Vanast saab uus.

Keegi tegi selle töö ära ja pani mõtted kirja, kuidas kujundada järgmist aastat.  Ma ei ole suutnud veel end kätte võtta, et uue aasta lubadused üles kirjutada, aga tõesti, miks ei võiks saada selle märksõnaks "kord". Nagu ka selles artiklis: "Hoia korda ja kord hoiab sind." Eks see terve elu ole mõnes mõttes üks eneseohjeldamine, et olla ja jääda inimeseks. Raske see on, aga ometi pakub see enam rahuldust, kui ohjamatus, piiramatu vabadus. Ma üritan pingutada, ehk kasvangi vaikselt paremaks, vanast uuema poole.

Jõuluhommikused tegemised

Mõni magab jõuluhommikul, mõni ärkab ja keedab kohvi, mõni läheb kirikusse, mõni teeb teleka lahti ja vaatab.

Jõuluõhtul

Kuidas saada heaks?

Alustada ehk harjutustega, kuidas hüpata üle iseenda egost.
Selliseid tüüpe olen ma aga salamahti ikka imetlenud.

Vana Isa

Sai 89. Ma vaatan teda vahel ja mõtlen, et annaks kasvõi omaenda eluaastatest mõne talle, et see väärtus jääks vaid kauemaks kestma....

Mis küll teeb mõne inimese nii väärtuslikuks ja armastatuks? Kuidas selliseks kasvatakse, elatakse?

See on saladus, elamise saladus.

Juba mitmed on võtnud kätte, et kirjutada....

Pärast tänast meeleavaldust Toompealt lahkudes oli südames selline kummaline kurbus. Meil on palju valusaid asju ühiskonnas, aga sisemiselt oleme justkui lõhki kistud väikese, aga ülimalt põhimõttelise küsimuse pärast, kas lubada homodel kooselu seadustada või mitte. Arvajad on kahte leeri astunud ning lõhe jookseb ka läbi kristlaskonna. See ongi valulik, et nad nüüd nagu üksteise vastu on. Moraalsed valikud ei ole kerged, sest tänapäeval ei ole keegi kindel, kus see piir täpselt kulgeb. Kusagil jumaliku ideaali ning inimlikkuse vahel. See suur enamus, kes homoabieludele vastu on, ja seda alati mitte kristikust traditsioonist lähtuvalt, on sellelt inimlikkuse pooldajate seltskonnalt saanud külge homovihkaja sildi, ehk keegi, kes astub julmalt vastu inimlikule armastusele, mis justkui on osa inimõigustest. Teised aga võitlevad oma pikalt õigekspeetud põhimõtete eest, et neid sellisel kujul ka pärandada oma lastelastele ning mis on järjepidavuse mõttes ajaproovile vastu pannud. 

Ma pean ütlema, et mul on olnud raske oma mõtetes korda luua, kumba poolt siis valida. Muidugi ei ole ma inim-, ega ka homovihkaja. Kuid õigus armastusele, kas see on alati õigustus? Kui me võtame ette pedofiilia või zoofiilia, siis ma arvan, et pole küsimustki - enamus on selle vastu. Kauaks? 

Täna jalutas Toompea lossi ees ringi ka viist vikerkaarevärvides värvitud kiharatega noorukest, üsna arglikult kokku hoides - nemad tulid omi seisukohti kaitsma. Aga äkki on just nemad meie kaitsmata lõhkiste perede tagajärg? Nad nõuavad armastust, mis on kodudes vajaka jäänud. Teine naine mõistab teist ikka paremini nagu ka mees meest. Samas kas see "homoabielu" seaduslikkus  neid pikas perspektiivis õnnelikumaks teeb, selles pole ma kindel. Selliseid noorukitest orientatsiooniotsijaid on palju, see käib eneseotsingute juurde (ma pean siin üles tunnistama, et olen ka ise mingil ajal olnud nende seas), kuid samas on nad ka kerge saak kellegi "propagandavankri" ette rakendamisel. Kes kaitseb eneseotsingutel olevaid noorukeid võõraste ihade ja endi noorpõlve rumaluste eest? Kunagi olid vanaemad- ja vanaisad, kes tasakesi nõu andsid, ent nüüd  on need traditsioonid ammu murtud - mis sellelt memmelt ikka küsida, ta ju ei oska telefonigi kasutada!  

Kuna seksuaalsus on nüüd suurema tähelepanu all kui inimene kui intellektuaalne olend, siis veel selline küsimus: kus üldse jookseb homoseksuaalsuse ja sõpruse piir? Kas vahel ei segata seda ära hingelähedase sõprusega - kas nüüd siis tuleks leivad ühte kappi panna?  Või heasoovlikkusega teise inimese poolt - ma pean ütlema, mul siiralt pole midagi selle vastu, kui mõni sõbranna üksikemal last aitab kasvatada või naise kaotanud mehele sõber toetava õla alla paneb. Ka majanduslikus mõttes on sõpradel tulusam koos elada. 

Viimastel nädalatel on riburada tulnud arvamusi kiriklikult pinnalt, nii pooldajatelt kui vastastelt. Soomes näikse luterlik kirik väga moderne ja homofiilne olevat, vat suurel osal Eesti luterlikust kirikust näikse see "kommunismi igand" küljes olevat. Soomes isegi olnud naispastor naisprofessoriga abielus, hiljem küll lahutas, aga seegi on väga inimlik.

No ma ei tea, ükskõik kuidas võtta, "suure armastuse pärast" ei saa me piiblit ajastu lembuse valguses teistmoodi tõlgendada, sest kui nii UT-s kui VT-s ei ole homosuhteid heaks kiidetud, siis ei saa seda ka nüüd. Sõnum on väga lihtne ja selge. Võtkem seda kui lapsed, mitte kui teoloogid. Ma saan ju inimesena aru, et kõigile tuleb head soovida ja lubada neil õnnelikud olla, ja me oleme nüüd nii arenenud, et vanad tõed enam ei kehti. Koguja ütleb, et pole midagi uut siin ilmas, läbi aastatuhandete on ilmselt nii -homofiilseid kui foobseid aegu olnud ja nüüdnegi pole uus. Kuid vana tarkus ehk näeb oma vigade pealt ettepoole ja pikas perspektiivis ei pea seda heaks- ehk on liigsel liberaalsusel ennegi olnud tagajärgi, mida hiljem kibedalt kahteseti. Aga me ei õpi, sest moodne inimene on kõige targem. Kas on? Näiteks loomakaitsjad. Kasutame kunstnahku, et loomade elu kaitsta. Siis vedeleb see plastik looduses lagunematult ning metsloomad, linnud söövad sisse ja surevad. Seda poolt ei kaitse keegi.  Terve ookean on prügi täis. Laseme noorukid eneseotsijad liiga kergelt alternatiivsetele teele.... Kas ehk, kui head ajad möödas, ei ütle mõni neist, et miks mul ometi lasti liiga kerglaselt protestivaid valikuid teha? Miks keegi ei öelnud!  Kasvatame lapsed sooneutraalseks....ja sureme välja, sest hommikumaad hoiavad rohekm ürgsest seadusest kinni ja paljunevad. Samas pendel liigub ikka ühest otsast teise. Kes teab, ehk saab liigne vabadus viljakaks pinnaseks ultra äärmuslikkusele?!

Kellele on vaja kiiresti läbisurutavat kooseluseadust? Kas see on tõesti kellegi "õnne aluseks" või hoopis uksepraoks või hooandjaks millilegi muule, mis seni on varjus olnud. Ma ütlen, ma tõesti ei tea, aga selline survestav taktika paneb paratamatult kergelt kahtlema, kas asjad ikka on nii nagu neid paista lastakse. Kui pärast kohvilauas postimeest lugesin, siis ürituse väga tagasihoidlik kajastus lisab kahtlusele hoogu juurde - tegelikult olid kohal ju suured massid inimesi, mitte ainult mõni sada!  Ja meediaveergudele ilmuvad ikka kas õnnetud pooldajad või negatiivses valguses paistvad äärmuslased, kes ehk ongi veidi vihasemad. Miks on vaja seda nii näidata, et kes kooselu seaduse vastu on, on vihkajad, rumalad, madalalaubalised? Kas tõesti EL-i lepingud! Rahad? Tingimused, mis on meie riigile ette antud? Ja veel...kas ka selline rahva kahte leeri ajamine pole sihilik? Hundidki ajavad lambakarja laiali, nii on kergem murda.

Ma ise valisin hetkel veel enamiku poole, ehk siis kooselu seaduse vastase poole. Ma usun, et meil on piisavalt seadusi, millega saab vähemusi kaitsta. Ka ei keela neil keegi olemast õnnelik nagu ka need tuhanded vabaabielupaarid, kes ei pruugi üldse õnnetud olla ja kes ilmselt uuele abielusarnasele seadusele tormi ei jookse. Ja ehk oleks see isegi hea, sest kui mõni endas äkki hetero avastab, ei ole ta seadusega kammitsetud.  Ma suhtun homodesse sama hoolivalt kui igasse teisesse, kes elus ja töös ette tulevad ja eriti kaastundlik olen noortele joodikutele, kes oma viimaseid elukuid haigla vahet jooksevad, et kõhtu kogunevat vett välja lasta. Neil hetkedel ma tõesti mõtlen, et kas keegi siis ei suutnud noorele inimesele selgeks teha, et ta joomisega oma elu väga lühikeseks teeb - kas siis keegi ei hoolinud õnnest ja teise tulevikust, et lasi tal rumalaid valikuid teha! On see siis inimõigus või meie tegematajätmine?

Ma usun, et traditsiooniline abielu on järjepidev ning aastatuhandete ajaproovile vastu pannud. Et meil oleks tulevikku tuleb eelistada neid valikuid, mis meid siiani on kandnud. Pikemalt kestva õnneliku tuleviku pärast. Kõigi huvides.

Kristus oli inimene ja Jumal. Olgem tema sarnaselt - inimlikud, püüeldes jumalikkuse poole. Ja kui ligimene väga haledalt koperdab, tema enese pärast aita teda, vajadusel ka karmimalt, et tema vabadus talle surma- ega orjapõlveks ei saaks. 

13.september 2014

Ma usun, et nii mõnelgi tekib küsimus, et miks ometi? Kuidas võiks üks kogu teadliku usuelu elanud baptist äkitselt teha nii teistsuguse sammu ja hakata katoliiklaseks. Ma ei oskagi ühest vastust anda, ehk vaid seda, et see tee on olnud pikk. Selle ühes otsas mäletan hetke aastaid tagasi, kui istusin Hispaanias imeilusas Montserrat kloostris ja sain "püha viha" täis, kui kuulsin, kuidas õpetajanna koolijutsidele rangel häälel Maarja palveid õpetas. Terve mäe- ja kirikuseina vaheline käik oli täis välvilisi põlevaid küünlaid - Maarjale. Pikk rodu turiste ootas oma järjekorras, et näha musta Maarja kuju, kes legendi järgi seal end ilmutas. Mina, protestant, lõin endale õigustatult vastu rinda - tundus ebajumalakummardamisena isegi üritada seda mõista. Selle tee teises otsas seisan ma ise altari ees ja tõotan järgida usutunnistust ja Katoliku kiriku õpetust. Sinna vahepeale mahub palju usuelu kõrghetki, madalseisu, isiklikke kukkumisi, komistusi, ülestõusmisi ja pikki otsinguid. Isegi üks "ei" ühele kavalerile, kes nõudis kas katoliku laulatust või siis üldse mitte midagi. Ma valisin viimase, kuna pidasin teda liiga ülbeks. Kuigi nüüd ma arvan, et ma juba mõistaksin teda. Seda kõike kokku võttes pean möönma, et see on olnud nagu juhtimine ülevalt, tasane triivimine vastuvoolu. 

Ma väga kaua otsisin endale vaimset kodu Tallinnas. Kõik kogudused olid küll ühte- või teistmoodi toredad, kuid need jäid mu hingelaadile kaugeks, ei haakunud. Tundsin süümekaid, et ei teeninud mõne kiriku juures kaasa, kuni lõpuks lohutasin end sellega, et küllap see väike muusikaosa, mis me ansambliga teeme, ongi see minu osa ja kõik. 

Pirita kloostri uksest olin ka varem sisse käinud - kord advendi ajal, kord niisama - see oli küll vaevane, sest Missa hakkab harjumuspärasest varem, kella kümnest. Aga seda esimest korda ma mäletan hästi. See oli ühel suvisel pidupäeval - kas Birgitta päeval või kloostri sünnipäeval- ja käis üks suur pidu. Olime seal sõbrannaga kontvõõraks, täiesti juhuslikult, ja see oli väga kontimööda. Teisene leidmine või lähenemine oli tänu ühele teisele otsijale, kelle kaudu mul õnnestus saada ka otsesem kontakt kloostrielanikega. Siinjuures tahan tunnistada, et mul on alati, juba lapsest saati, olnud külgetõmme kloostrile kui vaimsele kooseluvormile. Üks meeldejäävamaid lapsepõlve lugemisi oli Geza Gardonyi "Jumala orjad", mis minu mõttemaailma tookord väga raputas. (Huvitav, kuidas oleks seda raamatut nüüd lugeda!). Ka residentuuri ajal püüdsin kontakti saada ühe Kreeka õigeusu kloostriga, mille arstiharidusega nunnad radioloogiaga tegelesid. Mu meilidele ei vastatud. Ju siis ei pidanud nii minema. Pirital aga leidsin oma hingele kodu, armusin sellesse vormi, puhtasse vokaallaulu, vaikusesse, pühadusse. Kõik need otsingud said lihtsa lõpu - siin see ongi ja punkt. Sellist kirikuvaimustust, mis mul järgmisel pooleteisel aastal tekkis, poleks ma endale ealesgi ette kujutanud, et ma nii mitmelgi korral nädalas ärkasin kella kuuest selleks, et jõuda hommikusele poole kaheksasele Missale Piritale. Ning ka mu murdunud küünarliiges viis mu puhkuseaja kloostrisse. Selle kõige juures oli aga üks väike "aga" - "protestandina" polnud mul täit osadust - ja kõik mu sees hakkas just selle poole püüdlema. Kui ma oma küpsenud otsusega lõpuks piiskopi jutule läksin, olin tegelikult meelitatud, kui mu õhinusele pidurid peale pandi - mine ja õpi!  Õppisin. Õppisin ka endale vastu rindu lööma ja oma ekslikkust, vigu tunnistama. Õppisin, et tegelikult tean ma väga vähe ja mul on suur maailm ees avastada. See on üks suur rikkus! Õppisin, et väga alandlikult tuleb mul kuulata ja õppida oma eelkäijatelt, sest mis on need minu teadmised nende aastatuhandete kõrval, et ma oma nina püsti võiksin ajada!? 

Mu vastu oldi armuline, ei pidanud aastatki ootama, ja eelmisel laupäeval, 13.09.2014.a. võeti mind Püha Missa ajal selle vana kiriku osadusse. Nii kummaline kui see ka ei ole, aga see tundus või mõjus mulle justkui pulmapidu. Ma ei ole siis enam protestant. Õpetuse osas, ma mõtlen, et kui ma juba nii kaugele olen vastuvoolu triivinud, siis võin ka edaspidi uskuda, usaldada, et need asjad, millest ma veel praegu aru ei saa, ükskord avanevad ja ma õpin neid mõistma. Me võime palju teada, ent see sügav mõistmine tuleb muul viisil, kuni tõepoolest saab öelda taganemata jah ja aamen. Mulle tundub, et see Suur seal üleval ei kiirusta oluliste asjadega, vaid laseb meil kasvada ja küpseda. Toored viljad on hapud.

Selline lugu siis.

Vend tegi paar pilti ka.

Piht

See on üks salapärane asi. Istuda ja öelda seletusteta, õigustusteta kellelegi ära kõik asjad, mis unustuse sõelale püsima on jäänud, mis kusagil sügaval kriibivad ning egot rõhuvad.  Ma ei oodanud pihist suurt midagi. See oli lihtsalt midagi, mis tuli korda ajada, ent mille üle ma siiski mõtisklesin.  Aga ometi see toimis nagu saun hingele ja korraga oli nii puhas ja hea, et sellest vaikida on raske.
Olen pikalt mõtisklenud selle üle, kui raske on inimesel muutuda. Suured pingutused võivad mõne nõrkushetkega haihtuda ja tõdemus, et ei suuda ja ei saa, ei ole võimalik, juurdub enam ja enam. Ja ometi on hetkel tunne, et ehk siiski!!! Lootus on magusamaiguline.

Ohh

Vahel läheb meel selle olukorra üle maailmas niivõrd nukraks, et ei teagi, kelle õla naale ohkama minna...

Farfa-Rooma II (nüüd küll palju hilinenud postitus).

Väljalend hilines. Kannatasin reas seistes oma kindlasti 10 kilolist seljakotti, tehes nägu, et see on alla 8 ja kuulasin ühe vanema soomlanna ning itaalia noormehe kergjuttu, viimane vist loodab Soomes tööd leida. Soomlanna kiitis oma kodumaad, mis igati õige on, aga jättis mainimata, et kahvi ei ole sugugu seal maal nii hea ja cappucino eest tuleb maksta 3-4x hinda. Aja parajaks tegemiseks ostsin lennujaamast veel ühe cappucino, mis maksis 1,5euri ja jäätise 2,7euri eest, mis siin salata, see kõik on selgelt odavam ka Eesti hindadest, lennujaama hindadest rääkimata. Mind ikka paneb imestama, kuivõrd kiiresti on hinnad tõusnud. See selleks. Nüüd on mul  pikalt lendu - nii kirjutamiseks kui magamiseks ja 3-4 tundi ooteaega Helsingi lennujaamas. Püüan oma jutukese kirjapaneku selle aja sisse mahutada, kuigi mõtted on mii hajevil, et neid koondada on raske, mälust rääkimata.

 

Minu väike ansambel

Niisiis olid mul järele jäänud veel mõned päevad Farfas. Ma matsin maha oma suured tööplaanid ja arvasin selle suure Jumala tahteks, et ma hoopis puhkama peaksin, kuigi rikkusin seda sellega, et endiselt üritasin pääseda FB'sse või üldse netti. Ma oleksin pidanud need otsused enne reisi ära tegema, et piiran end ja loen vaid tarka ja kasulikku, hiljem on seda raskem teha. Paastuajaks vastu võetud otsuseid on kerge pidada, ei saa aru, miks hiljem nii raske on. Või on see lihtsalt harjumuse asi. Üks asi on selge, nett on kurjast, raiskab kallist aega ja lubab kasuliku asemel rohkem kiusatusi, teades juba ette, et inimene on nõrk neile vastu panemiseks.

Aga need päevad täitusid tegevustega iseenesest. Eelpool mainitult oli plaanis minna ühte kaugemasse linnakesse ühe nunna 25 tõotusaastaks laulma. See on justkui hõbepulm või nii. Eelmisel õhtul võeti paar tundi aega harjutamiseks. Mu meelest itaalia laulukesed ei ole väga meloodilised või on need mulle harjumuspärasest niivõrd erinevad, et ma ei saa neist aru. Olgem ausad, ma ei saa aru ka tänapäeva pop-muusikast, milles samuti meloodia enamalt jaolt kaduma on läinud. Mu vilepillimängu oskused on tagasihoidlikud, aga selle kõige juures suutsin midagi huvitavat välja mõelda, et hiljem üks indoneesia õeke, kes kunagi koolis plokkflööti õppinud oli, tuli seda kõike kirja panema. Aga see esinemine läks suurtest vigadest hoolimata menukalt. Juba see kooslus - nunnaansambel süntesaatori, kitarri, tamburiini, trummide ja flöödiga, oli kentsakalt vaatamisväärne. Toimus see ühes väikeses kirikus San Valentino (vist) mäe otsas. Sõitsime sinna ühe väikese bussiga, millega nad hiljem pidid minema ka Assisi ja avaldasid kahjutunnet, et ma kaasa ei saa minna. Mul endal ka kahju, sest Assisi on mul juba eelmisest aastast plaanis palverännakuna.  Kirikuke oli nagu laulatuseks üles löödud ning väikese valge laua juures luges vana nunn uuesti oma tõotuse. Kohalolijatest kolmveerand oli vaimulikkond ning lisaks mitmeid sugulasi- tuttavaid. Peeti pidulik Missa ja siis mindi välja seda ilmalikul moel karastusjookide ja pitsaga tähistama. See mäetipp seal on imeilusa vaatega. Ma oleksin soovinud rohkem seal ringi uidata, aga nunnad ruttasid oma kohustuste juurde tagasi. Teel bussi õpetasin ühele mustale preestrile veel "tere hommikust" ja tagasiteel olimegi. Nunnad suure lauluga. Järelkaja jõudis bussist ette ning juba oli kloostriemale, kes kaasa ei tulnud, kõike kiidetud ja järgmisse kohta mangima kutsutud. Flöödimängijat ka, aga tema on selleks ajaks juba tagasi Eestis. Pärast lõunasööki tegin veel külale tiiru, et öelda head aega mulle tuttavaks saanud inimestele, jõin "Lupas" ühe kohvi, mille kipsis jalaga perepoeg mulle valmistas ja jätsin mõttes taaskord hüvasti.

  San Valentino's

Õde Katerin

    Mingi tavaline tüüp

Viimasel õhtul tuli öömajale kamp lärmakaid itaallasi, kes õhtusöögiks nii hilja jõudsid, et mina selleks ajaks lõpetanud olin ning järgmiseks päevaks salvrätikudki ära voltinud. Nunnapere päevarütmi lõi see segi, sest veel kell 10 kostis söögisaalist naeru ja juttu. Ma ei raatsinud magama minna, küsisin õde K'lt prügikoti ning korjasin vaateplatvormilt ära prügi, mis arvukate turistide käest sinna pudenenud oli, ja kastsin ära põõsad. Vahel mõtlen, et kui ma poleks arst, siis kelleks ma oleksin tahtnud saada. Võibolla aastatega tuleb seda teadmist juurde, selle kohta, mis meeldib, aga ma oleksin ehk aedniku abiline - lillede kastmine on niivõrd rahuldust pakkuv, nendega tekib lausa isiklik suhe ja surveveega saab roosipungadelt lehetäisid ära uhuda. Teine asi ilmselt oleks ornitoloogia, sest linnud mulle meeldivad tohutult, ma võin neid tundide kaupa jälgida. Lemmikuks on endiselt vares - see on mu lapsepõlve kodulind nagu ka taksikoer jääb alati ustavaks lapsepõlvesõbraks. 

Ma ei kiirustanud Rooma. Buss sõidab Farfast läbi paaril korral päevas. Otsustasin minna pärast lõunasööki. Õhtul surusin kõik asjad kotti - oi see tuli raske! Ei saanud ma jääda ilma shoppamata ning kohalik käsitöö on ilus. Tegin seda rõõmuga, teades, et toetan kohalikke nende tegemistes ja töödes. Järgmine kord, luban, et õpin ära ka nende nimed, et "Lupa" leti ääres saaks neid nimepidi tervitada. Hommikusöögi jõudsin ära süüa enne eelmisel õhtul saabunud külalisi ja aitasin õdedel hiljem ka lauad koristada, kui kamp oli läinud Kloostrimuuseumisse. Üks vanem, üleni mustas nunn, kes veel toppama jäi, püüdis minuga hirmsasti rääkida ja see on tihti nii, et kui keegi väga hirmsasti püüab, siis seda vähem saan ma temast aru. Lõpuks küsis ta minult e-maili aadressi. Andsin ja mõtlesin, et milleks.  Lõunasöögi ajal sain ma kuidagi eriti populaarseks. Mu kõrval olevas lauas tahtsid kõik minuga äkki rääkida ja koos pilti teha. Üks naine, kes natuke inglise keelt oskas, kutsuti tõlgiks. Nende seas oli ka üks muhe sandaalide ja habemega frantsiskaani munk, kes otsekui lihaks saanud tüüpettekujutus, käis ühe laua juurest teise juurde ja puistas pastataldrikutesse juustu, endal roheline salvrätik otsapidi kaeluses kinni ja lehvimas. Ta seisatas mu juures ja ütles, et tahab mulle  õnnistuse anda. "Siin?"küsisin, aga midagi vastamata tegi ta mulle otsaette ristimärgi, patsutas kaks korda lagipähe ja sammus uljalt edasi. Naistevägi aga tungis lähemale ja lähemale, ja hoolimata nende suurest sõbralikkusest, tundsin, et ei kannata seda välja ja pakkimist ettekäändeks tuues põgenesin söögisaalist. 

Täpselt selline munk nagu ma olen neid ikka ette kujutanud - rõõmus ja krutskitega

Minekuks oli kõik valmis. Kloostriema oli lubanud mulle bussipileti anda, aga ta ei kiirustanud sellega väga. Nii, kui lõpuks pileti sain, rahast ta keeldus, jätsin õekestega kiiresti hüvasti ning pagesin kööki ilmunud mustas nunna eest. Seepärast ei jõudnud ma head aega öelda aga ühele oma lemmikule, mispärast end hiljem kirusin. Aga eks siis järgmine kord. Veel enne, kui uksest väljusin, sosistas üks nooruke nunn mulle kõrva, et palvetab mu eest, et ma kloostrisse astuksin. "Selleks peab olema kutsumus," vastasin "ja minul on selleks hetkel mu töö".

Bussi oodates

Teeotsas tuli mul aga päris tükk aega passida, keegi täpselt ei tea, millal see buss sealt mööda sõidab. Ja just enne bussi saabumist sõitis mööda bussitäis mulle juba tuttavaid itaallasi, kelle eest olin pagenud, ning lehvitasid hoogsalt Kindlasti mitte ei tahaks ma saada kuulsaks! Isegi suur heatahtlikkus võib olla lämmatav.  Lahkusin väga segaste tunnetga.

Buss keerutas uhe künka otsast teise, väikestest linnakestest läbi, kus eelmisel aastal läbi olin jalutanud. Hoidsin silmi kinni, sest kergelt keerles ka sees. Peaaegu tunni pärast olin sealsamas tagasi, kus nädala eest bussi olin oodanud. Kiirustasin rongijaama ja ostsin pileti. Olin ennist välja vaadanud mitu võimalikku viisi Piazza Farnesesse jõudmiseks, lõpuks valisin ikka ühe vanema nunna poolt õpetatud marsuudi: rongiga Roma Trasteveresse ning sealt nr 8 trammiga edasi. Ma polnud päris kindel, millises suunas mul sõita tuleb ja küsisin ühelt pastorit-preestrilt, kes peatuses seisis (Rooma kesklinn on religioossete riietustega inimesi täis). Toogi otsis taskust Rooma kaardi välja, et mu küsimusele vastata. Läks hästi, sain õigele trammile. Minna ei olnud tegelikult palju. Peatuses x, mis tundus paras kaugus, läksin maha ja kõndisin gepsu pealt noolekest vaadates platsile kohale. Olingi siis lõpuks jõudnud birgitiinide peapesasse - majja, kus elas kunagi Püha Birgitta (Brigitta - heal lapsel mitu nime) ise ja kus õnnis Elisabeth Rootsist ordu taasasutas.  Vanas majas on kirik, klooster ja kloostrihotell. See on koht, kus nunnakesed oma teed alustavad, vähemalt enamus neist. Ema Tekla, praegune ordu ülem, on olnud tubli kloostriasutaja, hetkel on ülemaailmselt kloostreid 50 ringis.  

Birgitta maja

Ma lähenesin majale ja helistasin kirikuukse kõrval olevat kella. Valet kella, nagu ma hetk hiljem aru sain, sest vana rõõmus nunn, kes pikema ootamise peale avama tuli, rikkus ( mulle tundus, et mitte vastumeelselt) kloostrireegleid ja juhatas mu läbi klausuuri (suletud ala) külalistemaja poolele, ühtlasi ka väikest ekskursiooni tehes, osutades väikeses siseõues, millest läbi läksime, ühele nurgale öeldes, et siin on õndsa ema Elisabethi haud. Mind ja minu suurt seljakotti nägi aga üks karmima olekuga õde, kes vanemat noomis, aga too ei pannud seda tähele ja juhatas mind külaliste ooteruumi. Siis tuli see noorem, andis võtme ja näitas, et kuidas välisust tuleb kinni panna ja mitte kedagi sisse lasta ( ma hiljem olingi käsule truu ja tõmbasin uhe külalise ees väljudes demonstratiivselt ukse kiiresti kinni, ise piinlikkust tundes). Mulle näidati ka ots kätte, kuidas katuseaeda saab ning pärast sisseseadmist ma sinna läksingi. Lõpuks olin ma majas, millest aasta eest lugenud olin. Vahel on tunded sellised, millest aru ei saa. Seal, ilusas katuseaiakeses tundsin ma suurt rõõmu, mis hetk hiljem asendus segadustundega. Ja ma eimssaanudki aru, millest. Ilm oli ilus, linn päevaga mõnusalt kuumaks köetud.

Katuseaed

Vaade piazza Farnesele

 Viisin kaasavõetud kingitused valvelauda, kus need lubati adressaatidele edasi anda. Kliima oli siin oluliselt reserveeritum, aga ma andsin ka endale aru, et ma olen võõras. Õhtusöögi sõin ma majas. Nooruke lahke näoga nunn kandis mulle üht-teist ette. Nagu mujalgi.  Pärast otsustasin veel linna peale uitama minna. Võtsin gps'iga mobiili kaasa, et hiljem oskaksin tagasi tulla, ja väljusin uksest õhtuhämarusse. Ma üsna palju käin üksi, olen harjunud käima. Mingi vaistu järgi leian ikka huvitavad paigad üles ja üksi olles olen ka linnale rohkem avatum. Jalutasin läbi lilleturu piazza Navonale, süüvisin üsna aeglaselt erinevate purskkaevude kivistunud illu. Ma ilmselt ei ole alati väga lahke näoga ja tänu sellele ei püüdnud ka need kümned ja kümned illegaalsed kaubitsejad oma lendavate tulukeste ega sallidega mind tüüdata. Haarasin ühe väikese nurga pealt jäätise, mis Itaalias on parim, ning kõndisin Panthenoni juurde. See on hiigelsuur ehitis. Kui hädine ja kaduv näib tänapäevane selle kõrval. Selle kõrged massiivsed uksed olid juba kinni, aga sammastealune andis piisavat tunnetust omaaegsest hiilgusest. Ma ei olnud endale mingit reisplaani valmis mõelnud, ma olen väga halb ja pinnapealne turist, aga mulle meeldib olla ja hingata - kui vaid leiaks selle märkamatu koha, kus ei tunne tarbimissurvet, lihtsalt oleks ja vaataks. Oli juba päris pime, sume. Ma jalutasin tagasi Piazza Farnesele, kus valitseb omamoodi rahu. Õhtul toas olles kuulsin vaikselt läbi seinte orelimängu ja nunnade laulu.

 

Küll kunagi alles ehitati sambaid....

Uni oli hea ja mul tekkkis kiusatus pikemalt põõnutada, ent otsustasin kloostritraditsiooni jätkata  ning vedisin end poole kaheksaks kirikusse Missale. Istusin tahapoole ema Elisabethi pildi kõrvale, kus ta juba raamatukaanelt, mida birgitiinid oma ordu tutvustamiseks müüvad, tuttava näoga mind mu mõtetes rangel pilgul jälgis. Kabel oli väike ja ilus. Kuigi rootsi päritolu arvestades võiks oodata ehk rohkem kargust ja tagasihoidlikkust, oli see siiski maitsekalt kullatud ja meeldivalt värvikas. Mulle meenus, et siiski olid nunnad ju algselt aadlisoost ning teatud ilustused käisid asja juurde. Olles küll harjunud, et usuga peaks kaasas käima tagasihoidlikkus, olen ma viimasel ajal mõelnud, et kas see peab ikka nii olema. Kui Jumal juba ilumeele andis, siis miks sellega koonerdada! Miks peaks Talle vähem tagasi andma?  Ikka tuleb anda oma parim! Kuigi jah, see parim on rahvuseti ja kogukonnati väga erinev. Aga see ongi rikkus. Viimase aasta jooksel olen avastanud kiriku ja usu juures uue dimensiooni - ILU. Suur ilu näitab kuidagi delikaatselt meile kätte meie koha. Mulle meeldib mõelda, et Jumal on ilus. Tänapäeva birgitiini nunnad tulevad kõik valdavalt kaugetest maadest, eurooplasi on vähe. Nende laul on ilmselt ka seetõttu ebaühtlasem, sest igaüks toob oma kultuurist kaasa oma laulustiili ja häälekasutuse. Samas on see omamoodi armas, selles on ehtsust. Esiridades, teiste nunnade vahel, istusid noored tagasihoidlikult riietatud tüdrukud, kellele see oli suur päev, aga sellest räägin hiljem. 

 

Ema Elisabethi valvsa pilgu all

Pühak

Pärast Missat ja hommikusööki otsustasin linnaga tutvust teha. Seekord oli mul meeles linnakaart kaasa võtta ja ma suundusin Vatikani poole. Läksin trepist alla ja kõndisin mööda jõekallast. Siin on üleujutuste ajal jõgedel voimalus kohe mitu meetrit tõusta. 

Leia pildilt paat!

Olin Roomas ennegi käinud, aga siis oli olukord teine ja mingit terviklikku pilti ma sellest ei saanudki. Nüüd tundus kõik kuidagi kompaktsem olevat. Minuga koos tuias jõe ääres paar ratturit, tervisesportlast ning ühe silla all kloppisid noored tõmmud kaubitsejad oma kotte tolmust puhtaks, et need siis üsna pea turistide ette laotada. Ma pole neilt kunagi midagi ostnud, aga vahel tahaks teada  mis nende kottide tegelik väärtus ja vastupidavus on. Mõni tund hiljem nägin ma sarnaseid kotte juba tänavapolitsei käevangus, kellel õnnestus üks pisisuli ilmselt tühjaks raputada. Tavaliselt on nad kiired ja ohtu haistes kaovad nagu tuul. Piisab vaid mõne luuraja iitsatusest, kui käeliigutusega kogu kaup lina sisse mässitakse ja plehku pistetakse. Ma möödusin sellest kambast kerge kõhedusega, aga nad isegi ei vaadanud mu poole. Ronisin tagasi üles täpselt õiges kohas, kus kujudega sillalt paistis ees Vatikan oma suuruses ja ilus? Tahtsin külastada Peetruse kirikut. See jäi mul kunagi nägemata. Aga ka nüüd paistis mu plaan lörri minevat, sest kogu väljak oli paksult rahvast täis ning seegi oli jaotunud tõkete taha. Eemalt suurelt ekraanilt paistis kellegi valgeis lehvivais riideis kuju - Püha Papa, Peetruse asetäitja, käis ise mööda väljakut ringi ning lehvitas teda tervitama tulnud rahvale. Vaatasin seda virr-varri,  kui äkki üks ameeriklane mu kõrval pistis kiljuma: " oh my god, he's coming again, he's coming again!", ning ma tõstsin koos sadade teistega, kes mu naabruses oli, Püha Isa tervituseks oma nutiseadme ja klõpsasin pilte teha, ise kahetsedes kohe, et võibolla ta ehk vaataski mu poole, aga ma ei näinud, sest mu pilk oli suunatud ekraanile, ning see vahetu kogemus läks kaduma. Milline mandumine! Aga ma nägin teda ikka, kaugemalt, rõõmsalt lähedalolijaid kättpidi tervitamas. Paavst Franciscus ei sõida kuulikindlas kabiinis ja mulle tundub, et oma sõbraliku rahvamehe ja tagasihoidliku oleku tõttu on ta võitnud paljude südamed, ja mitte ainult katoliiklaste. Paavst liikus ette, et pidada rahvale kõne. Mõtlesin minagi ettepoole trügida, ent tõkised olid ees. Siis nägin aga, et mõned, roosad kutsed käes, läksid politseinike kontrollist läbi, oma suuremaid kotte kontrolliks avades. Mõtlesin hetke ja läksin siis ka, tehes kotisuu suurelt lahti ja näidates, et mul tõesti mingit relva ei ole, millega pahategusid korda saata. Roosat kutset ei küsinud keegi ja ma suundusin ettepoole ühele vabale istmele. Istusin ja kuulasin heldinult kuumava päikese käes ja mõtlesin, et näe, tahtsin näha kirikut, aga nägin rohkemat veel. Kirik jääb siiski järgmiseks korraks - kes tuleb kaasa? 

Vatikan

Papa Franciscus

Vatikanist taas kesklinna poole kõndimine oli palju vaevalisem, kui sinna minek. Nüüd kogu see mass valgus laiali ning seda sõelusid kümned ja kümned kaubitsejad, kes vahetevahel politsei eest joostes püüdsid oma kaupa pähe määrida. Aga oli ka muud ja huvitavat: näiteks istusid oranži mähitud mehed tänava serval, üks teise ülestõstetud kepi otsas. Ma vaatasin neid imeloomasid ja isegi hetkeks uskusin, et kas tõesti võib ühes sellist tugevust olla, aga hiljem sain ikka teada, et eks see üks silmamoondamise trikk ole, et kergeusklike rahakoti rauad liiga kramplikult koos ei oleks. Imemeeste läheduses seisis kupeldaja, kes valvsalt jälgis, et ükski turist ilma maksmata teiste pingutust üles ei jäädvustaks. 

Silmamoondajad

Uitasin üle kujudega silla panthenoni juurde, kus eelmisel õhtul olin seisnud ja inimkäte töö suurust imetlenud. See on üks kummaline paik, selline omajagu müstiline, kuigi päevavalguses näib see kui turistidega üleküllastatud ümmargune kirik. Selle kupli laes on suur ümmargune auk, kus paistab sisse päike, kes järjestikku kui päiksekell erinevatele altaritele valgust heidab. Ma ei jäänud sinna kauaks, põgenesin turistide hulgast, jah, olles samas siiski üks nende seast. 

Panthenon

Teel tagasi piazza Farnese'le võtsin maiustamiseks Campo de fiorilt kaasa pool kilo magusaid mureleid - esimeseks tagasihoidlikuks lõunasöögiks Itaalias - ning õigisin need ahnelt oma väikeses toakeses ära, niipea, kui sain need veega üle valatud. Õeksed küll küsisid, et kas ma tahaksin lõunasööki, aga ma viisakalt keeldusin, sest mul mõlkus meeles juba jäätis - seda peetakse siin ikka üheks parimaks maailmas. Nii ma veetsin oma pealelõunase aja jäätist mugides ning vana Rooma varemeid külastades, mis jällegi jäid vaid jalutuskäigu kaugusele.  Ma polnud esimest korda Roomas. Mõned aastad tagasi käisin siin sõpradega ja kohad olid tuttavad, ent ometi nüüd omapäi hoopis teistsugune. Vilksamisi nägin läbi ühe ukse seda kuju - Marforio - mis "Kohutava ilu" posterilt hästi meelde on jäänud ja siis seda trepiotsa, kus aastaid tagasi võidukaart imetlesin. Seekord läksin lähemale ja tõdesin, et kujud selle peal on väga ära kulunud. Ja siis mõtlesin, et nii palju ilu on kulunud, kadunud, lõhutud, hävitatud, et kui selle peale mõelda, siis on kohe väga kahju. Siis ma jälle mõtlen, et kui Platonil ideede maailm ikkagi eksisteerib - ütleme siis, et paradiisi näol, ehk see ilu on seal oma ehedal kujul alles. Äkki inimeste ilu looming on siiski Jumalale oluline.... Ma vahel unistan, et saaks aegade taha piiluda ja vaadata, kuidas kunagi kõik tegelikult on olnud. Ma kuulun nende rivvi, kes ei väsi kordamast, et kunagi oli rohi rohelisem....olid ilusamad hooned, oli kõrgelt arenenud kõnekunst, oli kaunis muusika, oli, oli, oli.....

Kaduvik

Ma ei jäänud kauaks varemete vahele, Colosseum oli nagunii tellingutes. Aga kui nüüd kloostrijuttudega edasi minna, siis ootas mind ees midagi väga erilist. Nimelt oli mul au olla tunnistajaks kümne uue noviitsi pühitsemisel või kuidas seda nimetada - kümnele noorukesele nunnahakatisele seoti pähe valge loor. See oli ilus teenistus ja seda peetakse Ema Elisabethi sünnipäeval, 4. juunil. Pääemand Tekla pidas pika südamliku jutluse, millest ma küll ainult aimates aru sain, et nüüd on tema neile emaks. Ühe poola tüdruku lihane ema istus aga minust paar rida eespool ja nuuksus nutta. Mida võib mõelda ema, kelle tütrest saab nunn? Lootused lastelastele kaovad, palju muutub. Kuid samas on see midagi nii turvalist ja stabiilset, et väga paljud saavad sellest vaid unistada. Nagu ma ehk varem olen kirjutanud või vähemalt öelnud, see ei ole kerge elu ja siiski peavad kõik nunnad, kellega rääkinud olen, end tavalisteks õnnelikeks inimesteks. Minult on küsitud, et kas ma ise tahaksin nunnaks saada. Kui oleks selline klooster, kus saab röntgenpiltide vahel gregoriaani koraali laulda ja väljas roosipõõsaid kõpitseda, siis miks mitte..... see oleks ilus elu. Vähemalt ma arvan nii. Aga läheb... nagu on määratud. Tseremoonial oli kohal ka kaks ameeriklast, kes usinasti kogu teenistuse üles lindistasid ning pärast väikesel vastuvõtul, kus jooke ja magusat pakuti, nunnahakatisi üle kuulasid. Tegemist oli ajakirjanikega, kes "haisu ninna saanuna", et midagi on toimumas - ja see tseremoonia on avatud ustega -, olid kohe kõpsti kohal. Neid muidugi huvitas, et kas ikka keegi on tüdrukuid sundinud nunnaks hakkama või on see tõesti, tõesti nende endi vabatahtlik otsus. Noviitsid siiralt ütlesid, mis neil öelda oli, aga mulle tundus, et see ikka polnud päris see, mida ajakirjanikud kuulda tahtsid. Kui küsisin neilt, et kes nad on, siis küsisid nad kohe vastu, et kas ma ka tahan saada nunnaks. Vastasin lakooniliselt, et olen selleks liiga vana.  Aga jah, see oli jälle selline eriline hetk, milles olla ja mida jälgida. Selles oli omajagu sooja südamlikkust, emalikkust (Ema Tekla poolt) ning lapselikkust ja siirast naiivsust tema pere poolt. Ja muidugi oli selles ka suur üllatus mulle, sest kohale oli tulnud ka õde Citadel, keda olin lootnud Farfas näha ja kes oli vahepeal mujale üle viidud. Oh seda lapselikku rõõmu, kui ta mu ära tundis ja kaelustama jooksis. See oli armas.

Nii see käib

Mul olid plaanid järgmiseks päevaks, kus veel teha, mida näha, enne kui koju sõita. Ent avastasin (hea, et avastasin) pärast õhtusööki, et ups, mu lend läheb hoopis hommikul. Jooksin alla ja maksin ära oma väikese eriarve ning mõnevõrra karmi olemisega õeke lubas mulle pärast hommikusööki takso tellida. Kaasa anti mulle ka kingitusteks suur kämblatäis uue pühakuga, Johannes Paulus II pildiga roosipärgasid. Muigasin ja lubasin kõik kohale toimetda. Mul oli nüüd jälle kahju, et see aeg nii lühikeseks jäi. Tasapisi, tasapisi. Ehk antakse veel palju häid aastaid seda ilu näha ja sellesse ka süveneda. Kuidagigi.

Astusin lõpuks Birgitiinide maja uksest välja ja hakkasin silmadega taksot otsima. Ei leidnud. Siis aga hüppas ühest mustast mikrobussist välja noor päieseprillidega mees - nagu filmis - ja avas mulle ukse. Imestasin, et mulle niis suur takso kohale kutsuti. Mees aga vastas, et tähtsale persoonile vastav sõiduk. "Oleks siis võinud lausa limusiini tellida," muigasin. Ja siis tehti mulle sellist itaaliapärast sõitu, mida kergelt ei unusta. Kiiret ja sõeluvat, kord vastassuunavööndis (samal ajal vastutulijaid idiootideks sildistades), kord üle mitme rea kiirteelt teise suunda keerates. Mäletasin mingist reklaamist, et takso lennujaama maksab 42 euri. Kui ta siis lennujaama ees keset teed seisma jäi ja mulle mu väikest seljakotti ulatas, küsisin, et kui palju võlgnen. 38 euri. Imestasin. Mul oli valmis otsitud 50 eurone käkras pihus. Mees vabandas, et tal pole vahetusraha. Tema selja taha hakkas tekkima juba teisi autosid. "Ok," ütlesin, "Las jääb siis nii!" "Kas tõesti?!!" imestas tüüp ülirõõmsalt. "Really, really! It was a nice drive!" kommenteerisin ja lahku me läksimegi. Ma ei tundud, et olin petta saanud, aga temal oli kindlasti vähemalt 10 euro võrra parem päev. See-eest jõin veel head odavat cappucinot ning limpsisin peale jäätist.... ma loodan, et keegi ei pannud mu naudingulist kultuurieksitust tähele. 

Teel koju

Mind ootab üks kala

Ma lõpuks leidsin!!!

Ehk nüüd on lootust õppida paremini rääkima
Ja paremini kuulama

Sellise lugemine tänaseks

Ja mõtlesin, et jagan, kuna olen ka ise nii mõelmud:


Wednesday 25 June 2014

Wednesday of week 12 in Ordinary Time


About Today

Psalm week: 4.

Friendship: the love that dare not speak its name

Once upon a time, there was friendship. Once upon a time, society accepted that the love of friends could be the single most important thing in a person’s life, and they did more than just accept, they celebrated the fact. Throughout history, discourses and sermons have been written in praise of friendship. When Alfred Tennyson’s friend Arthur Hugh Hallam died tragically young in 1833, he spent the next seventeen years writing the great poem “In Memoriam” as a memorial to his friend; and Hallam is a first name used among the Tennyson family to this day. Looking further back, we can see Damon and Pythias, Pylades and Orestes, David and Jonathan...
    Perhaps the change was the fault of Freud and Oscar Wilde; and then again, perhaps not. But today no love is accepted as valid that is not in some way sexual, and even if we set out to reject the sex-obsessed outlook of today’s society, we think in those terms despite ourselves. When St Aelred writes of “this most loving youth”, we all say to ourselves “oh yes” in a knowing way, sure that we have guessed the smutty truth.
    What a waste! What a wicked denial and perversion of love! God has made friendship – did not Christ have his own beloved disciple? – and how dare we corrupt it and deny it! Of course, we must not despise sex: sex is holy, divinely ordained as a way of love and procreation – but it is not the only love. Friendship is not “mere” friendship, not a second-best; still less is it a repressed substitute for erotic love. It is a love in its own right, powerful, holy, overwhelming. A world with Eros but without friendship is a world full of isolated, self-obsessed couples, of love unshared – a sad thing indeed. And we are heading that way.
    The denial of friendship is an evil thing and evil in its effects. When my pulse beats faster at the sight of my friend, when his presence feels like a bolt of electricity – is this really sex in disguise? Am I to run away – which would be a tragedy – in order to preserve my chastity, or am I to try to overcome my revulsion and make a pass – which would be worse? Modern society seems to give us nothing but this harsh choice between a cold heart and a hot body. Who knows how many of the impressionable young are led into ultimately unendurable vices precisely because they cannot face what seems the only available alternative? And when, as is inevitable, they have destroyed friendship by turning it into something it is not, what choice do we give them but to repeat the error, each time more desperately? As if one could see the stars by diving ever deeper into the mud!
    Let us accept friendship. Let us accept it as a true and passionate gift of God. Let us accept it in others without reading anything else into it – “repressed” or not. Let us rejoice if it is given to us, be glad if it is given to others. Jonathan loved David not because of what he could get out of him, but because he was David: let us celebrate this motiveless love of the Other, an echo of the pure love of Heaven. We ought to love everyone like that: but one should at least start somewhere.
    And if, like Aelred, we have made the mistake of seeking a physical consummation of a love that does not require it, then let us, like St Aelred, not recoil from that love but go forward, transcend that error, until the love becomes a redeemed and radiant thing that others will see and rejoice, giving thanks to God.


Catholic Calendar

Kellele

Ma vahel mõtlen, et kellele ma seda blogi ikka kirjutan - pigem endale või siis teistele? Ma olen üsna kehv jutustaja, eriti mis puutub mu reise või rännakuid. Ma unustan palju ära, meelde jäävad mõned üksikud detailid, teised meenuvad teatud olukordades või teemades, ja seda, mida mäletangi, ei oska ma suusõnaliselt hästi edasi anda. Aga ma meelsasti kirjutan. Kirjutan oma reisikirju esmalt teistele, aga loen meelsasti ka ise oma emotsiooni värskendamiseks.
Lisaks on palju väikseid asju, mida postitan siia iseendale, et oleks, kust võtta. Viimasel ajal on suures osas selle funktsiooni üle võtnud FB ja sellest on mõneti kahju, sest ei ole hea, kui asjad on laiali. Samas aga ei satu siia liigset prahti, mis on hea külg. Aga selle sissejuhatuse eesmärgiks siin on väike viide ühele väikesele ööülikooli filmikesele kohast / inimestest, mis/ kes on paari viimase aastaga minu elus väga tähtsa koha omandanud. See on üks ilus osa, mille peale mõeldes pean end õnnelikuks ja olen lõpmata tänulik,et seda on mul kogeda antud.

Kust küll võtta kiirust olla updated?

Mingi hetk tagasi otsustasin, et hakkan pidama päevikut ja suutsin olla ajakohane kuni hetkeni, kui tuli liiga palju tahtmist kirjutada ja sellest hetkest alates ei pea ma päevikut otseses mõttes vaid kirjutan järele. Paljude asjadega on nii. Ma justkui ei suuda olla piisavalt kiire, et teha kõike hetkes vaid ikka järele ja järele. Ehk olen võtnud liiga palju? Või olen aeglane? Igal juhul on see kergelt masendusse ajav või hoopis järgmine "õpi ennast tundma" õppetükk. 

Olen koolitusel. Võtsin selle hetke vabaks ja tulin välja. Ml ütles õigesti, et ilmselt jääb laevasõit rohkem meelde kui loengud ja ma arvan, et tal on õigus. Paadisõidule ma ilmselt ei lähe, aga ilmselt ma mäletan väikest kirikut poodlustänaval ja kohvikuhetke Amsterdami muuseumi kohviku õuel. Päike paistab.

Istun ja loen. Siin on Wifi olemas. 

Ma pean tegema ülestunnistuse, et eile jalutasin läbi punaste laternate tänava. Uudishimust. Aga tegelikult hakkas kurb. Niisiis loengi ühte blogipostitust kelleltki, kes tegi sellega lähemalt tutvust tegi, läks ja rääkis: http://thoughtcatalog.com/matt-siegel/2013/12/my-experience-in-amsterdams-red-light-district/

Tagasi Farfasse

27.05-1.06.2014

Vaade Farfale ülalt mäelt

Mis võlu, mis lumm on nendel teedel, et need hoiavad sind oma kütkes, et kord, kui oled oma jala tolmusele rajale astunud, jääb see sind sind kutsuma oma tundmatu igatsusega. Tee lubab sulle avardumist, mõistmist, nii ümbritsevat kui ise-ennast, aga ta ei küllasta, sa januned jälle. Kuid rändamisel saab minna nii pikuti kui ka süvitsi. Saab pöörduda tagasi kohtadesse, saab siduda, kuni koht teeb tutvust võõraga ja temast saab oma. 

Nii ma tulin tagasi Farfasse. Olin siin möödunud kevad pikkade nädalate jagu, tehes ei midagi, ent samas saanud kui palju. Ma ei pidanud kõige tõsisemat plaani siia naasta, kuni aeg sai täis, ja see tunne, et nüüd tuleb minna, sai minust võitu. Kõik rääkis mineku poolt: üks minu jaoks suur asi, mida ootasin, lükkus edasi, ka üsna hilja ostetud lennupilet tuli suhteliselt soodsalt. Isegi ilm – suvekuumus oli reisihommikul temperatuurilt varakevadesse laskunud ning õnneks ei pista siinne päike liigse kuumusega. Selline ilus eestlasele kohane ilm.

Mind tabab pakkimise juures ikka üks selline filosoofiline mõte – vähesega on kerge, see ei koorma ega rõhu. See kehtib nii reisikoti kui elu kohta, aga samas on ikka nii tohutult raske end mitte koormata ning vähe sellest, et ei oska vähesest rõõmu tunda, on kahe asja pakkimine tohutult raske. Ma mõtisklesin oma põrandale kuhjatud asjade ees, et valikut on liiga palju ja see mõttetu mõtisklus röövis mult oma mitu head unetundi. Lisaks ajas tekkinud ootusärevus mind tund aega enne kella üles. Alles dushi alt tulles sain aru, et oleksin võinud veel tunnikese magada.

Teel lennujaama seisid Järvevana tee juures kitsekesed. Autojuht vähendas kiirust ja näitas näpuga, et ma ikka näeksin. “Nii armas!”, ütlesin, oskamata midagi targemat kosta. 

Püüdsin lennuajas uneaega tasa teha. Kunagi hoidis hirm mind lennukis ärkvel, vahel ei saanud süüagi, nüüd aga veel enne, kui lennuk rattad maast lahti sai, olin ma omadega juba kusagil mujal. Rooma lennukis oli vähe rahvast, olin rea peal üksi ja kange kiusatus oli end pikali vistata. Vedasin siis end niisama põiki ja küsisin teki peale. Kodutöö, kuidas sihtkohta jõuda, oli mul taas tegemata, aga leidsin nii õige rongi üles, sain piletiostmisega hakkama ja eelmisest korrast mäletades teadsin ka, millisest baarist Fara Sabinas Montelibretti’s tuleb osta pilet Farfa bussile. Ja mul vedas seletamatult, sest jõudsin lõunasöögi ajaks juba kohale. 

Itaalia on ilus, aga juba kohe alguses imbus minusse see kurb tunne, mida mäletan möödunud aastast – selles hääbuvas ilus on palju rämpsu ja lagu. Hiilgeajad on möödas. Raudteeäärsed seinad on koledaid graffiteid täis soditud, teeäärsed prügiga kaetud ning mingis jaamas olid postialused täis kokkurullitud magamisasemeid. Samas on palju töötust. Kas ilma rahata siin ilmas miskit ei liigu? Roomast põhja pool oli pilt juba natuke parem, aga Fara Sabina M bussijaam ei olnud aastaga sugugi muutunud. Ühele aknale olid küll ilmunud nüüd väljatrükitud bussiajad, aga see ei läinud sugugi kokku sellega, mis mulle baarist öeldi. Aga hea, et kõik toimis.

 Teiselt poolt

Farfa klooster ja väikene lilledesse uppuv külatänav tervitasid oma endises ilus. Siin on enam-vähem kõik korras – väike igivana paradiisinurk. Kõndisin aeglaselt. Selline magus tunne oli. Meenus kohe eelmise aasta õhtu, kus ma kerge vihmaga kohale jõudsin ja teeääred olid täis magusat lillelõhna. Nüüdseks on suurem õitseaeg juba läbi. Vili kergelt kolletab ning heingi tehtud. Sisenesin majja söögisaali kaudu, sest sealt tuli hääli. Nunnaksed tundsid mu kohe ära. Õde S. viis mu lausa kööki (kuhu tavaliselt kloostrireegilite järgi ei tohi minna). Mul oli jube kahjutunne, et ma oma Itaalia keelega vahepeal vaeva ei olnud näinud, sest see on mul kloostriemaga suhtlemisel ületamatu takistus. Aga ta tervitas mind sõbralikult. Ta on väike kõhnapoole naine, aga ta käsi on väga pehme ja eelmisest korrast mäletades, tal on väga ilus lauluhääl. Ma küsisin tuba, kus olin eelmisel aastal olnud, aga ei saanud, kuna seal elas vana 89 aastane daam, nagu hetk hiljem teada sain, kes suure aja siin veedab ning koju minnes alati nutab, kuna ei taha sinna minna. Sain toa vaatega väikesele tänavale – siin on isegi rohkem elu kuulda ja õhtul paistab päike üle rohelise mäeharja tuppa. Sääski ei ole, kuigi seekord ostsin sääsekreemi kaasa.  Õde S käskis mul emalikult käed puhtaks pesta ja sööma tulla. Ma mäletasin küll, mis sealne lõunasöök tähendab, aga see meenutus tuletas kõik liigagi selgelt mööda – seda kõike head oli liiga palju ja selle kõige peale anti veel sooja kooki ja maasikaid. Magu sai järgmiste kordade tarvis korralikult välja venitatud.  Õde S. rääkis, et vahepeal on olnud muudatusi. Väike õeke, kellega me koos flööti puhusime, on üle viidud teise kloostrisse – sellest mul oli kahju, sest just täna oli tal sünnipäev ja olin selle tarvis kaasa toonud väikese kingituse. Ta olla Roomas, aga mitte põhikloostris, mida ma ka ilmselt oma reisi lõpus näha saan, vaid mujal. Ehk mul siiski õnnestub... Läinud oli veel üks õde samasse kloostrisse ja õde A, kes ikka kasside pärast muret tundis. Nüüd on veel misjonipoe Kristiina neid toitmas. Pärast õhtusööki nägin ka õde Katerini - see ilus laululind. Ta naerul näoga lausa jooksis mind kaelustama. Ja ma sedamaid teadsin, et olin teinud tuleku osas õige otsuse.

Pildikesi Farfast.

Kabel. See paikneb otsapidi päikesetõusu poole ning hommikul on läbi eesmiste akende näha päikese käes säravaid kastemärgu lehti. Ka mina jooksen tavaliselt sinna veel märja peaga kohale. Pool kaheksa on Missa. Siiski veidi varem, natuke pärast seda, kui on kõlanud kellad. Kui ma nn täpselt kohale läksin, siis jäin juba hiljaks. Varasema palvuse jaoks pole mul piisavalt tahtmist ärgata. Aga kabelis käib vilgas palve-elu, see on kloostri tähtsaim koht. Kodus olles ma tihti meenutasin seda kabelit - istusin ja istun nüüdki lahtise ukse kõrval, mis küll võrega kaetud, ent mille taga on näha munkade viljapuuaia kolletavate sidrunitega puud ning õhtupalvuse ajal kostub vahel ka tasast veevulinat, kui puud pärast päikselist päeva oma igapäevast saavad. Seal on isemoodi rahu.  Missad on lühikesed, vast pool tunnikest, see-eest kestavad mõned palvused tunde. Palve ja töö - ora et labora - see on nunnakeste elu. Ma olen mõelnud, ilmselt ka öelnud, et ei teagi, kas neile kaasa tunda või ülistada. Argipäevastes kiiretes ülekuumenenud hetkedes eksin tihti mõtetes siinsesse rahusse, kuid ma ei tea, mida tunneks siis, kui see olekski minu argipäev. 

Köök. Farfa kloostri köök on külluslik ja selle üle ma kergelt nuriseksin, sest loom, mille nimeks on ise, võtab kõike rohkelt rohke tänuga vastu, kuigi tänapäeva moejooni järgides ehk ei peaks. Hommikusöögi näide - liitri jagu kohvi-piima, kaks suurt kääru saia ja pool pakki võid ja moosi. Päevarütm korraldub palve- ja söögiaegade järgi, ei mingit keerukust, ela ainult. Ent teispool seina käib köögis käbi kiire askeldamine.

Nunnakeste seas on istub köögis vana naine. Ta pole nunn, ent on nendega koos. Tema nimi on Franceschina ja ta on 102 aastane. 

 Hommikuks

 Järgmist käiku oodates

Kirik. Kloostrikompleksi kirik on siin vana ja väärikas. Seda on aegade jooksul suuremaks ehitatud. Kiriku seinu katavad freskod pühadest inimestest ning välisukse kohal on stseen viimasest kohtupäevast.  Kunagi olla see klooster üks Euroopa tähtsamaid, nüüdseks on see aga kokku kuivanud väikeseks oaasiks. Siiski on see täiuslik paigake sellele, kes tahab lihtsalt rahus olla. Läbi tuhmunud akende paistab kiriku ristimisvaagnale sooja valgust. Istun tavaliselt suure ukse juurde pingile ning kui kõik on vaikne, veel enne, kui saabuvad külla turistid, võtan välja salvestatud laulude kogumiku ja laulan. Akustika on hea, ka vaiksest lauluhäälest saab suur. See hetk on mõnevõrra maagiline, pühalik.

Mu lauluraamat on aastast1958. Märkasin, et nii mitmes laulus on muudatusi tehtud ning mõned salmid ära jäetud. Nimelt salmid, mis räägivad sigivusest. Nt tuntud laulu “Ma laulan suust ja südamest…” kuues salm on: “Kes annab elu, sigidust? Kes hoiab armu käel. Meil’ kalli rahu õnnistust ka meie isamaal?” Tundub nii ajakohane salm. Huvitav, kas kunagise seksrevolutsiooniga tehti vaimulikus ringkonnas nn vastureformatsioon ja viljakus, sigivus jäid justkui vaka alla. Sinna need suured pered jäid. 

 Suur kirik

Tänav. Farfa ainsam tänav on täis väikseid töökodasid ja poode, kus leiab kõike, seebist mõõkadeni. Ehkki külake elab turistindusest, ei näe see liiga vuntsitud välja. Kõik on kuidagi lihtne, koduselt segane, hubane. Kangakojas, kust ilmselt pärinevad kõik siinsed ruudulised laudlinad, on kangarullid üksteise otsa riiulitesse laetud, kus nad ilmselt aastaid on seisnud. Ühe riiuli külge on kinnitatud vastse paavsti kootud näopilt ja poekese keskel on välja toodud ka alla hinnatud rätikuid ja linikuid. Igati aus ja tore koht. Teisel pool maja aga asub keraamikakoda, mille lahke omanik, kes seal oma tassikesi voolib, põletab ja maalib, lasi mul töötoaski uudistada. Mul tekkis kange kiusatus küsida, et kas ma võiksin ka mõned tassid ise teha, ent … las see jääda mõneks muuks korraks.  On veel mitmeid antikvariaadipoode, õlipoode, seebipoode. Ja muidugi ei puudu ka koogipood ja kõrts nimega “Lupa”. Seal on hea cappucino, mis maksab 1 euro. Ja sellel aastal on sinna ilmunud ka jäätisevalik, samuti väike topsike 1 euro. Kui nüüd hindade peale vaadata, siis Soomes ma maksaksin selle eest 5-6 eurot, kui mitte rohkem. Ma olen alati jäätist ja kohvi koos maiustanud, eile sain teada, et Itaalias ei ole see just soositud tava. Eelmisel aastal kolasin ma ümberkaudsetes linnakestes ringi, mis samuti ajahambast valusalt puretud, kuni leidsingi lõpuks, et see pisike Farfa ongi kõige kompaktsem ja siin on kõik olemas. Sel aastal mul suurt tahtmist minna ei ole.

 Keraamikakoda

Internet. Mul olid suured plaanid töötegemiseks. Mõtlesin, lausa kujutlesin elavalt ette end istumas raamatukogus ja tarkusi kokku kirjutamas, mis töö juures veidi elu kergemaks teeksid. Istungi väikeses raamatukogus, kus on klaaskappides igasuguseid raamatuid, isegi soomekeelseid, aga mida pole, on töökõlbulik internet. Olles avastanud, et nett ei toimi, käisin kloostriemandalt salasõna küsimas. Arvasin, et see on muutunud, aga ei olnud. Siis tegin ettepaneku süsteemile restarti teha, aga emand ei tahtnud seda mitte uskuda, et asi selles on, mida püüdsin talle selgeks teha. Lõpuks ta siiski lasigi mind kappi, mis oli täis surisevaid karpe ja sadu juhtmeid ja väga palav. Üritasin paari karpi välja lülidada ja siis taas sisse, aga midagi ei juhtunud. Kõige suuremat karpi ei julgenud välja lülitada, kartes, et võin kloostrile korvamatuid kahjusid tekitada - liigne agarus olevat ogarus. Pealegi hakkas mulle meeldima see mõte, et kas suudaksin nädalakese wifita olla. Teha saaks ju kõike muudki! Ma leppisin olukorraga ja ronisin kapist välja. Pealegi, väga suure vajaduse korral saab wifit ka tänaval, kohe kõrtsu vastas väikese poekese ees. Siis aga juhtus tagasihoidlik, lausa vaga ime. Mu telefoni ilmus korraga paar kriipsukest, mis küll kannatlikult oodates, manasid ette ka mõned uued meilid. Üritasin sama IP aadressi ka teise seadmesse sisestada, aga siis selgus, et toimida saab üks seadeldis korraga. Järgmisel päeval ilmus väike wifivirvendus ka teise seadmesse, aga mitte arvutisse. Kolmandal päeval sain ka arvutiga ühe meili saata, aga mitte brauseriga googlet avada. Samas tundus see kõik juba piisav olevat, et alustada töödega. Täna tulin alla raamatukokku - ja etskae imet, kõik see virtuaalilm korraga kadunud. Tõeline kloostrinett.

 Alumine raamatukogu

 Vahel on selle ukse juures prii nett, aga ainult vahel

Dejavu. Eelmisel aastal, kui siin olin, käis üks rootslane kahel korral siin väikese turismigrupiga - see oli ta hobi viia inimesi Rooma, näidata sealseid vaatamisväärsusi, ning tuua nad hiljem siis Farfasse rahusse. Ma tolknesin nendega ikka kaasas käia. Mõni päev tagasi mõtlesin õdedelt küsida, et kas seda rootslast on ka näha olnud, ent veel enne, kui jõudsin seda teha, kogunes lõuna paiku maja ette grupp rootslasi ja toosama rootslane nende seas. Istusin samal ajal raamatukogus ja üritasin midagi kirjatada. Tekkiski tunne, et näe, kõik on nagu enne. Ta tundis mu ära, ent me pidime üksteisele nimesid meelde tuletama. Tema nimi kõlab kui Thoren, ta on pastor ja kirikuajaloolane, st kõik head eeldused grupijuhiks olemas. Heal meelel jalutasin ka seekord nendega kaasa alla Birgitta maja juurde. Thoren organiseeris mulle koha kaaslaseks ühe vägagi vintske memmekese, kes soravalt inglise keelt rääkis - olla seda 30 aastat õpetanud. Hiljem kuulsin, et õpetas teine veel ka saksa ja prantsuse keelt ning religiooni ja sotsiaalteadusi. Lisaks polnd memm ka ajast maha jäänud, üks esimesi asju, mis ta mult küsis, oli, kus wifit saab. Seletasin siis talle siinse wifi keerulisust ja soovitasin tänaval patseerida.

Birgitta maja. Kui Püha Birgitta teel Rooma oli, peatus ta Farfas. Siin sai ta ka ilmutuse, et peab siia kloostri rajama, ent benediktiini mungad ei võtnud teda jutule ja nii ta elas mõnda aega all orus väikeses majas, mille ukselt avaneb vaade üles kloostrile. Nüüd on selle maja kohal väike kabel, kuhu birgitiini nunnakesed ikka väikeseid rännakuid teevad. Ta soov täitus, ehkki sajandeid hiljem. Aga see on tore koht ja sinna saab jalutada läbi farmeri õue, kus tervitusi hõiskab kriiskava häälega eesel ning puu all taras nohisevad kergelt päevitunud sead. Õuel on ka üks nooruke koer, kes veel eelmisel aastal oli kutsikaohtu ning rumalast peast meiega kaasa lippas Tagasi minna ta aga pelgas, sest vahepeal on kurjad karjakoerad - nii viisingi ta tookord lõrisevaid koeri eemale peletades süles koju tagasi. Koer on nüüd juba päris suur. Mind ära ta ei tundnud. 

Birgitta maja

Laululoom

Õnnelik beekon

Kolmas ordu. Ühel pärastlõunasel ajal andsid nunnaksed mulle teada, et lauluharjutus tuleb. Võtku ma flööt kaasa ja tulgu proovi. Mul oligi plokkflööt kaasas. Ei ma seda hästi mängi, aga natuke ikka. Väikesesse saali oli kogunenud natuke kohalikke, rohkem lauljaid kui eelneval aastal. Minu üllatuseks ilmusid kohale ka kolm võõrast nunna. Üritasin mõnda viisikest väikeste vigadega kaasa mängida. Nii mõnigi tädi vaatas rõõmsalt mu poole ja ma mõtlesin, et kui meie Liis siin oleks, võiks ta lausa superstaar olla. Harjutus oli lühike, lauldi asjad läbi ja mindi laiali. Mina aga küsima uutelt nunnadelt, et kust nad tulevad. “Siitsamast,” vastasid nood. Sain siis teada, nad on Sri-Lankalt, Maria Immakulata ordu õed ja elavad kloostri roosiaiast astme jagu allpool, kus varem seisis räämas maja. Väike maja on nüüd korda tehtud ning aed kendasti kivide ja lilledega kaunistatud. Ma kohe põnevil ja küsisin, et kas võin nende kodu näha ja nad lubasidki. Tagasihoidliku kodu külalistoa nurgas oli kamin ja keset tuba suur laud. Hetkeks tundsin end rumalalt, sest nad tagasihoidlikult istusid vaikselt ja kuulasid…. aga mina teab mis tarka juttu rääkida ei oska. Küsisin, et mis siis nende eriala on, mida nad teevad. Olla nad siin kellegi preestri kutsel ja on teenistuses abis. Muu osa ajast õpivad Itaalia keelt. Ära tulles oli selline tunne, et oleksin pidanud kuidagi paremini üritama, aga noh. 

Uued õed

Esimene roosipärg. Taevaminemispüha õhtul oli Farfa lastele esimene roosipärg - see on Maarjapalvete kogum, mida korrates läbi loetakse. Õde K. harjutas pärast õhtusööki kabelis paari laulu selle tarvis ja kutsus mind kaasa mängima. Ei jõudnud korralikult läbi mängidagi, kui oligi minek. Kirikuuksel pahvisid paar veidi närvis nahktagiga emmet viimaseid sigaretimahve ja näitasid õde Katerinale, et too kiirustaks. Muigasin endamisi. Mõni hetk hiljem istusime kõik kenasti pinkide peal reas, nii emmed, nunnad kui lapsed. Tagumisi ridasi täitsid rootslased. Puhusin vaikselt vilepilli kaasa, kui K. kitarril laule saatis. Lapsed lugesid kenasti palveid, mida nooremad, seda paremini. Teismeohtu tüdrukud andsid nendeni jõudnud mikrofoni kui tulise kartuli kiiresti edasi tahapoole nunnakeste kätte, kes kohusetundlikult palved lõpuni lugesid. 

Mamma Mery. Õhtu oli sume. Seisin väljas ja vaatasin mägedel värelevaid tulukesi ning tähti. Vahel tundub mulle siinolek nagu mingi filmisolemine, selline nostalgiline. See on midagi erilist ärgata kirikukellade saatel väikeses kambris, kus tegelikult on kõik vajalik olemas. Nii ma seisin seal platsil nagu filmis ja vaatasin tulukestes pimedat maastikku ja taevast. Õde L.ja K. tulid uksest välja ja tänasid mind, et flööti kaasa mängisin. Ma kohmetult vabandasin, et ega see kõige paremini välja ei kukkunud, aga nad lohutasid kohe, et küllalt Mamma Mery’le meeldis. Hetkeks sattusin segadusse, et mis Mamma Mery’le, kas mõnele uusasunikest? Õde K näitas seepeale naerdes näpuga ülespoole. Ah Maarja. Katsin kõrvad kätega ja ütlesin, et Maarja ülalt vaatab ja ütleb, et õppige ükskord korralikult laulma! 

Varemed mäe otsas. Ilmselt kui tulen taaskord veel siia, kaob ära see tung midagi kirjutada, sest kõik muutub ühel hetkel tavaliseks, või on kõik juba öeldud, mis öelda on. Eelmine kord ei jõudnud ma mäe otsas ära käia, seda lihtlabasel põhjusel, et ei leidnud õiget teeotsa üles. Ma tõesti ei osanud arvata, et teeots algab juba külakesest, mitte sõiduteelt, kuhu ma alati välja kõndisin. Ka oli mul tekkinud kerge foobia karjakoerte suhtes. Nüüd oli mul teeots ja koeramõõt polnud ka veel täis saanud. Ja mul oli teekaaslane - toosama seitsmekümnene vintske memmeke, kelle nimi - nagu ta ise seda tõlkis - tähendas väikest ema ja eestikeeli kõlas kui Lillemoor. Selline väga heleda nahaga, hallpipäine ja uskumatult vitaalne proua. Temaga siis läksimegi kahekesi mäge vallutama ajal, kui teised orgumööda otseteed Toffiasse jalutasid. Mäe otsas on mingist iidamast-aadamast ajast vana lossi või kindluse varemed. Täpselt ei teagi, mis ajast need pärit on ja mis see kunagi oli. Tee sinna pole kõige kergem, see-eest aga uskumatult ilus. Mägililled õitsesid ning õhk oli täis mesimagusat lõhna. Esimene pool kulges läbi metsa. Metsamehed olid seal kõvast puutööd teinud, tee oli langetatud palke täis, aga ka suur valik rännukeppideks sobivaid kaikaid. Metsapiirilt välja jõudes oli tee ääres suur veeküna või kuidas seda nüüd nimetataksegi - kust loomad joomas käivad. Selles ujusid aga ringi kalad, kolm punast ja viis halli. Ja nad ei näinud sugugi kõhnad välja. 

Kuldkalakesed. Jäid kinni püüdmata ja soovid välja nõudmata

Edasi oli tee veidi järsem ja kivisem ning pärast tunniajast jalutust olimegi tipus. Kui ma olin laps, siis mul oli väga elav fantaasia. Eksisin kodust vahel päris kaugele, metsad ja põllud olid mulle mängumaaks täis võluväge, losse, kuningaid, hobuseid jne. Kunagi ei olnud igav. Mäe otsa jõudes tekkis mus taas kord selline lapsepõlveunem: tõuske müürid oma endisesse hiilgusesse, te kuninganna on jõudnud koju. Nii ma siis seisin seal müüride vahel rinnuni ohakates. Ma vahel mõtlen, et kui me kord jõuame väljaspoole aega - sinna, kus Jumal, kas ka meile antakse näha endisi hiilgusi - vana Rooma linna tema hiilgeaegadel või vana Jeruusalemma templit? Kas meil saab olema võimalus liikuda ajas edasi-tagasi, tutvuda oma esivanematega? Kui inimene taolistest asjadest unistab, ma mõtlen, kui see üldse talle pähe tuleb….äkki see siiski on ka kõik olemas ja saab võimalikuks. No nii ma mõtlen, et saab, miks ma muidu üldse mõtlen.

 Nii ei muutunud ka varmed uhkeks lossiks ja minust ei saanud kuningannat

Teise mäe otsas linnake -Fara Sabina

Vihm. Eestlastele rõõmuks, et ka siin sajab vihma. Õhtuti. Piisavalt, et ma ei ole tundnud vajadust minna roosipõõsaid kastma.  

 Häälekad pilved

Küünelakk. Pärast rootslaste lahkumist leidsid õed küünelaki. See tekitas elevust. Kuna neile pole sellised edevused lubatud, siis nähes mind mööda töllerdamas, võtsid mu käe ja värvisid pöidlaküüne ära. Ise itsitasid. Purk jäi minu kätte ja lõunaks tuleb mul kõik küüned ilusti ära värvida. 

Kohvi ja jäätis. K. teab Itaalia elust nii mõndagi. Mina ei tea midagi, Tean seda, et nad joovad piimaga kohvi ainult hommikuti ja mitte kunagi õhtul. Kui ma Trattoria Lupa’s vahel cappucino’t joomas käin, siis vanamehed seal ees joovad ainult espressot. Ma näen piisavalt välismaalane välja, et endale rumalusi lubada. Küsin itaalia keelt imiteerides cappucino ja piccolo gelato ning raha andes saan vastuseks “Thank you”. Neil on hea kohvi ja hea jäätis. Loodan, et nad ei pane pahaks, kui loll turist reeglitest kinni pidada ei taha. 

Salvrätikud. Neid saab ilusti kujunditeks voltida ja lisaks söögiisu tõstmisele on neid lihtsalt ka ilus vaadata. Ehk oli see eelmisel aastal sillaks minu ja siinsete õdede vahel, et ma pärast einet oma rätiku viguriks voltisin (selleks küll ühe äpi abi kasutades) ning järjest keerulisemaks läksid ka kujundid minu puhtal taldrikul. Lõpuks voltisime neid ühe nunnaga koos. Eile õhtul pärast õhtusööki seisin koos teistega köögis suure laua ümber ja voltisime rätikuid tänaseks. Hetkel, kui seda kirjutan, istub minuga koos söögisaalis veel ligi 80 inimest. Õeksed juhtisid mu tähelepanu seinale, kus oli käsikiri ülehomse tegevuse jaoks ja mina olin ka kirjas, et pean kusagil flööti mängima. Nunnapere sõidab kuhugi välja ja mina olen kaasa arvatud.  Muidugi avaldasid nad kerget pettumust selle üle, et nii lühikeseks ajaks seekord jään. Neil on plaanid juba minna Assisisse.... Ka sinna tahaksin minna. Ehk järgmisel aastal.

Pühapäev. Siin see tähendab kõike muud kui puhkepäeva. Nunnad jooksevad jalad rakku, et saalitäiele külalistele rooga ette kanda. Väljas kloostri siseõuel on purskkaevu ümber suur laat, kus võib kõike leida - päikseprillidest kuni sõjakiivriteni, mööblist vanade raamatuteni. Farfa on rahvast pilgeni täis. Ka kirik oli täis. Istusin nunnade ja munkadega koori peal, nii palju kui oskasin, mängisin lauludele viisi kaasa. Ees põrandal oli kohalik väike laulukoorike - enamalt jaolt teismeliste tüdrukute kamp. Samal ajal, kui teiselpool istuv munk Pühakirja lugemise ajal oma näo kätega kattis, uudistasid tüdrukud üksteise käevõrusid ja kaelakette. Suur altar varjas nad suurema rahvahulga eest ära. Kolm Sri-Lanka nunnakest istusid vagalt, käed rinnale kokku pandud. Oma erisuses tundub see nii tore. Ja mina, kahvatuke, istusin tumedamate seas ja vaatasin freskosid, sest jutlusest ma nagunii midagi aru ei saanud. Eelmisel aastal rääkis giid nende piltide kohta ka lugusid, aga olen need nüüdseks ära unustanud, lihtsalt tuli meelde, et rääkis.

 Laadapäev

Ma üritan selle postituse nüüd ära teha, sest on justkui pidupäeva puhul veidi internetti. Ma olen mõelnud, et võibolla ei peaks nii palju kirjutama. Igapäevasest elust ma ju ei kirjuta, ei maini väga ka tuttavaid oma blogis - meil kõigil on õigus privaatsusele ja  kloostrikoht peaks olema veel varjatum. Teisalt aga, kui oled üksi, siis on suur kiusatus omadega seda head jagada. Ma loodan, et saavutan ses osas kunagi hea tasakaalu. 

 Varsti on kloostriõuel puu otsas väiksed tuvilapsed

Õnneks pole palju vaja!

 Emale :)

Netti ikka ei ole, vähemalt mitte sellist, et see asi üles riputada. Tulin külakõrtsikesse kohvi jooma, ehk tänava nett veel näkkab, aga ei ei. See-eest leidsin siit kaks politseinikku, selliste uhkete mundritega. Munder mundriks, aga saapad!  Neil saapasääres pastakad reas nagu arstidel rinnataskus.  Oleks mus natuke julgust, teeksin pilti.