Out for Africa

Lõvi tuleb!

Hommik aknast

Ühel sügistalvisel hommikul, kui tööle minekuga polnud kiiret ja sai kauem voodis lebotada, avanes mulle aknast selline vaade.

Tsitaat

"Philip otsis kogu aeg elu mõtet ja talle tundus, et praegu pakutakse talle vastust, kuid see oli tume ja ähmane. Ta oli hingepõhjani segaduses. Nagu pimedal, tormisel ööl võib välgusähvatus korraks valgustada kauget mäeahelikku, nii nägi Philip välgatamas midagi, mis tundus olevat tõde. Näis nii, et inimene ei tarvitse jätta oma elu juhuse hooleks, vaid ta tahe on teovõimas , et eneseohjeldamine võib olla niisama kirglik ja tõhus kui kirele alistumine ning inimese siseelu sama mitmekesine, vaheldusrikas ja kogemusterikas kui maadeavastajal, kes vallutab uusi maid ja uurib tundmatuid alasid."
W.S Maugham "Inimorjusest"

Kingitused

Liis ütles täna toreda lause, mida kohe pean jagama: "Kõige parem kingitus ongi see, kui ei pea kingitust tegema."

Jõul.

Tuleb tasapisi ikka lähemale ja lähemale. Aga kas hing ootab?

Ausus versus viisakas

Täna ma mõtlesin selle üle, mis on parem, kas olla üdini aus või üdini viisakas. Ajendas mind selleks ikka seesama vana probleem, et kui mingi asja pärast närvi lähen, kas on siis hea seda varjata või lasta välja tulla nii nagu tuleb. Teisel juhul oleks see enda suhtes aus, eriti, kui ärritumiseks on ka põhjust. Samas ei tee see ausus aga midagi paremaks, sest see võib negatiivselt mõjutada kedagi teist mu kõrval ja lõppeks, kellele seda vaja on, kui kõik kannatavad. Viisakus aga arvestab ka teistega ning võimaldab tundeid riivamata mõnda asja paremini korda seada. Viisakaks jäämine nõuab aga tugevamat "mina" allasurumist ja mõningal juhul ka seesmist kannatamist, mis iseenesest on üllas. Parem, kui kannatab üks. Seega pooldan viisakust. Järgmine küsimus aga, kuidas seda saavutada? Või on see päritud loomuomadus?

Identiteet

On see tingitud küpsusest või muust ajendist, aga mingil hetkel hakkab inimene oma juurte vastu huvi tundma, et kes ma olen ning kes olid mu vaaremad ja vaarisad jne, jne. Mina oma päritolu palju uurinud ei ole - see tuleb mulle loomuomasest laiskusest ja vähesest motivatsioonist nii sügavale kaevuda. Õige natuke olen sel teemal mõtisklenud ikka. Selle, et mu juured nähtavasti kuninglikust soost pole, olen ma ammu kindlaks teinud ehk seda polegi vaja tõestada. Ka pole Riibak ja Reebok samaväärsed. Mingil ajal aga tuli arvamine, et äkki keegi mu emapoolsest sugulastest oli juut. Kuulduse järgi olevat juutidel väikesed laiad jalad ja lühikesed varbad - just nagu minulgi. Aga siililegi selge, et varvastest ainult jääb väheks... nii et nähtavasti ma juut siiski ei ole. Üks mu isapoolsetest vaarisadest aga olnud kunagi tsaari ratsaväes - kas siis lihtsalt väelane või ohvitser, seda ma täpselt ei tea. Nimi - Riibak - olla pärit siiski kusagilt Peipsi äärsetest aladest. Tuleb see tõenäoliselt venekeelsest teisendist rõbak. Olin selles osas veidi kõhkleval seisukohal kuni eilseni, kui leidsin tööle minnes varnast oma vast pestud kitli, kuhu peale oli kulunud "riibaku" asemel kirjutatud suurte mustade tähtedega "RÕBAK". Mis tõestust siin veel vaja? muig

Turu jutud

Järelevaade.
Kui eile ööpimeduses oma siinse kodu poole sammusin, läbis mind mingi kummaline rõõmujoovastus tavaliste asjade üle - kõik on niivõrd hästi läinud.
Kui keegi küsiks mult, et millised on minu tõendid Jumala olemasolu kohta, siis oskaksin vaid vastata, et asjad toimivad. Asjad toimivad nii, nagu ma vahel sügavas olen soovinud või palunud, kuid mitte sellisel viisil, nagu ma oleksin ette kujutanud või tahtnud, vaid ikka üllatustena ja "kokkusattumustena". Asjad toimivad mitte vaid minu häämeelt ja lõbu silmas pidades, vaid samas mingitpidi veel kellelegi teisele või kolmandale kasulikuna.
Kui ma poolteist aastat tagasi oma residentuuri viimaseid nädalaid siin veetsin, siis käis küll hetkeks mõte peast läbi, et oleks tore siin töötada. Olin tegelikult, mis salata, Turu Ülikooli haiglast ning nendest tarkadest inimestest siin vaimususes. Matsin selle mõtte aga taas kiiresti maha, sest soome keele õpe tundus ilmvõimatu (tundub siianigi:) ). Läks kolmveerand aastat ja ma olingi siin ja just sellisel määral nagu on kõige mugavam. See kõik oli nagu poolkogemata ja mitte minu teadliku valiku (mis tegelikult jäigi valimata) tulemus.

Kirikulised
Minu teiseks pereks siin on Turu katedraali rahvusvahelise koguduse rahvas - välismaised ja kohalikud õpetlased, üliõpilased ja muud isevärki inimesed, igaüks oma looga. Elukäik on nad ühte toonud - ühed on, teised tulevad ja lähevad, igaüks saab midagi. Mina olen krooniline tulija ja mineja. Arvan, et saan rohkem kui anda oskan... Hinges aga hellitab mind see, et minu ja nende vaheline tutvus-side vaikselt hakkab kujunema sõprus-sidemeks. See on põnev tunne... nagu palju põnevaid raamatuid, aga lugeda ei saa, millal tahad, vaid tuleb kannatlikult järge oodata.

Pühapäev
Ootasin terve päeva tuisku ja tormi. Lõpuks see pealelõunal saabuski. Kui siis läbi suure tuisu õhtupoolikul kirikusse läksin, nägin siin lähedal staadionil andunult mänguhoos põlvpükstes jalgpallureid. Turulased - kas võtta nende ees müts maha või pidada neid hulludeks.
Geoffrey jagas sõna Mt 25:31-46. Hästi rääkis. Aga eks ole ka rõõm kuulda head inglise keelset jutlust inglase enda suust.
Peale teenistust sain endalegi üllatusena kutse õhtusöögile ühesse inglise-ameerika peresse. Need inimesed on mulle alati tundunud sellised üli-erudeeritud, siis oli hea neid ka oma koduses õhkkonnas näha... ikka olid üli-erudeeritud, samas ka väga sõbralikud.
Sain siis olla külaliseks keset muinasjutulist lumetormi ühes vanimas Turu väikeses puumajas... ja tundsin sellest tohutult rõõmu.

Tööl
Tööl läheb ikka kiiresti. Teen nii hästi, kuidas oksan, aga soome keelt ikka ei oska. Vana lugu. Juba tundubki töö ja soome keel nagu see üks ja seesama asi olevat, aga samas ei ole ka, ühest tean rohkem. Olen ütlemata tänulik sekretaridele, kes mu vigased laused ja sõnad peaaegu ilusaks soome keeleks tasandavad ja minuga meeldivalt kannatlikud on.
Ma ei saa aru, millest see tuleb, aga iga aastaga on kuidagi raskem konsentreeruda. Või on see lihtsalt mu pealiskaudsus ja suutmatus asju süviti võtta ja nö basics endale selgeks teha. Nii ta on ja ma ikka loodan, et ükskord suudan suuri asju teha. Ikka on ju selline tunne, et kõik on veel alles ees. Parimad ajad tulevad veel.

Piiblitunnis
Ootasin seda. Ostsin poest karbi shokolaadiküpsiseid ja asusin teele, unustades muidugi üles kirjutamata uksekoodi, mille kohta ma olin eelnevalt meeldetuletuseks kaks e-maili saanud. Õnneks juhtus ikka keegi patsiga mees tulema ja lasi ka mind sisse. Tee oli libe, jäin 5 minutit hiljaks ning olin kõige viimane. Topsike glögi ja küpsiseid juba ootasid. Seltskond hea, meeleolu hea... mis hing ikka ihkad.
Mu kõrval istus rõõmsameelne valgenahaline Lõuna-Aafrika tüdruk, kes äsja siia jõudnuna nägi esimest korda elus lund. Oli teine ühel hommikul rõdule läinud ja wow, sadaski seda valget ja külma. Soojamaalasele ei jätkunud seda rõõmu kahjuks kuigi kauaks, sest ta vaeseke oli mõned korrad libedal kukkunud ning jopesoe pole ikka see, mis lõunamaa päike ja soe suvi. Siis rääkis Geoffrey,74, üks mu vaieldamatuid lemmikuid, oma loo kohtumisest esimese lumega. Temagi on pärit Lõuna-Aafrikast ning seal koolis ning ülikoolis käinud. Oli teine koos paari teisega sõitnud autoga punktist A punkti B, milleks oli Johannesburg. Teel olid nad läbi sõitnud ühest Aafrika väikesest mägilinnast, kus rongi saabumine on igapäevane suursündmus, ning jäänud sinna ühte külalistemajja ööbima - respectful young people, igaüks eraldi tuppa. Kui siis peale sotsiaalset õhtut ühes toas ta oma tuppa suundus, näinud ta kõrvaltoa uksest suitsu tulevat. Koputanud, ei midagi. Lükanud siis ukse lahti ning näinud purjus meest leekides voodis lebavat (mille peale T kommenteeris: sellest moraal, kui oled põlevas voodis, be sure that you're drunk). Kangelaslikult vedinud ta siis kangelase leekidest välja ning asunud tulekahjut kustutama. Et aga millegiga polnud kustutada ja et aken olnud piisalvalt suur, otsustas ta põleva madratsi aknast välja lükata - kõigepealt voodiriided ja siis madrats ise. Ja üle selle kõige vaadates, näginud ta, et maa oli valge - esimene lumi. Lugu aga sellega ei lõppenud - nad jäänud veel järgmisekski ööks sinna külalistemajja, tasuta. Ning tema, oma põlenud juustega, olnud järgmisel päeval kohaliku ajalehe esiküljel.
T jagas sõna teemal Jeesuse saabumine eeslil Jeruusalemma ning mõtisklused meie arusaamadest Jumalariigi üle maailmas. See pikem ja tõsisem teema.

Poes
Täna oli selline tungiv tunne poodi minna. Matkapood on siin kõige parem ning see on umbestäpselt 40 minuti jalutuskaugusel mu kodust. Mõtlesin, et äkki on Aafrikasse moskiitovõrku või midagi säänset vaja. Poes olles aga unustasin selle hoopistükkis. Müüjad on siin hästi välja koolitatud, just sellisteks, kes alati natuke ebamugavalt sind tundma panevad. Peaaegu kõik nad jõudsid mingi aja vältel mu selja taha pugeda küsimusega: "Saisinko auttaa?" Ja mina järjekindlalt vastasin: "Ei saa". Viimane, kellele ma nii ütlesin, reageeris kohe: "Oi, see kõlab väga eesti keele moodi!" Ja ilma midagi tegemata sain ma lihtsalt oma eestlaseks olemise ja rääkimisega teha ühe inimese väga rõõmsaks, kes alles mõni päev tagasi alustas oma tööd selles poes ning mõned aasatad Soomes elanuna väga igatses emakeelt rääkida. Elust-olust juteldes aitas ta mul siiski terve posu toredaid asju siit-sealt välja otsida ning mina omakorda aitasin ta käivet tõsta, no nii kaasmaalase poolest. Ehkki tavaliselt ei pea ma oma priiskamisi heaks tavaks kommenteerida, olen ühe ostu üle väga õnnelik - naelkummid - sellised, mida botastele otsa tõmmata ning millega saab ka jää peal muretult kõndida - nii ei pidanud koduteel enam kangete jalgadega kakerdama vaid võisin endapärasel viisil pikal sammul kõikidest mööda õõtsuda.

Ja nüüd on uneaeg.

Tormimeenutus.

Üks paremini meenutusi esile kutsuv meel on haistmismeel. Lõhnad toovad möödunuid aegu vaid hetkega meelde. Ja muusika... minu jaoks on sellesse salvestadud kogu minevik.
Äsja olnud torm tõi aga seekord mulle omakorda meelde muusikat, mida kunagi väga armastasin. See oli aastaid tagasi, kui ühel lumetormisel öösel sõitsin Tallinnast viimase bussiga Tartusse. Istusin päris ees ja jälgisin teed, mida vast paari meetri ulatuses näha oligi. Tihedad lumeräitsakad lendasid vastu esiakent. Buss sõitis väga aeglaselt. Hüpnotiseerunult vaatasin bussi akent ning kiiruga töötavaid kojamehi. Panin ühelt sõbralt saadud kasseti nüüdseks vanamoodsasse pleierisse ning korraga muutus kogu sõit omamoodi müstiliseks. Olin seda muusikat vaid korra elus kuulnud - üks õhtu varem. Lumetorm aga süvendas mu kiindumust sellesse ning see jäi püsima pikaks ajaks. Küllap meil on midagi ühist. Veel üks ja teine ja kolmas lugu samast meeleolust.

Enne tormi

Järgnev nädal veedan siis taas Soomemaal. Tulin päevake varem, sest meedia ajas suurt tulevat lumetormi kuulutades meele ärevaks ja nii jäigi kauaoodatud kontserdile bmk-sse minemata ning sammusin hoopistükkis sadamasse, et jõuda enne tormi. Vaikne oli. Laev ei loksutand ja ülejäänugi sujus märkamatult. Tundub, et see igakahekuine reis on liialt harjumuseks saanud, et ajatajugi lülitub välja ning need 5-6 tundi, mis mul ühtekokku kulub Turgu jõudmiseks, lähevad nõnda, et arugi ei saa. Rongis korraks tabasin end mõttelt, et kus ma õieti olen... Tee Kupittaa jaamast siinsesse korterisse tundus juba nagu kodutee... huvitav, kui palju kohti ma varsti võin kodudeks nimetada, sest kodunemisega pole mul probleemi... seal, kus kott, seal kodu.
Lund oli Helsingis vähem kui Tallinnas, Turus enam vähem sama. Ilus on. Lumi annab ümbrusele muinasjutulise salapära ja mis siis muud üle jääbki, kui muinasjuttu oodata. Eile Nõmmel Oravamäe pargist läbi minnes tunduski põlevat laternat vaadates, Narnja muinasjutumaa on õige lähedal. Ehk ongi järgmine nädal muinasjutt? Ehk hakkavad sündima imed :)

Kirjutage mulle, sõbrad, mis siis, et peagi saabun tagasi te juure!

Äng

Pole väga haruldane see, et sügisõhtutel, kui vihm end vastu akent peksab ja tuul männilatvu räsib, mus mingi kummaline ängistus pead tõstab. Selline, mis ei lase rahulikult olla, vaid otsib oma väljundit. See ei ole tavaline kurbus, mida häädel hetkedel isegi oma sõbraks pean, vaid kui kriipiv tunne, mis sunnib oma juuri otsima, ja isegi kui need leian, ei pruugi neis olla lahendust.

Nii tänagi. Olen terve päeva olnud mingi kummalikse ängistuse lummuses, mida ühe ja teise raamatuga püüdsin vaigistada, ent asjatult. Otsides leevendust muusikast, leidsingi midagi ilusat, mida ka tahan sinuga, hää lugeja, jagada: üks lugu tuneeslasest muusikult Anouar Brahem'ilt.
Muidugi tekitab see teistsuguseid tundeid, mis omakorda panevad igatsema kaugete maade, uute avastuste ning seikluste järele... Ah, keeruline on see inimhing, saaks siis enda omastki aru.

Jõhkrad naljad

Ma adusin täna, kuivõrd kergelt ma võtan elu ja surma tõsidust. Ei tea, kas see tuleb mu kohati ükskõiksest suhtumisest või uskumisest, et see elu ei ole veel kõik, aga vahel nalja ma selle üle heidan küll. Nii tänagi. Täisa valel ajal ja vales kohas, nagu mulle vahel kombeks on.
Lükkasin õhtul ühe protseduuri edasi, öeldes raviarstile, et teeme järgmisel päeval, kui patsient veel elus on. Ta jäi mulle sellise näoga otsa vaatama nagu ma oleks ikka tõeline julmur. Tol hetkel mõtlesin, et küll ikka on huumorivaene see teine, kuid tagantjärele mõeldes pole kindel, et ka minu reageering või väljendus eriti olukorrale adekvaatne oleks olnud. Teravad piiriäärsed naljad on sageli mu maiuspalaks ja ma tean, et ma pole ses osas ainus meditsiinitöötaja. Need ei ole isiklikud, kellegi vastu suunatud ütlemised, vaid pigem olukorra puhverid. Kuid kõik ei saa neist aru ja ma pole enne sellele mõelnud, et see nii võib olla. On palju selliseid töötajaid, kes tõesti kõigest südamest ja hingest teevad ja ütlevad head ning väike kibe nali on nende jaoks liig, mis liig. Hea, et ka selliseid inimesi on. See on uus asi, mida tunnetama õppida.
Nii ma siis lahkusin täna õhtul haiglast, jõhkardist patukahetseja nägu peas. Ja pattu ei kahetsenud ma mitte tegelikult väga selle nalja pärast, kuivõrd sügavama tunnetuse pärast, et äkki ikka ei oleks pidanud tänast tööd homse hoolde või hooletusse lükkama.

Tühjad sõnad.

Ma tihti leian end küsimast või rääkimast mõttetusi - lauseid, mis tegelikult ei lähe korda ja midagi ei muuda, lihtsalt tühijutt. Siis hetk või mõni hiljem selle üle endamisi aru pidades, leian, et paljutki oleks võinud jääda ütlemata, mainimata või pärimata. See lähtuv mu suust kuulutab mu olemust, sisu....ja vahel on selleks tühjus.
Miks siiski täidan "targa jutu" vahepealse tühisega - on see müüritäide, et väärtusenatuke seisaks koos või hoopis halb vundament? On's see tahe anda enda olemasolust või kohalviibimisest märku? Katkestada piinlikku vaikust? Meeldida? Samas pole tühi loba olukorda kunagi eriti paremaks teinud.
Ja siiski on raske suud pidada. Küllap on see iseloomuviga. Sportlaseks ei saada lihtsalt niisama - see on suur töö. Küllap ka iseloomu treenimiseks on suurt tööd vaja... kas aga jätkub tahet?

Üks sõber just hiljuti mainis, et rääkima õpitakse mõne aastaga, vaikima aga kogu elu.

Mõtteid targast raamatust:
^{Ps 141:3}Issand, pane valvur mu suu ette, hoidja mu huulte uksele!
^{Õp 12:23}Tark inimene varjab, mida ta teab, aga alpide süda kuulutab nende rumalust.
^{Õp 17:28}Isegi rumalat peetakse targaks, kui ta vaikib, ja mõistlikuks, kui ta oma huuled kinni peab.
^{Srk 22:27}Kes paneks minu suu ette valvuri ja minu huultele kohase pitseri, et ma ei langeks ja minu keel mind ei hävitaks?

W.S. Maugham

Avastasin ta üle pika aja taas. Ma ei tea, kuid siiski aiman, mis mind tema kirjutistes võlub. Ehk on see mingi sarnane ideaali aimdus, nõrkus või kirg, mille ma tema kirjutistest endale kunagi keskkooli aegu sisse lugesin... Ehk on see tema sisuka kirjakeele köitev lihtsus... Igal juhul midagi väga köitvat, mis paneb mind ühe raamatu järele teist haarama, et seda "midagi" taas, ehk küll teise varjundiga, leida.

Sügis Turus

Turus tundsin ma esimest korda kevade lõhna. Turus aimasin augustikuus esimest korda kaskedelt ära ka läheneva sügise. Nüüd tunnen iga päevaga lähenevate hallade hõngu, järjest enam kisub talve poole.
Kaks nädalat on jälle mööda saamas. Aeglaselt ja omamoodi kiiresti. Kõik, mis teha tahtsin, on ikka tegemata, samas on jällegi palju muud nähtud ja tehtud, millele ei mõelnudki. Pean taas tunnistama, et Turus on tore, taas möönma, et ikka peaksin Soome keelt õppima :p - see viimane on juba nagu nali: mu kallid tööandjad, miks olete te minuga nii kannatlikud?
Soomlased on head inimesed. Mentaliteet on teine. Soomlasel ei tule pähegi teist petta, arvestusi eneskasuks pöörata, vaikselt vassida või teise aususe kohta nalja heita. Nad on siirad ja kohutavalt kannatlikud. Võibolla on see jälle minu subjektiivne arvamus, sest ma lihtsalt nö satun selliste inimestega kokku, kuid ma olen selle kõige eest neile väga tänulik, sest kui nad oleksid teistsugused, oleks mulle siinolemine palju palju raskem.
Jah, ma olen üliväga tänulik, et ikka nii hea see kõik elu ja olu on :)

Out of Africa

Kunagi ammu nägin seda filmi... Vaatasin suu ammuli - ilus oli. Ja nüüd on aeg, kui Jumal lubab, et ma seda kõike ka peagi ise oma silmaga näen. Ootan põnevusega :)

Moodsa palveränduri haihtuv päevik I

Pean ikka tunnistama, et kirja-and hääbub vaikselt, kui seda mitte pidevalt treenida. Olen juba avastanud suure tõe enda jaoks, et suur osa sellest maailmast sõltub treeningust ehk siis pidevast tööst. Ande ilusaid ja häid on meil kõigil - no küll ma ikka lasteaias ilusasti joonistasin ja laulsin ning keskkoolis jagas pea matemaatikat nagu koorelahutaja... Nüüd saan ka hakkama - kraaksun veidi, sest see endiselt meeldib mulle; kritseldan lehenurkadele, kui juhtun mõnel loengul olema ja igavaks kisub, ent nüüd töölise staatusega jääb ka loenguid vähemaks, mis tähendab ka mu ande täielikku hääbumist; matemaatikast ei taha rääkidagi - vahel tekitab liitmine isegi raskusi ning integraalidest ja muudest raalidest on saanud vaid sõnaline mõiste, mille taha enam ei söenda piiluda, sest mõistma nagunii ei küündi. Ühesõnaga kõik oleneb tööst. Ka suhted ja sõbrad ja muu, mida elus tähtsaks peame. Aga selle kõige täiuslikkuse saavutamise takistajaks on aeg, mis ikka kiiremini ja kiiremini tiksuma hakkab ning head ajad "unenäoks" muudab, jättes mulje, et parim möödas või et see ilus hetk, milles viibin, möödub peagi ja mis veel hullem, tuhmub ning ununeb ka. Hea kuuldud nali kaotab tihti oma terava sisu, kui just koomikuandega inimene sinna omalt poolt särtsu juurde ei lisa. Ja nii see kõik siis kaob.

Käisin siis koos mõne sõbraga läbi Põhja-Hispaania palverännutee Santanderist Santiago de Compostelasse - ca 500 km + veel mingid arvestamatud kilomeetrid. Pole veel nädalatki möödunud sellest, kui jõudsime Santiagosse ... nüüd see tundub juba kergelt ebareaalsus, sest siinne sügishõnguline reaalsus ning töökohustuste tegelikkus võtavad järjest rohkem võimust mu mõtetes ning käitumisharjumustes.
Aga mis sellest siis kasu oli? Kas oskangi öelda... Ei tea ka, kas ma ise oluliselt muutusin, kuid siiski usun, et kindlasti oli see retk üks hea peatükk raamatust "Õppetunnid elust" või pigem "Elu ilusad muinasjutud". Avastasin, et planeerimatus ning muretus toovad palju rohkem üllatusi teele ning ka pettumusi on vähem, kui puuduvad ootused... Seega usun, et kalkar on pankurist õnnelikum. Jah, mõneti tundus see tee ka maagiline, sest vaikselt oli mulle hakanud meeldima mõte, et imelised asjad sünnivadki siis, kui neisse uskuda ja need tulevad lihtsalt ja iseenesest. Ehk oligi see pime keskaeg üks imeline aeg.
Aga meie väikestest imelistest hetkedest pajatan ma teinekord. Seniks aga võib vaadata pilte siit I ja siit II :) Ning omajagu pilte on veel Ly fotokast. Jõudu!

Juba Berliinis

Juba olengi koduteel. Tahtsin täna kyll jöuda - mötlesin, et saan äkki odavalt pileti ymber vahetada, aga ei - Berliinis ööbimine ja möödukas shoppamine tuleb odavam, kui kiire kodutahe. Aga homme, juba homme... oo kodumaa, vihm, pilved, pori, tuul, töö, visadus, unistused, veelkasutamata kamin, Liisi öhtulugemised, söbrad, hommikukohvid, ja veel ja veel.... see köik ootab nagu kirju kook kyynaldega...

Pole kerge

Pole kerge siin Hispaanias internetile ligi pääseda, seepärast pole must ka palju kuulda olnud. Vötsin paksu märkmiku reisule kaasa, et kasutan siis seda nö netipäeviku asemel, aga läks nagu alati - ei aega ei üheks ega vöimalust teiseks. Nüüd kardan juba ette, et kui tagasi tulen, on kirjutamiskihk üldse üle läinud ning jääb soiku nagu eelminhe kordki. See eest olen aga pilte usinasti teinud ning neid näeb varsti. Üht siiski rännaku kohta ütlen - see asi on olnud seda aega väärt.
Möelge siis mu peale, armas söbrarahavas, et ma ühestükis ilusti taas kallile kodumaale jöuaksin, kus jälle köik arusaadav ning kerge on.

Peatsenägemiseni!

Ära

Olen nüüd ära terve kuu... Pole kindel, et teel olles palju kirjutada saan, aga võibolla siiski. Võtan hästi palju mõtteid kaasa, mille üle teel mõlgutada ja mõned asjad ka, millega loodan käsipagasikriteeriumitest läbi saada või siis mõne mehe hääle südamele, kui probleeme peaks tekkima. Kummaline, et hetkel tundub see kõik kuidagi veel ebareaalne olevat, ent 12 tunni pärast muutub see hoopis teistmoodi tajutavaks... kui Jumal lubab ja meie elame...:) Nii on vast õige öelda, sest ei kunagi tea...
Aga olen omamoodi valmis ja omamoodi ei ole ka. Kummaline. Aga eks see ole mõneti nagu meie igapäevane tee läbi mõtete - kui nende mõtlemiseks vaid aega ja tahtmist on - vaid ehk füüsilist pingutust on tavapäevast rohkem.
Ei tahtnud ma tegelt sellest heietada, tahtsin vaid öelda, et kallid sõbrad, ma võtan teid mõtetes kaasa :)

Kui tagasi tulen, joome tassike teed :)

Ood puhkusele läinud korterinaabrile

Ma põle Liisi kaua näinud,
Liis pole ammu kodus käinud.
Ja kui ise ära läengi,
kas ma teda üldse näengi?!

Raamat ootab. Teinegi.
Mõlemad on pooleli.
Tuba tühi, PC väljas,
iga nurk on liiga korras.

Tule koju! Tule juba!
Üksildane teine tuba -
Riiul, peegel, riidekirst
ootvad sinu tulemist!

Suvereis Pärnumaal poiste ning Helina ja Marceloga

See on vist juba neljandat korda, kui poisid kampa võtan ja natuke mööda Eestit ringi käin. Tore, et Helina minuga kaasa lööb, sest ilma temata poleks see noh... nii tore. Ja aitäh Marcelolegi kaasasolemise eest - keelest hoolimata võitis ta poiste südamed!
Alguse sai see kunagi Tartust, kui eluolude sunnil lahkulöödud sõbrad endale külla kutsusin ning natuke ümbrust näitasin. Ehk tuli see tahtmine mu enda lapsepõlvest, kui vanemad ühest kohast teise kolisid ning see mulle parajaks katsumuseks osutus, sest uues kohas sõpru leida oli raske ning mu hing kuni põhikooli lõpuni lapsepõlvepaika ja sõpru taga igatsema jäi. Ei tea, kas mu üritused on poiste sõprusele kaasa aidanud või mitte, eks seda teavad nad ise. Kahju, et Margusel seekord ei õnnestunud tulla, aga ma pean seda meeles!
PILDID!

Eesti öö ja Eesti sportlane :)

Öölaulupidu ja Tiidrekul lennuvastas: pildid

Marcelo Helinal külas

Lubage tutvustada: karupojake... Nii ta mulle kohe tundus, kui teda märtsikuus Hispaanias nägin. Olla ka ta ema teda nõndaviisi kutsunud. Mul on hea meel Helina toreda sõbra üle.

Pildid Helina tagaaiast.

Rivo ja Elle suurpäev!

Olin meeldivalt üllatunud, kui pulmakutse sain. Polnud ma ju poolt puuda soolagi noorpaariga koos söönud :). Siiski arvasid nad mind vääriliseks oma suurpäeva külaliseks olla. Aitäh, teile, kallid. Veidike pilte näeb siit!

Tööst, Soomest , sõjast ja puhkuseootusest.

Nüüd ma jälle kirjutan Turust. Tavaliselt on mu eksiilipäevad mõtteviljakad olnud; eks omaette olemine laseb mõtetel kasvada, mis eelnevalt arutlemistes ja jutlemistes maha külvatud said. Seekord olen olnud aga vaikne. Kõik mu meeled on koondunud kahele - Vene-Gruusia sõjale ning mõttelises ettevalmistuses Santiago teele. Need kaks on nagu hetkeolemise vastaspooled, üks rebestab südant reaalsusega, teine lapib seda unistustega. Ja selle kõige kohal hõljub kolmas, mulle veel selgusetuks jäänud identiteetlik küsimus - miks ma olen siin Soomes? Kas see on nagu juhuslik rahateenimise tööots, või on minu siia tagasisattumisel veel mingi mõte, mida ma veel ei hooma, kuid millest lähtuvalt ma peaksin oma käitumist mingil viisil muutma, nt õppima korralikult ära soome keele ning õppima seda kohta ning rahvast austama ja armastama, nagu nad seda ka igati väärivad.

Alustan viimasest. Kui mult ikka küsitakse, et kuidas mul Soomes läheb, siis ma juba sisseharjunud viisil tõmban nina vingu ning hakkan halama, kuidas ma ikka sinna minna ei taha, seal olla ei taha ja kuidas ma ikka end jubehalvasti tunnen - selline väga subjektiivne jutt. Ja tegelikult on see ka nii, sest nii ma tunnen - nagu kassi ujumaõpetamine, kusjuures kassi rollis olen ma ise ja päris kindel ei ole, kas ujumisõpetaja on ka olemas või ma ise viskan end vette.
Subjektiivselt vaadates, ma arvan, see asi aga nii ei ole. Täiesti teenimatult on minusse väga mõistvalt ja sõbralikult suhtutud, ehkki ma nagu omapoolselt ei vääriks seda. Ja sellise kahe omapärase "tule" vahel vaagin ma otsustavat küsimust - kas lõpetada ja pidada seda kõike vaid tööotsaks, mis muid kasulikke ja häid asju on mulle võimalikuks teinud, või jätkata, uskudes, et selles võimaluses on rohkem kui töö. Kuigi mu laisk liha eelistaks esimest, ütleb mingi vaist mu sees, et ehk siiski peaksin jätkama, kuni olen saanud sellele "ekstensiaalsele" küsimusele vastusele.

Sõjast. Tarisin endaga kaasa hulga raamatuid, mida ma ikka lugeda ei ole jõudnud ja milles ma end nüüd tuliselt süüdistan. Teisena süüdistan uudisteportaale ja sõda, sest see on kõik need viimased päevad täiesti halvanud mu mõttevõime ja kuhjanud selle üle väikeriigi väikekodanlase hirmuga - mis siis, kui olukord kordub siin ja me jääme üksi? Nagu näha pole suurtel vendadel otsustamistega just erilist nobedust. Või on see hoopis kannatlik tarkus, hoidmaks ära midagi suuremat ja hullemat. Kuid see on just see olukord, kus keegi tuuakse ohvriks õpetatud keskkonnas "riikide võrdsed võimalused, inimõigused ja kõik ühe eest". Samas oma identiteedist tulenevalt peaksin lähtuma teadmisest "ma olen maapeal võõras ja ainult rändaja..." ning võtma igat järgnevat päeva vastu rahus - tuleb, mis tuleb. Aga väike surmahirm loob ikka vahel kihama - " Everyone wants to go to Heavan, but no one wants to die " (lõik ühest laulust).

Puhkuseootustest. See on see magusam pala - unistamine. Eelmise sügise Hispaania palverännu rada, mis mu kandadele villide poolest väga viljakas oli ning hingegi seetõttu väga tugevad emotsioonid jättis (konverteerides ka kõik halva- ja valumaigulise lõppeks hääks), kutsub mind tagasi ja on omal moel saanud nagu kinnisideeks. Ma natuke kahtlen, kas see ikka on mu sadomaso himu villide, valutavate jalgade, piireteta naride, raske koti, norskavate öökaaslaste, varaste hommikute ja kollaste noolte järle.... või on see midagi enamat? Ma endiselt usun, et midagi enamat... midagi, mida raamatust ei õpi ega maast ei leia. Kogemus, mida igaüks kogeb erinevalt. Mõni kehitab õlgu: "Tehtud! ja siis?"; mõni jääbki jääbki käima ja ütleb "See tee on alati uus..." Ma ei tea veel, kuhu mina oma "lati" paigutan ja ehkki olen kord seda teed osaliselt käinud, ei pruugi uus tulemus samaks jääda. Eelmine kord alustasin ilma igasuguste eelarvamusteta (rahulolu saladus peitub madalates ootustes), nüüd on need laes ja "hammas verel".
Tahtsin küll esmalt võtta Le Puy rada läbi Prantsusmaa, kuid minu prantsuse keele oskamatuse tõttu jätan selle tulevasse aastasse (kui Jumal lubab ja jalad kannavad) ning suundun koos mõnede teiste vapratega 3 sept Santanderisse ja jätkame sealset Põhja rada Santiago de Compostela poole. Kasinalt - ma loodan, et ma ennast väga ei kiru, aga kaasa registreerisin vaid käsipagasi - 55x40x20cm.
(katkestan siinkohal, sest öö on käes ja hommik ruttab kiirustades, eriti neile, kellele hommikune uni meest magusam on).

Kord

aastaid tagasi käisin Tallinnas ühel moderntantsu etendusel. Mu ootused selle tantsustiili suhtes olid suhtelised madalad. Kes teab, võibolla seetõttu, et ma ise kohmakas olen ning sellest tingituna ka taolisele füüsilisele loomingulisusele tähelepanu ei pööranud või lihtsalt ei sattunud midagi sellist mu nina ette, aga mäletan selgelt, et sain suure ahaa elamuse ja tollest hetkest alates vaatan taolisele kunstile omamoodi aukartusega. Tänane vaba päev interneti seltsis lasi mul leida järgmise ahaa elamuse ihukunstnikelt nimega "Bilobus". See on väärt vaatamist!

Õnn ja rahulolu

Õnne ja rahulolu saladuseks on madalad ootused :)
Päris huvitav ettekanne valikutest.

Kuidas oleks elada Vana-Testamendi seaduste järgi?

Üks mees, NY ajakirjanik, proovis nn piibellikku elu 1 aasta väletel. Jah, tõsi, neid seaduseid ei ole ainult 10, nagu me neid 10 käsu näol teame, vaid üle 700.

Kolm asja,

mis ilmast ei kao: inimese südame kurjus, kannatused ja surm. Huvitav leid Ted'ist.

Helina peab sünnipäeva järelpidu 27.07.08

Väike kogunemine tagaõuel.

Peale folki hommik Remmeli perega 27.07.08

Peale folki oli meil "moraalne" rõõm sõna ja lauluga ka Viljandi baptistikoguduses kaasa lüüa. Tore ja kodune oli. Olin hämmastunud Aamo kutse üle pärast teenistust tema perega kultuuriaita lõunastama minna. Nii saladuskatte all ütlen, et olen Lisannale veidi kade, et tal nii tore vanaisa on :)

Viljandi folk

Sel aastal oli folgiaeg minu jaoks tagasihoidlik - ainult paar kontserdit, mis aga see eest väga head olid - Ega väga igatsenudki lugematute vindiste piduliste vahele, vaid sai oma väikse folgiseltskonnaga rohkem omaette oldud. Väike erikülaline oli meil ka - Luis, prantslasest maailmarändur, kes juba 34 aastat väikest rohelist magamiskotti oma koduks ning kahte väikest õlakotikest muuks maiseks varaks peab. Küllap on ta elu aga nähtu võrra rikkam nii nagu oli temaga kohtumine rikastav meilegi.

Prayer of St Richard of Chichester

Palve 13-st sajandist. Kuulsin seda esmakordselt juunis Turus. Laululeht, mille peale see oli kirjutatud, ootas tükk aega ühe raamatu vahel oma taasavastamist ja siin see nüüd on:

Thanks be to you, our Lord Jesus Christ,
for all the benefits which you have given us,
for all the pains and insults which you have borne for us.
Most merciful Redeemer, Friend and Brother,
may we know you more clearly,
love you more dearly,
and follow you more nearly,
day by day.
Amen.

Kolgata koguperelaager

Mõned hetked Kolgata koguperelaagrist Nuutsakul. See on selline igasuvine hää osa, kuhu kuidagi lõpuks ikka jõudnud olen. Ehkki pole enam tartlane, on Kolgata kogudus ikka osaliselt kodu...pika hää harjumuse tulemus.

Päeva mõte

Tänase päeva mõtte ütles Helina: " Jah, rääkimisega maailma ei muuda!"

Ilmaränduri tagasitulemine ja väike õhtukohvi

Nii siis ta tuli - nagu teda oodati, pea täis pajatusi kaugetest maadest ja inimestest ning nägu seda kõike peegeldamas. Ja sõpru teisigi saabus teda kuulama.

Natuke teisigi pilte!

Õnnistusi teile eluteele, mu kallid Maarja-Liisa ja Holger!

Mu kallis Maarja, killuke mu südame soojust, ikka jään Sind ja Holgerit Maarjamaale ootama.


Rohkem pilte näeb siit!

Vahepeal

Vahel ma kirjutan päevikut oma mõtteis - mõtlen, mida ja kuidas ma kirjutaksin, aga tegelikkuses ei jõuagi need mõtted kunagi mustvalgele... hajuvad vaikselt nagu päevad, kuni neid enam ei mäletagi.
On siis tähtis kõike mäletada? Küllap vist mitte. Siiski maksaks meeles hoida head - kuidas seda elu ikka muidu ilusaks teha?! :) Ehkki päevad toovad ühtviisi nii head kui halba, on tagasivaadates siiski kuidagi hea, et on kuidas on. Jah, seda ma pean tunnistama ja Jumalat tänama, et patt oleks millegi üle nuriseda. Ma olen natuke rohkem kui rahul kõigega, mis on mu ümber ja mu kätes, ent on ka palju muudki veel, mille nimel edasi minna.

Helina Tagasitulemine

Ja nii ta tuli, 1 juulil 2008 Issanda aastal.... nagu teda oodati :)

Mõttemõlgutused Helsingi sadamas

Tulin kablutades rongijaamast sadamasse. Espoo kohal kerkisid suured kõuepilved ning ma arvasin paremaks nii igaks juhuks kiiresti varju alla saada. Ega siingi viga ole, soe frezza, mida muide ainult külmana juuakse, ja mille kohta vaid nädal tagasi baarileti taga müüjaonu suuri silmi tegi, et kas ma ikka tean ja kindel olen, mida ma tahan, ja kajakaparve saatel lahkuvad laevad pakuvad meeldivat pilguhaaki. Nüüd on need kaks töönädalat jälle läbi. Alati ma mõtlen, kui siia tulen, et pigistaks silmad kõvasti kinni ja katsuks nii poolunes olles see kõik endast mööda lasta – selline see aeg on, kannab nii heast kui halvast üle. Väga kosutav oli see eelmise nädalavahetuse koduskäik. Mis teha, vanus ju selline, millega enam kergesti mujal ära ei koduneta. Ja muulasena ollakse ikka kui sulane võõras majapidamises.
Niisiis on reede ja ma olen õnnelik jälle. Tegelt olen tihti õnnelik, aga kodusaamise hetk on kohe eriti magus. Eelmisel nädalal kodus Ted'ist ühe neuroteadlase loengut vaadates jäi küll selline tunne, et õnn, muretus ja suur üksolemise tunne pärineb paremast ajupoolkerast, samas kui mure, hool ja praktilisus tuleb vasemast. Pean ütlema, et enamasti mul on need poolkerad selle teoaaria järgi kenasti tasakaalus. Elu on küll ilus, aga päris lillelaps ma ka ei ole, orienteerun praktilises elus ja oskan poest ka leiba osta. Aga see poolkerade teooria jäi ikka kummitama – kas loomult rõõmsad ja kurvad inimesed kasutavad siis oma poolkerasid siis erinevalt? Kas narkomaanid püüavad siis rohtude abil oma paremat poolkera stimuleerida ja vastukaaluks saab pärast rohu mõju lõppemist ülekaalu vasak poolkera? Kas surmaeelsed põrgu ja taeva kogemused pärinevad sellest, kumb ajupoolkera pihta saab või välja lülitub? Selle viimase ümber on palju juureldud, kas need elamused on siis taevalikud või on tõesti vaid ajukeemia ja neuronite lakkavad kohatud aktiveerumised selle taga. Ei tea. Tean vaid seda, et need kogemused mõjutavad läbiteinuid tugevalt edasises elus. Enamasti positiivselt. Inimesed on muutunud enam vaimseteks ja seda tavaliselt ühes suunas – paremuse suunas – hirmu ja armu vits mõjub ühtemoodi hästi. Soomes olemise aeg on ses suhtes väga hea, et siis saab üht-teist rohkemat teha/vaadata, mida muidu ei viitsiks või poleks aega. Niisiis vaatasin „Ajalik ja ajatu“ saadet neuroteoloogiast. Huvitav sõnakombinatsioon, kuigi saade iseenesest jäi oodatust veidike segasemaks ja igavamaks. Ega vist eriti ei annagi neid kahte sel võrral ühildada - usk on ja jääb hoomamatuks ja müstiliseks. Ja mõneti ei tasukski seda teadmiste või teaduse tasandile lihtsustada. Nii nagu jääb seletamatuks kurbus, hirm, rõõm, ootus, armastus, lootus, nii jääb ka usk hoomamatuks. Samas on seda ka peetud „kindlaks teadmiseks ja lootuseks“. On, mis ta on, aga kõigis on see iva olemas, ka kõige suuremal ateistil, kes usub, et midagi ei ole... Minu jaoks on aga usk kujundlikult tuul, mida keegi ei näe, kuid millel on ometi jõudu suuri asju korda saata. See on jõud, mis on läbi ajaloo loonud ilu, mis on kestma jäänud läbi sajandite. Piisab vaid heita pilk arhitektuurile või panna raadio käima, kui meie tänapäeva vaimsus ongi oma viljade kujul tuntav. Nii meist saavadki täitmatud turistid, kes mööda ilma seda ilu taga otsivad, leidmata seda endas ega tegemata seda ise.

Mul on kahju, et fotokas seekord maha jäi. Siin Helsingi sadamas elab oma kuu inetu pardipoja ikka jõudnud pojaga luigepaar, kes juba varakult poegadele ellujäämist õpetavad – nimelt on kõigil kaheksal kaelad sadamakail pikad, et neid imetlevatelt turulistelt head ja paremat välja nuruda. Õhtul aga, kui turg kinni pannakse, ujutakse üheskoos sadamasopis olevale saarekesele taas pereelu elama. Liiklus on siin sadamas päris tihe, loodan, et kohalikud kaptenid väikeste iseujuritega arvestavad.

Mõtteid võidupühade aal.

Suurtel pühadel püüan ikka lehest mõnda asjalikku artiklit lugeda. Seekord siis lugu M Hindilt Eesti rahvusluse moraal tõusust ja langusest. Siin Soomes seda lugedes tekib küll tunne, et eks see sõnapiits plaksata ka minu turjale... Ent samas ka mitte. Kuigi ma olen autoriga ühisel meelel, pean siiski mõnda aega kodust eemalolekut vajalikuks - eks nii õpita kodusust hindama. Muidugi ei pruugi see soovitud efekti anda, kui lahkutakse liiga vara, enne sotsiaalse võrgustiku väljakujunemist. Tore aga, kui jõutakse välja selleni:
Aeg tuli. Maa ja mere pääl
silm mõnda seletas:
ei poolt nii armas olnud sääl
kui külatänavas!

Millest siis tuleb patriootsus? Pean tunnistama, et minus seda sellisel hulgal veel ei ole, kui soovinuks. See on üllas asi, mis millegipärast on devalveerunud ja mille pärast, nagu mulle vahel tundub, ka häbenetakse või peetake seda lapsikuks. Suur USA riik, kus tegelike juurteta kodanikke maast madalast haritakse oma kodumaad armastama, saab sellega hakkama ja seda just järjepideva õpetamisega, mis kajastub kasvõi Hollywood filmides. Meil puudub järjepidev õpe. Jah, kooliajast meenub küll "kodanikuõpetus", mis küll eriti populaarne ei olnud ja jäi mõneti oma õpetaja näo sarnane, kelle jaoks see teema ka uus oli ning kes suurema aja oma elust teise riigikorra all elanud oli.
Minu jaoks on siiani on riik inimesed, kes mu ümber on, needsamad eesti ja ka muud keelt kõnelevad kodanikud, kes seal elavad ja keda ma armastan. Kuid seda on vähe. Ei oska ma hinnata seda maalappi maana, mille eest esiisad kunagi elusid andsid ja sellel võõraid isandaid orjasid. Ei vaimustu liialt selle kultuurist, kuulsatest inimestest ja ajaloost - rahvustoit sarnaneb saksa omaga ja eks ka enamik ajaloo tegijatest polnud päris puhtatõulised, kui mõnda eestlast päris puhtatõuiseks pidada saabki. Omainimese hoidmise õpetuski piirdub sõnakõlksuga, et teine eestlane paras rahvustoidus on.
Loodan, et ka minu vaated muutuvad patriootlikemaks ja kord enam seda hoidma hakkavad, mis minu juurtes erilist on. Kuid seda teeb aeg. Ehk kasvab ka meie noor vabariik välja täisealisesk, mil ta oma järeltulijaid ja edasiviijaid patriootilisteks kasvatada oskab.

Lugesin just hiljuti ühest mõtisklusest välja seda, et selline kodumaa armastamine saab alguse inimese südamest. Tõepoolest, kui me ainult riigis lüpsilehma näeme, siis ei jää sellest lõpuks paljut järele, sest joojaid oleks rohkem, kui üks lehm piima anda jõuab. Riigi edukuse vastutus seisnebki tema rahval - kui palju igaüks ise oma riigile anda suudab! Mitte varastada maksude, võltsimise, rahapesu või kasvõi "soodsamalt" saamiste näol!. Kui igaüks kasvõi natukenegi omalt poolt riiki tugevdaks, suurendaks see ka piimajõgesid ja pudrumägesid, millega riik oma järeltulijaid toita ja katta võiks. Aga hetkel on riik rumal, tahtes meeldida oma valijatele, neid oma kohustutest vabanema keelitades. Respekti kasvatamine hakkab nõudlikkusest.

Mida ma sooviksin sulle, mu kallis riik.... Jõua kiiresti täismehe ikka, saa targaks, tea oma kohustusi ja vastutusi ja teavita nendest ka oma liikmeid, et nad Sind Su rasketel aegadel kergemeelselt ei jätaks...

Taaskohtumine lapsepõlvega.

Äsja lugesin raamatut prohvetlusest, kus natuke käsitletakse ka Nostradamust, kes viis ja pool sajandit tagasi tavatses kirjutada: "Kõikjal sõidavad ringi ilma hobusteta vankrid ja inimmõte kihutab silmapilgu vältel läbi ilmamaa..." Mõnes mõttes on hea, et olen sündinud sellesse ajastusse, kus kulgurid teevad vahemaad väikesteks ja võrgu läbi on kogu maailm kujundlikult kodus käes.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Kuigi minust varsti teadlikult interneti kirglik vastane saab - just ses suhtes, et see enamiku mu kasulikust ajast kipub mu nõrga tahtejõu tõttu endasse haarama - on sellel arvutimaailmal ka paar head omadust, ja üks neist sai teoks mõnda aega tagasi - mu lapsepõlvesõbrad, kellest vaid ähmane mälestus kusagil ajusopis ja südames oli, leidsid mu orkutist üles. Ja ma võtsingi kätte ja läksin neid taaskohtama. Olin põnevil, väga põnevil.... möödunud oli ju 23 aastat ajast, kui mu vanemad otsustasid "parema" elukoha kasuks ja ma olin sunnitud kohanema uues keskkonnas, kuhu ma tegelikult täielikult kunagi sisse ei sulandunudki. (...)
Haprad sidemed katkesid peagi. Kuigi ma paaril korral suureks saanuna käisin ka vanal kodutänaval Viru-Nigulas, ei toonud see tagasi seda, mida ma tol korral kaotanud olin.
Kas 7 aastase sõprussidemed saavad kujuneda nii sügavaks? Imestan end, aga saab küll. Pean isegi möönma, et lapsepõlve mõne aasta vältel kogetu püsib isegi kindlamalt kusagil ajusopis kui see, mis kümne viimase aasta jooksul juhtunud on.
Seal ma siis ootasin neid kahte - Eelikat ja Viikat, kes mulle kunagi nii üürikest aega nii lähedased olid, Rakvere väikeses Kalevi kohvikus. Nad tulid, täpselt samasuguste nägudega, nagu olin neid mäletanud (ega minugi nägu äratundmisega raskusi ei tekitanud), ainult hääl oli muutunud... Või ehk tuleb see sellest, et mul pildiline mälu lihtsalt ongi parem. Mu süda oli rõõmus... üks ununenud haav sai parandatud. Mul on hea meel, et mu niikaua kadunud olnud lapsepõlvesõpradel ikka hästi läheb...
/pooleli /

...

"T" after the service at the coffee table: "I am supposed to cure the sick and rise the dead, not to make coffee!"

juutuub

Vahel on tore end internetiavarustesse unustada. Millegipärast juhtub seda sagedamini siis, kui peaks millegi muuga tegelema, aga... mõni kodukootud leid ja mitteniikodukootud leiud 1 ja 2 ja 3 on täitsa kõrvuliigutavad :)

Vihmane mõte

Pean tunnistama, et mulle meeldib vihm, mõõdukas vihm. On kuidagi hubane kuulata tema krabinat aknalaudadel ja vaadata tema virvendusi loikudel. Tõsi küll, ei mäleta seda aega, kui oleksin läbinisti märjaks saanud, kuid kas on need pildid omaenese lapsepõlvest või filmidest, alati on soe vihmasabin toonud rohkesti rõõmu lastele.
Seekord olen lausa tänulik iga piisa eest, mis kollaseks kuivanud murudele natukenegi jälle elu sisse puhub, põldudel vilja toidab ja kuivanud kaeve täidab. Kusagilt lapsepõlvest jälitab mind ikka see põllumehe mure ikalduse pärast, mis kaalub üles suvitajate õhatused rannaliiva ja pruuni naha järele.
Kuigi meie soovid ilma ei muuda, ehk teevad seda siiski palved, mida me sügavas sisimas mõlgutame, ehk... Olen üsna kartlik, kartlik nii katastroofide kui näljahädade suhtes. Jumal tänatud, et kõik see, mis me raadiost kuuleme ja telekast näeme, on meist valutult mööda läinud, ent kui kauaks? Kui Lõuna Euroopa maadleb tulvaveedega ja Jaapan maavärinatega, siis kas suudaks meie pisitilluke egoriik kulutusi nõudvate loodusõnnetustega toime tulla?
Meid on ootamas energiakriis , räägitakse, et nii see enam jätkuda ei saa. Loodame, et elame üle. Aga loobuda tuleb paljustki... Ei ole mul küll autot, enamasti kasutan ühistransporti, kuid kas suudaksin loobuda mõnest lennureisist? Paneb mõtlema. Siiski, kui neid vähendada, kui igaüks tõesti vähendaks millegi arvelt, ehk jaguks loodusvara kauemakski? Samas usun, et igal kriisil on puhastav toime... toime, mis paneb harjumusi muutma ja lähendab meid taas üksteise ja loodusega. Ma mõtlen, et poleks ju paha veeta puhkusepäevi aiamaal juurikaid kõblates, veel parem, kui seda koos mõne sõbraga teha...oma esivanemate jälgedes. Tuleb leida aiamaa...


Turus, 14 juuni, 08

Kurbus

Kust tuleb kurbus? Ei tea. Vahel kohe eikusagilt ja ängistab ja ängistab... ja kohe midagi ei oska sellega peale hakata...

Jäi silma

üks tore artikkel.

Graz

Graz üllatas mind oma kahe palgega. Ühelt poolt armas, ilus, idülliline austria-itaaliapärane linnake, teisalt mõneti valuline, ülihaledalt kerjavate inimestega, abordivastaste plakatitega jne. Ilmaga mul eriti ei vedanud, aga ehk oligi nii parem, kuidagi kodusem. Aga hea, tagasiootava tundega lahkun siit siiski. Ühest jutlusest kuulsin kunagi mõistu- või siis pärisjuttu sellest, kuidas keegi mees olla mõnda aega kloostris olnud, et siis asjast oma arvamus saada, ja kui ta siis viimasel päeval kloostriülemaga rääkis, oskas ta ainult halba välja tuua, et üks munk olla looder ja teine joodik, mille peale õpetatud kirikumees kostis, et jah, mesilinnud lendavad ikka õitele ja kärbsed sõnnikule...
Ja kui mu blogi lugeja kunagi peaks siia juhtuma, siis - otsige kõrvitsaseemneid! Neid on siin küll shokolaadis, jogurtis, kaneelis - igal moel. Ülimaitsvad!

Pildid Grazist siit!

Koolitusreisid

Üks hää asi, mis mu elukutse juurde käib on igikestev õpe. Eriti meeldiva osa sellest moodustavad välisreisid - järele veetavad vurisevad kohvrid, pikad lennujaama koridorid ja tax free shopid, ohutusabinõude ettenäitamine, kerge ärevushetk õhkutõusul, õhuaukude kõhuõõnsustunded, pintsakud, lipsud, kõpskingad, läptopid, arusaamatus keeles targakõlalised mobiilikõned, hotellid, viisakad taksojuhid, hommiku bufeelauad, banketid, ootamatud üllatavad momendid, ootamatud pahandavad momendid, väsimus, koduootus, pesupesu...
Ma vahel mõtlen, et milleks seda kõike vaja. Saab ju igaüks tarku raamatuid kodus ka lugeda. Aga eks see ole ometi suur osa turismist, mis eriti raha sisse toob.
Viimase aasta jooksul olen käinud nii mõnelgi üritusel ja seda ikkagi nö anonüümse raha eest, mille eest mul endal vastutada ei tule, kui siis vaid selles osas, et ma siis ka tõepoolest omandaksin pakutava. Tavaliselt on see ka õnnestunud, va talvine paaripäevane koolitus Milanos, kus kogu tarkus must suure kaarega üle lendas - sest polnud baasteadmisi, kuhu see ankurduda võinuks. See omakorda viis mind mõtteni, mille ma nö endale teadvustasin, et tarkuselosse õhku ei ehitata, alati peab millegi arusaamiseks eelnema mingi alusteadmine ja sellele omakorda teine, jne, jne. Kui puuduvad vundamendikivid, siis sellele ehitatud seletamatud arusaamad võivad olla vägagi ekslikud, mis jälle omakorda paneb küsima - kas pole mitte demokraatia e massiotsus tähtsates asjades vägagi viltune otsus, sest see põhineb "kes kõvemini karjub" ajakirjandusel ja emotsioonide manipuleerimisel. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...
Vaid ikka rahast. Miks seda ebaõiglust ikka nii palju on? Kusagil keegi - nagu mina - sirutab neljatähelises võõrsilmajutuses valge teki all oma varbaid, samas kui keegi kannatab tõsises puuduses ja tal selle lahendamiseks pole ühtegi valikut, või siis kui inglased andsid loa inimese-looma hübriidembrüode loomiseks, eesmärgiga nagu ikka - pikendada oma aastaid planeedil maa -, samas kui teisel pool koduplaneeti sureb miljoneid lapsi nälga Eks ole ikka kasuahnus see kõige kurja juur tekitab seda, aga seda me teame ju kõik ja teame ka seda, et eetiliselt on see väär, kuid midagi selle takistuseks ka ei tee. Ma vahel mõtlen, et kuidas maailm muutuks siis, kui silmas ei peetaks enam omaenese kasu vaid teise kasu. St, et ma annan endast/endalt nii palju ära, kui võimaik ja see ei teeks mulle kahju, sest samas annaks keegi teine / teised mulle vajamineva tagasi. Millise tasakaalu see looks? Võibolla väikeses grupis see toimiks, suures... ma kahtlen. Eks ma siis alustan endast ja võtan neid koolitusreisegi kui kingitusi ja katsun omalt poolt väikseid häid üllatusi edasi anda. Tjah.

Ma mõtlen vahel, et miks...

Miks on see nii, et inimene nii vähe õpib teiste vigadest ja enda omadki jäävad kasinaks, olgu need siis nii kibedad kui tahes. Kui lapsele õpetatakse, et tuli kõrvetab, siis ükskord pistab ta ikka käe tulle ja näebki, et kõrvetab ja õpib sellest. Suurest peast enam nii õppust ei võeta. On see siis õppimisvõime või tahtevõime langusest, ei tea. Joodikul ja suitsetajal on ikka hästi teada, kui kahjulikud nende harjumused on, aga teadmisest üksi ju ei piisa.
Kunagi käisin pühapäevakoolis. Oli ilus aeg. Seal me õppisime kui lambukesed, kuidas hundi eest hoiduda. Umbes sellesarnane skets või siis pantomiim sai kunagi selgeks õpitud. Mängisin ise veel seda kurjemat poolt. Nüüd tagantjärele vaadates küsin endalt, kas jäin ma sellest puutumata ja mõjutamata? Ei, ei jäänud. Aga tagantjärele saan aru küll, et oli kopsakas tarkusetera. Ehk nüüdseks ja edaspidiseks :)

Ta tuli, ma tundsin teda õhus...

Sellest ma tunnen ära kevade - lõhnas. Täna hommikul tööle sõites oli see esimene asi, mida märkasin - magus ja veidi umastavs pakatavate pungade lõhn. See lõhn meenutab alati midagi - tudenginoorust, Tartut, väikest vihmasabinat ja ootust....millegi saabumise ootust. Ja see ootus on põnev - nagu raamat - mida toob see aasta? Minu harjumuspärane aastaring järgib siiani koolikalendrit - uus tööaasta hakkab ikka sügisel, peale suvepuhkust. Uus ooteaasta algab aga kevadega, vihmasabina ja hiirekõrvadega.
Mul on veidike kahju, et ka sellel aastal tunnen ma kevadhõngu kodust veidi kaugemal, Turus. Samas, ehk see paneb seda ka rohkem märkama - selle ootusega lisandub ka kojumineku ootus. Jah, aastad on must kasvatanud kodumaa armastaja, hoolimata selle rohketest vigadest. Võib-olla tuleb see sellest, et sinna on aegapikku ka kõige rohkem sõpru soetatud, siiski, ehk midagi veel... Võibolla see, et kodumaaga seonduvad nooruspäevad ja nende magus meenutus teeb kõik meeldivalt nostalgiliseks. Või ehk midagi veel: keel, ühtemoodi arusaamised, ühtemoodi saatused ja nalja, ühed lapsepõlvemälestused, sarnased mängukannid, närimiskummid, kommid... Tjah. Ühtne ajaloo au ja häbi, ajaloost õpitud armastamine ja vihkamine, sangarlikkus ja reetlikkus, õiglus ja õigsus. Sarnases valguses kasvatatud lapsed, rahvas, riik. Mis ma ikka oma riigile ja endale oskan siis paremat soovida, kui et armas Jumal, ole meile armuline meie vigadele ja teenetele vaatamata.

Leidsin netist paar ülalkirjutatuga mitte just eriti tugevas seoses olevat tarka lauset. Aga head asjad tuleb ikka kusagile üles märkida. Pole enam sellist head vanaema mälu, mis kõik asjad meeles peab.... Unustamine on ju ka meie ajastu haigus.
Siin need on:

True Beauty……
The beauty of youth is physical.
The beauty of age is spiritual

True Life…

It is better to add life to your years
than to add years to your life.

Berliin

Kui keegi juhtub vaatama, siis siin on veidike pilte üleval.
Tõesti ma pean Berliini kohta ütlema, et üllatusin meeldivalt. Võibolla seetõttu, et mul selle linna suhtes erilisi ootusi ei olnudki, siiski näitas see mulle tänapäevast meeldivat palet, mida tihti moderniseeruvate linnaosade seas ei leia. Soovitan soojalt.

Hispaaniast

Ma ikka plaanin ja plaanin ja mõtlen mõtteis ilusaid lugusi välja, kuidas oma reisi Teile, kallid lugejad, kirjeldada, ent vaevlen minagi moodsa ühiskonna krooniliste probleemide all:) Kuid see tuleb...küll see tuleb.
Seniks aga veidike kroonikat Helinalt üks meeleolukas pilt:
Kuidas me jõudsime Salamancasse

Timor et tremor

Paari päeva eest käisin üle pika aja Tallinnas kontserdil. See nüüdsest mu kodulinn ja eks ma õpin seda ka nüüd tasapisi rohkem tundma.
Aga selline mõte kavast:
"Ma kardan, et mu kartus ei ole piisav ja mind paneb värisema mõte, et mu värin võib olla vaid pinnapealne. Siiski loodan, et see kartus on asjatu, kuigi kardetavasti pole selleks lootuseks suurt alust. Tahaks, et mu kartus saaks nii suureks, et enam ei jää muud üle, kui loota; tahaks, et värin saaks tõeliseks üle kere vappumiseks, mis lõpuks võiks osutuda rõõmujoovastusekrampideks." K Kõrver

Pühapäev

Pühapäev on hea päev. Nii on vähemalt arvatud. Siis peaks võtma aega rohkem vaimsete asjade tegemiseks ja mõneti valmistama end ette ka uueks nädalaks. Mulle endale meeldiks laupäev rohkem. Selles päevas on puhkuse hõngu, vähemalt ei varjuta seda esmaspäeva tulemise maik. Mitte, et ma tööpõlgur oleksin, aga inimestena me ikka kipume homse üle muretsema... või vähemalt mina muretsen.
Aga täna on pühapäev. Paljudes perekondades on oma pühapäevatraditsioon. Minu lapsepõlveperel neid ei olnud. Isegi ei mäleta lapsepõlvest eriti, mis siis erilist tehtud sai. Mäletan ainult, et ootasin pikisilmi 11 või 12 paiku algavat laste mängufilmi ja valmistusin esmaspäevaseks kooliks. Kirikus meie peres ei käidud. Selles suhtes on minu lapsepõlv vaesem. Mõnede traditsioonid on rohkem gastronoomilised. Kohvi ja pannkoogid pühapäeva hommikul. Kõlab hästi, olgugi, et pannkookidest on ju ka palju maitsvamaid kooke. Aga sellel on samuti mingi isevärki hõng. Teisipäevased pannkoogid maitsevad kindlasti teistmoodi.
Üks uuematest kirikutraditsioonidest, mis mulle väga meeldib, on kirikukohvi. Inimesed saavad peale teenistust mõnusasti üksteisega kohvijutte puhuda. Inimene on inimesele inimeseks olemise alus. Inimesel ei ole hea üksi olla.
Ja siis mõnus vaikne pärastlõunane hetk raamatu ja kohvi seltsis või arvuti seltsis, kuidas kellelgil. Ülikooliaeg ja hilisem ajajärk on järjekindlalt tapnud mu huvi ilukirjanduse vastu ja lausa süütundega küllastanud sunni erialase kirjanudse järele. Sellest sõelast lipsavad läbi netilehekülgede külastused, vaatamaks, mis mujal toimub. Ja muidgui sõprade blogid. Anni ja Mati blogid on lausa maiuspalaks, hingele teeb rõõmu, kui sealt jälle midagi uut leian. Ja muidugi teeb ka mõni leid mõnest ajalehest pühapäeva pühapäevasemaks.

Hääd pühapäeva õhtut, kallid blogilugejad! Ja helesinist esmaspäeva!

Midagi hääd

On hea alustada hommikut ja lugeda midagi sellist.
Ikka ja jälle paneb see tõdema, et on siiski hea elada sellisel maal, kus leidub ka selliseid inimesi, kes nii hästi mõtlevad ja oma mõtted ka välja ütlevad.

Reede

Lõpuks ometi tuli reede. Tuli nii tasaselt, aga tema tulemine ei saanud kohe mitte märkamata jääda, sest nii palju sündmusi ja nii palju inimesi korraga jälle mu ümber. Ja mis võiks olla meeliülendavam kui need tuhanded inimesed mu ümber, kellel kõigil üks ja seesama eesmärk, just selline nagu minulgi – Eesti, kotimaa, kodu ja odava viina maa....

Juba eile õhtuks olid mul kõik asjad ilusti kokku pakitud ja koduseks saanud väike kortergi puhtaks kraamitud. Soome keele peale ma enam ei mõelnud, mis sellest nüüd enam, kui Tallinna siluett juba sillerdab unistuste pinnal. Veel hilja õhtu harjutasin Viro keelt, et siis peale kahte nädalat rääkimise paastu olla taas viks ja valmis kodustega kõigest heast ja ilmast puhuma. Eks olnud ka Helinal seal Hispaanias vaja kodukeele oskust värskena hoida.

Süda oli ärevil. Mõtlesin juba õhtul, et küllap hommikuärevus viib une silmist....

Ei viinud. Hea asi, et hommikud on alati stabiilsed, alati algavad erimeelsustega äratskellaga. Nüüd olen juba oma kõrge IQ-ga ära õppinud, et tuleb kolm korda OK nupule vajutada, et mobiilset unehäirijat vaikima sundida. Ma sellest müsteeriumist pikka aega aru ei saanud ja nii mõnikord juhtus, et olin juba bussis tööle teel, kui mulle endiselt meelde tuletati, et ärka viimaks üles...ja mõtlesin, et loll masin ikka küll...

Nii siis magasin sisse ja jõudsin pooljoostes tööle hiljem kui kunagi varem. Aga ei sest midagi, sest õdede hommikune kohvitund kestis veel tund aega peale seda, kui mina sinna ilmusin. Reede puhul ei hakanud ma end suurt ka pingutama – kahe nädalaga kuhjunud „mitte kiire” töö – mis siin ikka enam suurt ära teha annab.

Loivasin kohviruumi ja täitsin ka oma tassi ...teega....sest kohvi on siin must, kibe ja kibe, niiet alati käib peale esimest lonksu selline külmavärin kerest läbi.

Ja siis hakkas lund sadama. Tuli teist nagu vihma, otse sirgelt taevast alla. Nagu vanad head ajad, mõtlsesin: talv, Nykanen hüppab suusemäel kullameetreid ja näe kärbeski tudub veel selili hermeetilise akna vahel talveund... Kuidas ta küll sinna sai?.... Ei tea, aga seda nad oskavad. Juba lapsepõlvest tean, et kärbsed leiavad ikka mõne endast väiksema koha, kust nad läbi mahuvad. Käisin seda lumesadu mitu korda vaatamast ja kuulasin ka samas mitu tähtsat juttu, mida siin ikka räägitakse. Sest õed on targad ja teavad palju, eriti Soome õed. Ja muidugi kohanevad ka juurdetulijad kiiresti käimasolevate teemadega. Peale kümmet sekundit teatakse juba täpselt, millest jutt käib ja osatakse lauasolijatega samas suunas pead kaasa noogutada. Tõepoolest hakkasin peale kahte nädalat juba midagi asjadest taipama. Sain teada nii mõndagi toiduasjadest ja siis mingitest rahaasjadest...mitte küll veel nii selgelt, aga eks aeg peab ka oma töö tegema. Isegi ajakirju sirvisin laual – näe, ühest mehest oli ühtäkki naine saanud ja nägigi teine täitsa naisemoodi välja. Poleks minu silmgi aru saanud...

Aga jah, Reede... Ootasin seda hetke, mil saan uhkelt iseavanevatest haiglaustest läbi kõndida Kupittaa raudteejaama poole, blond juuksetukk musta mantli peal lehvimas – nagu filmis. Ja siis ma läksin, läbi saju, oma kohvrit selle ette tekkivatest lumehangedest üle tõstes, pooljoostes läbi plöga, plöga, plöga. Natuke ikka kartsin ka, sest teiste kogemus on näidanud, et rong nii tihti täis võib olla. Tahtsin ikka teiste valgete inimeste kombel enne pileti omandada ja siis tähtsa näoga oma kohale kõndida ja kui ka vaja, siis mõne, kes end sinna ebaõiglaselt sättinud on, viisakalt minema saata. Vastupidiselt arvamusele, et soome autojuhid üliviisakad on ja lausa ootavad, et oma lugupidamist ja viisakust jalakäijate vastu näidata, on tegelikkus teine. Soomlastest autojuhid on nagu eestlasedki, vahel isegi vähem, sest eestlasi on hästi rooskaga kasvatatud. Aga mul ikka õnnestus üle tee minna, sest olen julge jalakäija. Öeldakse, et Tartus on kõige aeglasemad valgusfoorid. Puha vale jutt! Turus on üks ristmik, mis veel aeglasem. Ja kavalam ka, sest oma kiire taibga ole ära õppinud selle, et maksab vaadata ka autode foori, et olla valmis ikka esimesena ülekäigurajale astuma. Seal aga ei kehti üks punane mitte kõikidele autodele ja nii maksabki oma varbad kõnnitee äärest eemale hoida, kui just varbad rattakummi järgi ei sügele. Ja mul oli ju nii kiire...

Rongijaama kassast küsisin üle pika aja kindla häälega: „One ticket to Helsingi, please”. Sattusin istuma soomlannast vanadaami kõrvale. Väga innovatiivne daam oli, puhus aga kännukaga juttu ja tellis rongist endale 5.90 EUR eest võileiva ja mahlapaki, samas kui mina oma kaasatehtud kurgileiva ja jaheda tee kotist välja otsisin. Üks kurgitükk kukkus põrandale ja ma pool teed tundsin süümekaid, kas nüüd oleks see ilus sealt maast üles kookida või mitte. Siiani arvan, et vast oleks ilus olnud, aga lahkusin rongilt süümekatega ja ihana hyvä kurgiviil sinna põrandale lebama jäigi. Helsingi rautatieasema on ikka tore koht küll. Rongid mahuvad kõik ilusasti klaasist lae alla ära ja siis saabki kuiva jalaga sirgelt kõndida ja kotti järele tirida...peaaegu nagu lennujaamas. Aga ikka on rongijaam. Kuna me paar nädalat tagasi kolleegiga Länsisatama poole kõndides linnas hoopistükkis ära eksisime ja seepeale takso pidime võtma, et üldse laeva peale jõuda, siis seekord ma olin targem. Otsisin üles bussipeatuse ja jäin nr 15 A ootama. Sinna tuli teisigi kohvritega inimesi ja vähese aja pärast oli meid juba palju, mis tingis, et ka kõik tahtsid kiiresti bussi saada. Ei teagi, kas see on inimesele loomuomane või on lihtsalt külge õpitud, sest ikka saab ju esimene parema koha ja suurema tüki ja maitsvama pala ja kõike muudki. On kasulik olla esimeste seas...nii õpetab veljeke kogemus, kes on pidanud omal nahal palju läbi elama... Maksin 2.20 ja saingi üsna mugava seismiskoha otse keskmise ukse kõrvale. Soomlased olid väledalt kõik istumiskohad hõivanud. Siiski arvan, et võrreldes meie Viru keskuse buss nr 34 peatusega, on nad ikka lapsed, mis lapsed. Meie penskarid teeksid iga kell ära. Minule on nad alati teinud.

Ma vahel tahan sportilk olla, et käiks jala või nii. Sageli käingi, aga nüüd oli teine lugu. Mul peas lisaks äraeksimise kartusele oli ka üks teine plaan – nimelt on Galaxy’s üks tore kohake, kus laevasõidul aega veeta – Pianobaar – selline valge ja ilus ja meenutab natuke Titanicut (loodan, et mitte liiga palju, sest kirjutan seda kõike siinsamas baaris olles). Kuna aga see baar on pisike, siis on jällegi tähtis olla esmeste seas olla, et endale meeldiv koht saada. See oluliselt vaagiski bussiga mineku kasuks otsustama. Ja ma ei kahetse, jõudsingi lausa 7 minutit enne check in-i sulgemist sadamasse, lausa kaks korda aeglasemalt, kui jala oleks saanud. Suurlinna asi. Valedes kohtades valgusfoorid ja liiga palju autosid. Mõtlesin juba kõikvõimalikud variandid välja, mis siis saab, kui laevast maha jään, kus ma hingeke lähen... Ja muidugi ka põhjalikult jõudsin oma peas läbi arutada tsenaariumi, kuidas ma kassatädit palun, nurun, nõuan, ähvardan, et ta check in’i veel ära teeks ja mind laevale laseks ja muidugi ei puuduks ka pisarad. Ja selgelt on kõiges süüdi see tobe liiklussüsteem, miks...inimesed jala ei käi, oleks vähem ummikuid... Samas veensin ma aga ka end rahulikuks jääma, sest kui peab nii minema, et ma maha jään, ju siis see ka nii läheb ja alati on need teistmoodi minekud teistmoodi head, isegi kui kohe või pärastki aru ei saa, miks. Aga jõudsin, mis jõudsin. Ja nii olengi nüüd siin. Laevale tulek oli läbi pikkade koridoride täis inimesi, kohvreid, kärusi ja palju, palju lähedust.... Laeva uksel said mõned isegi nii lähedaks, et võtsid üksteiselt kaelast kinni, sest ukselävel seisis fotograaf ja tegi pilti....et ikka jääks meelde see tulek Eestisse. Kuigi mul ei õnnestunud esimeste seas laevale pääseda, sain siiski pianobaari koha. Vahel, kui muude asjaolude tõttu ei saa esimeste seas olla, on vaja õnne.... Nagu eksamilgi, et tõmmata just see õige pilet.... Pean mainima, et selle õnnega pole mul eriti vedanud, alati olid valed piletid. Nüüd läks aga paremini. Ma istun valges natuke määrdunud tugitoolis otse pianomehe taga, kes laulab: „Now she is gone..”

Aga nüüd tööst... kindlasti on huvilisi teada saamaks, kuidas ma vaeseke seal võõral maal tööga hakkama sain... Mis seal ikka, aeg ikka aitab...aeg aitab paljude asjade selgeks saamisel...on see siis keel või midagi muu. Mis torgib, küll selle aeg kord siledaks hõõrub. Antud juhul sai jupike maha kulutatud enesekindlusest ja otsustamisjulgusest ja arusaamast, et küllap neil Soome pagenud eestlastel nüüd käsi kullas on. Ei ole. Iga algus on raske ja ehk on mõistlikum olla tark ennem ja kaalutleda, et kas ahmitud tükk kurgust ikka alla mahub. Ma veel ei tea seda, kas mahub... seni seisab see kurgus.... eks seda näitab edaspidine igav töö keelega, kas see ka sealt ükskord edasi läheb või tuleb hoopistükkis välja sülitada.

Pean muidugi väga tänulik olema nendesamustele õdedele, kes mind keeleliselt väga palju aitasid ja ikka sõbralikud olid. Millegipärast püsib mus ikka selline alateadlik hirm sõimamise ja rihma eest. Ja muidugi teiste poolt eelevalt tehtud töö oli suuresti abiks. Ma oskan täitsa peast kirjeldada ära normaalse kopsupildi...muig.

- - -

Kiigutab, kiigutab, laevake, üle vee,
Viib sinna otsale, kus on kodutee....
Kindlasti, kindlasti, näeme seal, kalda peal
Kus taas me kohtume ühel päeval heal...
kuid piparkoogimehikest ei ole kaasas mul...

Moi, moi,

Palju õnne, Eesti! Loodan, et Su iga tuleb pikk.

Nii toredaid lugusi on kahel viimasel päeval Postimehes kirjutatud - Leida Rammo lugu ning Ants Viirese ja Erich-Roland Lipstoki lugu. Kui säänseid oleks rohkem, vast ehk oleks ka seda rahvustunnet rohkem. Jah, tõsi ta on, mitte alati ja mitte kõiges ei ole ma Eesti üle uhke.
Siiski, täna on Su sünnipäev - pikka iga Sulle ja tarkust edaspidiseks, kallis Eesti! Hoidku Jumal Eestimaad!

Laupäev Turus

Käes on nii kangesti oodatud ja oodatud nädalavahetus.... Pole vist ammu sellest viivust vabast ajast niivõrd puudust tundnud, kui siin....
Anni blogist loetud: "Ja nii ongi, Seal, kus lõppeb mugavus, on avastamata maa" lohutab veidi, sest eks olen minagi siia tulnud astudes üle oma mugavuste piiridest.
Eelmise kevadega võrreldes on olukord vägagi teistsugune - siis olin kõrvalvaataja ja vadistasin meelsasti kõigiga inglise keeles. Nüüd olen ise ses osas, kus peaksin kohalikku keelt puhuma ja ei see tule kergelt. Nüüd peab aju arvestama, et mingid keeleasjad seal peas tuleb ümber korraldada ja seda muidugi teiste oskuste ja sõnade arvelt. Vahel ma ikka imestan, et miks siis teiste asjade arvelt, kui pidavat ju pääs olema terve suure raamatukogu võrra mahtu... Ju siis mõnel mitte... Nüüd on saanud minust jällegi see vaikne tüdruk, kes omaette istudes oma asju nohistab teha ja eelistab, et teda ei segataks.
Aga täna on laupäev. Sain ärgata, kui väljas oli juba valge ja kohvi ning pannkookide kõrval mõtiskleda, mida siis tarka täna teha või siis, kuidas hakata taas soome keelt õppima. Õppisin ära, kuidas pesuköögis masinad käivad ja nüüd juba ripuvadki kõik sokid radika peal reas.
Nägin ka ära, et siinne heaolumaa peidab endas ka varjatuid külgi, kui prügi välja viisin ja üks prükkar ümber suure kasti kui mesilane tiirutas.
Nii siis on see elu siin - vaikne, aeglane ja pingutav. Aga varsti, ainult 6 päeva pärast, tuleb taas reede...üks väga oodatud reede.
Tervitusi kõikidele!

Suomalaista ruokaa

Suomen kotimainen ruoka on ihana hyva, ainakin neekeri tietää sitä :p

Raskused

Elus on igasuguseid raskusi. Mõnedele vaadatakse tagantjärele muiates, mõnede üle hoobeldakse, mõnedest vaikitakse. Olgu kuidas on, eelistaksin siiski vaadelda tulevat juba ette tagantjärele...

Aeg pikk ja nõnna lühike

Üle pika aja olen taas Turus. Rongi pealt maha tulles ja mööda tuttavat tänavat kõndides tekkis tunne, nagu polekski nii kaua aega ära olnud. Ehkki ilm tervitas suure lörtsi ja vihmasajuga, läbi mille ma oma täistuubitud kohvrit vedisin, läks reis väga hästi. Hommikul laeval kohtasin kahte inglikest - Kairinit ja Raidot, kelle seltsis aeg lausa lendas ja kes mind ilusti ka Helsingi raudteejaama ära viskasid. Ka rongisõit oli lausa lust - no on ikka ilusad rongid siin.
Nüüd ma olen oma uues kodus, mis küll lage, ent arvuti ja internet on olemas.
Süda on hirmul, ikka selle keele pärast. Arvasin, et saan terve järgneva nädala õppida, kuid see vist pole teps mitte nii. Eks ma siis katsun kaks päeva usinasti keelt õppida. Hea, et on üks kolleeg siin mind aitamas kohaneda. Aga ikka on selline tunne, et armas Jumal, aita nüüd!!!

Kontratenor

Tavaliselt mulle kõrge healega laulvad mehed ei meeldi. Pole kontratenoritest kunagi aru saanud, ega ka sellest ajastust, mis selle moodi tõi. Aga see on küll üsna meeleolukas.... selline vihmane nagu meie talvgi.

And

See kõik, mis meil on, on and - mitte meie endi heaoluks, vaid osakeseks sellest suuremast plaanist, mida meil tuleb kanda. Meie tarkusud, oskused ja aeg on ühtlasi ka meie kohustus selle koha ees, mis meile on antud, mitte hüve, vaid vastutus, et me ei raiskaks seda niisama tühja.
Ja mis kasu sellest on, kui ma iga päev omandan uue "tarkusetera", ent ei kasuta seda.... Aga mu nõder liha tõrgub tarkusele vastu.

Ootuste künnis

Vaimustumisega on nii, et iga järgmine peab ületama eelmist ja nõnda see künnis tõuseb ikka kõrgemale ja kõrgemale ja jätab enda järele suure pettumuste rodu, mis ootusteni ei küündi. Olen kuulanud suht palju kontserte ja vaadanud palju teatritükke, ent lõppeks jääb enamik suht ootuspäraseks või oodatust kesisemaks. Siiski on hea vahel leida midagi, mis sunnib aega unustama. Täna õhtul üllatas mind The Real Group , mis teeb teistel vokalistidel minu südame murdmise jällegi raskemaks. Paar toredat lugu ka YouTube'st: The Thingamabob , Gota ja Words. Viimase - niipalju, kui mul õigust pühendada on, aga loodan, et oma väikeses nurgas võin seda siiski teha, tahaksin ma pühendada Liinale, keda ma ootasin ka kontserdile, kes aga otsustas kõige õigema õigema kasuks. Loodan, et Sul tuleb ikka veel võimalus seda toredust kuulata.

Aasta esimesed purikad

Oli juba suur lõuna käes, kui silmaluugid lahti tegin ja siis aknaluugi - ja vastu vaatasid ilusad väiksed jääpurikad. Toredad sellised. Olnuks ma laps, küll ma siis teadnuks, mida maitsvat nendest teha, nüüd oli lihtsalt tore nende pihta nipsu teha.