi mõelnud ei olenud: nende naiste hoiak minu suhtes oli pigem omandav kui armastusest lähtuv, mistõttu minu pagemine oli ainuõige panemaks ehk neidki mõtlema sellele, et nii ei saa teise inimese inimese suhtes käituda. Armastus ei suru end peale ega omanda kedagi. Tollal oli siis probleem selles, et üks daam näitas väga selgelt välja, et ta tahab mulle "ema" eest olla ja teine nõudis väga mu tähelepanu, mida ma ka andsin, ent muutus kadedaks, kui seda teistega jagasin. Kui nüüd hästi järele mõelda, olen ka ise selle koha peal palju eksinud - nii kerge on oma egot kellegile peale suruda või püüda kedagi "omandada", aga loodan, väga loodan, et nendest "elu õppetundidest" õpin ma isegi paremaks.
Aga nüüd tõesti on tulnud uneaeg.
Rõõmustan siin vaikselt, et homme saab koju, ja poen teki alla.

Sulle aga, hea lugeja, üks muusikapala! :)

Õudus või õnnistus?

Vaatasin täna, kuidas medõde mu õlavarde väikese koguse piimjat ollust süstis. Nüüd on see siis tehtud, mõtlesin, ma olen vaktsineeritud.
Mõned tunnid hiljem, kui mul tekkis veidi aega internetis surfata ja erinevaid artikleid lugeda, sattusin ühele artiklile, mis mu päevase kogemuse kujuteldavaks õudusunenäoks muutis. Silitasin õrnalt kergelt valutama hakanud lihast ja mu silme eest käisid kujundlikult läbi kõik sealsed õuduse hüpoteesid. Olen ma nüüd tõsises ohus? Olen ma vaktsineerimise läbi mingi surmava vandenõu ohver? Mida kõike minuga nüüd juhtuda võib? Fantaasia on hea. Lugege!

Aga selle kõige juures tekkis mul siiski kaks naiivset küsimust:

- kes ja miks peaks tahtma sellist maailma populatsiooni niiviisi halvata?
- ja kui veel paranoilisem olla - kes ütleb, et see kõik ka vastupidine ei ole?

Seni elame ja näeme.
Eks mul ei jää nüüd muud üle, kui usinasti hingepalvet lugeda:) Seni pole küll ükski katsejänes langenud mu meelest.

Julge tegu

Videokonverentsil, kus käisin, kuulsin ühe tüdruku lugu, kes tegi midagi väga julget parandamaks olukorda "kolmandas maailmas".
Leidsin paar lugu temast ka Youtubist


Tore on see, et KIVA vahendusel on kõigil võimalik midagi head ära teha.

Mina proovin. Lahe.

Midagi vaimulikku

Käimas on GLS e the Global Leadership Summit. See on konverents täis tarkust ja annab palju ka mulle, kes ma pole juht, kuid ehk ma saan püüda käituda heale alluvale vastavalt :). Olla juht on suur vastutus ja hetkel ma nii tahaks, et minu ülemused sellest osa saaksid... või vähemalt saaksid tarkust teha vajalikke otsuseid sellel raskel ajal.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Juba mitmel korral olen ma tulnud mõttele hakata taas pidama ka sellist täiesti tavalist päevikut. Mitte selleks, et seal siis ise-endale nagu siin kõigele avalikkusele suurest lobiseda, vaid et panna kirja väikseid tarku terakesi, mida päevast päeva ikka kuulen, kuid mis ununevad poole tunni möödudes; mõttevälgatusi, palveid, soove, unistusi, raskusi, läbikukkumisi, võite - ühesõnaga kõike seda, mis mulle korda läheb ja jälgida sellega iseenda muutumist, unistuste täitumist, vastuste saamist oma palvetelet, parema või parima ilmnemist jne, jne.
Ma olen mitmel korral alustanud. Mul on riiulil päris mitu sellist väikest märkmikku, kuhu olen erineval ajal püüdnud midagi kirjutada. Üks tunnike tagasi võtsin ühe sellise riiulist ja lugesin veidi:

The will of God will never

lead you

where the grace of God

cannot hold you

ehk siis:

Jumala tahe ei juhata sind kunagi sinna,

kus Tema arm ei suudaks sind hoida.

Ja teiseks üks hea salm psalmidest (37:3-5):

Looda Issanda peale ja tee head,
ela oma maal ja pea ustavust!
Olgu sul rõõm Issandast;
siis ta annab sulle,
mida su süda kutsub!
Anna oma tee Issanda hooleks
ja looda tema peale;
küll ta toimetab kõik hästi!

Mida paremat sellisest kinnitusest sellisel ajal vajaksingi? Ei rohkemat ja loodan, väga loodan, et ka edaspidion see nii, olenemata oludest.

Telepaatia

Kui ma 2008 a septembri lõpus oma palverännaku Santiago de Compostelasse lõpetasin ning tagasiteel olin, tuli mul üks öö veeta Madriidi lennujaamas. Olin teel igasugustes magamistingimustes nõnda karastunud, et väike põrandariba eskalaatori ja akna vahel tundus just selline mõnus ja turvaline paik olevat, kuhu kott ja matt maha panna. Varahommikul avastasin, et mulle oli sinna ka kaaslasi tekkinud. Teisel pool posti magas üks kena lokkispäine itaalia naine. Kuna me juba vast nii mõnda tundi olime unes sõbrunenud, siis oli sellelt pinnalt ka reaalis kerge jätkata. Jõime koos lennujaama räpases kohvikus oma hommikukohvi ja rääkisime, kes kuhu ja kust teel oli. Tema oli teel Tenerifest, kus ta ühel päiksekullatud paradiisisaarekesel elas, Itaaliasse, mis oli ta kodumaaks ja kus ta vahel turistigiidina tööd tegemas käis. Mina rääkisin ka oma reisuloo ja võtsin, nagu ma seda tihti teen, talt meiliaadressi ja sinnapaika see jäigi.
Täna leidsin ma vana päeviku aadressiga ja mõtlesingi naljaviluks kirjutada - noh, huvitav ikka, kas teine ka mäletab, ja oma üllatuseks sain vastuse juba tunnikese pärast ... see armas itaallanna olevat just paar päeva tagasi möödunud Madriidi lennujaamas sellest kohast, kus me magasime, ja mõelnud, et huvitav, kus ma olen ja mis ma teen. Lausa kaks päeva võttis, et ma vastasin....

Vanaema vakast

Vanaema ütles mulle täna ühe tarkusesõna, mille ta oma vanaemalt oli õppinud: mehi, kasse ja lolle tulevat pärikarva silitada, siis olevat rahu majas.
Selline humoorikas vanaema mul.

Tegelt oli täna väga ilus päev. Ja täna oli ka isadepäev.