Leid.

Avastasin jõulukuul ühe vana laulja, kellest üht-teist olin varasemalt teadnud, ent see kuidagi alles nüüd sai elavaks. Olen kuulsate inimeste teadmise-tundmise osas väga ignorantne, ei ma tea, kes see või teine on, mida teinud jne, aga tema surma-aega ma mäletan täpselt: olin siis oma õpingute teisel kursusel ja raamatukogu arvutiklassis surfates (veel vana windows 95 aegu), avastasin uudise, et J.D hukkus lennuõnnetuses. Tookord ei teadnud ma temast midagi, aga ma mäletan, et mul oli väga kahju. Nüüd kummalisel kombel tundub mulle tema laule kuulates, et ta oleks justkui nagu hingesugulane olnud. Või nagu on.

Ma ootan paastuaega

10 Ways We Can Fast

See on üks tore artikkel, mida paastuajaga peale hakata.  18 veebruar on tuhkapäev ja siis hakkabki  see pihta.  Mulle mängud ei meeldi ja võistlemist ma oma loomu tõttu samuti ei salli, aga selline väike võitlus iseendaga, mis paastuajaga iseenesest kaasas käib, on ahvatlev. See ei ole pea-eesmärk, pigem kaasnähtus.  Paastuaega jäävad paratamatult ka mitmed koolitused ja ma tean juba ette, et vahel tuleb järeleandmisi teha. Liigne karmus pole kunagi produktiivne olnud, püüdlus küll. Eks ma siis püüan parimat, mis võimalik.  Aga veel on veidi aega :)

Almuste andmine, palve ja paast toovat paastuaega rõõmu. Nii ta väidab.