Suur Reede

Et lugemine mõnusam tunduks, siis siit saab kõrvale veidi helgemeeleolulist muusikat.

Suur Reede on päev, mil mälestatakse Kristuse kannatusi ja surma. Ajal, mil muu maailm kirjusid munasid meisterdab, mõtiskleb teine seltskond surma ja lunastuse üle.
Ka mina mõtisklen... püüan tunnetada ja aru saada, mida see mulle tähendab....lunastus Kristuses. Mõned aastad tagasi käisin kinos tookord kuuma linateost "Kristuse Kannatus" vaatamas. Räige ja valus oli. Kuigi silma tekkinud pisarad tekitasid tookord puhastava-kergendava emotsiooni, ei suuda ma seda filmi tänaseni uuesti vaadata. Aga igal aastal kevade saabudes mälestatakse ikka ja jälle sedasama sündmust.... Igal aastal paneb see mind kohmetuma, kuidas peaksin tundma...?
Leinata ma ei saa, ei tahagi, sest tean ju ammugi ette, et kannatuse ja surma helgem pool on ülestõusmine ja igavene elu. See oli Kristuse missioon, sellele paneb kristlik kogukond oma lootuse.... usub pattude andeksandmist, surnute ülestõusmist ja igavest elu.
Ka mina usun nii. Teistpidi ei saa. Teistpidi uskumine tundub vägivaldne - ei saa ju olla, et ühel hetkel ma lakkan olemast ja mind nagu poleks kunagi olnudki.... Inimesse on justkui istutatud see igaveseks olemise tunnetus. Ka materialism omamoodi annab selle tunnistust - elatakse täie väega, sest ei tunnetata kaduvust, elatakse nii nagu kestaks elu igavesti, nagu järgneks igale tänasele homne päev. Ja kuigi kõik teavad, et mõnele seda homset ei saabu, tundub see lõpp õõvastav, eemaletõukav paratamatus, millega leppida raske ja millele on parem mitte mõelda.
Kristlane tunnetab oma maist kaduvust ja panustab tulevasele, usub, et selle raja taga on ootamas midagi võrreldamatut, kirjeldamatut. Usub lõppematusse olemisse, usub tulevasse elusse koos armastava Jumalaga.
"Ja Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud." Ilm 21:4
Ja seda ta ka kuulutab. Selles on ülestõusmispühade mõte.