Lubadused 2008

Veel mõned tunnid on jäänud uute lubaduste väljamõtlemiseks - mida siis tahta uueks aastaks? Olles keskmisest aastavahetuse pidumeeleolust pisut kurvameelsem, tahaksin ehk rõõmu - midagi sellist, mis teeks rõõmsaks ka teisi. Tahaksin lubada, et olen järgmisel aastal parem, lahkem, heatahtlikum, kõike seda, mis vaimusilmas ideaalseks pean. Ja veel, et püsivust jätkuks ja indu teha head tööd, õppida hoolsasti ja teha õigeid otsuseid. Ja palju, palju veel. Ehk ka seda, et suudaksin oma lubadusi meeles pidada ja pidada. Kahjuks on aga nii, et kõik kipub minema meeleolu või hetkeolu tuultes. Taltsutamatu on see iseloom ja jookseb, kuis ise tahab ning siis kurvastades pean nentimas, et mitte kõik ei ole nii nagu oleks tahtnud.
Aga teile, kallid blogilugejad, soovin ikka kõike kõige paremat! Rahu teile!

Kolmkümmend

Mõned päevad tagasi vedas ajaline kalender mind üle kolmekümnenda aasta piiri, ehk siis, alustasin oma neljakümnendaid. Küsitakse ikka, et tunne siis on....nii vana olla? No mis ma oskan öelda .... hea tunne on, nagu oleks just 18 saanud. Eks iga päev viib ajatuse piirile lähedamale ja eks see on meie igaühe mõtteis alal, et mis saab edasi, kui süda enam ei löö. Vahel tekib tahtmine kasvõi korraks heita pilku üle selle piiri, ent tean, et pole veel minu aeg.
Siinselt piirilt tagasi vaadates saan öelda, et olen õnnelik - mind on tõesti õnnistatud toredate inimestega mu ümber ja palju muu ilusa ja meeliülendavaga, et saan ainult Jumalat tänada selle kõige eest. Loodan tasapisi ka, et tulevik saab olema hoitud. Loodan, et mu teel saab leiduma veel palju uut ja põnevat ja et mu käed saavad nii mõnegi heateo korda saata....

Oh, teadus, teadus

Vahel mulle tundub, et kogu see teadus on nüüdisaegne väitluskunst - kes rohkem nn evidence based argumente leiab, see uskumisväärsem on, aga asi ei peitu pelgalt üllas sõna- ja teokunstis, sellega kaasnevad veel uskumatumad rahasummad, mis vaheldumisi küll ühte küll teist poolt turgutavad, olenevalt soodsatest tuultest. Mõneti pilgates vaatame minevikku, kuidas mõnedsajad aastad tagasi haigeid raviti ja kuivõrd kaugele oleme jõudnud nüüd. Samas ei ole väga võõras ka ütlus, et 50 aasta pärast on pool nüüdsest teadusest vale - ainult keegi ei tea, kumb pool. Selge näide, mis mind muigama pani, on järgmine :

http://www.tarbija24.ee/111207/esileht/olulised_teemad/tarbija24/tervis/300812.php?uuring-kalamaksaoli-teeb-luud-hapraks

Ehkki alles mõnda aega tagasi olime veendunud järgmises:
http://www.videvik.ee/515/kala.html

Seega kalamaksaõli soodustab luude tugevnemist / soodustab luude hõrenemist - teeb suht sama välja. Ma igaks juhuks oma kalamaksaõlikapslite purki ära ei viska - kes teab, kust poolt homme tuuled puhuvad ja kellele raha sisse toovad. Pääasi, et oleks usku.

Kasulik kahjulik kasulik kahjulik kasulik kahjulik kasulik

Oma erialast tulenevalt peaksin nii mõndagi tervislikust ja ebatervislikust eluviisist teadma. Teadmine teadmiseks, aga tegelikkuses on ikka nii, et läheb see, mis maitseb ja meeldib, ehkki selle tervislikkus ei pruugi olla just esimeste killas. Üks selline on kohv. Naudin hääd kohvi väga....eriti sellist, mille peal paks piimavaht on. Ent alati kohvimasina nuppu vajutades lööb kusagil sees mõttetuluke põlema - äkki see ikka ei ole hea, et nõnda palju kohvi rüüpan ja iga järgmise tassi juures põleb tuluke ikka heledamalt ja heledamalt ja lõpuks ma asendangi kohvi teega. Ülikoolis esimeses pooles olles lugesin farmakoloogiaõpikut, kus jäi meelde kaks positiivset asja kohvist - et ta stimuleerib ja et vähendab alkoholi mõju, kui seda eelnevalt on muidugi tarbitud. Teises pooles olles õppisin aga, et mida haigem inimene, seda vähem peaks ta kohvi jooma. Elu on aga edasi läinud ja igasugust teadust vahepeal tehtud. Nüüd siis loen :
http://www.nytimes.com/2006/08/15/health/nutrition/15coff.html?_r=1&oref=slogin
Võta siis kinni, kus see tõde on.
Seniks aga mõnusaid kohvipause teile!

Mäkk

Viirustõrje sai läbi. Mõtlesin siis täna, et ostan litsentsi pikendust. Käisin ühes poes ja teises ja kolmandaski, kõikjal öeldi, et neil ei ole sellist nagu minul tarvis. Juhtusin siis ka kaubamajja ja mõtlesin, et ehk äkki seal. Suure valge leti peal laiutasid kolm valget läptoppi. Puudutasin ühte ja tõstsin teist. Lõpuks tuli ka müüja. Küsisn oma küsimuse ära ja sain vastuseks: "Meie müüme Mac-e ja neil viiruseid ei ole!" Vot siis.

Käepigistused

Täna sain pigistada Indrek Pertelsoni kätt. Jah, paljud teavad teda....olin minagi üht-teist tast kuulnud...nii pärast aktuaalset kaametat spordiuudistest, kui juhtusin neid kuulama jääma, aga ega temast muud suurt ei tea(dnudki). Nüüd tean, et tal on tugev käepigistus ja vaielda oskab ta ka... noh, siis natuke vaidlesime õhu ja rõõmu üle.
Ma pean oma vaidlushimulisust enda juures miinuseks, sest see osa on mus eriti taltsutamatu, et lähen kohe põlema, kui põhjust antakse, ja seda alati, kui jutt mu veendumstest väga erinev on. Tegelt nii ei tohi, saan aru küll, ja kui keegi teab, kuidas seda isikuviga parandada, andke teada.
Presidendi kätt pole ma surunud... sellest on muidugi kurb, aga ma kujutan ette, et talle oleks see väga väsitav kõiki Eesti kodanikke kätelda ja piisab vast sellestki, kui tähtsamad ninad tervitatud saavad, sest nemad vajavad seda kindlasti rohkem. Aga Tartu Ülikooli rektori kätt olen surunud ja kunagise prorektori T.L. kätt samuti, kellest ma ütlemata rohkest lugu pean, nagu vast paljud, kellel on olnud au temaga kohtuda.
Ja siis on veel sellised aulised kodanikud nagu isa Philippe Jourdan ja Baltimaade nuntsius - ka neid olen puhtjuhuslikult kätelnud. Ja siis veel palju teisi.
Tore on see kätlemise asi, see loob nagu mingi kontakti kahe inimese vahel - midagi reaalset. Siinjuures tuli kohe üks seik Pertelsoni mõtisklusest meelde, et kui inimene arvab reaalsusest kui millestki käegakatsutavast, siis kõike seda, mis jääb tast 1,5m kaugusele, pole lihtsalt olemas. Teine hea asi, mis ta ütles, et kui teed palju tööd, siis selles pole kindel, kas armastus ka tuleb, aga kindlasti tuleb veel rohkem tööd juurde.
Ja kallistamine on ka tore... eestlasele ehk veidi võõrastav, aga samavõrra rõõmustav ja kosutav. Hää kallistus kallilt sõbralt on kui päiksekiir pilvisest taevast.
Miks seda kõike vaja on? Ehk on seegi tunnistus omaksvõetusest, tunnustusest, arvestatavusest, millestki, mis paneb inimese end inimesena teiste seas tundma. See pisike viisakusavaldus annab nii palju - see tutvustab, sõbrustab, üllatab, lepitab, sõlmib, jätab hüvasti jne... See on midagi väga isiklikku ja vahetut...
Üks asi, mida ma õppisin Soomes ühes ülikooli haiglas olles, oli see, et ükski inimene ei ole liialt tähtis selleks, et teist enda kõrval tervitada. Olin silmini meelitatud ja liigutatud, kui tähtsad professorid ükshaaval, märgates, et ruumis viibib keegi võõras, tulid end mulle ise tutvustama. See ei võta palju, ent annab tohutult.
Ent...kuidas muudaks mind Tema käepigistus?
Seniks aga tervitage üksteist pühade suudlustega, nagu Paulus ütles.

Tai sidrunihein

Tulin läbi lumesaju...või õigemini lörtsisaju sooja ja meeldivasse rahvatemplisse, kus inimesed justkui sipelgad ringi sagivad, ainult et korratult, igaüks oma eesmärgi või eesmärgituse nimel. Jah, talv vilgutab oma nägu.... Joon Rahva Raamatu kohvikus Tai sidruniheinateed ja mõtlen, kuidas Mati, raske hall kott turjal, aasias kasvuhoonekuumuses higi laubalt pühib ning Helina päiksepaistelisel terrassil hommikukohvi joob. Alles olime koos ja nüüd kõik korraga teisiti.
Aga mõneti on ju mõnus ka Eestis olla...vähemalt ma pean end kuidagimoodi lohutama....

Helged vanadushetked

Rahvusraamatukogus.
Igal teisipäeval ja neljapäeval proovime siin paari inimesega isekeskis soome keelt õppida. Selle edenemine on isejutt, aga samal ajal, rohkem teisipäeviti, koguneb siia seltskond pensionäre. Kui ma tulin, oli ainult üks, nüüd on neid juba kuus - elulemusele vastavalt: viis naist ja üks mees. Kohvi rüübades ja saiakest näksides arutatakse läbi kõik nädalasündmused, mõned kohvikud ja seda, kes on vahepeal ära surnud. Jah, igaühel omad jutud. Aga mina kõrvalistujana sain just teada, et keegi olla Roomas paljaks varastatud, et Sõõrikukohvikus (kuhu ma täna ise pika saba tõttu sisse ei mahtunud) haiseb hirmsasti rasva järele, mistõttu raamatukogu kohvik parem ongi, ja et kuidas kellegi (selltskonnas mitteoleva) tütre / poja käsi käib.

Esimene lumi

Esimene lumi sel sügisel. Jah, olen kuulnud küll, et kusagil on ennegi sadanud, aga mina pole näinud. Minu jaoks on see esimene lumi, mis kergete helvestena mu väikesele katuseaknale langevad, siis sulavad ja aeglase joana allapoole valguvad.... nagu hetked me elus, mis tulevad, peatuvad hetkeks ja kaovad siis kuhugi, jättes end mälestustesse, mis meenuvad siis, kui midagi sarnast märkad.... Nüüd ma mäletan eelmise talve lund ja see polnudki nii kaua aega tagasi.

hmm

Mõtlesin, et oleks tore panna siia üles ka varasemaid ülestähendusi, aga tahaks ka siis selle kuupäeva vastavaks panna, kui need kirjutatud sai. Kas keegi hea inimene teab, kuidas postitada vanu asju nii, et need ka kõige varastemaks postitusteks saaksid? Või saaks need kuidagi teistmoodi üles linkida?

Laululine pühapäev

Täna ärkasin hilja - kelli keerati. Võtsin kohe selle endale uneplaani sisse ja nii saigi 10 tundi täis ja nii hea oli. Eelnev valvetöö raskus kadus kontidest unustustehõlma ja kätte jõudiski pühapäev. Isekeskis mõtlesin, et paha ju, et pean seda siin Tallinnas veetma, Tartu hõng kuidagi ikka kodusem, aga mis siis ikka, vahel kõike ei saa. Läbides mõtteis suure rea võimalusi, kus pühapäevale pühapäeva maiku juurde saada ja otsustasin siis vana osaliselt sissekäidud raja kasuks - Valguse teele. Enamusel on kerge - on üks kodu, üks küla ja üks kirik.... Minul aga pole ei püsivat kodu, püsivat küla ega kirikutki. Eks see ole iseloomuviga, arvan ma.
Jõudnud suure jooksuga ühe bussi pealt teisele, pidin ma Viru keskuse all pensionäride jalge alla tallatud saama, sest sellist koha pärast trügimist näeb ainult 34A bussipeatuses. Aga ma ei pannud seda neile pahaks, oli ju ikka pühapäev.

Nojasiis jõudsin kirikusse, õigemini osalise klaasist laega valgesse saali, kus enamus inimesi oli juba oma koha leidnud ja minagi sain endale sobiva tagumisse nurka. Siis sai pühapäev hääled sisse. Ülistust tegi ooperilaulja Helen Lokuta, ja kuigi mu meelest enamasti ooperihääled gospeliga kokku ei sobi, oli seekordne midagi erilist. Stiililt oli see midagi lounge ja jazz'i vahepealset, mis vahel kui laine muutus nii võimsaks ja kuidagi kosmiliseks, et selle peale oleks võinud ka lagi tõusta. Olin päris üllatunud teada saades, et laulude autoriks oli keegi sealtsamast kogudusest.

Kõhule meeldivama osa veetsin ka kursaõe seltsis Top'i restoranis praegusi töiseid ja vanu häid aegu meenutades 80-ndate muusika saatel... oli ka kuidagi hubane...läbi akna purjekaid ja nende taga veel Pirita kloostri varemeid silmitsedes. Mulle meenus mu hommikune unenägu - olin justkui kusagil lõunas ühes kloostris, kus elasid viis nunna. Millegipärast olin neil külas ja silmitsesin ühe fotoalbumit, kui ta veel noortüdruk oli ja nunnaks sai... Täitsa huvitav oli unenäos kellegi võõra fotoalbumit vaadata:)

Ja õhtu. Ei saanud kuidagi vastu kiusatusele ka veidike shopata. "Naine, nõrkus on su nimi"...ja nii see ongi. Veidike südametunnistuse piineldes kobisin siis oma kolaga trolli peale. Istusin üksi. Tavaliselt minu kõrvale nii kergesti ei istuta, olen vist veidike eemaletõukav...muig. Toppisin kuularid kõrva ja hakkasin raadiot kuulama. Vabaduse väljakul sisenes bussi üks rõõmus keskealistest venelaste kamp. Ei saanudki aru, kas nad olid vindised või lihtsalt ülemeelikud, aga korraga lõi see seltskond suure laulu lahti. Üks mees laulis eriti kõvast " sole miot" ja nii ilusti, et kuidagi kahtlaselt mitte tavainimese pärane tundus. Teismelised tüdrukud itsitasid pihku ja reserveeritumadki vanadaamid muigasid. Siis tuli bussi üks vana vana suurte prillidega mees. Istus mu kõrvale ja ilma suurema sissejuhatuseta ütles: "See mees on Estoniast, laulja, käisime koos palverännakul." "Ohoh, kuskohas siis? " küsisin, meenutades enda äsjast palverännakut. "Poolas. Kas te võtaksite sellise endale meheks?" Olin nõutu sellise küsimuse peale ja muigasin. "Ei tea midagi," vastasin, samas mõeldes, et oleks ju tore küll, kui keegi nii ilusasti õhtuti laulaks, kui et ainult sedasama laulu ei laulaks. Vahepeal oli ooperilaulja oma pala lõpetanud ja pälvis trollitäie rahva suht tormilise aplausi. Siis alustas ta järgmist. "Ma ise laulan ka, " tunnistas vanamees järgmiseks. "Kuskohas siis? " "Rootsi Mihkli kiriku kooris. Ja teie, kas te laulate?" " Jaa, vastasin, teeme natuke vanamuusikat Tartus" Ja siis tuligi minu peatus, kuidagi ootamatult kiiresti. Tavaliselt ma nülin seda Tallinna transpordiliiklust ja mõtlen tihti kibedusega, et peaks ikka sõiduki muretsema, ent selliseid helgeid hetki samas mujalt ei saa. Kõndisin oma väikesesse kodunurgakesse sole miot ümisedes.

Lõiguke Prantsuse rajast Santiagosse

Pildimeenutused sellest valusast, ilusast ja tagantjärele oi kui kallist ajast :)

Kas see ka kunagi lõpeb?

Õpin eksamiks - sellesamuseks viimaseks, mis peaks must kellegi tegema, kellena end ühiskonna hallikirjulises massis piiritleda. Pärast aastaid õppimist on selline tunne, pigem tasane teadmine, et ei jää ka see viimaseks, sest ratas käib ikka edasi ja edasi, ning sellest kinniklammerdumine nõuab järjest rohkem ja rohkem, kuni jõuan kõdukihti, mis iseenesest maha pudeneb, nagu kõik eelmisedki...
Ja miski pole siin ilmas hapram kui välisest energiast sõltuv inimene....