Paastuaeg.

Täna süüakse hernesuppi ja vastlakukleid ning usinamad lasevad ka liugu, ent homme algab paastuaeg. Ma viimastel aastatel olen ikka salamahti tahtnud kuidagi seda pidada või mingitpidi sel ajal teistmoodi kui tavaliselt käituda, aga nagu kiuste saavad ületamatuteks takistuseks alati kaks asjaolu - esiteks, sageli ma unustan selle lihtsalt ära ja avastan millalgi paar nädalat enne kannatusaega, et...oi, läks ja laulis; ja kui ma siis unest ärkan, ilmneb teiseks veel võimsam asjaolu - ma olen nii nõrk, et vastupanu kui õhuke pabermüür igasuguste tahtmiste ees põrmuks langeb. Sel ajal on igasugused isud tavalisest veelgi suuremad. Kui näiteks olen otsustanud shokolaadi ühel päeval mitte süüa, siis terve päev ma mõtlen vaid sellest. Inimlik.

Homme algab paastuaeg. Proovima peab siiski. Moderne kristlane ei räägi mitte niivõrd lihast loobumist, vaid loobumist millestki, mis liigset tähelepanu võtab. No enamusele on selge, et tänapäeva inimesele on selleks internet. Tjah, töö tõttu oleks mul sellest loobumine peaagu võimatu, aga.... miks mitte proovida loobuda selleks pooleteiseks kuuks orkutist, facebook'ist ning kasvõi blogger'ist? Kõik need võtavad olulise aja, mida saaks kasutada teistmoodi. Pühapäevati tavaliselt ei paastuta, kristliku traditsiooni koha pealt on see Kristuse ülestõusmise päev. Mis siis juhtuks, kui inimeste blogisid loeksin ainult pühapäeviti - see oleks mõnus ajaviide pärast kirikut pannkookide kõrval ja korraga saaks rohkem lugeda. Orkuti ja facebookiga oleks keerulisem - nii mõnigi sünnipäev jääks tervitamata ning samuti oleks teadmatus mõne uue ilmakodaniku saabumise osas. Aga mis oleks paastumise kasu? Aeg! Ja aeg on kallis. Ja võibolla, kui siis mul aega rohkem on...oleks, jõuaksin ka oma õppetööd õigeks ajaks tehtud. Lihtne.

Mõnel tekib ehk küsimus, miks seda ajast ja arust traditsiooni üldse püüda pidada? Ma pikalt ei tahaks sellele vastata, aga lühidalt vast niipalju, et ma tahan proovida, kas sellel oleks mingit positiivset mõju minu isikule. Kui kasutada seda aega rohkem vaimulike asjadega tegelemiseks, lugemiseks ja külastamiseks, siis tõuseksid esile igapäevases elus muud kvaliteedid. Samuti kasvatab enese piiramine inimest. Keegi on öelnud kultuuri kohta, et kui seadused ja piirid hägustuvad, must lakkab olemast must ja valge valge, lakkab olemast kultuur. Sama võib ju ka öelda inimese kohta, et inimeseks olemisel on väga oluline koht käskudel ja keeldudel ja sisemisel "moraaliseadusel", mis ütleb, mida oleks õige teha, mida mitte. Ise-enese harjumustele piirangute panemine on samuti oluline tugevamaks inimeseks kasvamisel, ent need piirangud peavad olema targalt tehtud - kiirteele paigaldatud 20-sest põhjuseta paigaldatud aeglustusmärgist sõidetakse ilmselt 120-ga mööda.

Seekord ma siis proovin paastuda, proovin hakata vältima otseselt mittekasulikke tegevusi internetis. Aidake mulle kaasa. Kui ma harjumusest orkuti avan või facebookis konutan, noomige mind avalikult ja pidage mind sõnapidamatuks!

Kuidas sina paastuaega tahaksid pidada? Mis see sulle tähendab?