Bologna 1

Nii ma siis jöudsin Bolognasse, Maiele kylla. Söit läks nagu unenäos, uimane nagu ma olin - tööstressis ja pooleldi talveunes. Itaalia piloot tegi veidi pönevamat söitu ja alpid nägid päiksepaistes ka kenakesed välja. Pilvevaip, mis linna kohal höljus, hajus selleks ajaks laiali, kui airbussiga kesklinna jöudsin. Öiges kohas mahatulekuga ka polnd probleemi, sest soniga egiptlane, kelle inglise keel Itaalias olles kasinaks on kulunud, ytles mulle täpselt koha, kus maha tulla. Köndisin keskplatsil paar ringi ja potsatasin seejärel kiriku ette kohvikusse maha. Kelner töi yllatunud näoga väikse ekspresso ja ölu - seletasin, et esimene on selleks, et yles ärgata ja teine selleks, et mitte liiga kiiresti yles ärgata. Olut ei saa kiiresti juua...ma pole ka eriline öllesöber, aga see annab hea pöhjuse siin päikse käes pikemalt konutada, kuniks Maie töölt jalga lasta jöuab.
Köik on nii nagu lootsin.... Tuvid lendavad...yks oleks peaaegu auto alla jäänud; ees kirikuplatsil peavad inimesed yksteisele könet - natuke selle könenurga moodi vast, mis mul Inglismaal nägemata jäi - köneleja seisab väikese valge tabureti otsas ja kuulutab ymbritsejatele ilusas itaalia keeles oma mötteid; teise suure ja uhke maja ette, mille seinal suur kivist divus petronius protector et pater istub, on kogunenud kamp turiste, kes hoolega pilte teevad ja taevalael ujub laisalt paar hallikat pilve. Mul on palav, tömban saapalukud lahti ja ei kurda.
Jumal on hea ja elu ilus.