Taas kord koduteel.

Hea on olla teel koju, see on selline magus tunne. Mida lühem see on, seda magusam.... kui liiga pikaks läheb, siis see magusus nagu lahjeneb, aga ikkagi on tore.
Täna teel olles panin tähele kolme asja.
Esiteks - piletit on toredam osta kassast kui automaadist, sest kassatädi naeratab ja annab jõulukommi ka.
Teiseks, kui bussiootamine igav tundub ja selle asemel hoopis jala sadamasse tõtata, siis vöib näha tänavail ikka rohkem kui bussis - täna nägin ühte musta tõugu meest, kes kahe puu vahele tõmmatud nööri mööda köndis ja samal ajal rahvale lehvitas ja hyvää joulua soovis.
Kolmandaks, soomlastele meeldib järjekorras seista. Panin seda juba bussipeatuses tähele, kus kõik rivvi võtsid. Õige kummaline tundus see ka sadamas, kus looklev 4-6kordne saba laevalepääsu augu ees seisis, selline looklev, et vahel oli tükk maad tühja maad. No ma vötsin siis ka sappa, kusagile keskele, ise möeldes, et see itaalia moodi mulle iseloomu tõttu sobiks rohkem. Siis aga tuli keegi kamp, kes selle idüllilise saba ära rikkus ja täitis vaba ruumi, mis uksele oluliselt lähem oli. Mul olid klapid peas, mistõttu ma ei eristanud, kas tegemist on eestlastega, aga kuna see lahendus mu loomusele lähedasem tundus, astusin rahurikkujate sekka, otse ukseaugu juurde. Seepärast istungi nüüd praegu üsna mugavalt akna all ja täitsa enesega rahul. Kolm pool tundi veel ja siis .... ma tean, et Sa mind ootad, mu Eesti! :)

Hea, et asjad ei kulge minu moodi ehk kannatlikkuse õppetund

Täna sain väikese kannatlikkuse õppetunni, mida salamahti olin juba ammu oodanud. Võibolla oli see ka selles mõttes hea, et mul pole juba ammu olnud midagi õpetlikku ega tarka siia kirjutada olnud, nüüd siis tuli. Ja ma jagaksin seda osalt praktilist, osalt vaimulikku kogemust sinuga, kes sa seda blogi lugema juhtud.
Eestlastele on vast liigagi selge, et viimaste päevade ilmad pole just liiklemiseks kõige meeldivamad ja nii valutasin ka mina vaikselt südant ja hellitasin hirme selle pärast, kuidas ma lennukiga Soome kohale saan. Hakkasin juba eelmisel õhtul Tallinna ja Riia lennuliiklust jälgima. Pidin Turku jõudma seekord Riia kaudu - see oli see üks õnnetu pilet, mis sai ette ostetud, kui kunagisel hääl ajal otse Tallinnast Turku sai, ja siis, lendude ärajäämise tõttu, mitu korda ümber vahetati. Mõnel tekib kindlasti hämming, et vat kus rikkur, käib lennukiga Soomes, temale siis teadmiseks, et lennukiga käies sai ikka päris mitmed tuhanded raha kokku hoitud... olid lihtsalt sellised ajad. Pean siia veel juurde mainima seda, et suht pikka aega olin Air Balticu väike fänn ja seda just hindade osas. Viimasel ajal on see meeldivus aga teatud sündmuste ja ajakirjanduse tõttu oluliselt ... peaaegu olematuks...kahanenud.
Nagu korralik kodanik ikka, vedisin end peaaegu kaks tundi varem lennujaama (st lasin ühel teisel hääl inimesel ära visata). Tegin läbi kõik vajalikud protseduurid. Check in-is ütles üks vormis meesterahvas, et tõenäoliselt lend hilineb, sest lennuk pole veel Riiastki väljunud, aga mul probleeme vast olema ei saa, sest ümberistumiseks on mitu tundi aega. Selle sõna pääle jäin siis ootama. Mugisin kohvikus võileiba ja vaatasin aknast välja, kuidas katuselt ikka rohkem ja rohkem lund tuiskama hakkas ning taamal eristatav sõidutee valgesse meediumisse mattus. Aega oli ja ma jätkasin varasema tegevusega - otsisin välja läpaka ja hakkasin lennuliiklust jälgima. Riias oli Tallinna lennule "last call", st tõenäoliselt kohe kohe läheb see lendu ja jõuab siia ja mina pärast sinna.... Sisemuses oli kuidagi rahulik. Vaatasin läbi valge teralise udu, kuidas aeg-ajalt mõni lennuk maandus, veenmaks mind, et mõnes olukorras pole vist nähtavus väga oluline lennukitele... keegi neist põõsasse ei sõitnud. Aega läks ja Riia lennujaama lehel ikka "last call". Hakkasin vaikselt pablama, nii inimlikult, et kui see nüüd ikka nii palju hiljaks jääb, siis võib ka tõenäosus teisest lennust maha jääda, kasvada. Siis aga käis bim bim ja hüüti kõva häälega minu nime... olin nimelt id-kaardi kuhugi unustanud ja aus leidja tahtis seda mulle tagastada (tunnike ennem unustasin pangakaardi terminali, mis mulle ka järele toodi :)). Vestlesin siis onuga, kes istus transfer check in-i laua taga, et ei tea, kas see lennuk ikka tuleb või ei tule...et äkki peaks hoopis laevaga minema ja siis tunduski juba lennuk väga kahtlane ja laev reaalsem ja ohutum ka ilmaolusid silmas pidada. Onu soovitas mul lennu katkestamise korral Air Baltiku kioskist läbi käia. Istusin siis kähku toolile ja püüdsin laevale piletit broneerida. Kõik õnnestus kuni hetkeni, mil pidin ostu kinnitama ja siis teatas webileht, et "no server found. " "Sh...", peaaegu kirusin ja siis kõlas jälle bim bom, et lend on lennuki tehnilistel põhjustel tühistatud. Püüdsin veel laevapiletiga tegeleda, aga äkkitselt läks nett nii aeglaseks ja mulle tundus, et tuleb kiirustada lennujaamast ära. Jooksin siis saabunud lendude värava kaudu välja ja Air Baltiku kassa juurde, ise õhku ahmides. Sinna jõudes oli seal juba väike rivi õnnetuid reisijaid, kes püüdsid oma pileteid ümber vahetada. Ma muidugi trügisin ette, sest mul oli kiire, sest varsti pidi minema laev ja ka see võis täis olla. Üks onu järjekorrast protestis ja kuna tädi leti taga mu näost välja ei lugenud, et ma lihtsalt piletit tahtsin tühistada, pidin ma järjekorda võtma. Et asi veel pingelisemaks ajada, püüdsin samal ajal Tallinkist teada saada, palju neil poole kuuesele laevale pileteid alles on. Umbes kümmekond, vastati, ja ette broneerida enam ei saanud. Puhkisin siis veidi mõeldes, et miks ma küll sellist paanikas hüsteerikut mängin... läheb, nagu läheb. Üks osa minus sügaval arvaski nii, teine püüdis jälle midagi kiiresti korda saata, et plaan üle lahe jõuda kindlasti õhtuks teoks saaks. Üks lainja lokiga sakslane mu ees, kes üsna hästi eesti keelt rääkis, vahetas oma piletid tasaselt Finnairi lendudele ümber. Muigasin oma naeruväärt paanitsemise üle ja mõtlesin, et vahel tuleks ikka sisetundele toetuda, mis algselt ütles, et kõik läheb hästi. Küsisin sama ja saingi.
Tegin ühe abivalmis onu abiga ära uuesti check in-i, läbisin uuesti turvakontrolli, kus üks tädi mu (ilmselt sinna unustatud id kaardi tõttu) ära tundis ja ka läbikobaja vabandusega, et mis teha, mu keha pealt ohtlikud esemed välistas.
Algas uus ootamine. Tuiskav lumi ei häirinud enam... küllap usaldan Finnairi rohkem.
Kui õigel ajal lennukisse lasti, vajusin pehmesse nahktooli, ja ehkki ma lumeterade tõttu isegi lennuki tiiba ei näinud, sujus lend palju paremini, kui ma selliste olude tõttu oodanud oleks. Ja fakt, et ma seda kõike nüüd teile jutustan, näitab ka seda, et ma lõpuks tervelt ja hästi kohale olen jõudnud.
Muide, Soomes on neli korda vähem lund ja palju külmem. Ma kipun juba arvama, et millegipärast tahetakse selle lumeuputuse tõttu eestlasi kuidagi proovile panna.... sest see tundub lihtsalt uskumatu, et 80 km põhjapool on hoopis teised olud - vähem lund ja 10 kraadi võrra rohkem külma.

Niisiis sai mulle taas selgeks üks väike õppetund: küll on hea, et mu oma kavatsused vahel korda ei lähe.... sest tulemas olev võimalus on palju parem. Ehk - kui asjaolud sõltuvad minust, siis kukub kõik välja nagu ikka. Kui ma ise aga midagi parata ei saa, siis läheb paremini. Tuleks end meelega nii mõneski asjas tagasi hoida, et asju mitte ära rikkuda, ja paratamatuses Jumalat usaldada ning kannatlik olla....

Eh, Youtube

Vat, siis mida kõike u-tuubist leida võib:)

Mu väikene õeke

Mu väikene õeke on parasjagu hulluke. Kui ma suureks saan, tahan olla ühtjagu nagu tema :)

GLS 2010

Peaks paar sõna panema kirja ka GLS 2010 e global leadership summit'ist, mis kahtlemata on üks toredamaid konverentse aastas. See on mõeldud juhtidele - nii ärijuhtidele kui vaimse põllu juhtidele, aitamaks neil iseenese, äri, koguduse või mis iganes juhtimisolukorraga toime tulla. Seal on tipp-tasemel kõnepidajad - mis Eestis kahjuks ainult küll video vahendusel võimalik on - ja selle lõppedes on alati tunne, et tahaks veel ja veel. Ma ise pole küll juht, kuid olen õppinud seal palju enesejuhtimist, aga ka juhtide mõistmist...neil ei ole kerge. Mu väikene lemmik sel aastal oli Jack Welch, GE rajaja - noh, eks ta oli mõneti otseselt ka minu erialaga seotud. Soovitan soojalt seda igaühele. Järgmine võimalus on järgmise aasta novembris. Infot saab leida siit.
Mõned pildid Helari kahurist selle nädalavahetuse üritusest.

Paar mõtet veel Itaaliast

Ma vast väga pikalt ei lobisekski. Vaatan, et eelmised postitused on niigi pikad ja kes see ikka neid lugeda viitsib sellel infoküllastatud ajastul.
Järelsõnaks veel ütlen, et tore oli. Kuigi eelviimasel päeval kui üksi mööda linna ringi lonkisin, mõtlesin küll hetkeks, et oleks võinud see päevake kodus oma teki all lesida. Siiski oli Jordi Savalli kontsert otsekui kirss tordil. Nüüd on mu silmad vanameistri ära näinud.
Katsun siia veel üles laadida paar helisalvestist.
Pilte nii Bolognast, Firenzest kui Mantovast näeb siit.

otsimine

Otsimine on raske, eriti kui leidmises päris kindel ei ole. Olen minagi nyyd paar viimast tundi tegelenud otsimisega, tegelikult alustasin juba varem- hommikul internetis. Koht, mida otsin, on öhtune kontserdipaik. Pilet räägib yhte juttu, infotädid teist. Pileti peal on miski sala bologna, mida google otsingus siin rohkem kui viis on. Infotädid rääkisid aga midagi dominikaanlaste raamatukogust, mis kohe samanimelise platsi ääres pidi asuma, aga vöta näpust, ei. Tegin siis pooletunnise jalutuskäigu ymber kiriku ja muude sellega yhenduses olevate hoonete, leidsin yles isegi bologna tribunali ja paar muud politseihoonet, aga raamatukogu mitte. Löpuks tuli vastu hallipäine munk, kes itaaliakeelsena kölavas inglise keeles ytles, et kirik tehakse lahti kell kolm..no ma loodan, et sellest kirikust saab siis raamatukokku nimega sala bologna...aga päris kindel ei ole. Vast poole yheksaks leian öige koha yles. Asja helgem pool on see, et ma olen yldiselt väga halb turist, lugeda ei viitsi ega igast postist pilti teha ka mitte. Ajalugu on kyll huvitav, aga seda enam siis, kui keegi räägib. Nyyd, kus mul on reaalne probleem ja vaatamisväärsustega tutvumine on vältimatu, on asjal teine maik.
Aa, veel yks huvitav fakt. Bologna keskväljakul on pidev militaarne kontroll. EIle sain teada ka miks. Nimelt olla sealne toomkirik pideva terrorihirmu all, sest seal olla pilt vöi fresko, kus teatud tegelane, kellest taanlased karikatuure tegid ja sellega osa rahvastikku maruvihaseks ajasid, pörgus pölevat. Vaat siis. Pole ise jöudnud veel pilti vaatama, aga pyyan.

Käes on taas hommik I

mil Maieke tööle on läinud ja mina selles suures hämaras ruumis hommikutundi pean ja mõtteis kaalutlen, kas kirjutada midagi möödunud päevadest või mitte...ja kui jah, siis mida ja kuidas, et keegi seda ka lugeda viitsiks. Kirjutamine on päris raske töö ja kui töötegemiseks on sellist parajat vaimu vaja, siis kirjutamiseks veelgi enam. Kui asja enda jaoks nö mäletamiseks kirja panna, siis teeksin seda umbes nii:
- Reede (pärast seda, kui siia viimati kirjutasin) - Tutvusin Maie ühe korterikaaslasega, kes kena itaalia poiss on ja kes vist oma tüdrukuga (kellest Maiel aimugi pole) siia tuli. Pärast leidus tema ukse taga kastitäis lõngakerasid ja vardad - selge seos selle kahe fakti vahel puudub, aga oletada võib, et kui poiss palju tööl käib, siis oleks hea, et ka tüdrukul tegevust on, muidu.... aga see teooria ei pea selles mõttes vett, sest pärast seda pole seda tüdrukut näha olnud, aga lõngakerad on endiselt seal. Hommikust söin Maie näidatud tudengite pizzakohas, kus pizzalõik 1,5 euri maksab ja kaks korda sama suur on, kui meie selverites pakutakse - see olla aga ka üks väheseid Eestist odavamaid asju. Tõsi ta on, sest raha kulub siin tublisti, eriti on imestamapanevad rongipiletid, aga sellest räägin hiljem. Suundusin siis taas turismiinfosse - see on selline tore koht, kus on meeldiv olla, ning saanud sealt juurde veel paar linnaplaani, asusin neid sealsamas eesolevas kohvikus, kus ka esimesel päeval päikest nautisin, uurima. Ka nüüd paistis päike ja kohv oli nii hea, nii hea. Seni olin esikohale ikka hispaania kohvi pannud, kuid nüüd tundub konkurents päris tihe olevat ja ma ei teagi kellele kohvikeetmises esikohta anda. Kelneritädi tõi lahkelt mu küsimise peale juurde ka võiküpsiseid ja kui ma väikese ebaõigluse, mis tekkis asjaolus, et ta mulle enda kahjuks valesti raha tagasi andis, lahendasin, tõi ta mulle veel küpsiseid. Ja nii ma siis seal istusin ja mõtlesin, mida teha järgnevaks. Mingi kaardi peal oli märgitud paar linnamatka rada ja ma lõpuks valisin punase raja, mis viis esmalt ühe suure kiriku juurde. Kirik oligi suur ja punane, aga uks oli lukus, sest kätte oli jõudnud lõunatund. Kõndisin tagasi keskväljakule, aru pidades, et pole suurt mõtet siis üldse järgnevad kolm tundi turisti mängida, sest loogiliselt võttes on ka teised kirikud sel ajal kinni. Läksin Maie näidatud raamatupoodi. Ta eelmisel õhtul ütles mulle, et see on see koht, mida vaadates ta minu peale mõtleb. Otsustasin järele uurida, et kas see siis tõesti ka tõele vastab - ja tal oli õigus. Ma pole varem näinud toredamat raamatupoodi, kus raamatud ja makaronipakid ja kompotipotid sõbralikult üksteise kõrval riiulites on, lisaks veel seitset sada sorti maitseaineid ja kriminulle, teepakikesi ja klassikat ja selle kõige keskel ka käputäis laude, kus vilgas söömaelu käib. Vahepeal kasutas Maie juhust ja lasi töölt jalga ning haaras linnapealt kaasa veel kaks eestlast, kelle ta asjalikult samaks ajaks siia oli organiseerinud, kaasa. Istusime siis rõõmsatena raamatute ja potsikute vahele lauda ja lasime toidul hea maitsta.
(no ma mõtlen, et kui ma nii jätkan, ei jõua ma õhtukski valmis... st, mul tuli parem mõte, et jätan siin reede kesklõuna pooleli ja lähen linnapeale kohvi jooma ja oliivisaiakesi sööma)

Bologna 2

Käes on hommik. Maieke läks tööle ja mina saan tegeleda puhkuse kõige tähtsama osaga - puhkamisega ja mitte kiirustamisega. Niisiis on mul aega. On aega mõelda, kuhu ma tahan täna minna ja kas ma üldse tahan... tegelikult piisab ju ka ühest hubasest kohast, kus raamatut lihtsalt lugda ja tass-tassi järel kohvi lürpida. Alustada võiks juba kasvõi siitsamast - Maie kortermaja alumisel korrusel on juba esimene kõige lähem kohvik.
Tegin siis eile Bolognaga tutvust.... tänavate kaupa sammaskäike, tudengeid - mõnedel neist olid pärjad peas ja laulud suus. Siis sammaskäikude vahele on mahutatud külg-külje kõrvale ära ridamisi uhkeid poode. Ronisime nii sportimise mõttes ühe kõrge keskaegse torni otsa, mis veidi vähem viltu oli, kui ta kaaslane kümme meetrit eemal. Keskajal olevat olnud igal nooblil perel oma torn ja jõukust näitas torni pikkus. Paistab, et ajaga on linn vaesemaks jäänud, ses püsti on veel vaid üksikud. Aga edasi. Tänaval agiteerib puterdavas inglise keeles greenpeace'lane andma krediitkaardi numbrit, et võidelda nukleaarenergia vastu. Ühe Maria-nimelise kiriku altari kõrval asuvas ruumis on trobikond keskaegseid figuure, kes ahhetavaid nägusid tehes vaatavad alla ristilt maha võetud Jeesuse peale. Sealsamas kõrvaltänav on täis puuviljalette, singi - juustu - veinipoode ning peagi saabuvate jõulude puhul on üles riputatud esimesed jõulukaunistused. Mis mulle aga kõige enam rõõmu teeb, on see, et ma sain piletid Jordi Savalli kontserdile. Ja magu tundis rõõmu oma maotäie üle ehtsas Itaalia restoranis, kus ühel pool istusid prantslased ja teisel pool keegi aasialane, kellel õieti suur magu oli....
Eestis on kell 12. Mul hommikukohvi aeg nüüd.
Tervisi teile!

Bologna 1

Nii ma siis jöudsin Bolognasse, Maiele kylla. Söit läks nagu unenäos, uimane nagu ma olin - tööstressis ja pooleldi talveunes. Itaalia piloot tegi veidi pönevamat söitu ja alpid nägid päiksepaistes ka kenakesed välja. Pilvevaip, mis linna kohal höljus, hajus selleks ajaks laiali, kui airbussiga kesklinna jöudsin. Öiges kohas mahatulekuga ka polnd probleemi, sest soniga egiptlane, kelle inglise keel Itaalias olles kasinaks on kulunud, ytles mulle täpselt koha, kus maha tulla. Köndisin keskplatsil paar ringi ja potsatasin seejärel kiriku ette kohvikusse maha. Kelner töi yllatunud näoga väikse ekspresso ja ölu - seletasin, et esimene on selleks, et yles ärgata ja teine selleks, et mitte liiga kiiresti yles ärgata. Olut ei saa kiiresti juua...ma pole ka eriline öllesöber, aga see annab hea pöhjuse siin päikse käes pikemalt konutada, kuniks Maie töölt jalga lasta jöuab.
Köik on nii nagu lootsin.... Tuvid lendavad...yks oleks peaaegu auto alla jäänud; ees kirikuplatsil peavad inimesed yksteisele könet - natuke selle könenurga moodi vast, mis mul Inglismaal nägemata jäi - köneleja seisab väikese valge tabureti otsas ja kuulutab ymbritsejatele ilusas itaalia keeles oma mötteid; teise suure ja uhke maja ette, mille seinal suur kivist divus petronius protector et pater istub, on kogunenud kamp turiste, kes hoolega pilte teevad ja taevalael ujub laisalt paar hallikat pilve. Mul on palav, tömban saapalukud lahti ja ei kurda.
Jumal on hea ja elu ilus.

Kodugrupile

Pärast pikka õhtuvestlust, mis meil eile oli, ja mis oli väga huvitav (nagu enamus meie koosviibimisi on olnud), juhtusin (natuke küll sihilikult) hommikul kuulama taas T Kelleri loengut, mis natuke paari meie arutlusteemaga haakub.

Pealtkuulamine

Kohvikus on hea koolitööd teha, siin inimesed piiravad oma kohalolekuga mu mõtete hajalivajumist. Alati on olemas seejuures ka ohud, mis vaimutööd segada võivad - esiteks, eksimine interneti avarustesse, teiseks, kui keegi hakkab liiga lähedal liiga sellist juttu ajama, mis natuke on huvitavam kui tükk, mille kallal töötama peaksin. Antud juhul on teine. Üks välismaa ärimees räägib noorele käsipõsakil kuulavale blondile, kuidas keegi tibi ta paljaks oli teinud... Ja muidugi on püüab ta ebaõiglus kohtuga tasandada, aga ka mitte liiga palju, sest mingil määral peab ju armulikku suursugust jääma, nagu mulle tundub. Ja üleüldse on onu väga tähtis tegelane, sest tema seljataga on suured tähtsad kompaniid, mis otsapidi ka Eesti riigiga seotud on. Ja see kõik on avalikult vähemalt 3m kaugusele tema lauast kuulda - niiet avalik info.
Põnev on kohvikus käia.

Tim

Üks hea asi, mis mulle I-asja (ipodi või iphone) juures meeldib, on see, et sinna annab igasuguseid asju tõmmata - raamatuid, audioraamatuid, muusikat, loenguid, jutusaateid, õppematerjale... mis iganes. Minu viimase aja uusimaid trende on vaba kõndimisaja kasutamine kuulamiseks. Terve interneti avarused on täis põnevat, mis väikese meedia kaudu kõrvu jõuavad, tuleb ainult natuke otsida ja valida ja valida. Valisin siis hoolega ja leidsingi midagi head, mida tahaksin jagada - Tim Kelleri - keda mõned on vast GLS konverentsil kuulnud. Soovitan soojalt, kuumalt, tuliselt!
(ps, neid saab vist läbi iTunes'i kuulata)

Taas artikkel

Taas riputan selle artikli ka oma blogisse ülesse,
sest, sest ...see on lihtsalt hea.

Reklaam

Teen väikest reklaami, et kes on huvitatud Maie uskumatutest seiklustest Bologna linnas, siis seda saab lugeda SIIT

Tennis

Tennisest ei tea ma midagi, aga tundub, et see on hästi emotsionaalne mäng. Näen seda Liisi pealt, kes mu kõrval läpakast Kanepi mängu vaatab... samuti väga emotsionaalselt. Mina tegelen oma asjadega ja vaikselt kõrvalt piilun ka neid - selline ilus side mängija ja vaataja vahel. Mängust kostab ohkeid ja ahkeid ja Liisi reaktsioonide pealt saan täpselt aru kuidas mäng edeneb. Täitsa põnev on.
Väike paus ja siis keegi hüüab: "Time!" Liisi on tooli pealt maha kukkumas, plaksutab käsi ja vahel peidab pea nende vahele...
Eks siis vaatap, kuidas Kaial läheb.

Nonii

Nüüd on palju aega mööda läinud, mil pole kirjutanud. Olen tegelikult tahtnud, isegi paaril korral alustanud, aga sinnapaika need üritamised jäidki.
Katsun siiski midagi kirja panna, lühidalt ja piltides.

Üks suurimaid suve üritamisi oli Hiiu folk, kus me oma väikse bändiga püüdsime üht-teist korda saata. Tegelikult oli see meie esimene täispikk kontsert... ja hoolimata rohketest vigadest, mida ikka kergelt närvis harrastajatel ette tuleb, saime (minu üllatuseks) oma esitusele väga suure aplausi. See oli ikka omamoodi tore kogemus ja ma kõigest hingest loodan, et see ei jää viimaseks. Ma ei oska Jumalat ära tänada selle eest, et Ta mind vana- ja rahvamuusikaga kokku viis.

Siis juhtus üks teine tore asi, millest ma täielikult üle pole saanudki. Maieke tõi ühel õhtul koju pubekate Twilight-i filmi, millesse ma irooniliselt vaatama asudes lõpuks niivõrd sisse võetud sain, et sinna otsa need neli Videviku saaga raamatut kolme ja poole nädalaga läbi lugesin. Inglise keeles ja ipodiga. Minu sellist reaktsiooni oli mul endalgi päris põnev kõrvalt vaadata, et ma millegist niivõrd ennastunustavalt vaimustuda võin. See on tore tunne....kõik läheb nii kergelt ja uni ununeb sootuks... nagu armumine. Sellega seoses tekkis mul filosoofiline küsimus: kuidas sellist entusiasmi esile kutsuda asjalikema asjade tegemisel nagu nt tegemata koolitööd ja radioloogia... ja soome keel?!

Siis tuli olla kaks nädalat Soomes eksiilis. Aga seekord oli see tavalisest palju toredam, sest mõlemal nädalal käis mul keegi külas - esimesel mu vana hea kursaõde Rebeca oma perega ning teisel mu kallis Jumalast antud õeke Liisi, kogu oma headuses. Ja vahepeal - kuna odavad lennupiletid sain - käisin ka nädalavahetusel kodus oma keskkooliaegse klassijuhataja sünnipäeval, mis meil ikka iga-aastaseks traditsiooniks on (kuhu ma siiski harva jõuan).


Natuke kurvema sündmusena viis üks kuuma suve äikseline päev kaasa mu vanatädi Linda, kes läbi elu ikka rõõmus oli ja nüüd vanaduspäevade viletsusest koju jõudis. Usun, et tädi Linda läks taevasse. Matus oli ilus ja helge... ja mitte väga kurb.


Veel tooksin välja ühe mõnusa päeva "laiendatud perega" Pranglil. Toredad inimesed, tore saar. Korraks käis mul seal olles mõte peast läbi, et olen mina küll maad ja ilmad läbi rännanud teadmata, et nii lähedal ongi see väike paradiis. Sõitsime Kristiniga - kes ka üks Jumalaime on - väikese motikaga idüllilisel külateel, õhk kiile ja liblikaid täis. Teine õige kummaline mõte tekkis seal väikese mereäärse puust kiriku juures olles, sealset kadakatevahelist surnuaeda silmitsedes.... et küll oleks hea siia maetud saada. Vahel tulevad sellised kummalised mõtted, ärge pange pahaks :)

Ei saa mitte mainimata jätta ka neid oodatud pillimänguharjutushetki Sakussaares, Sirly ja Hansu kodus. Nende väike koguduskodu ja pere on elav näide täielkust harmooniast - nii seesmiselt kui väliselt. Parim inimlik eeskuju.


Ühesõnaga on suvi olnud tihedalt tegemisi täis, nii tööd, rändamist kui rõõmsakstegevaid hetki. Ja palju soojust, soojust, soojust..... päikselist ja inimlikku.... Ei mäletagi teist sellist....

Eh,

Jalgpalli finaal. Mina tõksin tööd teha, ei väga viitsigi vaadata, sest Maie juba vaatab ja mina kuulen ka, mis ta vaatab. Siis korraga muutuvad reporterite hääled tavalisest rohkem peenemaks ja kogu seda hääletõusurada kroonib Maie kriiksatus (mida muide vaid Maie oskab teha) ja siis ongi selge, et võitja on Hispaania, sest ma juba eelnevalt olin küsinud, kelle poolt ta on.
Et infojupile veidikenegi värvi anda, avan err-i ja vaatan pilti.... mis ütleb kõik jalgpallist.

Lauru ja Lisanna pulmad

Vahepeal sai käidud ka pulmas - väga toredad pulmad olid! Õnne veelkord Laurule ja Lisannale, kes nüüd kusagil mesilindude kombel nädalaid veedavad... päris täpselt ei teagi, kus.
Aga pilte minu visioonist näeb siit!. See on minu visioon ja tõsi ta on, et tuttavamad inimesed jäid rohkem ette :)
Ja ka paar hetke sealt!
(kuna ma kiiresti ei leidnud sobivat tasuta konverterit, siis on videod bänneriga. Sorry)








Ja ei saa mitte märkimata jätta, et see Bob Marley lugu on nii hea :)! Ja Mari laulis selle superhästi ära!

Vahe, pala ja pildid

Et ma nüüd vahepeal kirjutanud ei ole, ei tulene mitte sellest, et ma oleksin keset Euroopat kuidagi hukka saanud või muud halba oleks juhtunud nagu kirjutamisvõime kadu või muu taoline viga, vaid sellest, et olen vahepeal hästi tagasi kodumaale jõudnud ja suure kiirusega uute tegemiste juurde asunud. Teada ju on, et puhkus on väga kiire aeg ja mõte isegi ei jõua järele.

Kui nüüd see eelnev jutt, millest teil kindlasti juba oma kujupilt on tekkinud, nüüd pildiversiooni panna, siis see kõik on nähtav siin:
- 1 osa
- 2 osa
- 3 osa

Pilte on palju

7 päev

Le Vernay en Savoie - Le Verou
Järgmisel hommikul tuli vara ärgata,sest moosisai lubati serveerida kella seitsmest.Kui öhtul söögisaali pilgu heitsin,siis olid eelmise hommikusöögi nöud veel laual,hommikuks olid need siiski vahetatud.Raske oli reformnarist töusta ja igahommikune tsenaarium (natuke veel ja veel),mis töötab hästi kodus,töötab ka vöörsil ja uni on ikka seda magusam,mida varem töusta tuleb.Söök oli rikkalik-ohtralt saia,moosi,jogurdit ja kakaod."Sakslane" ja sveitslane arutlesid hommikulauas selle yle,kas kohvi ja piim koos on kasulikud vöi mitte.Austerlane arvas,et see on kahjulik ja see oli hea,sest suur osa soojaks tehtud piimast jäi meile,millest me röömuga kakaod tegime.Suurte silmadega onu pidi ise poole kaheksa paiku tunniks ajaks tööle minema-ta nimelt oli ka koolilaste bussijuht.Söögisaalis mängis makk keskaegsete palverännu lauludega ja öhkkond oli mystikat soosiv.Vaatasin,et seinal oli suur kaart palverännuteega Itaaliasse Assisi.Vöibolla oli see mees ise seda teed käinud.Assisi iseenesest on väga ilus ja armas koht ja pyha Fraciskuski on yks mu vaieldamatutest lemmikutest.Kes teab,ehk käin isegi kord neil radadel....Samas möistus ytleb,et peaks veidi pausi tegema ja töösse tösisemalt suhtuma...aga elu on niiiiii ilus./"Sakslane" ja sveitslane läksid varakult teele. Nende lahkumishetkel olin toast ära,kuid tydrukud mainisid,et "sakslane" olla naeratanud ja maininud,et me laisad oleme oma hilise teeleminekuga ja mulle tundub,et tal oli ses osas vägagi öigus,aga laiskusest ma ehk kirjutan hiljem./Oma pesu kuivamast ära tuues nägin triigitud pesuhunniku otsas magamas yhe körvaga kassi,kes end seal päris mönusalt tundis.Loomad on prantslaste kodus ja köögis loomuliku elu osaks,niiet ettevaatust allergikud!/Edasi läks pönevaks-leidsime Maria körvast puugi,kes kyll polnud end veel täis suutnud mugida,aga istus kindlalt körvalestal nagu puuk.Maiel oli selle tarvis aga oskusi kyllalt varuks ning kerge liigutusega keeras ta verejänulise elaja körvast välja ja pyydis seda wc-potti uputada.Puugid on aga tuntud ujujad,niiet tema alla uhumiseks läks rohkem kui yks paagitäit vett.Sellega aga seiklused ei piirdunud,sest tundus,et meie esisammuja ninas elas veel keegi...Nyyd paar päeva hiljem seda kirjutades tundub,et Mariaga on köik korras,ykski hull puugihaigus seni välja löönud ei ole.Veel enne,kui teele asusime,tuli suurte silmadega onu korraks koju,nimetas meid tee ingliteks ja saatis kenasti teele.Muidugi saime löplikult minema alles pärast teda ja ka siis pöördus Maie poole kilomeetri pärast tagasi,kuna avastas,et telefon maha jäi.Meil polnud aga ka selle vastu midagi,sest vaade oli imeline ja siis oli vaja veel päiksekreemitada jne... Kui siis löpuks kotid selga saime,söitis onu koolibussiga mööda ja soovis veelkord oma tee-inglitele head teed.Moni km hiljem,kui yhe kiriku juures väikese peatuse tegime,söitis ta taas mööda,niiet meil hakkas juba häbi,et nii vähe jöudnud oleme.Onu oli kyll seletanud,et järgnev etapp on kerge ja tasane,aga muidugi meile eestlastele tähendas see ikka parajaid kynkaid.Minu ja Maie meeli köditas ka kerge puugifoobia,mulle seepärast,et puugid on vastikud,Maiele seepärast,et ta vaksineerimata on.Päev oli palav ja peatusi tuli siin ja seal puu all suht tihedalt.Yhe kuuri all,oli keegi palveränduritele jooke välja pannud,et ise vöta ja maksa-need on alati väga tänuväärsed ettevötmised,sest iga pöhjus puhkuseks kulub ära.Lisaks sellele saime tänu myydavatele äsjapuhastatud kreeka pähklitele teada,et siinne piirkond on väga viljakas pähklipuudele.Pikema salatipausi tegime linnakeses nimega st-Genix-sur-Guiers(no vot kus on nimed!),mis oli väga vaikne nagu iga teinegi linn,ainult kohvik-baari ymber oli vähest suminat.Edasi läks palavaks ja päike muutus halastamatumaks.Leidsime tee pealt yhe väikese ussipoja laiakssöidetud laiba,mis lisas puugifoobiale ka ussifoobia:Maie klöbistas kaikaid häälekalt vastu maad ja peletas syytuid olemas vöi olematuid roomajaid trajektoorilt eemale.Aga kuna Maie on väga tasakaalukas ja pyyab asja ka teise nurga pealt vaadata,siis pikalt järele möeldes hakkas tal puukidest lausa kahju-mötle,istuvad teised önnetult körre otsas ja sageli lausa tulutult,sest soojaverelist ei pruugigi mööda minna.Kus ikka peavad oma soojätkamise nimel vöitlema.Nagu eesti tydrukud,lisasin.Tee läks palavamaks ja mönevörra raskemaks,mitte fyysiliselt,aga vaimselt.See on nagu paralleel eluga-igavat elu on raskem taluda.Maakond,kuhu nyyd jöudnud olime,oli teise näoga-majad olid siin lohakamad,lilli maja ymber vähem ja aedades jooksid igas möödus kurjad lörisevad koeranahad.Meie ööbimiskohaks oli seekord camping,kuhu yyrisime ilma öhtu ja hommikusöögita majakese.Registraatoritädi oli lahke ja viis meid elektriautoga majakesse kohale,sest jala oleks see lausa viis minutit vötnud.Campingud on yhed imelikud kohad-ma ei saa aru,mis tahtmist on inimestel tulla eikuskile kohale,sinna siis oma autoelamud ära parkida,elada tavalist elu ja vaadata,mida naaber yle heki teeb.Kämpijate keskmine vanus oli kövasti yle keskea ja elu seal kulges rangete reeglite järgi: nt ei tohtinud betangi pärast 9 vöi 10 öhtul mängida,samuti ei tohtinud autoust kövasti kinni lyya jne jne.Meie majakeses olid ka väga karmid koristusreeglid,et pörand tuleb seebiveega ära pesta,köigest muust rääkimata ja trahv lohakuse eest oli karm,lausa 80 euri.Ma natuke olin sellisest reeglistikust ehmunud ja muretsesin jubedamal kombel,kui puru pörandale pudenes.Vöibolla,kui pood lahti oleks olnud,kust me öhtuks syya lootsime osta,oleksime köögi täitsa ära soperdanud,aga suutsime vaid teelt korjatud pärnaöitega teed keetes poti kollaseks parkida ning pörand jäi järgmisel hommikul ka seebiveega pesemata,kuna lappi ei leidnud ja järgmine registraator ei olnud asja suhtes nii karm.öhtul läks köht tyhjaks ja otsustasime campingu körvale restorani sööma minna,sest seal paistis paari euro vörra päevamenyy odavam olevat.Siiski lauda istudes selgus,et väljas olev reklaam on järgmiseks öhtuks ja me pidime menyyst hulgast prantsuskeelsetest nimedest yht teist valima.Ma vana kalana läksin kindla peale välja ja tellisin loomaliha,mille suht verisena sain.Tydrukud aga tellisid aiasalati löhega,mis ka oli töeline peenrasalat köige tigude ja muuga.Irvitasin,kui Maie ja Maria tigusid nätsutasid(mis peaaegu,et taldriku veerelt jalga lasid),millepeale Maria nähvas mulle,et mis ma naeran suu verd täis./
Unega on siin nii,et see tuleb äkki ja raskelt-jäin voodisse köige riietega ja ärkasin poole öö pealt,et tuli kustutada ja magamiskotti pugeda.//
Lisan paar mötet yhest Santiago palverändurite raamatust,mida too hommik sirvisime:
Juhus on Jumal,kes reisib incognito.
Töeliselt önnelik saad olla siis, kui leiad oma röömu teiste röömus.

6 päev

Kuues päev oli väga raske päev,aga ka samavörd ilus.Eks selles raskuses ongi alati omamoodi ilu:kes töstab jöusaalis kangi saab vägevad biitsepsid ja kes ryhib mööda mäge yles,see saab sääred siredamad.Prantsuse onu (Alain vist ta nimi) saatis meid musidega päras hommikust saia-moosi teele.Musidega,nagu ta ise ytles,on nii,et neid vöib Prantsusmaal anda niipalju kui syda kutsub.Noh,me andsime siis viisakalt kolm.See on tore komme.Huvitav,mis oleks,kui see meil moodi läheks?Kas mehed hakkaksid enam parfyymi kasutama ja naised huulepulka,et ikka pärast näha oleks:p //Tee viis mäest yles ja siis yles ja iga käänu tagant ikka yles ja yles ja praktiliselt terve tee köndisimegi ähkides ja puhkides yles.Maria palus kindlasti ära märkida,et töusunurk oli u 45-50'.See-eest vaated olid imelised.Yhe koha peal oli tee kalju ääres väga kitsas ja all kuristik,yksteisest mööda ka ei kippund minema ja seest läks mönusalt öönsaks.See oli pönev.Markus oleks seal kindlasti silda visand vöi kätel köndinud,aga meie muidugi ekstreemsustesse ei lasku vöi ei töuse, olenevalt,kas seda julgustykiks vöi rumaluseks pidada.Loomupoolest on naistes ka seda alalhoidlikku argust rohkem.Tee viis enamasti läbi metsa.Yhes kohas oli säänne jahimaja vöi siis lihtsalt kummaline maja,mille juures löuna söögi- ja päevituspausi tegime.Kuna päike alles teist päeva siras ning yhtegi pilve ka silmapiiril ei paistnud, siis muidugi vabal hetkel aeti peale suure koti veel muudki seljast,et UV kiired ikka lähemale pääseks.Et aga iga asi,mis möödukust yletab,populaarsust kaotab,siis juhtus nyydseks,kui nyyd ette mainida,nii ka päikesega ning jahe puuvari vöi allikatest märjaks imbunud metsatee,tunduvad millegipärast oluliselt atraktiivsemad.Teel nägin ka uut liiki sisalikke,sellised suured erkrohelised nagu swarovski kristallid.Tavalised sisalikud on hallikaspruunid ning neid ikka jookseb siin-seal pöösasse vöi saba yleval yle tee.Löpuks jöudsime kylla kuhu pidime jöudma,aga siis selgus,et öömaja paikneb veel natuke edasi ylesmäge.Möttes oleks tahtnud nii möndagi öelda,aga ega midagi muud ka yle ei jäänud,tuli minna.See-eest vaade,mis sealt avanes,oli selle teekonna yks ilusamaid ja väärikaks tasuks meie suurele jalavaeva- ja valule.Maja oli suur aga selline natuke ligadi logadi...mulle veidi meenutas see hukkunud alpinisti hotelli ja hea fantaasia korral vöinuks nii mönegi öudusloo kirjutada,aga nagu elus ikka,näivad vahel asjad väga teistmoodi välja,kui nad tegelikult on.Selle omanikuks oli yks vana suurte silmadega mees,kes seda yksi pidas ja tasapidi ehitas.Tema visiooniks oli palverändurite majutus ja neile hea meeleoluka keskkonna pakkumine.Eks ole ta ka ise kord palverändur olnud.Maja oli kokku ehitatud vanema kivist laetud osaga ning sinna oli ta teinud väikese heintest laega kabeli,milles väikesel puust altaril pölesid palvekyynlad ning akendeks olid paar väikest vitraazi - Eeliast,keda kaarnad toitsid ning Maailma Valgusest.Selles tillukeses lihtsas kabelis istudes oli tunne ylevam kui mönes katedraalis ning muusikaks kölas väljast kostuv tirtsude sirin.Myts maha selle vana mehe ees,kes oma elutööga oli oma suurt ilusat visiooni tätmas.Oleks temataolisi rohkem,oleks...///Kui me päris alguses kohale jöudsime,siis ootas meid ees juba alguspäevadest tuttav austerlane(keda me hellitavalt sakslaseks kutsume) ja päeval meist mööda lipsanud sveitslane.See austerlane on ka yks kuju,kellest midagi rääkima peaks,kuna temaga siin seal yhe katuse all oleme olnud.Möne sönaga öelduna on ta selline veidi trotsis ja pahur habetunud kogukas vanem mees,kes omapärase mulje on jätnud.Esimesel päeval rännaku alguses saime gites teada tema harjumusest olla teenendatud-teetassi jättis pesemata ja pobises midagi eitavat kui gite perenaine ytles,et ta ise hommikul peab hommikusöögi endale valmistama,st kohvi tegema,leiba löikama ja moosi sinna peale määrima.Nyyd siis oli onu jälle meiega samas ööbimiskohas (ma kahtlustan selles seda kollast saksakeelset raamatukest outdoors 128,mida meiegi oma rännakujuhina kasutame)ja me istusime öhtusöögilauas körvuti.Proovisin oma väga halvas saksa keeles midagi ka temaga rääkida,aga kardan,et me yhest asjast-kas nöuka ajal oli Eestis keeleks vene keel vöi mitte-yhele meelele ei jöudnud,nimelt ei uskunud ta mind (nii ma sain aru),et eesti keel on alati ka koolides kasutusel olnud,ja muutus seejärel veelgi pahuramaks.Aga et elus ikka asjad tasakaalus on,siis juhtus just samal öhtul tema seltsi jutukas sveitslane,kes rääkis köval häälel sellist venitatud ja pooleldi laulvat sveitsi saksa keelt.Nii nad said arutada veel arusaamatuks jäävaid asju II Maailmasöjast ning filosofeerida teema yle,mis on luksus ja mis mitte.Vana pidas neid mölemaid keeruliste iseloomudega isikuteks...aga tee muudab inimesi...vahel.//Öhtusöök oli muidugi liigrikas-6 käiguline,kui täpsemalt kokku lugeda ja vöttis ägisema.Suurte silmadega armas vanamees muudkui kandis roogasid ette ja tema toidukuhilale ei saanud juba viisakuse pärast ei öelda.Pärast sättis ta toolid väikese teleka ymber,kus käis jalgpall.Mina läksin maisemate asjadega tegelema nagu pesupesemine ja Maria ning Maie said veidi parema osa-vaimsema vestluse osaliseks.Onu oli algul aru saanud,et Maria nunn on ja olla kysinud,mis ordust.Maie pärast muigas,et Orava ordust...(elame köik Orava tänaval).Tuba oli väga tagasihoidlik...tuttav tunne oli taas reformnaril uinuda...ja uni tuli pikk ning magus.

5päev

Montagnin-Yenne
Ei olnud meil veski juurest lahkumisega kiiret, magasime päris pikalt.Unes tundus nagu sajaks väljas tugevat vihma,ent see oli vaid kose myha.Kuna pererahvas pidi samal päeval Hispaaniasse söitma,siis nägime vaid vilksamisi vana kunstnikku.Hetkeks heitsime pilgu ka aiale,mis kujutas endast mäekylge,kust erinevate jugadena kosk alla jooksis ja millede vahel väikesed sillas olid.Yhes väikeses basseinis oli kaks väikest punast kalakest ja lähemal vaatlusel ka paar teist kivivärvi elukat.Tee töotas tulla lyhike ja kerge,aga sellegipoolest suutsime aja ära täita.Yhe mäe otsas kabeli ees tegime punase limonaadi ja päevituspeatuse,mis oli hea puhkus enne tööd-suht järsust langusest allaminek.Kes enne mäeotsas käinud pole,see teadku,et tegelikult on allaminek igatepidi raskem kui yleminek,sest lisaks sellele,et kott siis gravitatsioonijöuga enam röhub ja pölved paraja vati saavad,on villide,kannakööluse venituse,tendiniidi,mikrotrauma,ruptuuri ja veel misiganespatoloogia oht suurem,lisaks vöib varba vastu kivi ära lyya ja siis veel alla kukkuda ja alla kukkudes vöib ka köike juhtuda,oleneb kui järsk kallak on.Meie suhtusime sellesse praktiliselt esimesse suuremasse raskusesse täie tösidusega,rääkisime teemadel,et kuidas loomaarst aru saama peab,kui alligaatoril nohu on vöi boamaol köht kinni.Edasine tee Rhoni jöe kaldal oli mönusalt jahe ja tasane.Jöudsime Yenne linna,selline natuke vana ja väsinud nagu paljud linnad siin.Siiski annavad ohtrad lilled oma romantilist höngu.Oma yllatuseks kohtasime taas sveitsi poisse,kes yhes mägikylakeses meist maha jäid.Turistiinfost otsiti meile kodumajutus-paljud,kes ise on rännul käinud,vötavad kateisi palverändureid vastu.Turistiinfo tädi,ei saa mitte mainimag-ta jätta,oli nagu mönest ilusast prantsuse filmist ja mulle pakkus see kerget kinoelamust teda vaadata ja kuulata,kui ta parleetades asju ajas.Kui jah lohakas keeles nagu Maria mulle seletas on oue(kölab nagu wee), siis tema häyldas köike illusti wiideks, niet lausa lust oli kuulata.Tädi,kes meid enda poole pidi vötma,pidime keskväljakul ootama.See läks kiiresti,sest tädi oli enne kohal,kui jöudsime oma tellitud jookidega löpuni,toppis meid köige suurte kottidega autosse ja viis oma koju.Natuke imelik on ikka minna vöhivööra juurde tema koju,tuppa ja vannituppa ja kohandada end eeldatavate viisakusreeglitega.Niikaua kui tädi meile öhtusööki valmistas,köndisme linna vaatama.Käisime ajastu niiskushallitushöngulises kirikus ja lonkisime teist tänavat pidi tagasi koju.Öhtusöögiks jöudis koju ka mees,kes suht hästi inglise keelt rääkis,niiet me saime ka nokad lahti.Onu pensjonärina veel töötavat vahetevahel autotööstuse juures,kuna ta vististi nii hea on,et ei taheta tal lasta vanaduspölve veetma minna.Tädi töötas töötutega ja ka tema ootas pikisilmi septembrit,mil töö otsa saab,et siis palverännuteele minna.Armas paar.Nad olla kohtunud juba noores eas....basseinis.Toit oli hea ja pakuti nagu siin maal ikka yheks käiguks ka juustu.Siinne juust oli aga eriline sellepoolest,et linnapea ise pidavat kitsi ja teeb sellest juustu.see olevat tema kohus.
Olen oma kirjutamistega nagu arvata vöite jänni jäänud,sest väsimus niidab maha jalapealt.

4päev

(Motz-Montaginy?)
On juba öö.Mötlesin,et panen päeva kirja,aga ei viitsi kah.Väljas myhiseb kosk ja köik on ylemeelikus tujus.Elu on ilus.
Katsun teha lyhidalt. Alustasime sealt ilusast kylakesest,kuhu meid öhtul toodi.Peremees vöi naine oli valmistanud sellise kylluslikuma hommikusöögi, kui tavaliselt kombeks,st et lisaks saiale oli ka saiake ja moosi lausa kolme sorti.Päev töotas tulla päikselisem ja lootust on,et vihma ja kylmaperiood siin sai ka sellega otsa.Surusin oma vaevatud jalakse sissekäidud katkistesse tossudesse,mille taldadele eelnevad 1300km oma jälje on jätnud ja toppisin uued koti pöhja.Siinkohal tark meeldetuletus neile,kes kunagi palverännaku peale mötlevad,et vanad tossud ja uued sokid on yks olulisim meelespea ja mina just selle vastu seekord eksisin.Maiele oli see esimene päev,köndiski teine kadestusväärselt reipalt,meie töntsisime tagasihoidlikumalt,aga kogenenumalt.Suurem osa teest oli natuke igav-tasane maa ja pikad sirged teelöigud,mis kulgesid Rhone jöe kallastel.Tegime pika löunasöögipausi yhe väikese jöesopi naabruses,mis kui järv välja nägi.Löunaks olen pyydnud juustu osta.Prantsuse juust on töepoolest hea ja sellistelt idyll-lehmadelt halvemat oodata ei saagi.Idylli lisana ilmusid välja ka konnad,kes päiksepaistel lombiäärest vette sulpsavad,kui neist mööda minna ja siis liikumatult passima jäävad.Suurt ohtu ma neile siiski ei kujuta,sest ma pole ei kurg ega prantslanegi mitte.Löpulöik kulges yle mäe väikesesse orgu, mille ymber laiusid viinamarjaistandused.Öhtupäikse valguses oli vaade niivörd maaliline,et oleks tahtnud seda kasvöi vaatama jäädagi.Teeperved on aga täis metsmaasikaid,yhed suuremad ja magusamad kui teised.Nii mönigi pikk tund läheb pelgalt noppimidsele.Löpuks jöudsime gite nimega moulin,mis seisis kose kaldal ja mille nimi tähendabki veskit.Kuna eelmise öhtu peremees oli ette helistanud ja meile öeldi,et vöime ise sisse minna ja kylmkapist vötta,mida tahame,siis nii tegimegi.Ja ootasime ja ootasime, ei miskit.Kolasime veidi ringi.Gite omanik oli väikestviisi kunstnik ja restauraator,niiet seintel oli tema ja ta naise pilte ning pool majast oli kilega eraldatud töökoda,kus ta vanadele kirikumaalidele ja kujudele värsket ilmet andis.Magamistoas oli 3 voodit ja kaks kose poole avatud akent.Tuba oli jahe ja niiske.Tömbasin akna kinni,mille peale ka yllatunud perenaine kohale tuli.Pererahvas oli tore.Perenaine krapsas kiiresti meile öhtusööki valmistama ja peremees rääkis niisama juttu,pisikesed paksud ovaalsed prillid ninal.Toit oli hää,hää,nii prantsusepäraselt serveeritud.Maie palus ära mainida ka selle imepärase oblikakaste,mida pasta körvale anti.Toidulauas tekkis arutelu,et kuidas need prantslannad ikka kaalu hoiavad,Maie pakkus et ikka veinist,kuna selles kövasti fermente on.Noh,nii mönigi röömustaks sellest.Kysisime siis prantslannalt endalt,kes usinast me ymber askeldas,aga too väitis et ikka raske töö.Ise ta tegeles invaliididega.Öömaja eest maksime öhtul.Onu tuli kohale valge vaasiga,mis rahakassa osa täitis,ja sellest sirgus välja kuivanud kukejalg.Naine pärasr seletas,et oli kord kaks kukke,kes omavahel riius olid ja nii nad pidid yhest kukest suppi tegema.Kuna kukeke oli siiski armas,hoiti halg mälestuseks alles.Natuke varvastest ka: Öhtul tömbasin varvastelt plaastri koos osalise nahaga maha.Maie keeras näo ära ja ytles, et seepärast ta radioloogiks hakkaski. Uni tuli öhtul kiiresti,yhtegi lammast lugeda ei jöudnud.

3 päev

Chaumont-Les Cotes,Seyssel,yks kyla

Chaumont oli väike kyla körge mäe otsas,mille kaljunukist tipus asus töenäoliselt vana varemeis kirik.Sellest oli eristatav vaid roosiaken ukse kohal.Selline pooleldi roosipuusesse kasvanud pakkus sarnast vaikelu idylli nagu praktiliselt iga teine kyla siin.Tundub,et kogu kylaelu on välja surnud,vaid vahel köpitseb keegi aias.(Kuid kui aedu ja lillepotte vaadata, siis tundub,et keegi veedab lausa päevi nende kallal vöi on neil sellised saladuslikud päkapikud, millest muu maailm teadlik pole) Kus on köik inimesed?Vaatavad jalgpalli?/Ärkasime siis, kui varasemad pääsukesed juba uksest välja läksid.Venitasime meelega.Sveitsi poisid otsustasid paigale jääda, sest yhe neist murdis haigus,mille syyks saab kindlasti telkimist ajada (oi mul hää meel,et telki meil pole).Inimese juures on ikka huvitav teada saada ka seda,mida ta teeb,ja kuna aus töö pole häbiväärt,siis selguski,et haige poiss öppis ajalugu ja teine tundis juhtmete ja elektronide värki.Kui ma kylmikust piimapudeli vötsin,ytles ta röömsalt,et töötabki seal piimakombinaadis elektrikuna,kust see pudel pärit oli ja ma nägin ta pilgus teatavat uhkust.(Oma eriala ma tavaliselt vaikin maha, noh,kuidas ma ytlen kammimata peaga,et arst olen ja vahel ei peeta mu nägu ka auväärt radioloogiametile sobivaks,möni korts on puudu.)Palju ma siiski neist poistest ise teada ei saanud, sest rohkem rääkis nendega Maria. Ma kyll proovisin natuke saksa keelt,vastuseks vuristatud sveitsi dialekt käib mu niigi vähesele oskusele yle jöu.Aga mul on fantaasiat...palju selles on aga töde,on iseasi./Päev sai alguse kirikus.Seda pole kerge kirjeldada,miks ja kui hea see on.Palverännakut ilma kirikuta ei kujuta ette...nagu ka loodut ilma Loojata.
Hetkeks hommikul tekkis mul mäest alla minnes tunne,et köik mu kondid ja villid on imekombel paranenud,aga see osutus yyrikeseks,sest vaeva vili eriti tagasihoidlik ei ole ja andis endast peagi märku.Siiski pole mul plaanis sulle,kallis lugeja,teada anda, mis järjekorras mu villid taas valutama hakkasid.Vöibolla olen nende yle liigselt kaevelnud,sest see tundub lausa kangelastegu neid yles lugeda ja mulle pakuks väikestviisi isegi löbu isegi nende kirjeldamine,aga sellised detailid muutuksid juba liialt intiimseks ja kesse ikka taolist mula lugeda tahaks. Mainin siiski, et ma vaikselt unistasin oma siledakskulunud rännusaabastest,mis Maiega pidid kohekohe järele jöudma.Röömustasin ka selle yle,et polnud neid eelmisel sygisel ära visanud.Vöibolla matan need siia rännaku löppedes symboolselt maha...
Köndisime siis alla kylla apteeki,kuid sinna jöudes selgus, et on pyhapäev,mis siinmail tähendab,et apteeker on töenäoliselt kodus teleka taga vöi jagab päkapikkudele kärnerinöuandeid (on yldse taolist söna? Kunagi öeldi,et kits kärneriks ehk siis aednikuks).Shoppasime poest löunasöögiks juustu ja moosi.Elektrik poiss,kes meiega kaasa oli tulnud,suundus seejärel valveapteeki otsima.Siis tuli päeva esimene nael,mida ei saa mainimata jätta.Mul tuli hirmus kohviisu,mis kyll tingitud sellest,et vetsu saaks,kuna yleval kylas vaid stalini jalajäljed maas olid ja ma otsustasin sellisest eksootikast loobuda.Yhest veidi räämast hotellist me läksime mööda,ent kuna järgmine kinni oli,siis pidime tagasi tulema ja leidsime eest kohviku,mis veelgi syrrim ja retrom on kui Tallinna Liivalaia tn kohvik nimega kohvik.Justkui filmis.(Matile see meeldiks).Makist tuli prantsuskeelset laulu.Leti taga askeldas öhuke prillidega blond,kes nägi välja justkui elaks ta hotelli taga autoelamus.Leti ees sumises paar hommikust konjakimeest ning leti körvale oli ketti pandud väike peni,kelle nina ees paar tossust tyhja palli,kont ja närimiskalts olid.Andsin tädile kohviraha ja läksin juhenduse järgi vetsu otsima,kuhu läbi restoraniosa tuli minna.Restorani nurgas oli aga haigevoodi,milles ilmselt baaritädi ema oma eluotsakest veetis ning mind nähes häälekalt öu,öu tähelepanu nöudis.Lehvitasin talle (prantsuse keeles) nii edasi kui tagasi minnes,aga seda jäi vana naise jaoks selgelt väheks.Kohvi oli kange,liiga selgeks vöttis.Pärast suminate-möminate abipakkumiste tagasilykkamist asusime ikka jala teele...läbi metsade,pölduse karjaaedade,mööda pikki poriseid teid,millede äärde vähem poriseid alternatiive tekkinud oli.Vaated,vaated,vaated. Ilm läks järjest tuulisemaks,et löunapausi tegime bussipeatuses puiste seinade vahel suitsukonide keskel.Keegi oli proovinud ka seina veidi pöletada,aga juu siis ilm oli halb ja majake ei vötnud tuld./Lihased on nyydseks ka valusaks jäänud.Enam ei saagi aru,kas valutavad mäkketöusu vöi allamineku lihased.Igal juhul tuli siis uus möte kasutada jooksulihaseid ja see toimis päris hästi.Päris mugav on nii pehmete kontidega tasasel sammul joosta,kui samm liiga kangeks ja lyhikeseks jääb.Teel midagi eriti palju huvitavat ette ei tulnud,köik mis on,olen juba kirja pannud.Aga väikseid tähelepanekuid ikka.Prantsuse lehmadel on hea elu,muudkui lesivad rohustel miljonivaatega mäenölvadel öunapuude vilus ja mäletsevad udarad pungil,yhesönaga prantsuse piim tundub usaldusväärne ja maitsev olevat, mistöttu ka juust on väga hea.Maria ytles päris hea tähelepaneku,et prantslased on elegantselt lohakad...ma mötlen,et ju siis ka juust siit alguse saanud,kui piim torusse ära hangus (ärge seda tösiselt vötke).Poolele päevateekonna kaugusele jöudes,sain juba Maielt sönumi,et ta juba Seysellis kohal ja igavleb.Kuis me aga ka iganes pyydsime,ei läinud samm pikemaks,vaid ikka töntsimaks.Alguses tekkis kyll tahtmine,et Maie ise mäe otsa tuleks,aga kuna mägesid palju ja ta päris täpselt ei saanud aru,millise mäe otsas me komberdame,siis otsustasime ise alla tulla.Ai see oli valus,400m langust.Linnake oli ilus,aga ilm oli kylmaks läinud.Maieke leidis meid ise teelt ja töi jooksuga paar magusat saia.Tahtsime yhte baari sisse sooja minna,aga Maiele polnd see millegipärast meeltmööda.Hetk hiljem,kui sealt möödudes vilekoor pihta hakkas, saime aru ka miks...blondike oli liiga kauaks linna jäänud.Gite me linnast ei leidnud,oh,aga yks söbralik kunstigalerii omanik soovitas kedagi,kellel tore koht mäekylakeses.Möeldud,helistatud ja tunnike hiljem,seni kui me kebabis end pilgeni täis söime, tuldi meile linna autoga järele...ise kyll poleks suutnud sammukestki enam,ausöna.Ja koht oli ilus...ja Maieke pesi isegi väsinud rändurite pesu puhtaks.Siinkohal jätan pooleli,sest käes ju järgmine päev ja Maria ja Maie lesivad magusalt päikse käes,mis täna esimest päeva oma oma vöimsust näitab.

2 päev

Beaumont-Chaumont
Et siis montist monti käib me tee.
Selle postituse pyyan Maria abiga kirja saada,sest ajurakud uimlesid terve päeva nii mönusalt ja sundisid kupjana jalgu liikuma.Et kui muidu olen tavaliselt sunnitud peaga töötama,siis nyyd on kohad vahetunud ja jalgadele valu.Ja seda jätkub, kyllaga.Aga köike algusest kirjutada, siis...Öösel sadas vihma.Aken oli lahti ja me röömustasime kyllaga,et polnud telki kaasa vötnud.Kui poolakad öhtul oma tööga valmis oli saanud,kadus ka elekter ja me jäime pimedasse tuppa,millest peagi yks sviit saab.Magasime nagu lapsed.Hommikusöögiga meenus mulle kogu eelnev rännak,öigemini see oli kui jätk eelmisele suvele ja köik see vahepealne aasta kadus unustuste hölma-ka siis löpetasin mägede vahel, mis siis,et peaaegu tuhat kilomeetrit löunapool.Pugisime moosisaia ja mina jöin vana harjumuse kohaselt kausist piimakohvi.Seal oli ka yks äge perekond,kes kyll ei olnud rännakul,aga Genfis toimuva muusikafestivaliga seotud.Vanavanemad olid siis lapsehoiuks kaasa vöetud.Selline pölvkondade terviklikkus.Pole ammu näinud kussutavat vanaisa.Ja muidugi on prantslased ilusad ja ilmekad,juba titel oli säänne nägu,et peaegu kujutab ette, milline ta 10 aasta pärast on-suured pruunikad silmas ja kulmud.Kui sai söödud,läkssime teele.Suht hilja tegelikult, aga see oodatav 23km ei tundunud kuidagi liigselt pikk, et kiirustada.Pärast väikest hommikust kirikuhetke-ka siin on igas kylas avatud kirik-siis löpuks teele ja siis tagasi,sest tundus, et äkki ikka vale tee ja siis uuesti tagasi samale teele, sest paremat ka ei olnud.Ja siis edasi läks nagu selles vanas laulus,et metsad voored pöllud mäed....Hea oli see,et sai rahulikult käia,kuigi synge vihmapilv me kannul käis.Päris löpusirgel saigi see meid kätte,mötles vist teine,et mis meid ikka hellitab, aga päris padusajuks ka ei läinud,sest ega vihmgi palverändureile nii armutu ole.Nii pean lyhidamalt tegema,sest hetkel on juba uus päev ja me jälle viimased teeleminejad.Önneks siin palju rändureid ei ole,niiet hommikust teelejooksmise massipsyhhoosi ei ole....nagu seda oli Hispaanias kunagi ammu,kui oma rännakuid alustasin.Seda nyydseks eilset päeva iseloomustab köige paremini säänne töusev pinge.Ma juba jöudsin möelda,et teed on siin ikka öige lihtsad mu eelmise aastaga vörreldes,kui siis hakkas selline yles-alla vihtumine pihta.Maria on tugev mäest allaminekul,mina yles.Eriti pingeline oli löpp,kus näitas,et veel 15 min ja kohal ja siis poole mäe peal näitas uuesti 15min nagu see eelnev 10minutit nagu polekski midagi ja kui siis löpuks kylla jöudsime,siis näitas nool gite suunas mäest yles veel 10 min.Aga vaev tasus end ära.Gite e ööbimispaik asus kyla ylaosas yhe katuse all,sinna jäime me ööbima viie mehega:O.Olge mureta,palverändurid on turvalised,pealegi pole pärast pikka päeva vast kellegil jöudu ei heaks ega halvaks.Meil nii palju jöudu oli,et vedisime endid 50m allapoole kyla restorani, kus kyll alguses öeldi,et kohti pole-meenus ka, et on laupäev-aga kuna palverändurite eest ikka tuleb hoolitseda, siis anti meile leti ette tagasihoidlik koht ja teenendus oli ka palju kiirem,kui fullybooked restorani puhul oodata vöiks.Toit oli hea, liiga hea, neljakäiguline,ning juurde pakutud punasesse joovastavasse veinisse oleks tahtnud ära uppuda, kui end nii väljendada vöib.Igal juhul oli see kui imerohi me väsinud hingele ja lihale.Oli isegi jöudu pesemiseks.Sealsamas olid ka yhed sveitsi poisid, säänsed toredad.Yks parles jutukalt Mariaga ja kui me pesemast tulime,siis uuris hoolega Piiblist esimise Moosese raamatut.Piibliraamat pole kerge lugeda,eriti vana testament,mistöttu käis nooruk vahetevahel ukse taga suitsu pahvimas.Hiljem kuulsin,et ta lubas selle pahe rännaku jooksul maha jätta.Öö ähvardas tulla myrarikas, sest nii mönigi mees mömises myrinal.Maria kobas körvatroppide järele,mina pyydsin möttejöuga helisid peletada ja seegi möjus.Uni tuli hea,hommikut terendasid kirikukellad,mis otse maja körval kumisesid.

1

Taas rännakul

Nagu juba arvata oli,ei jäta mind rännupisik nii kergelt ja nii kisuvad pikad teed mu juba niigi lombakad jalad radadele nagu sireenid kaljudele.Niisiis olen jälle teel ja jälle Prantsusmaal,sest rohi on siin roheline ja linnudki laulavad hoogsamalt ja mis siin veel heinamaadest ja lehmadest rääkida.Vötsin naabritydruku Maria kaasa,et oleks toredam,et oleks toekam varvastelt ville lugeda ja teada,et pole oma probleemidega yksi.Yks Jumal on meil ka.Aga nyyd algusesse. Pooleldi magamata kiirustasime lennujaama.Olin kiiruga oma asjad pakkinud ja nii mönegi olulise maha jätnud,sest olin ju kindel,et nii pikka staasi arvestades ei tohi ju ykski vill ometi oma nägu näidata ja yleyldse.Mul on ka head öpilased,Maria pakkis koti just nii nagu olin käskinud ja sai palju kergema koti ja Maie,kes kohe, kohe on teele asumas,mahutas lausa 25 liitrisesse oma kodinad ära.Imestasin siis,et kuidas ometi minul need asjad ei önnestu ja vastust pole vaja kaugemalt otsida,sest ma ise oma nöuandeid ei järgi ja pistan salaja ikka paar asja juurde ja siis veel nipet näpet.Eelmine aasta uskusin kindlalt,et mu kott on normkaaluline, kuni yks suur palverändurionu seda tösta pyydis,5 kilo oli yle.Novot.Läksime siis teele.Ja Jumal lähetas eele ingli,kelle nimi oli Pätrik ja kes meie körval nii Stockholmi kui Genfi söitis.Meie ingel oli väike röömsameelne prantslane,kes igapäevaselt rongides pileteid kontrollib-tema heatahtlikkuse juures tekkis kyll mul kysimus,et kas ta trahvi on ka vöimeline tegema,aga kuna ma ei osanud kysida,siis saladuseks see jääbki.Maria parles temaga usinasti ja mina pyydsin magada ja nägin undki.Lennuk oli selline imelik vägapikk toru,mille tagaosas mootor asus ja meie kohad kohe selle körval.Töusis ja maandus see liigagi hoogsalt,aga oluline on ju ikka löppeks,et yleval pysivad.Lennujaamas ootasime oma matkakeppe,milled ainsana pagasisse saatsime lastes need eelnevalt yhel pyydlikul poisil mullikilesse käkerdada,mis ka vastav välja nägi.Lennujaamas oli vastas palju inimesi,mitte meile ja sellest oli kahju,sest mulle ju väga meeldib,kui lennujaama vastu tullakse,aga häda on selles,et ei tulda.Nii olid ka seal vöörad inimesed.Mul korraks kangastus Vilveri facebooki hyyatus:honey, I'm here...!Genfis pidi ilmajaama teatel jahe ja pilvine ja sajune ilm olema.Noh oligi, aga löunamaa möistes,ja me koorisime liigsed vatid seljast.Mina eriti, sest ka selga andis möne lisa asja mahutada.Käisime yhes Maria kirikus kredensiaali otsimas,ehk siis palveränduri passi, aga seal ei olnud ja tore naine suunas sealt edasi katedraali,kus ka onu väitis,et seal pole neid mitte kunagi polnudki.Läksime siis passita teele.Siiski näljast nörkenuna löppes esimene tuhin kohvikus.Siis tulid tänavad ja teed ja tänavad ja jöed ja metsaalused ja paar kirssi puult ja riigipiir ja kylad ja teed ja mäest yles ja edasi ja kruusateed ja karjamaa ja kanala ja siis jöudsimegi esimesse ööbimiskohta kylas nimega Beaumont.Isa mul vaatab kindlasti Googlest järele,kus see on.Vöin öelda, et ilus on.Vöin ka öelda,et mul on mölema neljanda varba all suur valutav vill ja endast märku annab ka vasak puus,aga see on väike asi,sest tegus elu on ohvreid väärt.Kes ei tee, ei saa.Nyyd on jälle paar tundi möödas.Enne oleksin kirjutanud,kuidas Maria tukkus ja suppi ootas vöi et pakuti head juustu ja pererahvas hoidis meid koogi ja teega yleval, sest poolakad pyydsid palehigis löpetada yhe uue majaosa remonti,kuhu möeldi meid magama panna.Nyyd siis olemegi täitsa uues kohas,ilus, elektrita ja väljas sajab yhtlase krabinaga laia prantsuse vihma.
Headööd!
Ps, tyhikud meelrga ära jäetud, et ei tekiks probleeme kirjatähtede edastamisel.

Taas, taas

Taas üsna pea lähen palverännakule. Seekord lühemaks ajaks ja koos paari inimesega. Usun, et tuleb tore.
Eelmine kord, kui päris üksi päris mitmeid sadu kilomeetreid läbi käisin, jõudsin suhteliselt kiiresti hetkeni, kus pea tühi oli ja oma kolm-neli korda läbimõeldud mõtteid enam mõelda ei viitsinud - see on päris huvitav tunne, aga natuke mõttetu ka, kui mõtteid ei ole. Seekord on mul idee - andke teie mulle mõtlemist, st - kui teil kellegil on palvesoove või muresid, mille pärast ma paluda võiksin, siis kirjutage mulle need meilile mlriibak@gmail.com Ma võtan need siis oma teele kaasa:)

Jee!

Nii nagu Maarja ja Holger käskisid Saksa laulule pöialt hoida, nõnda ma sõnakuulelikult hoidsingi. No natuke ikka sellepärast ka, et Lena vanaisa Eestis sündinud on.... ikka ju peaaegu nagu eestlane. Näedsasiis, võitiski ära :)

Tere

Pole ammu kirjutanud. Aeg läheb kiiresti. Viimati mõtlesin, et kirjutan oma reisist Inglismaale, aga mõte sinnapaika jäigi. Mõtlesin, et kirjutan, et oli tore ja ilus ja lisan sinna juurde veel toredaid ja ilusaid sõnu jne jne, et saaks kokku toreda ja ilusa jutu, aga sinna see jäigi, lihsalt jäi.
Aga nüüd leidsin taas ühe huvitava asja.... sellise näilise. Kui palju on tõtt asjades, mis näivad meile tõesed?

Imeasju eelmise sajandi algusajast.

Teadmatus ja usk uutesse leiutistesse on ikka võimsad küll. Siin on valik põnevaid asju, mida kõike toodeti ja kasutati.

Tuhk

Viimastel päevadel olen huvitatud kõige rohkem vulkaanituha liikumisest. Üks lend läks vett vedama, aga õnneks tõi ülekoormatud laev mu siiski Soomemaale. Aga... natuke rohkem kui nädala pärast tahaks kaugemale tõtata.... ja väike hirm on, et äkki emake vulkaan võtab nõuks pikemat aega tujutseda....
Aga igal medadil on ikka kaks poolt ning nii ka sellel lool on teine pool.

Käisin kontserdil

Polnud ammu sedamoodi heal kontserdil käinud - Gotan project.
Kuidas seda kirjeldada?
Nagu tango - hoogne, haarav, flirtiv, intiimne, meeleheitlik, iseteadev, rahutu ja kohati veidi rõhuv. Miski on tangorütmides mind alati köitnud, kunagi olin isegi tublisti sisse võetud Astor Piazzolla muusikast - paistab, et vana arm ei roosteta. Kahju ainult, et tantsida ei oska.... Äkki siis tunnetaks veel rohkem...

Täpselt minu mõte

Mõni aeg tagasi tuli mõttesse, et võiks riigile sellise ettepaneku teha, et rikkamad saaksid endid arutult võlaorjusesse müünud vaesemaid annetuste teel aidata, sest suures plaanis on see ikka parem ja turvalisem, kui nälgivad kuritegelikud lapsed tänaval, elule allavandunud vanematest rääkimata. Paistab, et kreeka ja usa jõudsid ette.

Lihtne võib olla raske

Sedasama võiksin öelda ka C.S Lewise "Lihtsalt Kristluse" kohta, mis on väga sisutihe lugemine ja tahab mõttega jälgimist. Paljudel kristlastel on see üheks lemmikraamatuks tituleeritud - huvitav, kas ka kõik on selle läbi lugenud? Kas ollakse sealsete väidetega nõus? Eesti ja Inglise kultuur on natuke erinevad, ka kristlikud arusaamad... Aga tegelt ma sellest ei tahtnudki rääkida, sest lugedes seda raamatut just hetkel, ei suuda ma ise sinna kõrvale palju filosofeerida.... Tahtsin siia kirja panna aint ühe lõigu leheküljelt, mille just lõpetasin, ja see on:
"Õige valik ei too mitte ainult rahu, vaid ka selgust. Paremaks muutudes märkab inimene üha selgemini endas peituvat halba. Halvemaks muutudes märkame oma pahesid üha vähem. Keskmiselt halb inimene teab, et ta pole eriti hea, läbinisti halb inimene mõtleb, et temaga on kõik korras, see on üldtuntud tõde. Ärkvel olles me teame, mis on magamine, aga magades me seda ei tea."
Ma just mõtlesin, et minuga on enam-vähem kõik korras :P

Tavaline lugu

Keegi andekas on teinud sellise video.

Suur Reede

Et lugemine mõnusam tunduks, siis siit saab kõrvale veidi helgemeeleolulist muusikat.

Suur Reede on päev, mil mälestatakse Kristuse kannatusi ja surma. Ajal, mil muu maailm kirjusid munasid meisterdab, mõtiskleb teine seltskond surma ja lunastuse üle.
Ka mina mõtisklen... püüan tunnetada ja aru saada, mida see mulle tähendab....lunastus Kristuses. Mõned aastad tagasi käisin kinos tookord kuuma linateost "Kristuse Kannatus" vaatamas. Räige ja valus oli. Kuigi silma tekkinud pisarad tekitasid tookord puhastava-kergendava emotsiooni, ei suuda ma seda filmi tänaseni uuesti vaadata. Aga igal aastal kevade saabudes mälestatakse ikka ja jälle sedasama sündmust.... Igal aastal paneb see mind kohmetuma, kuidas peaksin tundma...?
Leinata ma ei saa, ei tahagi, sest tean ju ammugi ette, et kannatuse ja surma helgem pool on ülestõusmine ja igavene elu. See oli Kristuse missioon, sellele paneb kristlik kogukond oma lootuse.... usub pattude andeksandmist, surnute ülestõusmist ja igavest elu.
Ka mina usun nii. Teistpidi ei saa. Teistpidi uskumine tundub vägivaldne - ei saa ju olla, et ühel hetkel ma lakkan olemast ja mind nagu poleks kunagi olnudki.... Inimesse on justkui istutatud see igaveseks olemise tunnetus. Ka materialism omamoodi annab selle tunnistust - elatakse täie väega, sest ei tunnetata kaduvust, elatakse nii nagu kestaks elu igavesti, nagu järgneks igale tänasele homne päev. Ja kuigi kõik teavad, et mõnele seda homset ei saabu, tundub see lõpp õõvastav, eemaletõukav paratamatus, millega leppida raske ja millele on parem mitte mõelda.
Kristlane tunnetab oma maist kaduvust ja panustab tulevasele, usub, et selle raja taga on ootamas midagi võrreldamatut, kirjeldamatut. Usub lõppematusse olemisse, usub tulevasse elusse koos armastava Jumalaga.
"Ja Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud." Ilm 21:4
Ja seda ta ka kuulutab. Selles on ülestõusmispühade mõte.

Folgiõhtu

Eile oli jälle üks tore õhtu... Selline õhtu, milliseid tahaks, et oleks rohkem, ent natuke kardaks nagu ka, et äkki tüdinen....
Ühesõnaga tõdesin jälle, et mulle meeldib rahvaste pärimuslik muusika ja selle nüüdisaegsed variatsioonid. Põnev maailm. Andunult nagu nooruke tudeng kuulasin käsi põsakil, kikivarvul, vastu seina nõjatudes neid toredaid viise, mida muusikud, moosekandid ja muud harrastajad omast parimast kuuldavale tõid... Oli nauditav. Mulle oli üllatuseks üks Eesti-Armeenia Atlase nimelilne bänd, kellest ma ennem miskit kuulnud ei olnud, ning mille kanooni kõla mu südame kiiremalt põksuma pani ja muud mõtted laiali hajutas...
See õhtu pani mind aga mõtlema ka teemale, mida ma ikka vahel oma peas ühe ja teise käärukese vahel veeretan... millist inimest tahaksin endale kaaslaseks? Ajaga tunnen ikka enam survet selle üle mõtisklemisel, ma pole ju enam 20. Nii mõnigi, kes endale õnnelikult paraja teise pooliku on leidnud, ikka räägib, kuidas ta ennem kõik tahtmised selgeks oli mõelnud ja siis täpselt või enam-vähem täpselt soovitu saigi. Kui teismeline olin, siis mõtlesin, et oleks hea, kui oleks pruunisilmne ja mustajuukseline. Aeg on seda soove natuke muutnud... Eile saalis tantsivaid lillelapsi vaadates selginesid mõned tahtmised taas - lisaks, et ta Jumalat armastab ja temaga neist asjust arutada saab, armastab ta ka pärimusmuusikat... veab mu vahel lava ette pooleks ööks tantsima (niikaua kui mu luud kondid vanadusest moondunud veel ei ole) ... laulab kuis oskab, aga mitte väga mööda... leiab raskustes helgema poole....keegi, kes on muretu, ent samas tõsistes asjades tõsine... keegi, kellega kõik ilm läbi konnata ja samas ka paigal õnnelik olla.
Nojah, võibolla ei peaks nii isiklikuks minema... ent samas, see ongi mu isiklik blogi...

xxx

Korterikaaslane tuli poest suure paastutoidumoonaga...
Viimane nädal.... viimane võimalus :)

Midagi ilusat

Midagi ilusat nii kõrvale kui silmale.... natuke hingele ka.

Toreda ringkirja sain täna:

"Kevad ei saa enam kaugel olla.

Aasadel on juba nähtud kitsi ..."

Artikkel

T.L. kirjutas jälle Delfis ühe hää artikli.

Bratislava, Viin, Regensburg

Siit näeb pilte kevadisest konverentsireisist.
Nägime natuke, kuidas elab Liis seal kaugel maal väikelinnas nimega Sväty Jur, mis asub suurema Bratislava külje all. Proovisime ära kuulsa kofola ja tegime tutvust sealsete kohvikutega. Viinis oli nagu ikka konverents. Turisti proovisime ka mängida, aga see kukkus kehvalt välja. Regensburg'i käik tuli ootamatult. Ilus linn on.
Need kolm linna on omavahel seotud.... kõigist neist voolab läbi Donau.

Hüvasti, K!

Kaks päeva tagasi 11.03.10 suri mu hea vana sõber. Neli päeva tagasi püüdsin teda leida tema linna haiglatest, ent tulemusteta. Ju siis oli määratud nii minema. Siiski tõi see külastuskäik hinge veidi rahu - tegin omalt poot kõik. Kummaline oli ka unenägu, mida nägin ööl enne sinnasõitu - sain justkui unenäos haiglas ollest temaga hüvasti jätta... See lohutab, aga kurb on ikka. Loodan, ma väga loodan, et need palved tema pärast tema viimastel päevadel ei jää vastuseta...
Aitäh teile, kes toeks olite!

Ma mõtlen, et

Tahaksin mõtiskleda teema üle, millele ma viimasel ajal olen mõelnud, ja seda tänu sellele, et igal pool sellest kirjutatakse. Teemaks on homoseksuaalsus. Need mõtted, mis ma nüüd kirja panen, ei pruugi kõigile meeldida, aga see on minu mõtiskluse tulemus, mis otsis omamoodi õigust ja rahu ja seda kolmanda koha pealt.

Homoseksuaalsusest räägitakse palju ja see tüütab ära. Tavaliselt on vastastikku kaks leeri - homoseksuaalsuse kui normaalse nähtuse pooldajad ning sellele teravalt vastu seisvad kristlased. Üks taob lakkamatult, et tal on õigus oma seksuaalsele õigusele, teine servib Piibli ja ühiskonna terviklikkuse nimel vastu.

Kristlasena olen ma kristlaste poolel, mis mul muud üle jääbki! Loen ju ka mina Piiblist välja, et seesinane eluviis Jumala silmis jõledus on:

3Mo18:22 Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!

1R 1:27 nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu - mees on teinud mehega nurjatust - ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest.

1Ko 6:9Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad.

Kõik see on tõsi ja selle vastu ma ei vaidle.

Mis mind aga tõsiselt häirima on hakanud, on kristlaste armastuseta sõda. Julmad kommentaarid (nt kellegi Urmase poolt) , mis peale igat teemakohast artiklit kristlaste poolt kommentaariumitesse jõuavad, hämmastavad ja hirmutavad mind ning vahel tunnen seepärast isegi häbi.

Tahan siinkohal välja tuua mõned mõtteainet pakkuvad pildid.

Esiteks, paar aastat tagasi lugesin ma Philip Yancey raamatut "Mis on armus nii hämmastavat". Üks seik selles raamatus raputas mind tõsiselt: kui autori üks hea kristlasest sõber nö "kapist välja tuli ja end geiks avalikult kuulutas", ei hüljanud autor oma sõpra mitte ja toetas teda oma kohalolekuga mingil geiaktsioonid. Seal aktsioonil siis marssisid geid läbi linna loosungitega "Jeesus armastab ka meid". Raja kõrval oli aga teistsugune seltskond inimesi teistsuguste loosungitega: "Te lähete kõik põrgu!". (Loodan, et mu mälu siin seda ümberjutustades mind alt ei vea). Aga küsimus on järgmine: milline seltskond neist väljendas armastust, milline vihkamist? Ma ei küsi, kellel siin õigus on.

Teiseks tahan osutada ühele Piiblisündmusele. Me teame, et kümnes käsus on käsk: "Sa ei tohi abielu rikkuda" (2Mo 20:14). Neid, kes sellega hakkama said, võis omal ajal oodata väga ränk karistus - surmanuhtlus. Abielu oli väga väga püha.

Sündmus aga on järgmine Jh 8:
¹Aga Jeesus läks Õlimäele.
²Kuid koidu ajal tuli ta tagasi pühakotta ning kogu rahvas tuli tema juurde ning ta istus ja õpetas neid.
³Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise, panid ta keskele seisma
⁴ja ütlesid Jeesusele: "Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt.
⁵Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?"
⁶Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale.
⁷Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: "Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!"
⁸Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale.
⁹Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine.
¹⁰Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: "Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?"
¹¹Tema ütles: "Ei keegi, Issand!" Aga Jeesus ütles: "Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!"

Piiblis on homoseksuaalsuse praktiseerimise kohta oma kindel seisukoht. Kui nüüd selline tabataks teolt ja aeg ning olustik oleksid sarnased eelneva Piibli looga - mida sa teeksid? Kelle selja taga seisaksid?

Kolmandaks esitaksin retoorilise lihtsalt küsimuse. Jah, võibolla pole mul õigus seda küsida, ma pole isegi lapsevanem, aga siiski: mida sa teeksid, kui taipaksid ühel päeval, et su laps polegi päris tavaline, vaid otsib enam hingesugulust omasooliste seltsis ning ei näita välja huvi vastassoo vastu? Mida sa teeksid, et teda õigele teele juhatada? Millise meelsusega? Millise südamevaluga? Kas lepiksid?

Ma usun, et nii mõnigi usklik lapsevanem on pidanud nii endalt küsima.

Neile, kes käisid sel aastal juhtimiskonverentsil, tahaksin veel neljandaks meenutada Tim Keller'i versiooni kadunud poja loost: see lugu on vanemast vennast, kes õigusele ja õigetele tegudele viidates, lootis saada isa pärandus. Kuigi ta elas kodus, oli tema süda sama kaugel, kui tolle oma, kes oma osa välja nõudis ja ilma pääl ära raiskas. Hea õige vanema vennana oleks tema kohus olnud noorem üles otsida, aga ta ei teinud seda. Samuti vihastas teda isa käitmine, kui noorem pöördus, sest kõik see pidu peeti "tema pärandiosa arvelt". Ta keeldus peole sisse minemast.

Mis ma selle kõigega öelda tahan? Seda, et me peame väga alandlikud olema, et mitte käituda "variseride" või "vanemate vendadena". Veel enam, peame väga, väga alandlikud olema, et mitte enda kätte kohtumõistmisohjasid haarata ja jumalat mängida.

Lk8:8 Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: "Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!"

Homoseksuaal ei saa end muuta, nagu ei saa ka valetaja, näppaja, tagarääkija, uhkustaja, abielurikkuja..... ta lihtsalt ei saa, sest tema jaoks ei ole see patt.

Patt saab ilmsiks alles siis, kui seda valgustatakse. Valgustus tuleb Kristuse kaudu. Alles siis saab inimene aru, et ei ole õigel teel, alles siis saab inimene pöörduda ja alles siis saab Jumal teda aidata, kui ta seda tahab - olgu see põhjus siis geneetiline, sotsiaalne, mis iganes. Meie variserlik haukumine ei paranda midagi.

Meie oleme Jeesuse esindajad siin maal. Millise mulje me Temast jätame? Kas õiglase ja karmi? Seda tegid ka ju variserid, kes seadust täpselt järgides "Jumalale meelepärast" väga püha elu elasid. Või kandes Jumala armastuse kohustust otsime südamevaluga kadunud "nooremaid" vendi?! Milline on meie suhtumine? Milline on meie vastuvõtt?

Muidugi poliitika on poliitika. Olen konservatiivselt nõus, et ühiskond saab toimida kindlate selgete piiride raamistikus. Seisukoht peab olema. Kuid ma väga loodan, et keegi oma ligimest põrgusse ei saada lihtsalt selle pärast, et too patune on... täpselt samapalju patune nagu sina ja minagi. Ma väga tahaks loota, et kristlastest kommentaatorid ehk natukenegi tarkust kasutavad ja oma suu mõne koha pealt sulgevad, et sealt tulenev ei saaks takistuseks eksijale leida tee Jumala juurde.

Nii tuleb õppida mõtlema.

Paastuaeg.

Täna süüakse hernesuppi ja vastlakukleid ning usinamad lasevad ka liugu, ent homme algab paastuaeg. Ma viimastel aastatel olen ikka salamahti tahtnud kuidagi seda pidada või mingitpidi sel ajal teistmoodi kui tavaliselt käituda, aga nagu kiuste saavad ületamatuteks takistuseks alati kaks asjaolu - esiteks, sageli ma unustan selle lihtsalt ära ja avastan millalgi paar nädalat enne kannatusaega, et...oi, läks ja laulis; ja kui ma siis unest ärkan, ilmneb teiseks veel võimsam asjaolu - ma olen nii nõrk, et vastupanu kui õhuke pabermüür igasuguste tahtmiste ees põrmuks langeb. Sel ajal on igasugused isud tavalisest veelgi suuremad. Kui näiteks olen otsustanud shokolaadi ühel päeval mitte süüa, siis terve päev ma mõtlen vaid sellest. Inimlik.

Homme algab paastuaeg. Proovima peab siiski. Moderne kristlane ei räägi mitte niivõrd lihast loobumist, vaid loobumist millestki, mis liigset tähelepanu võtab. No enamusele on selge, et tänapäeva inimesele on selleks internet. Tjah, töö tõttu oleks mul sellest loobumine peaagu võimatu, aga.... miks mitte proovida loobuda selleks pooleteiseks kuuks orkutist, facebook'ist ning kasvõi blogger'ist? Kõik need võtavad olulise aja, mida saaks kasutada teistmoodi. Pühapäevati tavaliselt ei paastuta, kristliku traditsiooni koha pealt on see Kristuse ülestõusmise päev. Mis siis juhtuks, kui inimeste blogisid loeksin ainult pühapäeviti - see oleks mõnus ajaviide pärast kirikut pannkookide kõrval ja korraga saaks rohkem lugeda. Orkuti ja facebookiga oleks keerulisem - nii mõnigi sünnipäev jääks tervitamata ning samuti oleks teadmatus mõne uue ilmakodaniku saabumise osas. Aga mis oleks paastumise kasu? Aeg! Ja aeg on kallis. Ja võibolla, kui siis mul aega rohkem on...oleks, jõuaksin ka oma õppetööd õigeks ajaks tehtud. Lihtne.

Mõnel tekib ehk küsimus, miks seda ajast ja arust traditsiooni üldse püüda pidada? Ma pikalt ei tahaks sellele vastata, aga lühidalt vast niipalju, et ma tahan proovida, kas sellel oleks mingit positiivset mõju minu isikule. Kui kasutada seda aega rohkem vaimulike asjadega tegelemiseks, lugemiseks ja külastamiseks, siis tõuseksid esile igapäevases elus muud kvaliteedid. Samuti kasvatab enese piiramine inimest. Keegi on öelnud kultuuri kohta, et kui seadused ja piirid hägustuvad, must lakkab olemast must ja valge valge, lakkab olemast kultuur. Sama võib ju ka öelda inimese kohta, et inimeseks olemisel on väga oluline koht käskudel ja keeldudel ja sisemisel "moraaliseadusel", mis ütleb, mida oleks õige teha, mida mitte. Ise-enese harjumustele piirangute panemine on samuti oluline tugevamaks inimeseks kasvamisel, ent need piirangud peavad olema targalt tehtud - kiirteele paigaldatud 20-sest põhjuseta paigaldatud aeglustusmärgist sõidetakse ilmselt 120-ga mööda.

Seekord ma siis proovin paastuda, proovin hakata vältima otseselt mittekasulikke tegevusi internetis. Aidake mulle kaasa. Kui ma harjumusest orkuti avan või facebookis konutan, noomige mind avalikult ja pidage mind sõnapidamatuks!

Kuidas sina paastuaega tahaksid pidada? Mis see sulle tähendab?

HEAD SÕBRAPÄEVA, KALLIS LUGEJA!

Nii ikka soovitakse. Saagu su süda ikka sooja ja hing rahu ja olgu su kõrval ikka häid sõpru nii headel kui halbadel päevadel!

Oh seda ebausku küll!

Nüüd juba lubavad osad lennufirmad check in-i internetis ära teha. Väga mugav, läbida tuleb lennujaamas ainult läbivalgustuskontroll. Internetis check in-in'i tehes saab ise koha valida ja pileti välja trükkida. Noh, valin siis koha ära ja vaatan, et nr 13 rida puudub. Inimesed nii ebausku täis, et isegi arvude järjekorrad muutuvad -11, 12, 14, 15. Olen kuulnud ka, et osades hotellides puudub tuba nr 13. Huvitav, kui paljud on julenud abielluda 13 reedel? Sellise usu kohaselt peaks tegelt siis kõik 13 reeded vabaks kuulutama, sest mine tea, mis veel juhtub, targem on kodus istuda ja veel parem, ohutusse voodinurka jääda.

Usk on inimloomu üks lahutamatu osa. On ta kas usklik või ebausklik... ühel hetkel lööb see ikka välja, ükskõik kui palju seda ka ignoreeritakse. See lihtsalt on nii, kui koht on täitmata Jumala poolt, hiilivad sinna kõiksugu muud tegelased - mustad kassid, rongad, numbrid, raha, õnnemängud, hirm, nõiad ja muu vaimne kamp. Loodus tühja kohta ei salli, nii õpetati kord ülikoolis.

Haige,

Haigeksolemisel on see pluss, et võib magada ilma magamisest tüdinemata. Ainult lugeda on paha, see on miinus.

Headus, kohustus ja silmakirjalikkus

Tihti ma mõtlen, et kus on hea ja halva piir, veel enam, kus on heaks ja halvaks olemise piir? Üldiselt me tahame olla head, hoolsad, abistajad - see on kui sisestatud olemise, olemuse vorm, mille poole püüelda. On ka muidugi neid, kes meelega vastupidiselt taotlevad, aga kas nad seda ka iseendale tahavad?

Me püüdleme headuse, heaks olemise poole. Mis aga teha siis, kui see sisemus ei ole väga hea, kui väga ausalt enese sisse vaadates leitakse, et mõnikord kõik see heaks olemine tuleb läbi pingutuse, punnestuse? Kord, kui alles laps olin, toodi mulle kaugelt maalt kommi. Kuna sealsamas olid ka teised lapsed, siis tehti mulle selgeks, et ma pean neile ka andma. Aga need kommid toodi ju MULLE! See oli esimene lahkuse õppetund, ja kuigi ma muigan oma tollase tunde üle, mis see sunnitud lahkeks olemine mus tekitas, on see mul selgelt tänaseni meeles. Nüüd ma tean, et on ilus jagada, ja olen õppinud tunnetama ka teiste rõõmu selle juures, aga vahel imbub heateosse ka selle kauge tunde maiku.

On see sisemine heaks olemise pingutus siis kohustus? - nii käitumine on minu kohus, hoolimata ebamugavusest; mõnes emotsionaalses situatsioonis varjata hea näoga sisemist tormi, sest keegi teine ei pea ju selle pärast kannatama. On see silmakirjalikkus? - parem on hoida suhteid enam vähem headena; kasulikum on käituda nii või naa oma õigusetunnetuse piires.

Raskemaks läheb asi veel siis, kui öeldakse, et kõik see pingutus on tühine, kuna pole "õige meelsusega" tehtud. Mis see "õige meelsus" üldse on? Kas on see tundelisus? Kui süda on hääd tunnet täis ja kui tuleb juhus ka üks häätegu teha, siis on "linnuke kirjas". Kui aga häätegu hambad ristis kohusetundest ära tehakse, siis nagu oleks vaat'et parem, kui oleks tegemata jäänud?

Ma vahel olen tundeline inimene ja vahel ei ole ka. Oma head teod, mida ise heaks arvan, ei ole aga alati headuse, lahkuse harjal korda saadetud.... on palju tehtud ära kohusetundest, sunnist ja teadmisest, et see või too on lihtsalt õige teha.... kui sul on võimalik head teha, siis patuks on, kui ei tee....ärgu su vasak käsi teadku, mida parem teeb... Soovin küll, et säänne kohusetunne muutuks heaks tahteks, et oleks kergem õigeid asju teha, parem olla, ehk on see elukestev õppimine. Muidugi ei maksa mõelda, et mu iga heategu üks suur pingutus on, ei, on palju ka selliseid, millest ma ise suure rõõmukaifi saan ja see on juba omaette tase.

Niisiis hindan ma väga iga tehtud heategu, tahteavaldust, heaks olemist, sest tean, kuivõrd raske võib see olla - ka "silmakirjalikuna" näiv heategu nõuab millestki loobumist. Inimloomuseid on igasuguseid ja kui ka mõni näib "silmakirjalikum", ei pruugi ta seda tegelikult olla - iselise looma koolitamine on mõnel raskem, olenevalt kuivõrd taltsutatava Jumal kellegile andnud on.
"Õige meelsus" pole pigem mitte tunne, vaid õige otsustus teadmises, et nii on hea ja õige teha, käituda. Ja see nõuab pingutust, mõnel rohkem, mõnel vähem. Üks aga on siin siiski juures - teha ilma kasu ootamata.
Minu iseline loom pole paljuski veel taltsas, aga harjutamine teeb meistriks.

Rännukihk ja unetus

Täna oli raske tööl olla, sest uni oli.
Uni oli, sest öösel und ei olnud.
Öösel und ei olnud, sest mõtlesin palju.
Mõtlesin palju, sest olin ärevil.
Olin ärevil, sest leidsin midagi.
Leidsin midagi, mis mu meeled jälle kõik pöördesse ajas -
- leidsin uue palverännuraja selleks suveks.

Olin tükk aega proovinud leida informatsiooni Sveitsi radade kohta ja nüüd siis lõpuks, mil und kõige rohkem vajasin, see tuli...

Siin ja seal on siis kaks head lehekülge rännuradade kohta.
Kui kõik hästi läheb ja Jumal armuline on, siis alustan 13,14 juuni oma uut teekonda. Sveits on kallis. Seekord võtan igaks juhuks telgi kaasa... Muidugi pakutakse ühel lehel "õlgedel magamise võimalust". Hmm, see oleks päris huvitav.

Jätan ka seekord pakkumise üles - kui keegi leiab südames kutse tulla palverännakule, võib ühineda. Mu eelmise aasta kogemus näitas, et parim on käia üksi, sest siis ollakse uutele inimestele ja võimalustele rohkem avatum, aga selle vastu tean ka ühte head väidet - üksi on kõike seda ilu raske alla neelata... see tahab jagamist... ...kui sa vaid oleksid siin...

Hea on olla teel

Meri on rahulik, hüpnotiseeriv. Kaugel sirab päikeselaik laevatee kõrval, ühtlased lainerivid rulluvad laevatee äärtele jääsaarekeste alla, taamal tumesinine pilveviir. Ma vaatan ja vaatan – on ilus, on hea olla teel, Selles on alati oma köitev võlu, millelt pilku pöörata raske.

Läksid

Issand hoidku te minemist, olemist ja tulemist!

Talv Oravapargi veeres

Iga päev imestan ikka veel ja veel, kui ilus on.

Uue hooga.

Nüüd on siis juba uus aasta käes ja viimane aeg teha ka uus postitus, sest mulle tundub, et enamus blogijad, kelle postitusi ka ise loen, on seda juba teinud. Vana aasta läks ja uus saabus omamoodi vaikselt ja andis sellise veidi müstilise tunde ka - nii ma loodan, et tuleb omamoodi müstiline aasta. Sellele tundele andis muidugi hoogu suur ja muinasjutuline lumi, mis siiani kõike ümbritseb - see on hea märk püsivusest.
Aasta viimasel kohvihommikul sai antud lubadus, et õpin tulevasel ehk siis sellel aastal lõpuks ära autosõidu. Utsitage mind takka, kui ma seda lubadust unustama kipun... Rohkem lubadusi ei andnudki, aga eks neid tekib aasta jooksul ise juurde.
10 päeva ja ööd on uuest aastast käidud ja hulk töödki juba selle sees ära tehtud, eluratas pöörleb omamoodi ikka edasi. Rohkem nagu midagi ei oskagi öelda... nagu öeldakse, esimene vasikas läheb ikka aia taha...