Sünnipäevasoov

Ma soovin, et mul’ antakse veel aega,

Mis täis saaks olemise ilu mõtteist,

Kus tühisuse hirm ei külvaks vaeva,

Vaid uudisrõõmu voolaks elulätteist.

Ma soovin rahu suurt mu enda sisse,

Mis kinni kataks puudujäägid ajas,

Ja mõistmist omaenda olemisse

Ja leppimist ta käänulises rajas.

Ja usku, lootust, armastust ja tervist

Ja tahet täide viia iga helge soov.

Nii soovin endale - ma egoist vist -

Kuid olgu algav aasta õnnetoov

MLR. 19.12.19

Hea link

http://www.lillhannus.net/piae-cantiones/

Käisin Moskvas

Kui üks pilt ütlekski rohkem kui tuhat sõna ja sõnad peaksidki veergudelt hoopis piltidele ruumi tegema, siis mida veelgi kaotab kirjakunst kinoga võrreldes?

Või kas kaotab? Sest raamat olla ju ikka filmist parem!

Aga minu rohkesõnaline jutustus Moskvast käigust võib sel unisel õhtutunnil mitteverbaalselt näida hoopis nii: https://youtu.be/muuM0NRz6VA

Alaline keelevirin

Oh, miks küll olin laiskloom
Ma õppimaks neid keeli,
Mis’  räägib naaber põhjapool
Ja Idas, enam veelgi!

Mu konti hoidev loomus,
Ei tahtnud osa võtta,
Ehk piitsa tahtnuks loom mus
Ja jätmist “kümblushätta”

On saatnudki mind Elu,
Küll siia ja küll sinna,
Ma leidnud palju võlu
Just sealt, kus’ põlgsin minna.

Kuid keel on ikka kinni
Suulaes ja hamba taga
Ükskõik, kui palju pinni
Või õpik padjal maga!

Palju õnne, Isa Vello!

Ei teagi, miks ma temast nii hoolisin, armastasin.  Ta oli kui krutskeid täis vanaisa,  hingelt sõjamees, vaimult preester, päriselt ka, ja pühak! Täiesti oma pühak, kes vahel torises, siis jälle laulis vemmalvärsse, ning kui oli vaja, siis ütles nii, et oli öeldud.
Ma mäletan, et mõned aastad tagasi istusin kabeli taga nurgas ja palusin Jumalat, et ma annaks kasvõi mõne oma eluaastast talle,  kui vaid et teda jätkuks kauemaks veel..... Tema viimane aasta aga oli talle raske, täis teadvustatud segasust. Siis mõtlesin jälle endamisi, et pidin ma küll niimoodi paluma, teine oli tehtule kriipsu alla tõmmanud ja ainuke küsimus, mis veel vaevas, oli: "Mis ma siis nüüd teen?"  Ta oli kui ajalik pärl ja nii valus oli vaadata selle tuhmumist.
Ta kutsus mind dottoressaks. Kas oskasin talle radioloogina parimat meditsiinilist nõu anda, on küsitav, aga ega ta vast seda tahtnudki. Ta tahtis pigem kinnitust oma arusaamadele ja järgis, mida oli nõuks võtnud. Oleks liialdus end tema ihuarstiks pidada, aga ta tuli ikka ja küsis nõu ning nii mitu korda käisin talle apteegist doppelherzi napsi ostmas. Küllap ostaksin veelgi, aga aeg sai 2018 aasta ülestõusmispühal täis ja ta kutsuti taevase kodu rahusse.
Mõtle meie peale oma palveis, kallis isa Vello!

Kui palju pärle on antud meile vaadelda ja sõrmeotsaga puudutada ja võibolla oleme ise mõnele pärliks. Annaks vaid Jumal seda äratundmist ja rõõmu.

Jaan soovitas kuulata

Ja ma võtsin kätte ja kuulasingi, kuulasin lausa kaks korda : https://vikerraadio.err.ee/907056/ooulikool-luuletaja-ja-kirjanik-viivi-luik-rahu-ja-soda-2019


Ja soovitan samuti :)

Isa Vello

Ma tunnen end vahel nagu too mees nimega Forrest Gump, kes ilma mingi pingutuseta suurepäraste inimestega kohtus. Mul on olnud sarnane õnnistus ning üheks armastatuimaks hingeks on olnud isa Vello Salo. Aitäh selle võimaluse eest!
Ja aitäh Jaan Tootsenile, kes on lubanud oma filmi isa Vellost jagada:
https://vimeo.com/289566261
Pw: endelvaher

18.02 Luuleminutid

Ei lootnud, et üks küsimus

Võib nõnda palju muuta

Ja lihtsalt lihtsameelsus

Ka enamatki suuta

Kas tunnistada enda süüd

Või süüdistada saatust,

Või palvet? Eh, ent nii on nüüd,

Mul tuleb muuta staatust

Ma vaikin, selleks põhjust on:

Kas kõik on väär või õige?

Kas katsumus või õnn ta on

Või väike kõrvalpõige?

Ta tuli, ei ma ahvatlend,

Ja küsis tasa luba

Ta heli kütkeis leidsin end

Mu kodust sai ta tuba

Paar korda üritasin küll

Ma kõhklevalt “ei” öelda,

Sai ilmet nähes selgeks mul

Et tuleb ümber mõelda

Jah, ehkki suur, ent nagu laps

Mind pisarsilmil vaatas

Mu mõistus ütles, see on aps,

Ent süda nõustus, jaatas

Ta palus: “Jää!” Ma lubasin

“Nii kauaks, kui mind vajad,”

Kas ehk nüüd saatust tabasin....

Või kuniks uued ajad?

Ei tea, ei julge palju loota,

Küll aeg see annab selgust.

Ent elu läeb ja ta ei oota,

Vaid taunib liigset pelgust.

Nii kummaliselt avanend

Mu ees on uudne raamat.

Ja ootamatult leian end

Kesk seiklusi ja draamat.

Kolm kollase vestiga inglit

Vahel tundub mulle, et Jumal mind patust ikka väga armastab, olgu selleks siis ainuke vaba koht muidu ülepargitud parklas või siis nagu juhtus täna: hakkasin Turust tagasi kodu poole sõitma. Vahepeal oli aga kõvasti lund sadanud ning auto kõrvale varem jäätunud kuhjale oli traktor veel uue valli lisaks ajanud. Muidugi üritades üle valli sõita jäin ma põhjapidi selle peale korralikult kinni. Ei saanud enam ei edasi, ei tagasi. Hoomamata, millises hädas ma tegelikult olen, möödus vast minutike, kui sellele üsna kõrvalisele tänavale ilmus suure kühvliga kollases vestis teetöömees. Nähes mind seal hange otsas ukerdamas asus ta usinalt tööle, aga kühvel jääd ei võtnud. Üritas lükata, eest ja tagant, ei miskit. Ütles siis, et toob oma auto ja teise kühvli. Kadus nurga taha ja oli paari minuti pärast tagasi. Vahepeal üritas mind üks juhuslik möödakäia nügida, aga loobus mu lootusetut olukorda nähes kiiresti. Kollane vest tuli tagasi ja tõi kaks samasugust veel kaasa, korralik sõjavarustus kõigil ühes. Prooviti kolmekesi alustuseks lükata. Ei miskit. Ja siis läks kühveldamiseks ja jää lõhkumiseks nii auto ümbert kui alt..... ja ma tundsin end üliblondilt ja väga õnnelikuna...

Lõpuks, kui jäine müür oli purustatud, pidi see mu madalakese auto oma kütkeist vabastama ja viimane kolmemehine tõuge lennutas masina tänavale. Ma tänulikult lehvitasin neile kolmele mehisele inglile, kes teab kust kiiresti välja ilmusid. 20 minutit ja draama oli läbi. Kartsin libedat ja lumist teed, ent jõudsin sadamasse vaat et liigagi vara. Muretult.

Yks ilus hetk.

Yks ilus hetk! 

Aitäh tegijatele!