Ma adusin täna, kuivõrd kergelt ma võtan elu ja surma tõsidust. Ei tea, kas see tuleb mu kohati ükskõiksest suhtumisest või uskumisest, et see elu ei ole veel kõik, aga vahel nalja ma selle üle heidan küll. Nii tänagi. Täisa valel ajal ja vales kohas, nagu mulle vahel kombeks on.
Lükkasin õhtul ühe protseduuri edasi, öeldes raviarstile, et teeme järgmisel päeval, kui patsient veel elus on. Ta jäi mulle sellise näoga otsa vaatama nagu ma oleks ikka tõeline julmur. Tol hetkel mõtlesin, et küll ikka on huumorivaene see teine, kuid tagantjärele mõeldes pole kindel, et ka minu reageering või väljendus eriti olukorrale adekvaatne oleks olnud. Teravad piiriäärsed naljad on sageli mu maiuspalaks ja ma tean, et ma pole ses osas ainus meditsiinitöötaja. Need ei ole isiklikud, kellegi vastu suunatud ütlemised, vaid pigem olukorra puhverid. Kuid kõik ei saa neist aru ja ma pole enne sellele mõelnud, et see nii võib olla. On palju selliseid töötajaid, kes tõesti kõigest südamest ja hingest teevad ja ütlevad head ning väike kibe nali on nende jaoks liig, mis liig. Hea, et ka selliseid inimesi on. See on uus asi, mida tunnetama õppida.
Nii ma siis lahkusin täna õhtul haiglast, jõhkardist patukahetseja nägu peas. Ja pattu ei kahetsenud ma mitte tegelikult väga selle nalja pärast, kuivõrd sügavama tunnetuse pärast, et äkki ikka ei oleks pidanud tänast tööd homse hoolde või hooletusse lükkama.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar