Aitäh

Ühe väga toreda video eest.

Teras

Kord kuulsin Tallinna tänaval üht väga põnevat instrumenti, mida enne polnud kõrv kuulnud - hang drum. Pidavat selline pill olema, mida kusagilt saada pole.... Keegi isegi kirjutas, et taoline trumm leiab ise endale omaniku, mitte vastupidi. See muusika kõlab aga kuidagi... lõpmatult.

Eh, Youtube

Vat, siis mida kõike u-tuubist leida võib:)

Jee!

Nii nagu Maarja ja Holger käskisid Saksa laulule pöialt hoida, nõnda ma sõnakuulelikult hoidsingi. No natuke ikka sellepärast ka, et Lena vanaisa Eestis sündinud on.... ikka ju peaaegu nagu eestlane. Näedsasiis, võitiski ära :)

Käisin kontserdil

Polnud ammu sedamoodi heal kontserdil käinud - Gotan project.
Kuidas seda kirjeldada?
Nagu tango - hoogne, haarav, flirtiv, intiimne, meeleheitlik, iseteadev, rahutu ja kohati veidi rõhuv. Miski on tangorütmides mind alati köitnud, kunagi olin isegi tublisti sisse võetud Astor Piazzolla muusikast - paistab, et vana arm ei roosteta. Kahju ainult, et tantsida ei oska.... Äkki siis tunnetaks veel rohkem...

Suur Reede

Et lugemine mõnusam tunduks, siis siit saab kõrvale veidi helgemeeleolulist muusikat.

Suur Reede on päev, mil mälestatakse Kristuse kannatusi ja surma. Ajal, mil muu maailm kirjusid munasid meisterdab, mõtiskleb teine seltskond surma ja lunastuse üle.
Ka mina mõtisklen... püüan tunnetada ja aru saada, mida see mulle tähendab....lunastus Kristuses. Mõned aastad tagasi käisin kinos tookord kuuma linateost "Kristuse Kannatus" vaatamas. Räige ja valus oli. Kuigi silma tekkinud pisarad tekitasid tookord puhastava-kergendava emotsiooni, ei suuda ma seda filmi tänaseni uuesti vaadata. Aga igal aastal kevade saabudes mälestatakse ikka ja jälle sedasama sündmust.... Igal aastal paneb see mind kohmetuma, kuidas peaksin tundma...?
Leinata ma ei saa, ei tahagi, sest tean ju ammugi ette, et kannatuse ja surma helgem pool on ülestõusmine ja igavene elu. See oli Kristuse missioon, sellele paneb kristlik kogukond oma lootuse.... usub pattude andeksandmist, surnute ülestõusmist ja igavest elu.
Ka mina usun nii. Teistpidi ei saa. Teistpidi uskumine tundub vägivaldne - ei saa ju olla, et ühel hetkel ma lakkan olemast ja mind nagu poleks kunagi olnudki.... Inimesse on justkui istutatud see igaveseks olemise tunnetus. Ka materialism omamoodi annab selle tunnistust - elatakse täie väega, sest ei tunnetata kaduvust, elatakse nii nagu kestaks elu igavesti, nagu järgneks igale tänasele homne päev. Ja kuigi kõik teavad, et mõnele seda homset ei saabu, tundub see lõpp õõvastav, eemaletõukav paratamatus, millega leppida raske ja millele on parem mitte mõelda.
Kristlane tunnetab oma maist kaduvust ja panustab tulevasele, usub, et selle raja taga on ootamas midagi võrreldamatut, kirjeldamatut. Usub lõppematusse olemisse, usub tulevasse elusse koos armastava Jumalaga.
"Ja Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud." Ilm 21:4
Ja seda ta ka kuulutab. Selles on ülestõusmispühade mõte.

Folgiõhtu

Eile oli jälle üks tore õhtu... Selline õhtu, milliseid tahaks, et oleks rohkem, ent natuke kardaks nagu ka, et äkki tüdinen....
Ühesõnaga tõdesin jälle, et mulle meeldib rahvaste pärimuslik muusika ja selle nüüdisaegsed variatsioonid. Põnev maailm. Andunult nagu nooruke tudeng kuulasin käsi põsakil, kikivarvul, vastu seina nõjatudes neid toredaid viise, mida muusikud, moosekandid ja muud harrastajad omast parimast kuuldavale tõid... Oli nauditav. Mulle oli üllatuseks üks Eesti-Armeenia Atlase nimelilne bänd, kellest ma ennem miskit kuulnud ei olnud, ning mille kanooni kõla mu südame kiiremalt põksuma pani ja muud mõtted laiali hajutas...
See õhtu pani mind aga mõtlema ka teemale, mida ma ikka vahel oma peas ühe ja teise käärukese vahel veeretan... millist inimest tahaksin endale kaaslaseks? Ajaga tunnen ikka enam survet selle üle mõtisklemisel, ma pole ju enam 20. Nii mõnigi, kes endale õnnelikult paraja teise pooliku on leidnud, ikka räägib, kuidas ta ennem kõik tahtmised selgeks oli mõelnud ja siis täpselt või enam-vähem täpselt soovitu saigi. Kui teismeline olin, siis mõtlesin, et oleks hea, kui oleks pruunisilmne ja mustajuukseline. Aeg on seda soove natuke muutnud... Eile saalis tantsivaid lillelapsi vaadates selginesid mõned tahtmised taas - lisaks, et ta Jumalat armastab ja temaga neist asjust arutada saab, armastab ta ka pärimusmuusikat... veab mu vahel lava ette pooleks ööks tantsima (niikaua kui mu luud kondid vanadusest moondunud veel ei ole) ... laulab kuis oskab, aga mitte väga mööda... leiab raskustes helgema poole....keegi, kes on muretu, ent samas tõsistes asjades tõsine... keegi, kellega kõik ilm läbi konnata ja samas ka paigal õnnelik olla.
Nojah, võibolla ei peaks nii isiklikuks minema... ent samas, see ongi mu isiklik blogi...

xxx

Korterikaaslane tuli poest suure paastutoidumoonaga...
Viimane nädal.... viimane võimalus :)

Midagi ilusat

Midagi ilusat nii kõrvale kui silmale.... natuke hingele ka.

Aitäh,

Aitäh, Liis sulle selle hää lingi eest!

Selle muusikaga tahaks minagi soovida blogilugejale ilusat advendiaega!

Nädala kokkuvõte

Ja jällegi on üks Turu nädal lõpule jõudmas ja ma mõtlesin, et oleks paslik mingi kokkuvõte teha. Muidu vahel on nii, et päevad on ära elatud ja lõppeks neist ikka mitte midagi ei mäleta. Tundub kuidagi kasutu või nii. Kuid ka oma kirjutisi lugedes, tekib mul vahel tunne, et kas ma tõesti olen seda või teist ütlenud, teinud või teda või toda kohanud. Ma võiks siinkohal endale lausa diagnoosi panna - habituaalne Alzheimer või dementsus.
Aga see selleks.
Tore nädal oli, tegus nädal. Sain palju loetud, vaadtatud ja selle kõige juures ka tööd tehtud, milleks tegelikult siin olen.
Tulin nüüd teist korda järjest pühapäeva hommikul Eestist tulema. See on tegelikult hea aeg, sest laev ei ole pungil täis ja on õhku hingata ja oma asjadega tegeleda. Nii tegelesingi nii laeval kui rongis lugemisega ja peaaegu sain raamatu ka läbi.
Muidugi kibelesin ka kirikusse, sest siin on üks mu kodukogudustest, mis mu omaks on võtnud ja mina neid ka. See rahvusvaheline seltskond on kirju - nii musti, kollaseid, pruune, valgeid.... kõike ja see vaheldub ka kiiresti, peaaegu iga kord on keegi uus nägu. Seagripi epideemia tõttu on hetkel käsitervitused "keelatud"ja see mõjub kuidagi kummaliselt... nagu polekski õigesti tere öelnud või rahu soovinud. Hakkasin mõtlema kohe, et iga kontakti osas annab selline ihuline puudutus nii palju juurde. Peaks nt hakkama hommikukohvilisi kätlemise või "pühade suudlustega" tervitama - huvitav, kuidas mõjuks? :) Igal juhul ühe suure laia naeratusega n....i kätt surusin küll, see läks kohe kuidagi nii.
Esmaspäeva tegi eriliseks see, et sain siis lõpuks selle kurikuulsa seagripi vaktsiini sutsu, mille järelmõjude all kergelt kannatan siiani. Üks kannatuse pool oli selline psüühiline, mis vallandus selle artikli lugemisel, millest eelpool juttu oli, teine selline füüsiline - nagu õlavars paistes ja valus, palavik (tunde järgi) ja selline hajeviloleks, mis tegelikult siiani kestab. No oli ikka kange vaktsiin küll. Mis ma siis ütlen, kas soovitaksin teile seda või mitte? Kuna infot on nii ja naasugust, siis peab vast igaüks ise oma kõhutunde järgi otsustama. Mulle hetkel jääb siinpool kallast selline tunne, et Eestis püütakse seda nakkust kuidagi ohutumalt näidata, kui see on - ei tea, kas see tuleb sellest, et vaktsiini kogus on väike ja seetõttu hoitakse inimesi paanikasse sattumast, või ongi nii, et lihtsalt "ei tasu ära". Siinpoolsetest andmetest olen kuulnud, et 19 in on Helsingis seetõttu intensiivravis jne jne. Samas olla surnud ka üks laps, keda nädala eest oldi vaktsineeritud - kas on siis sellest kasu? Ei tea, küsimusi on palju ja päris tõelisi vastuseid ei tea keegi, ehk aeg näitab. Ja kõigele sellele "tantsule aurukatla ümber" vaatamata, tunnen sisemas rahu, et see tehtud sai.
Teine tore asi, mille üle ka ise suurt rõõmu tunnen, on KIVA - sellest on kaks sõna pikemalt juttu paar postitust tagasi. Võtsin siis kätte ja laenasin kolmele ettevõttealgatusele erinevas maailma paigus 25 dollarit. Tegelt oli see väga lõbus tegemine ja ma lausa püüdsin end tagasi hoida, et mitte oma krediitkaartiga väga hoogu minna. Tahtsin näha, kuidas see töötab, ja nägin rohkematki. Tundub, et väga paljud inimesed on asjaga hoos, sest need piskud, mis erinevates maailmanurkades kokku pandi, kasvasid väga kiiresti suureks, niiet paari päevaga olid suhteliselt suured laenusummad käes olemas kellegi poe, töökoja, karjakasvatuse algatamiseks, turgutamiseks. Jessica Jackley - ühe KIVA asutaja sõnul makstakse laenud 98% juhul tagasi. Ka seda tahaks näha, kuigi mul isiklikult pole kahju, kui ka see saamata jääb.
Õhtuti püüdsin end distsiplineerida sellega, et vaatasin igal õhtul läbi ühe eelmisel aastal GLS-s esitatud ettekande. Võimas oli! Tundub nagu oleks teise konverentsi eelmisel nädalavahetusel olnule otsa saanud. Suuri juhte, tuntud ja väga kõrgeid tegelasi, kes seal osalesid, oli palju, ent kõige liigutavamad lood, nagu mulle tundub, tulevad ikka nendelt, kes väga Kristuse keskselt oma suure südamega ühiskonna jaoks püüavad ära teha. Väga muljetavaldav oli Gary Haugen, kes oma tööga arengumaades paljusi on sõna otseses mõttes orjusest on vabastanud ning võitleb ebaõigluse vastu; muidugi Billy Hybels, kes lihtsalt tundub erakordne olevat ja Wayne Cordeiro, kes soovitas kalendris kõigepealt paika panna puhkepäevad. Veel mainis ta, et väga oluline on varakult magama minemine, et hommikud pikemad oleksid - siin ma siis nüüd olen kl 00:45 :) Aga ma kohe kohe võtan selle suurepärase mehe soovitust kuulda ja poen teki alla.
Ja lõppeks käisin täna siinses kodugrupis. Teema oli raske: Mt 25:31-46 ja mõtteid selle üle palju. On ikka huvitav küll, kuidas inimesed mõnede asjade koha pealt erinevalt mõtlevad, aga samas on see rikastav ka. Sellega seoses pajatasin ka oma loo, kuidas ma viimasel palverännakul Prantsusmaal kahe vanema naisterahva eest sõna otseses mõttes põgenesin, kui nood liialt mu personaalsesse tsooni kippusid. Minu kummaline käitumine, mida ma tollal kuidagi suunata ei suutnud, pani mind siiani pead vangutama, aga Geoffrey, tark mees, tõi välja hoopis teise aspekti, millele ma kunagi mõelnud ei olenud: nende naiste hoiak minu suhtes oli pigem omandav kui armastusest lähtuv, mistõttu minu pagemine oli ainuõige panemaks ehk neidki mõtlema sellele, et nii ei saa teise inimese inimese suhtes käituda. Armastus ei suru end peale ega omanda kedagi. Tollal oli siis probleem selles, et üks daam näitas väga selgelt välja, et ta tahab mulle "ema" eest olla ja teine nõudis väga mu tähelepanu, mida ma ka andsin, ent muutus kadedaks, kui seda teistega jagasin. Kui nüüd hästi järele mõelda, olen ka ise selle koha peal palju eksinud - nii kerge on oma egot kellegile peale suruda või püüda kedagi "omandada", aga loodan, väga loodan, et nendest "elu õppetundidest" õpin ma isegi paremaks.
Aga nüüd tõesti on tulnud uneaeg.
Rõõmustan siin vaikselt, et homme saab koju, ja poen teki alla.

Sulle aga, hea lugeja, üks muusikapala! :)

Tormab

Üks päevake taas jõuab õhtusse. Olen olnud mõtetes, mõtetes, mõtetes kogu päeva aja. Üks muusik - Andrew White - värvis helidega veidi mu üksildust ja vaikust - Walk in Light, Traces of Silver

R.E.M

Klikkasin täna facebookis ringi - nagu ikka õhtuti, kui oleks aeg tegeleda tarkade ja suurte asjadega, mandun ikka suhtlusportaalidesse. Tuleb see uudishimust või tahtejõuetusest, millest iganes...
Seekord aga leidsin Merle "seinalt" vana tuttava laulupostituse ja siis meenus sellest samast laulust veel vanem versioon - kuldsetest aegadest, kui veel keskkoolis käisin.... Imelik, et muusikasse salvestuvad nii erinevad meeleolud ja hetked. R.E.M oli tol ajal üks mu lemmikutest. Kuulasin seda palju ka ülikooli algusaegadel, mil sain samuti teada, et R.E.M tähendab "Rapid Eye Movements" ehk siis unefaasi, mil arvatavasti unenägusid näeme. Nüüd uuesti kuulates, meenub üks soe villane kampsun ja külm talvepäev, mil otsustasin jõulupühade järgselt korraks kodunt jalga lasta. Laenasin vanaemalt sada krooni, võtsin paar kompsu ja sõitsin omapäi Tartu taha sugulastele külla. See nädal on veel siiani oma "erilise tundega" hästi meeles. Kartsin veidi koju tagasi minna, sest läksin ära ilma teatamata, luba küsimata. Süda värises sees, kui üle hangede talu poole sumpasin. Siiski pakk äsjavalminud pilte Tartutagustest ning soojad tervitused ja uudised mujalt päästsid mu suurematest probleemidest. See oli mu põikpäisuse esimene julgem samm.
Veel üks paljukuulatud laul samast ajast.

Kõrv kuuleb, mida teab

Täna kuulsin poes õige õrnalt üht kunagist tuttavat viisi. See oli muust mürast vaevu eristatav, ent kõrv kuulis selle ära. See viis juba siin blogis varasemalt väljatoodud mõttele, et selleks, et näha, eristada, on vaja eelnevat teadmist eristatava kohta, ning sama kehtib ka kuulamise ning ära kuulmise kohta. Miks siis mitte seda tähelepanekut laiendada ka muude valdkondade kohta nagu usk ja tunnetus, ning kasvõi maitse-või lõhnataju? Kui me ei näe, ei kuule, ei tunne, taju, usu... siis ei tähelda see veel, et seda objekti/subjekti ei eksisteeri, vaid, et meil puudub kokkupuude ning kogemus selle kohta, või puuduvad üleüldised teadmised antud asja suhtes. Elu ongi keeruline ning avastamisrõõmu palju.

Tormimeenutus.

Üks paremini meenutusi esile kutsuv meel on haistmismeel. Lõhnad toovad möödunuid aegu vaid hetkega meelde. Ja muusika... minu jaoks on sellesse salvestadud kogu minevik.
Äsja olnud torm tõi aga seekord mulle omakorda meelde muusikat, mida kunagi väga armastasin. See oli aastaid tagasi, kui ühel lumetormisel öösel sõitsin Tallinnast viimase bussiga Tartusse. Istusin päris ees ja jälgisin teed, mida vast paari meetri ulatuses näha oligi. Tihedad lumeräitsakad lendasid vastu esiakent. Buss sõitis väga aeglaselt. Hüpnotiseerunult vaatasin bussi akent ning kiiruga töötavaid kojamehi. Panin ühelt sõbralt saadud kasseti nüüdseks vanamoodsasse pleierisse ning korraga muutus kogu sõit omamoodi müstiliseks. Olin seda muusikat vaid korra elus kuulnud - üks õhtu varem. Lumetorm aga süvendas mu kiindumust sellesse ning see jäi püsima pikaks ajaks. Küllap meil on midagi ühist. Veel üks ja teine ja kolmas lugu samast meeleolust.

Äng

Pole väga haruldane see, et sügisõhtutel, kui vihm end vastu akent peksab ja tuul männilatvu räsib, mus mingi kummaline ängistus pead tõstab. Selline, mis ei lase rahulikult olla, vaid otsib oma väljundit. See ei ole tavaline kurbus, mida häädel hetkedel isegi oma sõbraks pean, vaid kui kriipiv tunne, mis sunnib oma juuri otsima, ja isegi kui need leian, ei pruugi neis olla lahendust.

Nii tänagi. Olen terve päeva olnud mingi kummalikse ängistuse lummuses, mida ühe ja teise raamatuga püüdsin vaigistada, ent asjatult. Otsides leevendust muusikast, leidsingi midagi ilusat, mida ka tahan sinuga, hää lugeja, jagada: üks lugu tuneeslasest muusikult Anouar Brahem'ilt.
Muidugi tekitab see teistsuguseid tundeid, mis omakorda panevad igatsema kaugete maade, uute avastuste ning seikluste järele... Ah, keeruline on see inimhing, saaks siis enda omastki aru.

juutuub

Vahel on tore end internetiavarustesse unustada. Millegipärast juhtub seda sagedamini siis, kui peaks millegi muuga tegelema, aga... mõni kodukootud leid ja mitteniikodukootud leiud 1 ja 2 ja 3 on täitsa kõrvuliigutavad :)

Kontratenor

Tavaliselt mulle kõrge healega laulvad mehed ei meeldi. Pole kontratenoritest kunagi aru saanud, ega ka sellest ajastust, mis selle moodi tõi. Aga see on küll üsna meeleolukas.... selline vihmane nagu meie talvgi.

Ootuste künnis

Vaimustumisega on nii, et iga järgmine peab ületama eelmist ja nõnda see künnis tõuseb ikka kõrgemale ja kõrgemale ja jätab enda järele suure pettumuste rodu, mis ootusteni ei küündi. Olen kuulanud suht palju kontserte ja vaadanud palju teatritükke, ent lõppeks jääb enamik suht ootuspäraseks või oodatust kesisemaks. Siiski on hea vahel leida midagi, mis sunnib aega unustama. Täna õhtul üllatas mind The Real Group , mis teeb teistel vokalistidel minu südame murdmise jällegi raskemaks. Paar toredat lugu ka YouTube'st: The Thingamabob , Gota ja Words. Viimase - niipalju, kui mul õigust pühendada on, aga loodan, et oma väikeses nurgas võin seda siiski teha, tahaksin ma pühendada Liinale, keda ma ootasin ka kontserdile, kes aga otsustas kõige õigema õigema kasuks. Loodan, et Sul tuleb ikka veel võimalus seda toredust kuulata.