Hea on olla teel koju, see on selline magus tunne. Mida lühem see on, seda magusam.... kui liiga pikaks läheb, siis see magusus nagu lahjeneb, aga ikkagi on tore.
Täna teel olles panin tähele kolme asja.
Esiteks - piletit on toredam osta kassast kui automaadist, sest kassatädi naeratab ja annab jõulukommi ka.
Teiseks, kui bussiootamine igav tundub ja selle asemel hoopis jala sadamasse tõtata, siis vöib näha tänavail ikka rohkem kui bussis - täna nägin ühte musta tõugu meest, kes kahe puu vahele tõmmatud nööri mööda köndis ja samal ajal rahvale lehvitas ja hyvää joulua soovis.
Kolmandaks, soomlastele meeldib järjekorras seista. Panin seda juba bussipeatuses tähele, kus kõik rivvi võtsid. Õige kummaline tundus see ka sadamas, kus looklev 4-6kordne saba laevalepääsu augu ees seisis, selline looklev, et vahel oli tükk maad tühja maad. No ma vötsin siis ka sappa, kusagile keskele, ise möeldes, et see itaalia moodi mulle iseloomu tõttu sobiks rohkem. Siis aga tuli keegi kamp, kes selle idüllilise saba ära rikkus ja täitis vaba ruumi, mis uksele oluliselt lähem oli. Mul olid klapid peas, mistõttu ma ei eristanud, kas tegemist on eestlastega, aga kuna see lahendus mu loomusele lähedasem tundus, astusin rahurikkujate sekka, otse ukseaugu juurde. Seepärast istungi nüüd praegu üsna mugavalt akna all ja täitsa enesega rahul. Kolm pool tundi veel ja siis .... ma tean, et Sa mind ootad, mu Eesti! :)
reede, 17. detsember 2010
pühapäev, 12. detsember 2010
Hea, et asjad ei kulge minu moodi ehk kannatlikkuse õppetund
Täna sain väikese kannatlikkuse õppetunni, mida salamahti olin juba ammu oodanud. Võibolla oli see ka selles mõttes hea, et mul pole juba ammu olnud midagi õpetlikku ega tarka siia kirjutada olnud, nüüd siis tuli. Ja ma jagaksin seda osalt praktilist, osalt vaimulikku kogemust sinuga, kes sa seda blogi lugema juhtud.
Eestlastele on vast liigagi selge, et viimaste päevade ilmad pole just liiklemiseks kõige meeldivamad ja nii valutasin ka mina vaikselt südant ja hellitasin hirme selle pärast, kuidas ma lennukiga Soome kohale saan. Hakkasin juba eelmisel õhtul Tallinna ja Riia lennuliiklust jälgima. Pidin Turku jõudma seekord Riia kaudu - see oli see üks õnnetu pilet, mis sai ette ostetud, kui kunagisel hääl ajal otse Tallinnast Turku sai, ja siis, lendude ärajäämise tõttu, mitu korda ümber vahetati. Mõnel tekib kindlasti hämming, et vat kus rikkur, käib lennukiga Soomes, temale siis teadmiseks, et lennukiga käies sai ikka päris mitmed tuhanded raha kokku hoitud... olid lihtsalt sellised ajad. Pean siia veel juurde mainima seda, et suht pikka aega olin Air Balticu väike fänn ja seda just hindade osas. Viimasel ajal on see meeldivus aga teatud sündmuste ja ajakirjanduse tõttu oluliselt ... peaaegu olematuks...kahanenud.
Nagu korralik kodanik ikka, vedisin end peaaegu kaks tundi varem lennujaama (st lasin ühel teisel hääl inimesel ära visata). Tegin läbi kõik vajalikud protseduurid. Check in-is ütles üks vormis meesterahvas, et tõenäoliselt lend hilineb, sest lennuk pole veel Riiastki väljunud, aga mul probleeme vast olema ei saa, sest ümberistumiseks on mitu tundi aega. Selle sõna pääle jäin siis ootama. Mugisin kohvikus võileiba ja vaatasin aknast välja, kuidas katuselt ikka rohkem ja rohkem lund tuiskama hakkas ning taamal eristatav sõidutee valgesse meediumisse mattus. Aega oli ja ma jätkasin varasema tegevusega - otsisin välja läpaka ja hakkasin lennuliiklust jälgima. Riias oli Tallinna lennule "last call", st tõenäoliselt kohe kohe läheb see lendu ja jõuab siia ja mina pärast sinna.... Sisemuses oli kuidagi rahulik. Vaatasin läbi valge teralise udu, kuidas aeg-ajalt mõni lennuk maandus, veenmaks mind, et mõnes olukorras pole vist nähtavus väga oluline lennukitele... keegi neist põõsasse ei sõitnud. Aega läks ja Riia lennujaama lehel ikka "last call". Hakkasin vaikselt pablama, nii inimlikult, et kui see nüüd ikka nii palju hiljaks jääb, siis võib ka tõenäosus teisest lennust maha jääda, kasvada. Siis aga käis bim bim ja hüüti kõva häälega minu nime... olin nimelt id-kaardi kuhugi unustanud ja aus leidja tahtis seda mulle tagastada (tunnike ennem unustasin pangakaardi terminali, mis mulle ka järele toodi :)). Vestlesin siis onuga, kes istus transfer check in-i laua taga, et ei tea, kas see lennuk ikka tuleb või ei tule...et äkki peaks hoopis laevaga minema ja siis tunduski juba lennuk väga kahtlane ja laev reaalsem ja ohutum ka ilmaolusid silmas pidada. Onu soovitas mul lennu katkestamise korral Air Baltiku kioskist läbi käia. Istusin siis kähku toolile ja püüdsin laevale piletit broneerida. Kõik õnnestus kuni hetkeni, mil pidin ostu kinnitama ja siis teatas webileht, et "no server found. " "Sh...", peaaegu kirusin ja siis kõlas jälle bim bom, et lend on lennuki tehnilistel põhjustel tühistatud. Püüdsin veel laevapiletiga tegeleda, aga äkkitselt läks nett nii aeglaseks ja mulle tundus, et tuleb kiirustada lennujaamast ära. Jooksin siis saabunud lendude värava kaudu välja ja Air Baltiku kassa juurde, ise õhku ahmides. Sinna jõudes oli seal juba väike rivi õnnetuid reisijaid, kes püüdsid oma pileteid ümber vahetada. Ma muidugi trügisin ette, sest mul oli kiire, sest varsti pidi minema laev ja ka see võis täis olla. Üks onu järjekorrast protestis ja kuna tädi leti taga mu näost välja ei lugenud, et ma lihtsalt piletit tahtsin tühistada, pidin ma järjekorda võtma. Et asi veel pingelisemaks ajada, püüdsin samal ajal Tallinkist teada saada, palju neil poole kuuesele laevale pileteid alles on. Umbes kümmekond, vastati, ja ette broneerida enam ei saanud. Puhkisin siis veidi mõeldes, et miks ma küll sellist paanikas hüsteerikut mängin... läheb, nagu läheb. Üks osa minus sügaval arvaski nii, teine püüdis jälle midagi kiiresti korda saata, et plaan üle lahe jõuda kindlasti õhtuks teoks saaks. Üks lainja lokiga sakslane mu ees, kes üsna hästi eesti keelt rääkis, vahetas oma piletid tasaselt Finnairi lendudele ümber. Muigasin oma naeruväärt paanitsemise üle ja mõtlesin, et vahel tuleks ikka sisetundele toetuda, mis algselt ütles, et kõik läheb hästi. Küsisin sama ja saingi.
Tegin ühe abivalmis onu abiga ära uuesti check in-i, läbisin uuesti turvakontrolli, kus üks tädi mu (ilmselt sinna unustatud id kaardi tõttu) ära tundis ja ka läbikobaja vabandusega, et mis teha, mu keha pealt ohtlikud esemed välistas.
Algas uus ootamine. Tuiskav lumi ei häirinud enam... küllap usaldan Finnairi rohkem.
Kui õigel ajal lennukisse lasti, vajusin pehmesse nahktooli, ja ehkki ma lumeterade tõttu isegi lennuki tiiba ei näinud, sujus lend palju paremini, kui ma selliste olude tõttu oodanud oleks. Ja fakt, et ma seda kõike nüüd teile jutustan, näitab ka seda, et ma lõpuks tervelt ja hästi kohale olen jõudnud.
Muide, Soomes on neli korda vähem lund ja palju külmem. Ma kipun juba arvama, et millegipärast tahetakse selle lumeuputuse tõttu eestlasi kuidagi proovile panna.... sest see tundub lihtsalt uskumatu, et 80 km põhjapool on hoopis teised olud - vähem lund ja 10 kraadi võrra rohkem külma.
Niisiis sai mulle taas selgeks üks väike õppetund: küll on hea, et mu oma kavatsused vahel korda ei lähe.... sest tulemas olev võimalus on palju parem. Ehk - kui asjaolud sõltuvad minust, siis kukub kõik välja nagu ikka. Kui ma ise aga midagi parata ei saa, siis läheb paremini. Tuleks end meelega nii mõneski asjas tagasi hoida, et asju mitte ära rikkuda, ja paratamatuses Jumalat usaldada ning kannatlik olla....
Eestlastele on vast liigagi selge, et viimaste päevade ilmad pole just liiklemiseks kõige meeldivamad ja nii valutasin ka mina vaikselt südant ja hellitasin hirme selle pärast, kuidas ma lennukiga Soome kohale saan. Hakkasin juba eelmisel õhtul Tallinna ja Riia lennuliiklust jälgima. Pidin Turku jõudma seekord Riia kaudu - see oli see üks õnnetu pilet, mis sai ette ostetud, kui kunagisel hääl ajal otse Tallinnast Turku sai, ja siis, lendude ärajäämise tõttu, mitu korda ümber vahetati. Mõnel tekib kindlasti hämming, et vat kus rikkur, käib lennukiga Soomes, temale siis teadmiseks, et lennukiga käies sai ikka päris mitmed tuhanded raha kokku hoitud... olid lihtsalt sellised ajad. Pean siia veel juurde mainima seda, et suht pikka aega olin Air Balticu väike fänn ja seda just hindade osas. Viimasel ajal on see meeldivus aga teatud sündmuste ja ajakirjanduse tõttu oluliselt ... peaaegu olematuks...kahanenud.
Nagu korralik kodanik ikka, vedisin end peaaegu kaks tundi varem lennujaama (st lasin ühel teisel hääl inimesel ära visata). Tegin läbi kõik vajalikud protseduurid. Check in-is ütles üks vormis meesterahvas, et tõenäoliselt lend hilineb, sest lennuk pole veel Riiastki väljunud, aga mul probleeme vast olema ei saa, sest ümberistumiseks on mitu tundi aega. Selle sõna pääle jäin siis ootama. Mugisin kohvikus võileiba ja vaatasin aknast välja, kuidas katuselt ikka rohkem ja rohkem lund tuiskama hakkas ning taamal eristatav sõidutee valgesse meediumisse mattus. Aega oli ja ma jätkasin varasema tegevusega - otsisin välja läpaka ja hakkasin lennuliiklust jälgima. Riias oli Tallinna lennule "last call", st tõenäoliselt kohe kohe läheb see lendu ja jõuab siia ja mina pärast sinna.... Sisemuses oli kuidagi rahulik. Vaatasin läbi valge teralise udu, kuidas aeg-ajalt mõni lennuk maandus, veenmaks mind, et mõnes olukorras pole vist nähtavus väga oluline lennukitele... keegi neist põõsasse ei sõitnud. Aega läks ja Riia lennujaama lehel ikka "last call". Hakkasin vaikselt pablama, nii inimlikult, et kui see nüüd ikka nii palju hiljaks jääb, siis võib ka tõenäosus teisest lennust maha jääda, kasvada. Siis aga käis bim bim ja hüüti kõva häälega minu nime... olin nimelt id-kaardi kuhugi unustanud ja aus leidja tahtis seda mulle tagastada (tunnike ennem unustasin pangakaardi terminali, mis mulle ka järele toodi :)). Vestlesin siis onuga, kes istus transfer check in-i laua taga, et ei tea, kas see lennuk ikka tuleb või ei tule...et äkki peaks hoopis laevaga minema ja siis tunduski juba lennuk väga kahtlane ja laev reaalsem ja ohutum ka ilmaolusid silmas pidada. Onu soovitas mul lennu katkestamise korral Air Baltiku kioskist läbi käia. Istusin siis kähku toolile ja püüdsin laevale piletit broneerida. Kõik õnnestus kuni hetkeni, mil pidin ostu kinnitama ja siis teatas webileht, et "no server found. " "Sh...", peaaegu kirusin ja siis kõlas jälle bim bom, et lend on lennuki tehnilistel põhjustel tühistatud. Püüdsin veel laevapiletiga tegeleda, aga äkkitselt läks nett nii aeglaseks ja mulle tundus, et tuleb kiirustada lennujaamast ära. Jooksin siis saabunud lendude värava kaudu välja ja Air Baltiku kassa juurde, ise õhku ahmides. Sinna jõudes oli seal juba väike rivi õnnetuid reisijaid, kes püüdsid oma pileteid ümber vahetada. Ma muidugi trügisin ette, sest mul oli kiire, sest varsti pidi minema laev ja ka see võis täis olla. Üks onu järjekorrast protestis ja kuna tädi leti taga mu näost välja ei lugenud, et ma lihtsalt piletit tahtsin tühistada, pidin ma järjekorda võtma. Et asi veel pingelisemaks ajada, püüdsin samal ajal Tallinkist teada saada, palju neil poole kuuesele laevale pileteid alles on. Umbes kümmekond, vastati, ja ette broneerida enam ei saanud. Puhkisin siis veidi mõeldes, et miks ma küll sellist paanikas hüsteerikut mängin... läheb, nagu läheb. Üks osa minus sügaval arvaski nii, teine püüdis jälle midagi kiiresti korda saata, et plaan üle lahe jõuda kindlasti õhtuks teoks saaks. Üks lainja lokiga sakslane mu ees, kes üsna hästi eesti keelt rääkis, vahetas oma piletid tasaselt Finnairi lendudele ümber. Muigasin oma naeruväärt paanitsemise üle ja mõtlesin, et vahel tuleks ikka sisetundele toetuda, mis algselt ütles, et kõik läheb hästi. Küsisin sama ja saingi.
Tegin ühe abivalmis onu abiga ära uuesti check in-i, läbisin uuesti turvakontrolli, kus üks tädi mu (ilmselt sinna unustatud id kaardi tõttu) ära tundis ja ka läbikobaja vabandusega, et mis teha, mu keha pealt ohtlikud esemed välistas.
Algas uus ootamine. Tuiskav lumi ei häirinud enam... küllap usaldan Finnairi rohkem.
Kui õigel ajal lennukisse lasti, vajusin pehmesse nahktooli, ja ehkki ma lumeterade tõttu isegi lennuki tiiba ei näinud, sujus lend palju paremini, kui ma selliste olude tõttu oodanud oleks. Ja fakt, et ma seda kõike nüüd teile jutustan, näitab ka seda, et ma lõpuks tervelt ja hästi kohale olen jõudnud.
Muide, Soomes on neli korda vähem lund ja palju külmem. Ma kipun juba arvama, et millegipärast tahetakse selle lumeuputuse tõttu eestlasi kuidagi proovile panna.... sest see tundub lihtsalt uskumatu, et 80 km põhjapool on hoopis teised olud - vähem lund ja 10 kraadi võrra rohkem külma.
Niisiis sai mulle taas selgeks üks väike õppetund: küll on hea, et mu oma kavatsused vahel korda ei lähe.... sest tulemas olev võimalus on palju parem. Ehk - kui asjaolud sõltuvad minust, siis kukub kõik välja nagu ikka. Kui ma ise aga midagi parata ei saa, siis läheb paremini. Tuleks end meelega nii mõneski asjas tagasi hoida, et asju mitte ära rikkuda, ja paratamatuses Jumalat usaldada ning kannatlik olla....
reede, 10. detsember 2010
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
