Ma mõtlen, et

Tahaksin mõtiskleda teema üle, millele ma viimasel ajal olen mõelnud, ja seda tänu sellele, et igal pool sellest kirjutatakse. Teemaks on homoseksuaalsus. Need mõtted, mis ma nüüd kirja panen, ei pruugi kõigile meeldida, aga see on minu mõtiskluse tulemus, mis otsis omamoodi õigust ja rahu ja seda kolmanda koha pealt.

Homoseksuaalsusest räägitakse palju ja see tüütab ära. Tavaliselt on vastastikku kaks leeri - homoseksuaalsuse kui normaalse nähtuse pooldajad ning sellele teravalt vastu seisvad kristlased. Üks taob lakkamatult, et tal on õigus oma seksuaalsele õigusele, teine servib Piibli ja ühiskonna terviklikkuse nimel vastu.

Kristlasena olen ma kristlaste poolel, mis mul muud üle jääbki! Loen ju ka mina Piiblist välja, et seesinane eluviis Jumala silmis jõledus on:

3Mo18:22 Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!

1R 1:27 nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu - mees on teinud mehega nurjatust - ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest.

1Ko 6:9Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad.

Kõik see on tõsi ja selle vastu ma ei vaidle.

Mis mind aga tõsiselt häirima on hakanud, on kristlaste armastuseta sõda. Julmad kommentaarid (nt kellegi Urmase poolt) , mis peale igat teemakohast artiklit kristlaste poolt kommentaariumitesse jõuavad, hämmastavad ja hirmutavad mind ning vahel tunnen seepärast isegi häbi.

Tahan siinkohal välja tuua mõned mõtteainet pakkuvad pildid.

Esiteks, paar aastat tagasi lugesin ma Philip Yancey raamatut "Mis on armus nii hämmastavat". Üks seik selles raamatus raputas mind tõsiselt: kui autori üks hea kristlasest sõber nö "kapist välja tuli ja end geiks avalikult kuulutas", ei hüljanud autor oma sõpra mitte ja toetas teda oma kohalolekuga mingil geiaktsioonid. Seal aktsioonil siis marssisid geid läbi linna loosungitega "Jeesus armastab ka meid". Raja kõrval oli aga teistsugune seltskond inimesi teistsuguste loosungitega: "Te lähete kõik põrgu!". (Loodan, et mu mälu siin seda ümberjutustades mind alt ei vea). Aga küsimus on järgmine: milline seltskond neist väljendas armastust, milline vihkamist? Ma ei küsi, kellel siin õigus on.

Teiseks tahan osutada ühele Piiblisündmusele. Me teame, et kümnes käsus on käsk: "Sa ei tohi abielu rikkuda" (2Mo 20:14). Neid, kes sellega hakkama said, võis omal ajal oodata väga ränk karistus - surmanuhtlus. Abielu oli väga väga püha.

Sündmus aga on järgmine Jh 8:
¹Aga Jeesus läks Õlimäele.
²Kuid koidu ajal tuli ta tagasi pühakotta ning kogu rahvas tuli tema juurde ning ta istus ja õpetas neid.
³Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise, panid ta keskele seisma
⁴ja ütlesid Jeesusele: "Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt.
⁵Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?"
⁶Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale.
⁷Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: "Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!"
⁸Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale.
⁹Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine.
¹⁰Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: "Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?"
¹¹Tema ütles: "Ei keegi, Issand!" Aga Jeesus ütles: "Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!"

Piiblis on homoseksuaalsuse praktiseerimise kohta oma kindel seisukoht. Kui nüüd selline tabataks teolt ja aeg ning olustik oleksid sarnased eelneva Piibli looga - mida sa teeksid? Kelle selja taga seisaksid?

Kolmandaks esitaksin retoorilise lihtsalt küsimuse. Jah, võibolla pole mul õigus seda küsida, ma pole isegi lapsevanem, aga siiski: mida sa teeksid, kui taipaksid ühel päeval, et su laps polegi päris tavaline, vaid otsib enam hingesugulust omasooliste seltsis ning ei näita välja huvi vastassoo vastu? Mida sa teeksid, et teda õigele teele juhatada? Millise meelsusega? Millise südamevaluga? Kas lepiksid?

Ma usun, et nii mõnigi usklik lapsevanem on pidanud nii endalt küsima.

Neile, kes käisid sel aastal juhtimiskonverentsil, tahaksin veel neljandaks meenutada Tim Keller'i versiooni kadunud poja loost: see lugu on vanemast vennast, kes õigusele ja õigetele tegudele viidates, lootis saada isa pärandus. Kuigi ta elas kodus, oli tema süda sama kaugel, kui tolle oma, kes oma osa välja nõudis ja ilma pääl ära raiskas. Hea õige vanema vennana oleks tema kohus olnud noorem üles otsida, aga ta ei teinud seda. Samuti vihastas teda isa käitmine, kui noorem pöördus, sest kõik see pidu peeti "tema pärandiosa arvelt". Ta keeldus peole sisse minemast.

Mis ma selle kõigega öelda tahan? Seda, et me peame väga alandlikud olema, et mitte käituda "variseride" või "vanemate vendadena". Veel enam, peame väga, väga alandlikud olema, et mitte enda kätte kohtumõistmisohjasid haarata ja jumalat mängida.

Lk8:8 Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: "Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!"

Homoseksuaal ei saa end muuta, nagu ei saa ka valetaja, näppaja, tagarääkija, uhkustaja, abielurikkuja..... ta lihtsalt ei saa, sest tema jaoks ei ole see patt.

Patt saab ilmsiks alles siis, kui seda valgustatakse. Valgustus tuleb Kristuse kaudu. Alles siis saab inimene aru, et ei ole õigel teel, alles siis saab inimene pöörduda ja alles siis saab Jumal teda aidata, kui ta seda tahab - olgu see põhjus siis geneetiline, sotsiaalne, mis iganes. Meie variserlik haukumine ei paranda midagi.

Meie oleme Jeesuse esindajad siin maal. Millise mulje me Temast jätame? Kas õiglase ja karmi? Seda tegid ka ju variserid, kes seadust täpselt järgides "Jumalale meelepärast" väga püha elu elasid. Või kandes Jumala armastuse kohustust otsime südamevaluga kadunud "nooremaid" vendi?! Milline on meie suhtumine? Milline on meie vastuvõtt?

Muidugi poliitika on poliitika. Olen konservatiivselt nõus, et ühiskond saab toimida kindlate selgete piiride raamistikus. Seisukoht peab olema. Kuid ma väga loodan, et keegi oma ligimest põrgusse ei saada lihtsalt selle pärast, et too patune on... täpselt samapalju patune nagu sina ja minagi. Ma väga tahaks loota, et kristlastest kommentaatorid ehk natukenegi tarkust kasutavad ja oma suu mõne koha pealt sulgevad, et sealt tulenev ei saaks takistuseks eksijale leida tee Jumala juurde.

Nii tuleb õppida mõtlema.

Paastuaeg.

Täna süüakse hernesuppi ja vastlakukleid ning usinamad lasevad ka liugu, ent homme algab paastuaeg. Ma viimastel aastatel olen ikka salamahti tahtnud kuidagi seda pidada või mingitpidi sel ajal teistmoodi kui tavaliselt käituda, aga nagu kiuste saavad ületamatuteks takistuseks alati kaks asjaolu - esiteks, sageli ma unustan selle lihtsalt ära ja avastan millalgi paar nädalat enne kannatusaega, et...oi, läks ja laulis; ja kui ma siis unest ärkan, ilmneb teiseks veel võimsam asjaolu - ma olen nii nõrk, et vastupanu kui õhuke pabermüür igasuguste tahtmiste ees põrmuks langeb. Sel ajal on igasugused isud tavalisest veelgi suuremad. Kui näiteks olen otsustanud shokolaadi ühel päeval mitte süüa, siis terve päev ma mõtlen vaid sellest. Inimlik.

Homme algab paastuaeg. Proovima peab siiski. Moderne kristlane ei räägi mitte niivõrd lihast loobumist, vaid loobumist millestki, mis liigset tähelepanu võtab. No enamusele on selge, et tänapäeva inimesele on selleks internet. Tjah, töö tõttu oleks mul sellest loobumine peaagu võimatu, aga.... miks mitte proovida loobuda selleks pooleteiseks kuuks orkutist, facebook'ist ning kasvõi blogger'ist? Kõik need võtavad olulise aja, mida saaks kasutada teistmoodi. Pühapäevati tavaliselt ei paastuta, kristliku traditsiooni koha pealt on see Kristuse ülestõusmise päev. Mis siis juhtuks, kui inimeste blogisid loeksin ainult pühapäeviti - see oleks mõnus ajaviide pärast kirikut pannkookide kõrval ja korraga saaks rohkem lugeda. Orkuti ja facebookiga oleks keerulisem - nii mõnigi sünnipäev jääks tervitamata ning samuti oleks teadmatus mõne uue ilmakodaniku saabumise osas. Aga mis oleks paastumise kasu? Aeg! Ja aeg on kallis. Ja võibolla, kui siis mul aega rohkem on...oleks, jõuaksin ka oma õppetööd õigeks ajaks tehtud. Lihtne.

Mõnel tekib ehk küsimus, miks seda ajast ja arust traditsiooni üldse püüda pidada? Ma pikalt ei tahaks sellele vastata, aga lühidalt vast niipalju, et ma tahan proovida, kas sellel oleks mingit positiivset mõju minu isikule. Kui kasutada seda aega rohkem vaimulike asjadega tegelemiseks, lugemiseks ja külastamiseks, siis tõuseksid esile igapäevases elus muud kvaliteedid. Samuti kasvatab enese piiramine inimest. Keegi on öelnud kultuuri kohta, et kui seadused ja piirid hägustuvad, must lakkab olemast must ja valge valge, lakkab olemast kultuur. Sama võib ju ka öelda inimese kohta, et inimeseks olemisel on väga oluline koht käskudel ja keeldudel ja sisemisel "moraaliseadusel", mis ütleb, mida oleks õige teha, mida mitte. Ise-enese harjumustele piirangute panemine on samuti oluline tugevamaks inimeseks kasvamisel, ent need piirangud peavad olema targalt tehtud - kiirteele paigaldatud 20-sest põhjuseta paigaldatud aeglustusmärgist sõidetakse ilmselt 120-ga mööda.

Seekord ma siis proovin paastuda, proovin hakata vältima otseselt mittekasulikke tegevusi internetis. Aidake mulle kaasa. Kui ma harjumusest orkuti avan või facebookis konutan, noomige mind avalikult ja pidage mind sõnapidamatuks!

Kuidas sina paastuaega tahaksid pidada? Mis see sulle tähendab?

HEAD SÕBRAPÄEVA, KALLIS LUGEJA!

Nii ikka soovitakse. Saagu su süda ikka sooja ja hing rahu ja olgu su kõrval ikka häid sõpru nii headel kui halbadel päevadel!

Oh seda ebausku küll!

Nüüd juba lubavad osad lennufirmad check in-i internetis ära teha. Väga mugav, läbida tuleb lennujaamas ainult läbivalgustuskontroll. Internetis check in-in'i tehes saab ise koha valida ja pileti välja trükkida. Noh, valin siis koha ära ja vaatan, et nr 13 rida puudub. Inimesed nii ebausku täis, et isegi arvude järjekorrad muutuvad -11, 12, 14, 15. Olen kuulnud ka, et osades hotellides puudub tuba nr 13. Huvitav, kui paljud on julenud abielluda 13 reedel? Sellise usu kohaselt peaks tegelt siis kõik 13 reeded vabaks kuulutama, sest mine tea, mis veel juhtub, targem on kodus istuda ja veel parem, ohutusse voodinurka jääda.

Usk on inimloomu üks lahutamatu osa. On ta kas usklik või ebausklik... ühel hetkel lööb see ikka välja, ükskõik kui palju seda ka ignoreeritakse. See lihtsalt on nii, kui koht on täitmata Jumala poolt, hiilivad sinna kõiksugu muud tegelased - mustad kassid, rongad, numbrid, raha, õnnemängud, hirm, nõiad ja muu vaimne kamp. Loodus tühja kohta ei salli, nii õpetati kord ülikoolis.

Haige,

Haigeksolemisel on see pluss, et võib magada ilma magamisest tüdinemata. Ainult lugeda on paha, see on miinus.

Headus, kohustus ja silmakirjalikkus

Tihti ma mõtlen, et kus on hea ja halva piir, veel enam, kus on heaks ja halvaks olemise piir? Üldiselt me tahame olla head, hoolsad, abistajad - see on kui sisestatud olemise, olemuse vorm, mille poole püüelda. On ka muidugi neid, kes meelega vastupidiselt taotlevad, aga kas nad seda ka iseendale tahavad?

Me püüdleme headuse, heaks olemise poole. Mis aga teha siis, kui see sisemus ei ole väga hea, kui väga ausalt enese sisse vaadates leitakse, et mõnikord kõik see heaks olemine tuleb läbi pingutuse, punnestuse? Kord, kui alles laps olin, toodi mulle kaugelt maalt kommi. Kuna sealsamas olid ka teised lapsed, siis tehti mulle selgeks, et ma pean neile ka andma. Aga need kommid toodi ju MULLE! See oli esimene lahkuse õppetund, ja kuigi ma muigan oma tollase tunde üle, mis see sunnitud lahkeks olemine mus tekitas, on see mul selgelt tänaseni meeles. Nüüd ma tean, et on ilus jagada, ja olen õppinud tunnetama ka teiste rõõmu selle juures, aga vahel imbub heateosse ka selle kauge tunde maiku.

On see sisemine heaks olemise pingutus siis kohustus? - nii käitumine on minu kohus, hoolimata ebamugavusest; mõnes emotsionaalses situatsioonis varjata hea näoga sisemist tormi, sest keegi teine ei pea ju selle pärast kannatama. On see silmakirjalikkus? - parem on hoida suhteid enam vähem headena; kasulikum on käituda nii või naa oma õigusetunnetuse piires.

Raskemaks läheb asi veel siis, kui öeldakse, et kõik see pingutus on tühine, kuna pole "õige meelsusega" tehtud. Mis see "õige meelsus" üldse on? Kas on see tundelisus? Kui süda on hääd tunnet täis ja kui tuleb juhus ka üks häätegu teha, siis on "linnuke kirjas". Kui aga häätegu hambad ristis kohusetundest ära tehakse, siis nagu oleks vaat'et parem, kui oleks tegemata jäänud?

Ma vahel olen tundeline inimene ja vahel ei ole ka. Oma head teod, mida ise heaks arvan, ei ole aga alati headuse, lahkuse harjal korda saadetud.... on palju tehtud ära kohusetundest, sunnist ja teadmisest, et see või too on lihtsalt õige teha.... kui sul on võimalik head teha, siis patuks on, kui ei tee....ärgu su vasak käsi teadku, mida parem teeb... Soovin küll, et säänne kohusetunne muutuks heaks tahteks, et oleks kergem õigeid asju teha, parem olla, ehk on see elukestev õppimine. Muidugi ei maksa mõelda, et mu iga heategu üks suur pingutus on, ei, on palju ka selliseid, millest ma ise suure rõõmukaifi saan ja see on juba omaette tase.

Niisiis hindan ma väga iga tehtud heategu, tahteavaldust, heaks olemist, sest tean, kuivõrd raske võib see olla - ka "silmakirjalikuna" näiv heategu nõuab millestki loobumist. Inimloomuseid on igasuguseid ja kui ka mõni näib "silmakirjalikum", ei pruugi ta seda tegelikult olla - iselise looma koolitamine on mõnel raskem, olenevalt kuivõrd taltsutatava Jumal kellegile andnud on.
"Õige meelsus" pole pigem mitte tunne, vaid õige otsustus teadmises, et nii on hea ja õige teha, käituda. Ja see nõuab pingutust, mõnel rohkem, mõnel vähem. Üks aga on siin siiski juures - teha ilma kasu ootamata.
Minu iseline loom pole paljuski veel taltsas, aga harjutamine teeb meistriks.