Mu väikene õeke

Mu väikene õeke on parasjagu hulluke. Kui ma suureks saan, tahan olla ühtjagu nagu tema :)

GLS 2010

Peaks paar sõna panema kirja ka GLS 2010 e global leadership summit'ist, mis kahtlemata on üks toredamaid konverentse aastas. See on mõeldud juhtidele - nii ärijuhtidele kui vaimse põllu juhtidele, aitamaks neil iseenese, äri, koguduse või mis iganes juhtimisolukorraga toime tulla. Seal on tipp-tasemel kõnepidajad - mis Eestis kahjuks ainult küll video vahendusel võimalik on - ja selle lõppedes on alati tunne, et tahaks veel ja veel. Ma ise pole küll juht, kuid olen õppinud seal palju enesejuhtimist, aga ka juhtide mõistmist...neil ei ole kerge. Mu väikene lemmik sel aastal oli Jack Welch, GE rajaja - noh, eks ta oli mõneti otseselt ka minu erialaga seotud. Soovitan soojalt seda igaühele. Järgmine võimalus on järgmise aasta novembris. Infot saab leida siit.
Mõned pildid Helari kahurist selle nädalavahetuse üritusest.

Paar mõtet veel Itaaliast

Ma vast väga pikalt ei lobisekski. Vaatan, et eelmised postitused on niigi pikad ja kes see ikka neid lugeda viitsib sellel infoküllastatud ajastul.
Järelsõnaks veel ütlen, et tore oli. Kuigi eelviimasel päeval kui üksi mööda linna ringi lonkisin, mõtlesin küll hetkeks, et oleks võinud see päevake kodus oma teki all lesida. Siiski oli Jordi Savalli kontsert otsekui kirss tordil. Nüüd on mu silmad vanameistri ära näinud.
Katsun siia veel üles laadida paar helisalvestist.
Pilte nii Bolognast, Firenzest kui Mantovast näeb siit.

otsimine

Otsimine on raske, eriti kui leidmises päris kindel ei ole. Olen minagi nyyd paar viimast tundi tegelenud otsimisega, tegelikult alustasin juba varem- hommikul internetis. Koht, mida otsin, on öhtune kontserdipaik. Pilet räägib yhte juttu, infotädid teist. Pileti peal on miski sala bologna, mida google otsingus siin rohkem kui viis on. Infotädid rääkisid aga midagi dominikaanlaste raamatukogust, mis kohe samanimelise platsi ääres pidi asuma, aga vöta näpust, ei. Tegin siis pooletunnise jalutuskäigu ymber kiriku ja muude sellega yhenduses olevate hoonete, leidsin yles isegi bologna tribunali ja paar muud politseihoonet, aga raamatukogu mitte. Löpuks tuli vastu hallipäine munk, kes itaaliakeelsena kölavas inglise keeles ytles, et kirik tehakse lahti kell kolm..no ma loodan, et sellest kirikust saab siis raamatukokku nimega sala bologna...aga päris kindel ei ole. Vast poole yheksaks leian öige koha yles. Asja helgem pool on see, et ma olen yldiselt väga halb turist, lugeda ei viitsi ega igast postist pilti teha ka mitte. Ajalugu on kyll huvitav, aga seda enam siis, kui keegi räägib. Nyyd, kus mul on reaalne probleem ja vaatamisväärsustega tutvumine on vältimatu, on asjal teine maik.
Aa, veel yks huvitav fakt. Bologna keskväljakul on pidev militaarne kontroll. EIle sain teada ka miks. Nimelt olla sealne toomkirik pideva terrorihirmu all, sest seal olla pilt vöi fresko, kus teatud tegelane, kellest taanlased karikatuure tegid ja sellega osa rahvastikku maruvihaseks ajasid, pörgus pölevat. Vaat siis. Pole ise jöudnud veel pilti vaatama, aga pyyan.

Käes on taas hommik I

mil Maieke tööle on läinud ja mina selles suures hämaras ruumis hommikutundi pean ja mõtteis kaalutlen, kas kirjutada midagi möödunud päevadest või mitte...ja kui jah, siis mida ja kuidas, et keegi seda ka lugeda viitsiks. Kirjutamine on päris raske töö ja kui töötegemiseks on sellist parajat vaimu vaja, siis kirjutamiseks veelgi enam. Kui asja enda jaoks nö mäletamiseks kirja panna, siis teeksin seda umbes nii:
- Reede (pärast seda, kui siia viimati kirjutasin) - Tutvusin Maie ühe korterikaaslasega, kes kena itaalia poiss on ja kes vist oma tüdrukuga (kellest Maiel aimugi pole) siia tuli. Pärast leidus tema ukse taga kastitäis lõngakerasid ja vardad - selge seos selle kahe fakti vahel puudub, aga oletada võib, et kui poiss palju tööl käib, siis oleks hea, et ka tüdrukul tegevust on, muidu.... aga see teooria ei pea selles mõttes vett, sest pärast seda pole seda tüdrukut näha olnud, aga lõngakerad on endiselt seal. Hommikust söin Maie näidatud tudengite pizzakohas, kus pizzalõik 1,5 euri maksab ja kaks korda sama suur on, kui meie selverites pakutakse - see olla aga ka üks väheseid Eestist odavamaid asju. Tõsi ta on, sest raha kulub siin tublisti, eriti on imestamapanevad rongipiletid, aga sellest räägin hiljem. Suundusin siis taas turismiinfosse - see on selline tore koht, kus on meeldiv olla, ning saanud sealt juurde veel paar linnaplaani, asusin neid sealsamas eesolevas kohvikus, kus ka esimesel päeval päikest nautisin, uurima. Ka nüüd paistis päike ja kohv oli nii hea, nii hea. Seni olin esikohale ikka hispaania kohvi pannud, kuid nüüd tundub konkurents päris tihe olevat ja ma ei teagi kellele kohvikeetmises esikohta anda. Kelneritädi tõi lahkelt mu küsimise peale juurde ka võiküpsiseid ja kui ma väikese ebaõigluse, mis tekkis asjaolus, et ta mulle enda kahjuks valesti raha tagasi andis, lahendasin, tõi ta mulle veel küpsiseid. Ja nii ma siis seal istusin ja mõtlesin, mida teha järgnevaks. Mingi kaardi peal oli märgitud paar linnamatka rada ja ma lõpuks valisin punase raja, mis viis esmalt ühe suure kiriku juurde. Kirik oligi suur ja punane, aga uks oli lukus, sest kätte oli jõudnud lõunatund. Kõndisin tagasi keskväljakule, aru pidades, et pole suurt mõtet siis üldse järgnevad kolm tundi turisti mängida, sest loogiliselt võttes on ka teised kirikud sel ajal kinni. Läksin Maie näidatud raamatupoodi. Ta eelmisel õhtul ütles mulle, et see on see koht, mida vaadates ta minu peale mõtleb. Otsustasin järele uurida, et kas see siis tõesti ka tõele vastab - ja tal oli õigus. Ma pole varem näinud toredamat raamatupoodi, kus raamatud ja makaronipakid ja kompotipotid sõbralikult üksteise kõrval riiulites on, lisaks veel seitset sada sorti maitseaineid ja kriminulle, teepakikesi ja klassikat ja selle kõige keskel ka käputäis laude, kus vilgas söömaelu käib. Vahepeal kasutas Maie juhust ja lasi töölt jalga ning haaras linnapealt kaasa veel kaks eestlast, kelle ta asjalikult samaks ajaks siia oli organiseerinud, kaasa. Istusime siis rõõmsatena raamatute ja potsikute vahele lauda ja lasime toidul hea maitsta.
(no ma mõtlen, et kui ma nii jätkan, ei jõua ma õhtukski valmis... st, mul tuli parem mõte, et jätan siin reede kesklõuna pooleli ja lähen linnapeale kohvi jooma ja oliivisaiakesi sööma)

Bologna 2

Käes on hommik. Maieke läks tööle ja mina saan tegeleda puhkuse kõige tähtsama osaga - puhkamisega ja mitte kiirustamisega. Niisiis on mul aega. On aega mõelda, kuhu ma tahan täna minna ja kas ma üldse tahan... tegelikult piisab ju ka ühest hubasest kohast, kus raamatut lihtsalt lugda ja tass-tassi järel kohvi lürpida. Alustada võiks juba kasvõi siitsamast - Maie kortermaja alumisel korrusel on juba esimene kõige lähem kohvik.
Tegin siis eile Bolognaga tutvust.... tänavate kaupa sammaskäike, tudengeid - mõnedel neist olid pärjad peas ja laulud suus. Siis sammaskäikude vahele on mahutatud külg-külje kõrvale ära ridamisi uhkeid poode. Ronisime nii sportimise mõttes ühe kõrge keskaegse torni otsa, mis veidi vähem viltu oli, kui ta kaaslane kümme meetrit eemal. Keskajal olevat olnud igal nooblil perel oma torn ja jõukust näitas torni pikkus. Paistab, et ajaga on linn vaesemaks jäänud, ses püsti on veel vaid üksikud. Aga edasi. Tänaval agiteerib puterdavas inglise keeles greenpeace'lane andma krediitkaardi numbrit, et võidelda nukleaarenergia vastu. Ühe Maria-nimelise kiriku altari kõrval asuvas ruumis on trobikond keskaegseid figuure, kes ahhetavaid nägusid tehes vaatavad alla ristilt maha võetud Jeesuse peale. Sealsamas kõrvaltänav on täis puuviljalette, singi - juustu - veinipoode ning peagi saabuvate jõulude puhul on üles riputatud esimesed jõulukaunistused. Mis mulle aga kõige enam rõõmu teeb, on see, et ma sain piletid Jordi Savalli kontserdile. Ja magu tundis rõõmu oma maotäie üle ehtsas Itaalia restoranis, kus ühel pool istusid prantslased ja teisel pool keegi aasialane, kellel õieti suur magu oli....
Eestis on kell 12. Mul hommikukohvi aeg nüüd.
Tervisi teile!

Bologna 1

Nii ma siis jöudsin Bolognasse, Maiele kylla. Söit läks nagu unenäos, uimane nagu ma olin - tööstressis ja pooleldi talveunes. Itaalia piloot tegi veidi pönevamat söitu ja alpid nägid päiksepaistes ka kenakesed välja. Pilvevaip, mis linna kohal höljus, hajus selleks ajaks laiali, kui airbussiga kesklinna jöudsin. Öiges kohas mahatulekuga ka polnd probleemi, sest soniga egiptlane, kelle inglise keel Itaalias olles kasinaks on kulunud, ytles mulle täpselt koha, kus maha tulla. Köndisin keskplatsil paar ringi ja potsatasin seejärel kiriku ette kohvikusse maha. Kelner töi yllatunud näoga väikse ekspresso ja ölu - seletasin, et esimene on selleks, et yles ärgata ja teine selleks, et mitte liiga kiiresti yles ärgata. Olut ei saa kiiresti juua...ma pole ka eriline öllesöber, aga see annab hea pöhjuse siin päikse käes pikemalt konutada, kuniks Maie töölt jalga lasta jöuab.
Köik on nii nagu lootsin.... Tuvid lendavad...yks oleks peaaegu auto alla jäänud; ees kirikuplatsil peavad inimesed yksteisele könet - natuke selle könenurga moodi vast, mis mul Inglismaal nägemata jäi - köneleja seisab väikese valge tabureti otsas ja kuulutab ymbritsejatele ilusas itaalia keeles oma mötteid; teise suure ja uhke maja ette, mille seinal suur kivist divus petronius protector et pater istub, on kogunenud kamp turiste, kes hoolega pilte teevad ja taevalael ujub laisalt paar hallikat pilve. Mul on palav, tömban saapalukud lahti ja ei kurda.
Jumal on hea ja elu ilus.