4päev

(Motz-Montaginy?)
On juba öö.Mötlesin,et panen päeva kirja,aga ei viitsi kah.Väljas myhiseb kosk ja köik on ylemeelikus tujus.Elu on ilus.
Katsun teha lyhidalt. Alustasime sealt ilusast kylakesest,kuhu meid öhtul toodi.Peremees vöi naine oli valmistanud sellise kylluslikuma hommikusöögi, kui tavaliselt kombeks,st et lisaks saiale oli ka saiake ja moosi lausa kolme sorti.Päev töotas tulla päikselisem ja lootust on,et vihma ja kylmaperiood siin sai ka sellega otsa.Surusin oma vaevatud jalakse sissekäidud katkistesse tossudesse,mille taldadele eelnevad 1300km oma jälje on jätnud ja toppisin uued koti pöhja.Siinkohal tark meeldetuletus neile,kes kunagi palverännaku peale mötlevad,et vanad tossud ja uued sokid on yks olulisim meelespea ja mina just selle vastu seekord eksisin.Maiele oli see esimene päev,köndiski teine kadestusväärselt reipalt,meie töntsisime tagasihoidlikumalt,aga kogenenumalt.Suurem osa teest oli natuke igav-tasane maa ja pikad sirged teelöigud,mis kulgesid Rhone jöe kallastel.Tegime pika löunasöögipausi yhe väikese jöesopi naabruses,mis kui järv välja nägi.Löunaks olen pyydnud juustu osta.Prantsuse juust on töepoolest hea ja sellistelt idyll-lehmadelt halvemat oodata ei saagi.Idylli lisana ilmusid välja ka konnad,kes päiksepaistel lombiäärest vette sulpsavad,kui neist mööda minna ja siis liikumatult passima jäävad.Suurt ohtu ma neile siiski ei kujuta,sest ma pole ei kurg ega prantslanegi mitte.Löpulöik kulges yle mäe väikesesse orgu, mille ymber laiusid viinamarjaistandused.Öhtupäikse valguses oli vaade niivörd maaliline,et oleks tahtnud seda kasvöi vaatama jäädagi.Teeperved on aga täis metsmaasikaid,yhed suuremad ja magusamad kui teised.Nii mönigi pikk tund läheb pelgalt noppimidsele.Löpuks jöudsime gite nimega moulin,mis seisis kose kaldal ja mille nimi tähendabki veskit.Kuna eelmise öhtu peremees oli ette helistanud ja meile öeldi,et vöime ise sisse minna ja kylmkapist vötta,mida tahame,siis nii tegimegi.Ja ootasime ja ootasime, ei miskit.Kolasime veidi ringi.Gite omanik oli väikestviisi kunstnik ja restauraator,niiet seintel oli tema ja ta naise pilte ning pool majast oli kilega eraldatud töökoda,kus ta vanadele kirikumaalidele ja kujudele värsket ilmet andis.Magamistoas oli 3 voodit ja kaks kose poole avatud akent.Tuba oli jahe ja niiske.Tömbasin akna kinni,mille peale ka yllatunud perenaine kohale tuli.Pererahvas oli tore.Perenaine krapsas kiiresti meile öhtusööki valmistama ja peremees rääkis niisama juttu,pisikesed paksud ovaalsed prillid ninal.Toit oli hää,hää,nii prantsusepäraselt serveeritud.Maie palus ära mainida ka selle imepärase oblikakaste,mida pasta körvale anti.Toidulauas tekkis arutelu,et kuidas need prantslannad ikka kaalu hoiavad,Maie pakkus et ikka veinist,kuna selles kövasti fermente on.Noh,nii mönigi röömustaks sellest.Kysisime siis prantslannalt endalt,kes usinast me ymber askeldas,aga too väitis et ikka raske töö.Ise ta tegeles invaliididega.Öömaja eest maksime öhtul.Onu tuli kohale valge vaasiga,mis rahakassa osa täitis,ja sellest sirgus välja kuivanud kukejalg.Naine pärasr seletas,et oli kord kaks kukke,kes omavahel riius olid ja nii nad pidid yhest kukest suppi tegema.Kuna kukeke oli siiski armas,hoiti halg mälestuseks alles.Natuke varvastest ka: Öhtul tömbasin varvastelt plaastri koos osalise nahaga maha.Maie keeras näo ära ja ytles, et seepärast ta radioloogiks hakkaski. Uni tuli öhtul kiiresti,yhtegi lammast lugeda ei jöudnud.