Sport

Kuna metsa all on juba liiga jahe joosta, õigupoolest pole sealsed rajad mind juba kuu aega seal lippamas näinud, siis otsustasin hakata käima spordiklubis. Energiat oli kogunenud naha vahele juba küll, tahtnuks vaid hüüda: "Andke mulle kirvest!"
Läksingi siis klubisse. Jooksin end trenazööri peal pooloimetuks ning võimlesin ka usinasti. Täna varahommikul 4 paiku imestasin aga endamisi, kuidas mul, lillekesel, nõndaviisi diivanile magama oli õnnestunud jääda, raamat nina all ja täies varustuses? Ja miks mul lihased poole lühemad on?

Läks kiiresti

Seekord läks kiiresti see Soomes käik. Ei teagi, millest selline taju erinevus tuleb: kas sellest, et olin nädala tihedalt tegemisi täis planeerinud või sellest, et see on nüüd nagu üks sissekäidud rada, mis järjest lühemana tundub. Aga tore oli. Puhun juba vaikselt soome keelt, aeglaselt küll, aga ikka. Mu laisainimese teooria peab ikka paika, et kui vajadus on, siis õpib ka ilma tegelikult õppimata, kuigi sel viimasel juhul oleks kõik ehk valutumalt ja kiiremini läinud. Aga eks lapsedki alles teisel aastal teevad suu lahti ja hakkavad rääkima...
Turus tunnetan sügist rohkem kui Tallinnas. Siin on kõik kollane - lehed jooksevad krõbinal mööda sõiduteed ja lendlevad tuulehiilis. See on midagi sellist kui kevadel pungade puhkemise lõhn pärast esimest äiksevihma... Kõndisin täna õhtul mööda Aurajõe kallast kesklinna poole - jõgi sillerdas laternate valgel ja ma mõtlesin... et kõik on ikka hästi...
Homme siis tagasi. Saabun öö tulles.

Peegeldus

Sügavate, tõeliselt liigutavate sündmustega on nii, et need jõuavad, vähemalt minu puhul, blogisse harva või siis ainult pinnavirvendusena.
Üks selliseid sündmusi oli mu ühe kallima sõbranna suurpäevi - nüüdseks juba 25 päeva tagasi metsapõues aset leidnud hetk.
Mõnede inimestega kasvatakse eluolude, südmuste, kooskogetud momentide, ajaga tihedalt kokku - Helina on minu jaoks üks selliseid inimesi.
Mu väga kallite rõõmupäevad on alati minu jaoks olnud veidi kurva alatooniga - võibolla on see natuke selline "lapsevanemlik" või lihtsalt "lapselik" efekt, et minul tuleb nüüd mingist osast tema parima nimel loobuda. Nii, kui moodustub uus tervik, jääb vähemolulisem kõrvale; isegi mitte kõrvale, vaid esmase otsustamise pidepunktidest väljapoole. Ja samas on ka selles suur rõõm - jagatud rõõm... ja teadmine, et kahest saab üks ja ühest kaks...
Pilte Helina ja Marcelo pulmapäevast
Piltide autorid: Riin P, Mari-Liis S ja siis veel keegi....

Hall meri

Juba mitmendat päeva on mul olnud väikesed ilmutused, et aeg on taas end valmis panna Läänemere vastaskaldale minekuks. Kuhu iganes ma ka ei läinud, köikjal kuulsin pöhjanaabrite keelt ning vahel ka mörinat. Tundus, et nende arv meie väikeses päälinnas oli kriitilist piiri yletamas, aga see selgus alles eile öhtul, kui piletit pyydsin bronnida ja köik oli välja myydyd va hommikune laev. Nii siis pidin eriti suure pingutuse tegema ja end pyhapäeva hommikul sooja lambavilla teki alt röskesse sygisesse ajama. Kyllap see on millegiks hea, aga hetkel on mu ees tumesinihallikirju taevas ja meri. Möelge mu pääle!

Vahel istuks ja mõtleks....

Aga ma teen seda ju kogu aeg...

Äratundmine.

Hiljuti küsiti minult, et kas ma tundsin Pille Valku. Oma ignorantsuset ei osanud ma selle peale midagi kosta, ei tundnud. Tagantjärele tean, et ta oli suur, väga suur inimene. Kahju, et ma teda tundma ei saanud.
Aga...juhtumisi vaadates seda "Ajalik ja ajatu" saadet, meenus mulle midagi. Oli see nüüd varakevad või hilissügis, ei mäleta, aga oli pime, lörtsisegune õhtu, mil mina ja mu kunagine klassikaaslane Mery otsisime Supilinnas ühte maja, kus elavat keegi sõbralik ja tark, kelle nõu mu sõbratar vajas oma kursusetöö kirjutamisel. Lõpuks leidsimegi ja lahkelt avati meile uks suurde sooja hubasesse veel renoveerimisjärgus olevasse kodusse. Olin sellest erilisest ümbritsevast hõngust lummuses. Pärast tutvustavat ringkäiku vanas palkmajas, istusime mugaval diivanil ümber laua. Laua juures riiulil või kummutil oli ikoon, võibolla olid küünlad ka.... Me rääkisime palju. Ma ei tea, kui palju mu klassiõde oma töö osas nõu jõudis saada, aga mulle tundus, et me rääkisime ja rääkisime paljust muust ja nii põnev oli. Kuulasime ka muusikat. Üheks valituks oli "Aida", mille juurde jutustasin oma loo, kuidas ma Itaalias Veronas päikesest soojaks köetud kividel kogu suurepärase etenduse sõna otseses mõttes maha magasin, ja tema, hea kostitaja, teadis igat sõna sellest ooperist peast. Milline raiskamine oli see minu puhul olnud ja mida mõni teine palju enam väärinuks.
Ma oleksin tahtnud tookord veel ja veel seda kodu külastada, aga olin võõras ja hiljem ei leidnud majagi enam üles. Jäi vaid mälestus ühest hubasest, mõtteküllaldasest ja põnevast õhtust väga sooja ja targa inimese seltsis - selline on minu mälestus Pille Valgust.

Minu tundeküllane Pariis.

Mõtlesin, et kirjutaks palju... aga ainult mõtlesin. Tegelikult, mis sellest ikka nii suurelt kirjutada, teen parem lühidalt nagu eestlastele kombeks. Käisin suures linnas nimega Pariis. Nägin palju maju ja palju kohvikuid ja ilusaid inimesi ja igasuguseid pilte. Ühes suures muuseumis nimega Louvre nägin pildi peal kahe klaasi taga naise pilti, kes muigas seltskonna peale, kes teda viisakalt rüseledes pildistada püüdis, ja kui ma väga palju juba igasuguseid pilte vaadanud olin, et natuke segi läksin, siis märkasin ühe pildi all kunstniku nime van der Neer, mis meenutas mulle hulkuvat neeru ja siis oli lõbus.
Pariisis on romantiline, väga, väga.... sellest tegelikult võiks palju kirjutada, aga...

Üks pilt ütlevat rohkem kui tuhat sõna -
lobisen siis piltides: minu pildid ja Ly pildid.

Tormab

Üks päevake taas jõuab õhtusse. Olen olnud mõtetes, mõtetes, mõtetes kogu päeva aja. Üks muusik - Andrew White - värvis helidega veidi mu üksildust ja vaikust - Walk in Light, Traces of Silver