Tõde

Enne vesprit küsib üks vanem daam preestrilt: "Isa Artur, mis on tõde". Jään tagareas kuulama. Isa Artur on omamoodi filosoof, kes on ilmselt asjade üle palju mõtisklenud. "Jaa," vastab ta seisatades, "see on keeruline küsimus". Ilmselt me seda isegi palju ei päri, sest kuidas seda ikka defineerida, mis tõde on. Isa Artur jätkab: "Jumal on tõde. Meie jaoks on see Jumala ja reaalsuse kokkusobitamine. Teooria, kõige kohta, mis on, seletus, vaimne sisu, Jumala kavatsus." Võtan selle peale kotist oma mobla, et see üles kirjutada. Loodetavasti õigesti, sest mälu pole selleks treenitud, et sõna-sõnaliselt asju meelde jätta. Vanadaam aga jätkab: "Kuidas siis ära tunda, mis on tõde?" Isa Artur mõtiskleb veel hetkeks ja vastab:" seda saab ära tunda südametunnistuse, mõistuse, aimduse kaudu. Oleme Jumala näo järgi loodud ja leiame enda sees seda sobitust, rahu, õiges suhtes Jumala ja maailmaga. Kui suhtume valesti, arvame valesti, siis oleme rahutuses. Adaequatio rei et intellectus."

Aasta ja vanad kirikuisad.

Selle aasta algusest alates olen lugenud igal õhtul ühe mõttetera mõnelt vanalt kirikuisalt. Vahel on need väga head, vahel ei saa päris aru, kas on tagasihoidlikum või minu keeletundmine puudulik, ilmselt viimane. Täna oli aga väga õpetlik mõte:

The errors of others don’t make you right

So you’ve proved that someone else’s opinion is wrong. Well, that doesn’t mean you’re right, says our author (writing under the name of Dionysius, a character in the New Testament). You could both be wrong. There are many falsehoods but only one truth.

But this is what you will do, if you follow my advice: you will cease indeed to speak against others, but will so speak on behalf of truth, that every thing said is altogether unquestionable.

Paast ja Piht

Piiskopi Missad on alati omamoodi populaarsed olnud, siis on alati rohkem inimesi kirikus kui tavaliselt argipäeviti. Jõudsin paar minutit enne Missa algust kohale ja istusin oma tavapärasesse pinki, mis minu rõõmuks oli veel vaba, justkui olekski see mind oodanud. Missa viibis veidi ja kõik oli natuke teistmoodi. Preestreid oli rohkem ja Missa vormgi lihtsam ja lühendatud, nii et pärast sõna osa, milleks oli vaid evangeeliumi lugemine, teatas piiskop lühikeses jutluses, et on meeleparanduse aeg ning kuulutas välja individuaalse pihi. Kõigile. Mulle tuli kohe suur naeratus näole. Neli preestrit läksid kiriku nelja nurka ning hakkasidki pihte vastu võtma.  :)

Pärt

Mõne looga on nii, et kuulad korra, teisega jälle nii, et kuulad rohkem kui korra,  aga mõnda kohe väga palju.  A Pärdi "Stabat Materit" olen ma nüüd kümneid ja kümneid kordi kuulanud. See on mu paastuaja maiuspala.

Viini kirikud

Mis mulle seekordse koolitusreisi eriliseks tegi, oli see, et ma võisin igasse kirikusse sisse astuda ja koduselt Missadest osa võtta. Ja see lisas kõigele justkui tundeliselt magusat hõngu. Ma siiski üle ei pingutanud, käisin kolmel korral St Stephanuse katedraalis, korra kongressikeskuse lähedal olevas juustuakudega mustas kastis ning St Peetruse kirikus, mis asub katedraali lähedal. Missad olid valdavalt saksa keeles, aga ka inglise ja ladina keeles ning teisel õhtul lausa araabia keeles. Viimasele sattusin küll juhuslikult, aga see oli põnev - palju pikem ja teistsugusem. Kolmes muus keeles olin ma ette valmistunud ning Missa vormi eelnevalt välja printinud ja tore oli, et neid kõike ka kasutada sain.
Tahtsin aga rääkida tänahommikusest teenistusest Peetri kirikus. Küsisin eelnevalt piiskopilt, et millist kirikut ta soovitab, ta vastas, et tunneb Peetri kiriku piiskoppe. Hiljem sain aru ka miks. Peetri kirik on ümmargune ning hilisem kui katedraal. Ka on kirikus palju marmorit ja kulda, aga see küllus nagu ei häirinudki. Jõudsin sinna liialt vara, käimas oli eelnev saksakeelne Missa. Uksehoidja oli väga viisakas ja seletas, et järgmine, ladinakeelne Missa algab kohe peale seda ning üllatas turiste sellega, et arvates ära nende päritolumaa, pakkus neile vastavaid kiriku interjööri tutvustusi. Ootasin kannatlikult eelneva teenistuse lõppu ning pugesin siis vanasse igatepidi nagisevasse kaunistustega puupinki. Minu ette istusid kaks pikka kõhna u 70 aastast teravate näojoontega vanadaami, kes end tagasi hoidmata jutustama hakkasid. Üldiselt enne teenistust vaikitakse, mõtiskletakse, palvetatakse ja kindlasti mitte ei räägita. Ehk nad olekski sosistanud, kuid küllap nõrk kõrvakuulmine ei lubanud liialt voluumi alla võtta. Teenistus hakkas. Hakkas nii, et üleval rõdul laulis väike koor väga heal tasemel gregoriaani koraali. See oli ingellik. Aga vanad naised ei lasnud laulul end segada, jutustasid edasi. Vahepeal tuli püsti seista ning üks tädidest arvas, et oleks hea end kriiksuvatel laudadel ette ja tahapoole kallutada, ikka kriuks ja kräuks. Kõige selle ilu ja kauniduse keskel kasvas mus viha, mille vastu ma kohe ka võtlema hakkasin. Miks alati siis, kui midagi on väga eredat ja puhast, ilmnevad häirivad asjaolud?  Aga kas pole nii ka mõtetes? Just siis, kui tahaks süveneda, palvetada, tulevad pähe  rumalad mõtted ja kujupildid, mis kui vanatädid vadistavad, kriuksutavad ega ei lase olla. Hiljuti lugesin ühte mõtisklust u 1000 aastat tagasi elanud kirikuisalt, kes sama asjaga kimpus oli. Me ei muutu üldjoontes ikka üldse. Järgmise jutuvadina peale, kui ümber vaatasin, ütles teine tädi mu selja taga: "Shreklich!". Njaa, mõtlesin, ega ma vast nuriseda või, kord ammu öeldi mulle ka nii, kui ma koos ühe vene tüdrukuga viini sümfoonia kontserdil seisukohtade taga põrandal istudes itsitasin. Vihane saklane mu ees pani mu kohe paika, aga olin ka tema elamuse ära rikkunud. Kontserdisaalil ja kirikul on ikka väike vahe, mõtlesin, ja koputasin ühele tädidest õlale. Ta sai aru ja jäi vait. Hetkeks. Tädi mu kõrval noogutas rahulolevalt ja tänulikult. Aga sisemas ma ei rahunenud, kuni hetkeni, kui ühes Missa osas ta mulle oma helehallis kindas käe rahusooviks ulatas. Kannatlikkus on suur voorus, aga ma siiski tundsin kergendust, kui nad lõpulaulu alguses jalga lasid ja ma sain oma mitmehäälse maiuspala rahus lõpuni kuulata.  Paastuaja kolmas pühapäev.

Viini kerjused

Paastuaja juurde käib lisaks paastumisele ja palvele ka almuste andmine. See pidi väga oluline olema, kuid miks, ma väga täpselt enam ei mäleta. Viinis, kus ma hetkel koolitusega seoses viibin, olen ma esimese ja teisega üsna kergelt hakkama saanud. Paastumise üle on kohe eriline arm, nii, et suurt kiusatust ei teki ning näljatunnet on kerge taluda. Aga almuste andmisega on veidi keerulisem, kuigi võimalusi tundub olevat rohkem, kui sooviks. Siin on palju kerjuseid ning esmalt tekib selline küsimus, et kui see on heaoluühiskond ning rahvas peaks olema sotsiaalselt kindlustatud, siis miks neid ikka nii ohtralt näha on. Miks nad põlvitavad tänavail, vahel isegi väga noored. Miks nad tööd ei tee!!! Ka ei ole kerjused ühtmoodi alandlikud, kui selle ameti puhul eeldada võiks. Näiteks täna, kui olin teel kirikusse, olles eelnevalt taskusse peotäie sente kogunud, ent neid jagada, tuli kiriku uksel vastu vanemapoolne naine, kes väga agressiivselt kukkus mult raha pinnima. Automaatselt tõmbusid mu sõrmed sentide ümber koomale, kõndisin teda ignoreerides kirikuuksest sisse ning kuulsin, kuidas ta mulle "Bitch!" järele hüüdis. Ma ei teagi, et kunagi oleks keegi mu kohta nii ütelnud. Igal juhul oli mul pikalt mõtisklemist selle üle, et kas ma oleksin pidanud siiski andma, sest see plaan ju mul oli ja mis õigus on mul teise käitumise üle otsustada, kui ta oma kerjamistööd halvasti teeb. Mulle meenub veel teinegi sarnane juhtum mõne aasta eest siinsamas Viinis, kui ühe teise kiriku uksest sisse läksin ning kerjust nähes mõtlesin, et küllap ma kirikust tulles talle midagi poetan. Ent enne, kui jõudsin seda teha, sain kerjusekepiga piki sääri ja jällegi jäid mulle sendid pihku. 

Samas ei ole raske anda alandlikule või moosekandile. Kas andes tekib mingi suhestus andja ja võtja vahel, et mõnele nagu saad anda ja mõnele mitte. Ent kui mõnele ei saagi anda, tekib tõrge,  siis miks  samas tekib minule ka süütunne?

Väike inimene siin ilmas paljut muuta ei saa. Kui naeratus veel pidavat aitama, siis kui palju aitab paar vasekarva senti? Samas öeldakse ju, et ka väiksed asjad võivad palju korda saata, palju muuta. Võibolla kui mitte saajat, siis ehk andjat, keda näiteks andmise protsess ise muuta võib. Mõned inimesed on loomult head ja teevad kõike õigesti, teised peavad selleks vaeva nägema, mõned kohe väga palju. Häid harjumusi annab endas harjutada, kuni nad saavad loomule omasemaks. Heal inimesel on kerge olla hea, aga kui halb inimene püüab olla hea, siis see võib kõrvalseisjale silmakirjalik tunduda. Kas ta siis peaks headest püüdlustest hoiduma, et tõetruu välja näha - jah, olengi selline, selline mu loomus. Osalt on see aus ja seegi on hea, kuid kui sellega leppida, siis ei ole ikkagi edasiminekut. Või seisneb silmakirjalikkus püüdluses hea näida, mitte heaks saada? Igaühele on antud oma rist, mis ehk suures osas ongi see "mina ise", mida tuleb läbi elu taluda, talutada, leppida, parandada. Minul pole enda "isega" väga kerge olnud, ilmselt pole ka edaspidi, aga lihtsalt käega lüüa pole ka õige. Nii ma üritan. Üritan väikseid asju. Aga kas ma suudan kerjuse nahaalsusest mööda vaadata ja talle inimesena paar senti poetada? Kas ma teeksin seda tema või enda või sellepärast, et nii oleks õige? Ei tea. Ma siiski ei tea. Aga üritan mõista.