7 päev

Le Vernay en Savoie - Le Verou
Järgmisel hommikul tuli vara ärgata,sest moosisai lubati serveerida kella seitsmest.Kui öhtul söögisaali pilgu heitsin,siis olid eelmise hommikusöögi nöud veel laual,hommikuks olid need siiski vahetatud.Raske oli reformnarist töusta ja igahommikune tsenaarium (natuke veel ja veel),mis töötab hästi kodus,töötab ka vöörsil ja uni on ikka seda magusam,mida varem töusta tuleb.Söök oli rikkalik-ohtralt saia,moosi,jogurdit ja kakaod."Sakslane" ja sveitslane arutlesid hommikulauas selle yle,kas kohvi ja piim koos on kasulikud vöi mitte.Austerlane arvas,et see on kahjulik ja see oli hea,sest suur osa soojaks tehtud piimast jäi meile,millest me röömuga kakaod tegime.Suurte silmadega onu pidi ise poole kaheksa paiku tunniks ajaks tööle minema-ta nimelt oli ka koolilaste bussijuht.Söögisaalis mängis makk keskaegsete palverännu lauludega ja öhkkond oli mystikat soosiv.Vaatasin,et seinal oli suur kaart palverännuteega Itaaliasse Assisi.Vöibolla oli see mees ise seda teed käinud.Assisi iseenesest on väga ilus ja armas koht ja pyha Fraciskuski on yks mu vaieldamatutest lemmikutest.Kes teab,ehk käin isegi kord neil radadel....Samas möistus ytleb,et peaks veidi pausi tegema ja töösse tösisemalt suhtuma...aga elu on niiiiii ilus./"Sakslane" ja sveitslane läksid varakult teele. Nende lahkumishetkel olin toast ära,kuid tydrukud mainisid,et "sakslane" olla naeratanud ja maininud,et me laisad oleme oma hilise teeleminekuga ja mulle tundub,et tal oli ses osas vägagi öigus,aga laiskusest ma ehk kirjutan hiljem./Oma pesu kuivamast ära tuues nägin triigitud pesuhunniku otsas magamas yhe körvaga kassi,kes end seal päris mönusalt tundis.Loomad on prantslaste kodus ja köögis loomuliku elu osaks,niiet ettevaatust allergikud!/Edasi läks pönevaks-leidsime Maria körvast puugi,kes kyll polnud end veel täis suutnud mugida,aga istus kindlalt körvalestal nagu puuk.Maiel oli selle tarvis aga oskusi kyllalt varuks ning kerge liigutusega keeras ta verejänulise elaja körvast välja ja pyydis seda wc-potti uputada.Puugid on aga tuntud ujujad,niiet tema alla uhumiseks läks rohkem kui yks paagitäit vett.Sellega aga seiklused ei piirdunud,sest tundus,et meie esisammuja ninas elas veel keegi...Nyyd paar päeva hiljem seda kirjutades tundub,et Mariaga on köik korras,ykski hull puugihaigus seni välja löönud ei ole.Veel enne,kui teele asusime,tuli suurte silmadega onu korraks koju,nimetas meid tee ingliteks ja saatis kenasti teele.Muidugi saime löplikult minema alles pärast teda ja ka siis pöördus Maie poole kilomeetri pärast tagasi,kuna avastas,et telefon maha jäi.Meil polnud aga ka selle vastu midagi,sest vaade oli imeline ja siis oli vaja veel päiksekreemitada jne... Kui siis löpuks kotid selga saime,söitis onu koolibussiga mööda ja soovis veelkord oma tee-inglitele head teed.Moni km hiljem,kui yhe kiriku juures väikese peatuse tegime,söitis ta taas mööda,niiet meil hakkas juba häbi,et nii vähe jöudnud oleme.Onu oli kyll seletanud,et järgnev etapp on kerge ja tasane,aga muidugi meile eestlastele tähendas see ikka parajaid kynkaid.Minu ja Maie meeli köditas ka kerge puugifoobia,mulle seepärast,et puugid on vastikud,Maiele seepärast,et ta vaksineerimata on.Päev oli palav ja peatusi tuli siin ja seal puu all suht tihedalt.Yhe kuuri all,oli keegi palveränduritele jooke välja pannud,et ise vöta ja maksa-need on alati väga tänuväärsed ettevötmised,sest iga pöhjus puhkuseks kulub ära.Lisaks sellele saime tänu myydavatele äsjapuhastatud kreeka pähklitele teada,et siinne piirkond on väga viljakas pähklipuudele.Pikema salatipausi tegime linnakeses nimega st-Genix-sur-Guiers(no vot kus on nimed!),mis oli väga vaikne nagu iga teinegi linn,ainult kohvik-baari ymber oli vähest suminat.Edasi läks palavaks ja päike muutus halastamatumaks.Leidsime tee pealt yhe väikese ussipoja laiakssöidetud laiba,mis lisas puugifoobiale ka ussifoobia:Maie klöbistas kaikaid häälekalt vastu maad ja peletas syytuid olemas vöi olematuid roomajaid trajektoorilt eemale.Aga kuna Maie on väga tasakaalukas ja pyyab asja ka teise nurga pealt vaadata,siis pikalt järele möeldes hakkas tal puukidest lausa kahju-mötle,istuvad teised önnetult körre otsas ja sageli lausa tulutult,sest soojaverelist ei pruugigi mööda minna.Kus ikka peavad oma soojätkamise nimel vöitlema.Nagu eesti tydrukud,lisasin.Tee läks palavamaks ja mönevörra raskemaks,mitte fyysiliselt,aga vaimselt.See on nagu paralleel eluga-igavat elu on raskem taluda.Maakond,kuhu nyyd jöudnud olime,oli teise näoga-majad olid siin lohakamad,lilli maja ymber vähem ja aedades jooksid igas möödus kurjad lörisevad koeranahad.Meie ööbimiskohaks oli seekord camping,kuhu yyrisime ilma öhtu ja hommikusöögita majakese.Registraatoritädi oli lahke ja viis meid elektriautoga majakesse kohale,sest jala oleks see lausa viis minutit vötnud.Campingud on yhed imelikud kohad-ma ei saa aru,mis tahtmist on inimestel tulla eikuskile kohale,sinna siis oma autoelamud ära parkida,elada tavalist elu ja vaadata,mida naaber yle heki teeb.Kämpijate keskmine vanus oli kövasti yle keskea ja elu seal kulges rangete reeglite järgi: nt ei tohtinud betangi pärast 9 vöi 10 öhtul mängida,samuti ei tohtinud autoust kövasti kinni lyya jne jne.Meie majakeses olid ka väga karmid koristusreeglid,et pörand tuleb seebiveega ära pesta,köigest muust rääkimata ja trahv lohakuse eest oli karm,lausa 80 euri.Ma natuke olin sellisest reeglistikust ehmunud ja muretsesin jubedamal kombel,kui puru pörandale pudenes.Vöibolla,kui pood lahti oleks olnud,kust me öhtuks syya lootsime osta,oleksime köögi täitsa ära soperdanud,aga suutsime vaid teelt korjatud pärnaöitega teed keetes poti kollaseks parkida ning pörand jäi järgmisel hommikul ka seebiveega pesemata,kuna lappi ei leidnud ja järgmine registraator ei olnud asja suhtes nii karm.öhtul läks köht tyhjaks ja otsustasime campingu körvale restorani sööma minna,sest seal paistis paari euro vörra päevamenyy odavam olevat.Siiski lauda istudes selgus,et väljas olev reklaam on järgmiseks öhtuks ja me pidime menyyst hulgast prantsuskeelsetest nimedest yht teist valima.Ma vana kalana läksin kindla peale välja ja tellisin loomaliha,mille suht verisena sain.Tydrukud aga tellisid aiasalati löhega,mis ka oli töeline peenrasalat köige tigude ja muuga.Irvitasin,kui Maie ja Maria tigusid nätsutasid(mis peaaegu,et taldriku veerelt jalga lasid),millepeale Maria nähvas mulle,et mis ma naeran suu verd täis./
Unega on siin nii,et see tuleb äkki ja raskelt-jäin voodisse köige riietega ja ärkasin poole öö pealt,et tuli kustutada ja magamiskotti pugeda.//
Lisan paar mötet yhest Santiago palverändurite raamatust,mida too hommik sirvisime:
Juhus on Jumal,kes reisib incognito.
Töeliselt önnelik saad olla siis, kui leiad oma röömu teiste röömus.

6 päev

Kuues päev oli väga raske päev,aga ka samavörd ilus.Eks selles raskuses ongi alati omamoodi ilu:kes töstab jöusaalis kangi saab vägevad biitsepsid ja kes ryhib mööda mäge yles,see saab sääred siredamad.Prantsuse onu (Alain vist ta nimi) saatis meid musidega päras hommikust saia-moosi teele.Musidega,nagu ta ise ytles,on nii,et neid vöib Prantsusmaal anda niipalju kui syda kutsub.Noh,me andsime siis viisakalt kolm.See on tore komme.Huvitav,mis oleks,kui see meil moodi läheks?Kas mehed hakkaksid enam parfyymi kasutama ja naised huulepulka,et ikka pärast näha oleks:p //Tee viis mäest yles ja siis yles ja iga käänu tagant ikka yles ja yles ja praktiliselt terve tee köndisimegi ähkides ja puhkides yles.Maria palus kindlasti ära märkida,et töusunurk oli u 45-50'.See-eest vaated olid imelised.Yhe koha peal oli tee kalju ääres väga kitsas ja all kuristik,yksteisest mööda ka ei kippund minema ja seest läks mönusalt öönsaks.See oli pönev.Markus oleks seal kindlasti silda visand vöi kätel köndinud,aga meie muidugi ekstreemsustesse ei lasku vöi ei töuse, olenevalt,kas seda julgustykiks vöi rumaluseks pidada.Loomupoolest on naistes ka seda alalhoidlikku argust rohkem.Tee viis enamasti läbi metsa.Yhes kohas oli säänne jahimaja vöi siis lihtsalt kummaline maja,mille juures löuna söögi- ja päevituspausi tegime.Kuna päike alles teist päeva siras ning yhtegi pilve ka silmapiiril ei paistnud, siis muidugi vabal hetkel aeti peale suure koti veel muudki seljast,et UV kiired ikka lähemale pääseks.Et aga iga asi,mis möödukust yletab,populaarsust kaotab,siis juhtus nyydseks,kui nyyd ette mainida,nii ka päikesega ning jahe puuvari vöi allikatest märjaks imbunud metsatee,tunduvad millegipärast oluliselt atraktiivsemad.Teel nägin ka uut liiki sisalikke,sellised suured erkrohelised nagu swarovski kristallid.Tavalised sisalikud on hallikaspruunid ning neid ikka jookseb siin-seal pöösasse vöi saba yleval yle tee.Löpuks jöudsime kylla kuhu pidime jöudma,aga siis selgus,et öömaja paikneb veel natuke edasi ylesmäge.Möttes oleks tahtnud nii möndagi öelda,aga ega midagi muud ka yle ei jäänud,tuli minna.See-eest vaade,mis sealt avanes,oli selle teekonna yks ilusamaid ja väärikaks tasuks meie suurele jalavaeva- ja valule.Maja oli suur aga selline natuke ligadi logadi...mulle veidi meenutas see hukkunud alpinisti hotelli ja hea fantaasia korral vöinuks nii mönegi öudusloo kirjutada,aga nagu elus ikka,näivad vahel asjad väga teistmoodi välja,kui nad tegelikult on.Selle omanikuks oli yks vana suurte silmadega mees,kes seda yksi pidas ja tasapidi ehitas.Tema visiooniks oli palverändurite majutus ja neile hea meeleoluka keskkonna pakkumine.Eks ole ta ka ise kord palverändur olnud.Maja oli kokku ehitatud vanema kivist laetud osaga ning sinna oli ta teinud väikese heintest laega kabeli,milles väikesel puust altaril pölesid palvekyynlad ning akendeks olid paar väikest vitraazi - Eeliast,keda kaarnad toitsid ning Maailma Valgusest.Selles tillukeses lihtsas kabelis istudes oli tunne ylevam kui mönes katedraalis ning muusikaks kölas väljast kostuv tirtsude sirin.Myts maha selle vana mehe ees,kes oma elutööga oli oma suurt ilusat visiooni tätmas.Oleks temataolisi rohkem,oleks...///Kui me päris alguses kohale jöudsime,siis ootas meid ees juba alguspäevadest tuttav austerlane(keda me hellitavalt sakslaseks kutsume) ja päeval meist mööda lipsanud sveitslane.See austerlane on ka yks kuju,kellest midagi rääkima peaks,kuna temaga siin seal yhe katuse all oleme olnud.Möne sönaga öelduna on ta selline veidi trotsis ja pahur habetunud kogukas vanem mees,kes omapärase mulje on jätnud.Esimesel päeval rännaku alguses saime gites teada tema harjumusest olla teenendatud-teetassi jättis pesemata ja pobises midagi eitavat kui gite perenaine ytles,et ta ise hommikul peab hommikusöögi endale valmistama,st kohvi tegema,leiba löikama ja moosi sinna peale määrima.Nyyd siis oli onu jälle meiega samas ööbimiskohas (ma kahtlustan selles seda kollast saksakeelset raamatukest outdoors 128,mida meiegi oma rännakujuhina kasutame)ja me istusime öhtusöögilauas körvuti.Proovisin oma väga halvas saksa keeles midagi ka temaga rääkida,aga kardan,et me yhest asjast-kas nöuka ajal oli Eestis keeleks vene keel vöi mitte-yhele meelele ei jöudnud,nimelt ei uskunud ta mind (nii ma sain aru),et eesti keel on alati ka koolides kasutusel olnud,ja muutus seejärel veelgi pahuramaks.Aga et elus ikka asjad tasakaalus on,siis juhtus just samal öhtul tema seltsi jutukas sveitslane,kes rääkis köval häälel sellist venitatud ja pooleldi laulvat sveitsi saksa keelt.Nii nad said arutada veel arusaamatuks jäävaid asju II Maailmasöjast ning filosofeerida teema yle,mis on luksus ja mis mitte.Vana pidas neid mölemaid keeruliste iseloomudega isikuteks...aga tee muudab inimesi...vahel.//Öhtusöök oli muidugi liigrikas-6 käiguline,kui täpsemalt kokku lugeda ja vöttis ägisema.Suurte silmadega armas vanamees muudkui kandis roogasid ette ja tema toidukuhilale ei saanud juba viisakuse pärast ei öelda.Pärast sättis ta toolid väikese teleka ymber,kus käis jalgpall.Mina läksin maisemate asjadega tegelema nagu pesupesemine ja Maria ning Maie said veidi parema osa-vaimsema vestluse osaliseks.Onu oli algul aru saanud,et Maria nunn on ja olla kysinud,mis ordust.Maie pärast muigas,et Orava ordust...(elame köik Orava tänaval).Tuba oli väga tagasihoidlik...tuttav tunne oli taas reformnaril uinuda...ja uni tuli pikk ning magus.

5päev

Montagnin-Yenne
Ei olnud meil veski juurest lahkumisega kiiret, magasime päris pikalt.Unes tundus nagu sajaks väljas tugevat vihma,ent see oli vaid kose myha.Kuna pererahvas pidi samal päeval Hispaaniasse söitma,siis nägime vaid vilksamisi vana kunstnikku.Hetkeks heitsime pilgu ka aiale,mis kujutas endast mäekylge,kust erinevate jugadena kosk alla jooksis ja millede vahel väikesed sillas olid.Yhes väikeses basseinis oli kaks väikest punast kalakest ja lähemal vaatlusel ka paar teist kivivärvi elukat.Tee töotas tulla lyhike ja kerge,aga sellegipoolest suutsime aja ära täita.Yhe mäe otsas kabeli ees tegime punase limonaadi ja päevituspeatuse,mis oli hea puhkus enne tööd-suht järsust langusest allaminek.Kes enne mäeotsas käinud pole,see teadku,et tegelikult on allaminek igatepidi raskem kui yleminek,sest lisaks sellele,et kott siis gravitatsioonijöuga enam röhub ja pölved paraja vati saavad,on villide,kannakööluse venituse,tendiniidi,mikrotrauma,ruptuuri ja veel misiganespatoloogia oht suurem,lisaks vöib varba vastu kivi ära lyya ja siis veel alla kukkuda ja alla kukkudes vöib ka köike juhtuda,oleneb kui järsk kallak on.Meie suhtusime sellesse praktiliselt esimesse suuremasse raskusesse täie tösidusega,rääkisime teemadel,et kuidas loomaarst aru saama peab,kui alligaatoril nohu on vöi boamaol köht kinni.Edasine tee Rhoni jöe kaldal oli mönusalt jahe ja tasane.Jöudsime Yenne linna,selline natuke vana ja väsinud nagu paljud linnad siin.Siiski annavad ohtrad lilled oma romantilist höngu.Oma yllatuseks kohtasime taas sveitsi poisse,kes yhes mägikylakeses meist maha jäid.Turistiinfost otsiti meile kodumajutus-paljud,kes ise on rännul käinud,vötavad kateisi palverändureid vastu.Turistiinfo tädi,ei saa mitte mainimag-ta jätta,oli nagu mönest ilusast prantsuse filmist ja mulle pakkus see kerget kinoelamust teda vaadata ja kuulata,kui ta parleetades asju ajas.Kui jah lohakas keeles nagu Maria mulle seletas on oue(kölab nagu wee), siis tema häyldas köike illusti wiideks, niet lausa lust oli kuulata.Tädi,kes meid enda poole pidi vötma,pidime keskväljakul ootama.See läks kiiresti,sest tädi oli enne kohal,kui jöudsime oma tellitud jookidega löpuni,toppis meid köige suurte kottidega autosse ja viis oma koju.Natuke imelik on ikka minna vöhivööra juurde tema koju,tuppa ja vannituppa ja kohandada end eeldatavate viisakusreeglitega.Niikaua kui tädi meile öhtusööki valmistas,köndisme linna vaatama.Käisime ajastu niiskushallitushöngulises kirikus ja lonkisime teist tänavat pidi tagasi koju.Öhtusöögiks jöudis koju ka mees,kes suht hästi inglise keelt rääkis,niiet me saime ka nokad lahti.Onu pensjonärina veel töötavat vahetevahel autotööstuse juures,kuna ta vististi nii hea on,et ei taheta tal lasta vanaduspölve veetma minna.Tädi töötas töötutega ja ka tema ootas pikisilmi septembrit,mil töö otsa saab,et siis palverännuteele minna.Armas paar.Nad olla kohtunud juba noores eas....basseinis.Toit oli hea ja pakuti nagu siin maal ikka yheks käiguks ka juustu.Siinne juust oli aga eriline sellepoolest,et linnapea ise pidavat kitsi ja teeb sellest juustu.see olevat tema kohus.
Olen oma kirjutamistega nagu arvata vöite jänni jäänud,sest väsimus niidab maha jalapealt.

4päev

(Motz-Montaginy?)
On juba öö.Mötlesin,et panen päeva kirja,aga ei viitsi kah.Väljas myhiseb kosk ja köik on ylemeelikus tujus.Elu on ilus.
Katsun teha lyhidalt. Alustasime sealt ilusast kylakesest,kuhu meid öhtul toodi.Peremees vöi naine oli valmistanud sellise kylluslikuma hommikusöögi, kui tavaliselt kombeks,st et lisaks saiale oli ka saiake ja moosi lausa kolme sorti.Päev töotas tulla päikselisem ja lootust on,et vihma ja kylmaperiood siin sai ka sellega otsa.Surusin oma vaevatud jalakse sissekäidud katkistesse tossudesse,mille taldadele eelnevad 1300km oma jälje on jätnud ja toppisin uued koti pöhja.Siinkohal tark meeldetuletus neile,kes kunagi palverännaku peale mötlevad,et vanad tossud ja uued sokid on yks olulisim meelespea ja mina just selle vastu seekord eksisin.Maiele oli see esimene päev,köndiski teine kadestusväärselt reipalt,meie töntsisime tagasihoidlikumalt,aga kogenenumalt.Suurem osa teest oli natuke igav-tasane maa ja pikad sirged teelöigud,mis kulgesid Rhone jöe kallastel.Tegime pika löunasöögipausi yhe väikese jöesopi naabruses,mis kui järv välja nägi.Löunaks olen pyydnud juustu osta.Prantsuse juust on töepoolest hea ja sellistelt idyll-lehmadelt halvemat oodata ei saagi.Idylli lisana ilmusid välja ka konnad,kes päiksepaistel lombiäärest vette sulpsavad,kui neist mööda minna ja siis liikumatult passima jäävad.Suurt ohtu ma neile siiski ei kujuta,sest ma pole ei kurg ega prantslanegi mitte.Löpulöik kulges yle mäe väikesesse orgu, mille ymber laiusid viinamarjaistandused.Öhtupäikse valguses oli vaade niivörd maaliline,et oleks tahtnud seda kasvöi vaatama jäädagi.Teeperved on aga täis metsmaasikaid,yhed suuremad ja magusamad kui teised.Nii mönigi pikk tund läheb pelgalt noppimidsele.Löpuks jöudsime gite nimega moulin,mis seisis kose kaldal ja mille nimi tähendabki veskit.Kuna eelmise öhtu peremees oli ette helistanud ja meile öeldi,et vöime ise sisse minna ja kylmkapist vötta,mida tahame,siis nii tegimegi.Ja ootasime ja ootasime, ei miskit.Kolasime veidi ringi.Gite omanik oli väikestviisi kunstnik ja restauraator,niiet seintel oli tema ja ta naise pilte ning pool majast oli kilega eraldatud töökoda,kus ta vanadele kirikumaalidele ja kujudele värsket ilmet andis.Magamistoas oli 3 voodit ja kaks kose poole avatud akent.Tuba oli jahe ja niiske.Tömbasin akna kinni,mille peale ka yllatunud perenaine kohale tuli.Pererahvas oli tore.Perenaine krapsas kiiresti meile öhtusööki valmistama ja peremees rääkis niisama juttu,pisikesed paksud ovaalsed prillid ninal.Toit oli hää,hää,nii prantsusepäraselt serveeritud.Maie palus ära mainida ka selle imepärase oblikakaste,mida pasta körvale anti.Toidulauas tekkis arutelu,et kuidas need prantslannad ikka kaalu hoiavad,Maie pakkus et ikka veinist,kuna selles kövasti fermente on.Noh,nii mönigi röömustaks sellest.Kysisime siis prantslannalt endalt,kes usinast me ymber askeldas,aga too väitis et ikka raske töö.Ise ta tegeles invaliididega.Öömaja eest maksime öhtul.Onu tuli kohale valge vaasiga,mis rahakassa osa täitis,ja sellest sirgus välja kuivanud kukejalg.Naine pärasr seletas,et oli kord kaks kukke,kes omavahel riius olid ja nii nad pidid yhest kukest suppi tegema.Kuna kukeke oli siiski armas,hoiti halg mälestuseks alles.Natuke varvastest ka: Öhtul tömbasin varvastelt plaastri koos osalise nahaga maha.Maie keeras näo ära ja ytles, et seepärast ta radioloogiks hakkaski. Uni tuli öhtul kiiresti,yhtegi lammast lugeda ei jöudnud.

3 päev

Chaumont-Les Cotes,Seyssel,yks kyla

Chaumont oli väike kyla körge mäe otsas,mille kaljunukist tipus asus töenäoliselt vana varemeis kirik.Sellest oli eristatav vaid roosiaken ukse kohal.Selline pooleldi roosipuusesse kasvanud pakkus sarnast vaikelu idylli nagu praktiliselt iga teine kyla siin.Tundub,et kogu kylaelu on välja surnud,vaid vahel köpitseb keegi aias.(Kuid kui aedu ja lillepotte vaadata, siis tundub,et keegi veedab lausa päevi nende kallal vöi on neil sellised saladuslikud päkapikud, millest muu maailm teadlik pole) Kus on köik inimesed?Vaatavad jalgpalli?/Ärkasime siis, kui varasemad pääsukesed juba uksest välja läksid.Venitasime meelega.Sveitsi poisid otsustasid paigale jääda, sest yhe neist murdis haigus,mille syyks saab kindlasti telkimist ajada (oi mul hää meel,et telki meil pole).Inimese juures on ikka huvitav teada saada ka seda,mida ta teeb,ja kuna aus töö pole häbiväärt,siis selguski,et haige poiss öppis ajalugu ja teine tundis juhtmete ja elektronide värki.Kui ma kylmikust piimapudeli vötsin,ytles ta röömsalt,et töötabki seal piimakombinaadis elektrikuna,kust see pudel pärit oli ja ma nägin ta pilgus teatavat uhkust.(Oma eriala ma tavaliselt vaikin maha, noh,kuidas ma ytlen kammimata peaga,et arst olen ja vahel ei peeta mu nägu ka auväärt radioloogiametile sobivaks,möni korts on puudu.)Palju ma siiski neist poistest ise teada ei saanud, sest rohkem rääkis nendega Maria. Ma kyll proovisin natuke saksa keelt,vastuseks vuristatud sveitsi dialekt käib mu niigi vähesele oskusele yle jöu.Aga mul on fantaasiat...palju selles on aga töde,on iseasi./Päev sai alguse kirikus.Seda pole kerge kirjeldada,miks ja kui hea see on.Palverännakut ilma kirikuta ei kujuta ette...nagu ka loodut ilma Loojata.
Hetkeks hommikul tekkis mul mäest alla minnes tunne,et köik mu kondid ja villid on imekombel paranenud,aga see osutus yyrikeseks,sest vaeva vili eriti tagasihoidlik ei ole ja andis endast peagi märku.Siiski pole mul plaanis sulle,kallis lugeja,teada anda, mis järjekorras mu villid taas valutama hakkasid.Vöibolla olen nende yle liigselt kaevelnud,sest see tundub lausa kangelastegu neid yles lugeda ja mulle pakuks väikestviisi isegi löbu isegi nende kirjeldamine,aga sellised detailid muutuksid juba liialt intiimseks ja kesse ikka taolist mula lugeda tahaks. Mainin siiski, et ma vaikselt unistasin oma siledakskulunud rännusaabastest,mis Maiega pidid kohekohe järele jöudma.Röömustasin ka selle yle,et polnud neid eelmisel sygisel ära visanud.Vöibolla matan need siia rännaku löppedes symboolselt maha...
Köndisime siis alla kylla apteeki,kuid sinna jöudes selgus, et on pyhapäev,mis siinmail tähendab,et apteeker on töenäoliselt kodus teleka taga vöi jagab päkapikkudele kärnerinöuandeid (on yldse taolist söna? Kunagi öeldi,et kits kärneriks ehk siis aednikuks).Shoppasime poest löunasöögiks juustu ja moosi.Elektrik poiss,kes meiega kaasa oli tulnud,suundus seejärel valveapteeki otsima.Siis tuli päeva esimene nael,mida ei saa mainimata jätta.Mul tuli hirmus kohviisu,mis kyll tingitud sellest,et vetsu saaks,kuna yleval kylas vaid stalini jalajäljed maas olid ja ma otsustasin sellisest eksootikast loobuda.Yhest veidi räämast hotellist me läksime mööda,ent kuna järgmine kinni oli,siis pidime tagasi tulema ja leidsime eest kohviku,mis veelgi syrrim ja retrom on kui Tallinna Liivalaia tn kohvik nimega kohvik.Justkui filmis.(Matile see meeldiks).Makist tuli prantsuskeelset laulu.Leti taga askeldas öhuke prillidega blond,kes nägi välja justkui elaks ta hotelli taga autoelamus.Leti ees sumises paar hommikust konjakimeest ning leti körvale oli ketti pandud väike peni,kelle nina ees paar tossust tyhja palli,kont ja närimiskalts olid.Andsin tädile kohviraha ja läksin juhenduse järgi vetsu otsima,kuhu läbi restoraniosa tuli minna.Restorani nurgas oli aga haigevoodi,milles ilmselt baaritädi ema oma eluotsakest veetis ning mind nähes häälekalt öu,öu tähelepanu nöudis.Lehvitasin talle (prantsuse keeles) nii edasi kui tagasi minnes,aga seda jäi vana naise jaoks selgelt väheks.Kohvi oli kange,liiga selgeks vöttis.Pärast suminate-möminate abipakkumiste tagasilykkamist asusime ikka jala teele...läbi metsade,pölduse karjaaedade,mööda pikki poriseid teid,millede äärde vähem poriseid alternatiive tekkinud oli.Vaated,vaated,vaated. Ilm läks järjest tuulisemaks,et löunapausi tegime bussipeatuses puiste seinade vahel suitsukonide keskel.Keegi oli proovinud ka seina veidi pöletada,aga juu siis ilm oli halb ja majake ei vötnud tuld./Lihased on nyydseks ka valusaks jäänud.Enam ei saagi aru,kas valutavad mäkketöusu vöi allamineku lihased.Igal juhul tuli siis uus möte kasutada jooksulihaseid ja see toimis päris hästi.Päris mugav on nii pehmete kontidega tasasel sammul joosta,kui samm liiga kangeks ja lyhikeseks jääb.Teel midagi eriti palju huvitavat ette ei tulnud,köik mis on,olen juba kirja pannud.Aga väikseid tähelepanekuid ikka.Prantsuse lehmadel on hea elu,muudkui lesivad rohustel miljonivaatega mäenölvadel öunapuude vilus ja mäletsevad udarad pungil,yhesönaga prantsuse piim tundub usaldusväärne ja maitsev olevat, mistöttu ka juust on väga hea.Maria ytles päris hea tähelepaneku,et prantslased on elegantselt lohakad...ma mötlen,et ju siis ka juust siit alguse saanud,kui piim torusse ära hangus (ärge seda tösiselt vötke).Poolele päevateekonna kaugusele jöudes,sain juba Maielt sönumi,et ta juba Seysellis kohal ja igavleb.Kuis me aga ka iganes pyydsime,ei läinud samm pikemaks,vaid ikka töntsimaks.Alguses tekkis kyll tahtmine,et Maie ise mäe otsa tuleks,aga kuna mägesid palju ja ta päris täpselt ei saanud aru,millise mäe otsas me komberdame,siis otsustasime ise alla tulla.Ai see oli valus,400m langust.Linnake oli ilus,aga ilm oli kylmaks läinud.Maieke leidis meid ise teelt ja töi jooksuga paar magusat saia.Tahtsime yhte baari sisse sooja minna,aga Maiele polnd see millegipärast meeltmööda.Hetk hiljem,kui sealt möödudes vilekoor pihta hakkas, saime aru ka miks...blondike oli liiga kauaks linna jäänud.Gite me linnast ei leidnud,oh,aga yks söbralik kunstigalerii omanik soovitas kedagi,kellel tore koht mäekylakeses.Möeldud,helistatud ja tunnike hiljem,seni kui me kebabis end pilgeni täis söime, tuldi meile linna autoga järele...ise kyll poleks suutnud sammukestki enam,ausöna.Ja koht oli ilus...ja Maieke pesi isegi väsinud rändurite pesu puhtaks.Siinkohal jätan pooleli,sest käes ju järgmine päev ja Maria ja Maie lesivad magusalt päikse käes,mis täna esimest päeva oma oma vöimsust näitab.

2 päev

Beaumont-Chaumont
Et siis montist monti käib me tee.
Selle postituse pyyan Maria abiga kirja saada,sest ajurakud uimlesid terve päeva nii mönusalt ja sundisid kupjana jalgu liikuma.Et kui muidu olen tavaliselt sunnitud peaga töötama,siis nyyd on kohad vahetunud ja jalgadele valu.Ja seda jätkub, kyllaga.Aga köike algusest kirjutada, siis...Öösel sadas vihma.Aken oli lahti ja me röömustasime kyllaga,et polnud telki kaasa vötnud.Kui poolakad öhtul oma tööga valmis oli saanud,kadus ka elekter ja me jäime pimedasse tuppa,millest peagi yks sviit saab.Magasime nagu lapsed.Hommikusöögiga meenus mulle kogu eelnev rännak,öigemini see oli kui jätk eelmisele suvele ja köik see vahepealne aasta kadus unustuste hölma-ka siis löpetasin mägede vahel, mis siis,et peaaegu tuhat kilomeetrit löunapool.Pugisime moosisaia ja mina jöin vana harjumuse kohaselt kausist piimakohvi.Seal oli ka yks äge perekond,kes kyll ei olnud rännakul,aga Genfis toimuva muusikafestivaliga seotud.Vanavanemad olid siis lapsehoiuks kaasa vöetud.Selline pölvkondade terviklikkus.Pole ammu näinud kussutavat vanaisa.Ja muidugi on prantslased ilusad ja ilmekad,juba titel oli säänne nägu,et peaegu kujutab ette, milline ta 10 aasta pärast on-suured pruunikad silmas ja kulmud.Kui sai söödud,läkssime teele.Suht hilja tegelikult, aga see oodatav 23km ei tundunud kuidagi liigselt pikk, et kiirustada.Pärast väikest hommikust kirikuhetke-ka siin on igas kylas avatud kirik-siis löpuks teele ja siis tagasi,sest tundus, et äkki ikka vale tee ja siis uuesti tagasi samale teele, sest paremat ka ei olnud.Ja siis edasi läks nagu selles vanas laulus,et metsad voored pöllud mäed....Hea oli see,et sai rahulikult käia,kuigi synge vihmapilv me kannul käis.Päris löpusirgel saigi see meid kätte,mötles vist teine,et mis meid ikka hellitab, aga päris padusajuks ka ei läinud,sest ega vihmgi palverändureile nii armutu ole.Nii pean lyhidamalt tegema,sest hetkel on juba uus päev ja me jälle viimased teeleminejad.Önneks siin palju rändureid ei ole,niiet hommikust teelejooksmise massipsyhhoosi ei ole....nagu seda oli Hispaanias kunagi ammu,kui oma rännakuid alustasin.Seda nyydseks eilset päeva iseloomustab köige paremini säänne töusev pinge.Ma juba jöudsin möelda,et teed on siin ikka öige lihtsad mu eelmise aastaga vörreldes,kui siis hakkas selline yles-alla vihtumine pihta.Maria on tugev mäest allaminekul,mina yles.Eriti pingeline oli löpp,kus näitas,et veel 15 min ja kohal ja siis poole mäe peal näitas uuesti 15min nagu see eelnev 10minutit nagu polekski midagi ja kui siis löpuks kylla jöudsime,siis näitas nool gite suunas mäest yles veel 10 min.Aga vaev tasus end ära.Gite e ööbimispaik asus kyla ylaosas yhe katuse all,sinna jäime me ööbima viie mehega:O.Olge mureta,palverändurid on turvalised,pealegi pole pärast pikka päeva vast kellegil jöudu ei heaks ega halvaks.Meil nii palju jöudu oli,et vedisime endid 50m allapoole kyla restorani, kus kyll alguses öeldi,et kohti pole-meenus ka, et on laupäev-aga kuna palverändurite eest ikka tuleb hoolitseda, siis anti meile leti ette tagasihoidlik koht ja teenendus oli ka palju kiirem,kui fullybooked restorani puhul oodata vöiks.Toit oli hea, liiga hea, neljakäiguline,ning juurde pakutud punasesse joovastavasse veinisse oleks tahtnud ära uppuda, kui end nii väljendada vöib.Igal juhul oli see kui imerohi me väsinud hingele ja lihale.Oli isegi jöudu pesemiseks.Sealsamas olid ka yhed sveitsi poisid, säänsed toredad.Yks parles jutukalt Mariaga ja kui me pesemast tulime,siis uuris hoolega Piiblist esimise Moosese raamatut.Piibliraamat pole kerge lugeda,eriti vana testament,mistöttu käis nooruk vahetevahel ukse taga suitsu pahvimas.Hiljem kuulsin,et ta lubas selle pahe rännaku jooksul maha jätta.Öö ähvardas tulla myrarikas, sest nii mönigi mees mömises myrinal.Maria kobas körvatroppide järele,mina pyydsin möttejöuga helisid peletada ja seegi möjus.Uni tuli hea,hommikut terendasid kirikukellad,mis otse maja körval kumisesid.

1

Taas rännakul

Nagu juba arvata oli,ei jäta mind rännupisik nii kergelt ja nii kisuvad pikad teed mu juba niigi lombakad jalad radadele nagu sireenid kaljudele.Niisiis olen jälle teel ja jälle Prantsusmaal,sest rohi on siin roheline ja linnudki laulavad hoogsamalt ja mis siin veel heinamaadest ja lehmadest rääkida.Vötsin naabritydruku Maria kaasa,et oleks toredam,et oleks toekam varvastelt ville lugeda ja teada,et pole oma probleemidega yksi.Yks Jumal on meil ka.Aga nyyd algusesse. Pooleldi magamata kiirustasime lennujaama.Olin kiiruga oma asjad pakkinud ja nii mönegi olulise maha jätnud,sest olin ju kindel,et nii pikka staasi arvestades ei tohi ju ykski vill ometi oma nägu näidata ja yleyldse.Mul on ka head öpilased,Maria pakkis koti just nii nagu olin käskinud ja sai palju kergema koti ja Maie,kes kohe, kohe on teele asumas,mahutas lausa 25 liitrisesse oma kodinad ära.Imestasin siis,et kuidas ometi minul need asjad ei önnestu ja vastust pole vaja kaugemalt otsida,sest ma ise oma nöuandeid ei järgi ja pistan salaja ikka paar asja juurde ja siis veel nipet näpet.Eelmine aasta uskusin kindlalt,et mu kott on normkaaluline, kuni yks suur palverändurionu seda tösta pyydis,5 kilo oli yle.Novot.Läksime siis teele.Ja Jumal lähetas eele ingli,kelle nimi oli Pätrik ja kes meie körval nii Stockholmi kui Genfi söitis.Meie ingel oli väike röömsameelne prantslane,kes igapäevaselt rongides pileteid kontrollib-tema heatahtlikkuse juures tekkis kyll mul kysimus,et kas ta trahvi on ka vöimeline tegema,aga kuna ma ei osanud kysida,siis saladuseks see jääbki.Maria parles temaga usinasti ja mina pyydsin magada ja nägin undki.Lennuk oli selline imelik vägapikk toru,mille tagaosas mootor asus ja meie kohad kohe selle körval.Töusis ja maandus see liigagi hoogsalt,aga oluline on ju ikka löppeks,et yleval pysivad.Lennujaamas ootasime oma matkakeppe,milled ainsana pagasisse saatsime lastes need eelnevalt yhel pyydlikul poisil mullikilesse käkerdada,mis ka vastav välja nägi.Lennujaamas oli vastas palju inimesi,mitte meile ja sellest oli kahju,sest mulle ju väga meeldib,kui lennujaama vastu tullakse,aga häda on selles,et ei tulda.Nii olid ka seal vöörad inimesed.Mul korraks kangastus Vilveri facebooki hyyatus:honey, I'm here...!Genfis pidi ilmajaama teatel jahe ja pilvine ja sajune ilm olema.Noh oligi, aga löunamaa möistes,ja me koorisime liigsed vatid seljast.Mina eriti, sest ka selga andis möne lisa asja mahutada.Käisime yhes Maria kirikus kredensiaali otsimas,ehk siis palveränduri passi, aga seal ei olnud ja tore naine suunas sealt edasi katedraali,kus ka onu väitis,et seal pole neid mitte kunagi polnudki.Läksime siis passita teele.Siiski näljast nörkenuna löppes esimene tuhin kohvikus.Siis tulid tänavad ja teed ja tänavad ja jöed ja metsaalused ja paar kirssi puult ja riigipiir ja kylad ja teed ja mäest yles ja edasi ja kruusateed ja karjamaa ja kanala ja siis jöudsimegi esimesse ööbimiskohta kylas nimega Beaumont.Isa mul vaatab kindlasti Googlest järele,kus see on.Vöin öelda, et ilus on.Vöin ka öelda,et mul on mölema neljanda varba all suur valutav vill ja endast märku annab ka vasak puus,aga see on väike asi,sest tegus elu on ohvreid väärt.Kes ei tee, ei saa.Nyyd on jälle paar tundi möödas.Enne oleksin kirjutanud,kuidas Maria tukkus ja suppi ootas vöi et pakuti head juustu ja pererahvas hoidis meid koogi ja teega yleval, sest poolakad pyydsid palehigis löpetada yhe uue majaosa remonti,kuhu möeldi meid magama panna.Nyyd siis olemegi täitsa uues kohas,ilus, elektrita ja väljas sajab yhtlase krabinaga laia prantsuse vihma.
Headööd!
Ps, tyhikud meelrga ära jäetud, et ei tekiks probleeme kirjatähtede edastamisel.

Taas, taas

Taas üsna pea lähen palverännakule. Seekord lühemaks ajaks ja koos paari inimesega. Usun, et tuleb tore.
Eelmine kord, kui päris üksi päris mitmeid sadu kilomeetreid läbi käisin, jõudsin suhteliselt kiiresti hetkeni, kus pea tühi oli ja oma kolm-neli korda läbimõeldud mõtteid enam mõelda ei viitsinud - see on päris huvitav tunne, aga natuke mõttetu ka, kui mõtteid ei ole. Seekord on mul idee - andke teie mulle mõtlemist, st - kui teil kellegil on palvesoove või muresid, mille pärast ma paluda võiksin, siis kirjutage mulle need meilile mlriibak@gmail.com Ma võtan need siis oma teele kaasa:)