Enne tormi

Järgnev nädal veedan siis taas Soomemaal. Tulin päevake varem, sest meedia ajas suurt tulevat lumetormi kuulutades meele ärevaks ja nii jäigi kauaoodatud kontserdile bmk-sse minemata ning sammusin hoopistükkis sadamasse, et jõuda enne tormi. Vaikne oli. Laev ei loksutand ja ülejäänugi sujus märkamatult. Tundub, et see igakahekuine reis on liialt harjumuseks saanud, et ajatajugi lülitub välja ning need 5-6 tundi, mis mul ühtekokku kulub Turgu jõudmiseks, lähevad nõnda, et arugi ei saa. Rongis korraks tabasin end mõttelt, et kus ma õieti olen... Tee Kupittaa jaamast siinsesse korterisse tundus juba nagu kodutee... huvitav, kui palju kohti ma varsti võin kodudeks nimetada, sest kodunemisega pole mul probleemi... seal, kus kott, seal kodu.
Lund oli Helsingis vähem kui Tallinnas, Turus enam vähem sama. Ilus on. Lumi annab ümbrusele muinasjutulise salapära ja mis siis muud üle jääbki, kui muinasjuttu oodata. Eile Nõmmel Oravamäe pargist läbi minnes tunduski põlevat laternat vaadates, Narnja muinasjutumaa on õige lähedal. Ehk ongi järgmine nädal muinasjutt? Ehk hakkavad sündima imed :)

Kirjutage mulle, sõbrad, mis siis, et peagi saabun tagasi te juure!