2 päev

Beaumont-Chaumont
Et siis montist monti käib me tee.
Selle postituse pyyan Maria abiga kirja saada,sest ajurakud uimlesid terve päeva nii mönusalt ja sundisid kupjana jalgu liikuma.Et kui muidu olen tavaliselt sunnitud peaga töötama,siis nyyd on kohad vahetunud ja jalgadele valu.Ja seda jätkub, kyllaga.Aga köike algusest kirjutada, siis...Öösel sadas vihma.Aken oli lahti ja me röömustasime kyllaga,et polnud telki kaasa vötnud.Kui poolakad öhtul oma tööga valmis oli saanud,kadus ka elekter ja me jäime pimedasse tuppa,millest peagi yks sviit saab.Magasime nagu lapsed.Hommikusöögiga meenus mulle kogu eelnev rännak,öigemini see oli kui jätk eelmisele suvele ja köik see vahepealne aasta kadus unustuste hölma-ka siis löpetasin mägede vahel, mis siis,et peaaegu tuhat kilomeetrit löunapool.Pugisime moosisaia ja mina jöin vana harjumuse kohaselt kausist piimakohvi.Seal oli ka yks äge perekond,kes kyll ei olnud rännakul,aga Genfis toimuva muusikafestivaliga seotud.Vanavanemad olid siis lapsehoiuks kaasa vöetud.Selline pölvkondade terviklikkus.Pole ammu näinud kussutavat vanaisa.Ja muidugi on prantslased ilusad ja ilmekad,juba titel oli säänne nägu,et peaegu kujutab ette, milline ta 10 aasta pärast on-suured pruunikad silmas ja kulmud.Kui sai söödud,läkssime teele.Suht hilja tegelikult, aga see oodatav 23km ei tundunud kuidagi liigselt pikk, et kiirustada.Pärast väikest hommikust kirikuhetke-ka siin on igas kylas avatud kirik-siis löpuks teele ja siis tagasi,sest tundus, et äkki ikka vale tee ja siis uuesti tagasi samale teele, sest paremat ka ei olnud.Ja siis edasi läks nagu selles vanas laulus,et metsad voored pöllud mäed....Hea oli see,et sai rahulikult käia,kuigi synge vihmapilv me kannul käis.Päris löpusirgel saigi see meid kätte,mötles vist teine,et mis meid ikka hellitab, aga päris padusajuks ka ei läinud,sest ega vihmgi palverändureile nii armutu ole.Nii pean lyhidamalt tegema,sest hetkel on juba uus päev ja me jälle viimased teeleminejad.Önneks siin palju rändureid ei ole,niiet hommikust teelejooksmise massipsyhhoosi ei ole....nagu seda oli Hispaanias kunagi ammu,kui oma rännakuid alustasin.Seda nyydseks eilset päeva iseloomustab köige paremini säänne töusev pinge.Ma juba jöudsin möelda,et teed on siin ikka öige lihtsad mu eelmise aastaga vörreldes,kui siis hakkas selline yles-alla vihtumine pihta.Maria on tugev mäest allaminekul,mina yles.Eriti pingeline oli löpp,kus näitas,et veel 15 min ja kohal ja siis poole mäe peal näitas uuesti 15min nagu see eelnev 10minutit nagu polekski midagi ja kui siis löpuks kylla jöudsime,siis näitas nool gite suunas mäest yles veel 10 min.Aga vaev tasus end ära.Gite e ööbimispaik asus kyla ylaosas yhe katuse all,sinna jäime me ööbima viie mehega:O.Olge mureta,palverändurid on turvalised,pealegi pole pärast pikka päeva vast kellegil jöudu ei heaks ega halvaks.Meil nii palju jöudu oli,et vedisime endid 50m allapoole kyla restorani, kus kyll alguses öeldi,et kohti pole-meenus ka, et on laupäev-aga kuna palverändurite eest ikka tuleb hoolitseda, siis anti meile leti ette tagasihoidlik koht ja teenendus oli ka palju kiirem,kui fullybooked restorani puhul oodata vöiks.Toit oli hea, liiga hea, neljakäiguline,ning juurde pakutud punasesse joovastavasse veinisse oleks tahtnud ära uppuda, kui end nii väljendada vöib.Igal juhul oli see kui imerohi me väsinud hingele ja lihale.Oli isegi jöudu pesemiseks.Sealsamas olid ka yhed sveitsi poisid, säänsed toredad.Yks parles jutukalt Mariaga ja kui me pesemast tulime,siis uuris hoolega Piiblist esimise Moosese raamatut.Piibliraamat pole kerge lugeda,eriti vana testament,mistöttu käis nooruk vahetevahel ukse taga suitsu pahvimas.Hiljem kuulsin,et ta lubas selle pahe rännaku jooksul maha jätta.Öö ähvardas tulla myrarikas, sest nii mönigi mees mömises myrinal.Maria kobas körvatroppide järele,mina pyydsin möttejöuga helisid peletada ja seegi möjus.Uni tuli hea,hommikut terendasid kirikukellad,mis otse maja körval kumisesid.