Koduteel

See on ytlemata hea asi olla koduteel. Kunagi, kui Tallinnas nädalavahetusel tööl käisin, siis hyppasin salamahti riietusruumis röömust, kui töövahetus läbi sai. Nyyd pyyan end rohkem vaos hoida, aga tunne on sama. Helsingi rongijaamas hakkas juba yks Tallinna torn paistma - bussijuhiks oli puht eestlane, kes vast näo järgi vastavat keelt rääkis ja soomlannasid naerutas. Mina veel nii soomestunud ei ole, sain täitsa "palun yks pilet" stiilis hakkama. Söitis ka juht nagu eestlane ikka, veidi rutakalt ning otseteid mööda, et vältida byrokraatlikke valgusfoore.
Nyyd siis sadamas. Tulen seekord peolaevaga. Inimesi väga palju ei ole, ent paljud on sellise märjukesehimulise näoga. Vöibolla ma eksin ja teen sellele seltskonnale liiga, mis seal's ikka, töörahva pyhad ju ikkagi.
Kuigi see söna "vappu" sarnaneb "volbriga" vaid esimese tähe poolest, peetakse siinpool vett töörahva pyha ja selline nöiamöll, mille päritolu ma ei tea, jääb tahaplaanile. Turus ajavad köik mingid suured värvilised tunked jalga, mis igasuguseid märke, silte ja muid kolinat täis, ja peavad kampade kaupa parkides pidu. Natuke tuletab see mulle meelde armastatud ülikoolilinna Tartut, ent Turu pargid on kynkalikumad ning seltskond kirevam.
Nyyd siis kolm ja pool tundi söitu. Leidsin laevas mönusa aknalaua, kus köike toimuvat jälgida, siiski pyyan mitte kommenteerida. Taamal paistab ka natuke merd ja saari.
Mis siis veel tarka öelda?...
Elu on ilus, jah, ma tihti mötlen nii.
Ah jaa, lugesin Turus läbi ka yhe raamatu - Arto Paasilinna (vist kirjutati nii) "Maailma parim kyla". See on selline tore talupojamöistuslik tykk. Igal juhul soovitan. Meenutab ehk veidike meie Kivirähku, ent huumor on pigem söbralik.
Nojah, mis siis ikka, hauska vappu!

Aeg

Aeg on suhteline. Tallinnas on alati kiire, on siis seda aega või ei ole, ikka tundub, et on kiire. Tartus nii kiire ei ole, seal vilguvad valgusfooridki aeglasemalt. Turus on veel vähem kiirem - aeglane oleks vale öelda, sest see kallis ajajärk, mil kõik veel lõputult pikaldane tundus, sai lapsepõlvega mööda. Ja ehkki tööd on siin päris palju, jõuab ka peale seda üht teist teha või vaadata.
Olen siis hakanud "Ajalik ja ajatu" saateid läbi vaatama. Elu ja surm on endiselt mu lemmikteemad. Ehk oleks õigemi öelda vastupidi - surm ja elu, sest usun ikka, et surmast saab alguse elu ja uus algus. Selle saatega ma oma õhtumaise mõtlemisega olen väga ühel nõul. Loodan, et ka meditsiin hakkab surma ja surelikkusesse veidi teistmoodi suhtuma, kui see praegu on - kui ilusam ja üllam oleks surra pere ja oma hääde inimeste keskel kuu või paar varem, kui seda on masinatega ühes rütmis lõõtsutada... Millal küll muutuvad ajastu eetilised suunad ehk tohutu elu ja individualismi ülistus?
"Elada on hea.... aga surra on ka hea!" (lavastusest "Maarja kuulutamine")

Minul ka!

Jagati loodusfotode auhindu. Mulle meenus, et minulgi on üks "loomad tegevuses" või siis pigemini "linnud tegevuses" aktsiooni pilt ajast, kui sõbrad mulle Soome järele tulid (nii muuseas öelduna, see oli üks ütlemata tore aeg). Väikest jalutuskäiku Suomenlinnan saarel tehes, püüdsime jäädvustada ka päevapildile uljaid turistikaid pardipoegi, kes ema kaitsva tiiva alt saia manguma tulid. Ent klõpsu ajaks ilmus pildile veel keegi kolmas... Jah, tõepoolet oli pärast seda üks pardipoeg vähem. Karm on see elu.

:) Vat siis vanatüdrukut!

Sellised lood toovad pisara silmanurka...
Meenutab ühte teist tuhkatriinulugu, mis mõne aasta eest samas kohas teoks sai.

Davos 2009

Ma armastan Sveitsi, mis muud ma oskan öelda... Kui see maa oleks inimene, siis sattudes sinna teistkordselt, oleks ikka arvanud, et jah, see ongi see õige, ja oleks väga lihtne. Aga Sveits on ainult maa ja mina ainult inimene, kellel on ka Eestimaa ja natuke Soomemaad... Keerulised suhted, ei oska neid lahata... lihtsalt tunne on imeline. Eks seda ole natuke neist piltidestki näha...