Päevik

Leheke ülikooli alguspäevilt.

Kuigi ma olen oma eluga üldiselt rahul, eriti nende teadmiste ja kogemustega, mis aja jooksul külge on hakanud, igatsen ma vahel ikka niiväga neid ülikooliaastaid taga, et tahaks seda kasvõi uneski läbi elada…. See polnud muretu aeg. Ma ütleks, praegu on isegi muretum, aga see on selline omamoodi magus, magushapu unelus. Ma olin tubli siis ja kirjutasin päevikut. Olin aus ja panin ka kõik kirja. Need kirjutised on ikka veel alles ja kuigi need pole detailide poolest eriti rikkad, manavad nad mingi tundmuse siiski ja on nüüd aastaid hiljem päris tore lugemine. Kas see kõik on ka kuhugi alateadvusesse üles kirjutatud?
Kord mõtlesin, et kui vahva oleks, kui saaks oma elufilmile montaazhi teha: ühtesid seiku rõhutaks ja rikastaks (praegu tagantjärele ju tean täpsemalt, millele oleksin võinud rohkem tähelepanu pöörata ja millele mitte) teisi jälle kahandaks, kustutaks. Et lõpuks kokku anda endast parim. Aga see vist poleks enam see aus lugu nagu ta oli.
Ma hetkel vaatan telesarja Dostojevski elust. Tema, kelle raamatud on Vene kuldklassika, sügavad ja valusad, täis äratunnetatud tõde, elas ka ise kannatuste rohket elu, mis polnud sugugi nii aateline, eksimatu. Oli inimene, kõige heade ja pahedega. Oma närususe tunnetamine on justkui koputus lunastuse uksele.

Kuu

Ma mõtlesin, et öö saab olema pime, aga laevaaknast valgustab silmapiirini tumedat külma merd kuu. See on ilus.  Ma istusin laevarestorani kõrval kohvikus ja vaagisin selle väikese võimaluse üle, et kas on ikka mõtekas nii majanduslikus kui eetilises plaanis kalli raha eest sööma minna. Üleliigne poosetamine on nagu sisseõpitud tabu. Tark talitaks teistmoodi. Ometi ma põlgan laevasõitu selle lärmakuse tõttu, nende kangete puhastusainete tõttu, arutu pidutsemise tõttu ja nii raske on leida sellist vaikset kohta, kus häirimatult olla oleks meeldiv. Miks küll ei tehta kohvisaali neile, kes rahulikult tahavad tasase kaaslase või raamatu seltsis seda aega üle elada? Miks peab käima üks arutu pidutsemine?

Niisiis otsustasin maksta vaikuse kallist hinda: nakitsen ülehinnatud toiduraasukesi väikeses lauakeses laevaakna kõrval. Kaaslaseks täiskuu ja talutaval piiril lärmi. 

Elu ei saa kulutuste ja kulukuse järgi jagada, eks on nii vaeseid kui rikkaid päevi, ent see võiks olla võimaluse korral ilu- ja tänumeelsuses, nii vaesuses kui rikkuses, sellistes mõistlikkuse raamides, kuhu sündinud oleme. Nii on mul lausa hea meel, et ma suudan selle 3,5h koduteed ehk suht meeldivalt korda saata, ehk isegi kasulikult....kui veel suudaks midagi õpetlikku lugeda. 

Talveteel

Sõidan Turu poole. Olin võtnud reisile palju lugemist kaasa, ent avastanud, et Spotyfy'st saab "La grande bellezza" soundtrack'i kuulata, sain sellest nii haaratud, et midagi muud sinna juurde justkui ei mahugi. Tõepoolest, see muusika on ülimuslik (klassikaline osa sellest), see justkui haarab kaasa hinge helikeeled ning paneb täpselt tajuma seda ilu ja valu, mida helilooja on väljendanud. Väljas on on ilm lõpuks talviseks läinud ning läbi kege lumesaju pruunikas-beezhi päikese poole sõites, tundub, et justkui mõned hetked polegi väga reaalsed. Me unistused ja unelmad peavad olema meist suuremad, need annavad meie näilikult reaalsusega kokkusobimatule vaimule rohkem toitu kui reaalsus ise, rõõmu, mida ei riku kaduvus, ebatäiuslikkus. Ja iseendagi parimat mina on hää unelmais tunnetada.... Ehk saab see kunagi natukenegi reaalsemaks.

Ma pole palju mõelnud uue aasta lubadustele. Olen mõelnud, et peaks õppima minema süvitsi. Omaenese pinnapealsus häirib mind vahel sedavõrd, et on tekkinud justkui sund, et peaks midagi ette võtma. Üht asja siiski olen justkui alateadlikult lubanud:   teadvustan endale antud maise aja väärtust ja keskkonda enda ümber. See on tegelikult üks tohutu rikkus ja mõtlen, et miks ma ei ole seda  varem tähele pannud, adunud. On nii palju, mida lugeda, mida kuulata, mida vaadata. On nii palju, mille pärast pöörata ära pilk omaenese viletsuselt. Ja kuigi mulle nüüd näib, et mu mõtteavalduse esimene pool läheb justkui vastuollu teisega, siis tegelikult mitte. Üks toidab teist, unistused ja teostused käivad ikka käsikäes.

Ka mõtlesin, et peaks loobuma üleliigsest reisimisest: ideaalis võiks ju inimene õnnelik olla seal, kus ta sündinud on, või kui ka koht pole kõige parem, siis tal on suurpärane võimalus teha omalt poolt seda õnnelikumaks ja paremaks. Mõtlesin nii, kuniks sattusin lugema väidetavalt Augustinuse lauset, et elu on raamat ja kes pole reisinud, on justkui lugenud ainult ühe lehekülje sellest. Niisiis reisin, elan, unistan ja süvenen nii palju kui suudan, kuis Jumal annab....ja ...

Tohutu ilu

Mu meelest sobiks see paremini kui "Kohutav ilu", aga nii see tõlgiti. Käisin eile kinos. Film oli just selline, millist mulle meeldiks vaadata: visuaalselt ilus, hea heliga, piisavalt aeglane, et rahulikult hingata, inimlik kogu oma ilu ja valuga ning mõne tarkuseteraga või sügava mõttega, mille üle hiljemgi mõtiskleda. 

Ilmselt meeldis mulle see film ka seetõttu, et see haakus mu viimaste aegade mõtete ja tunnetustega. Mul on olnud palju sisemist rõõmu ses osas, et üsna erinevate tahkude poolt vaadatuna / kogetuna, hakkab mulle selginema mõte, et ma ei pea kurvastama asjade üle, mida mul ei ole, mida tahaksin, ent pole minu teha,   ja siiski tunneks rõõmu ja palju rõõmu nende asjade üle, mis on - need tohutud väärtused, mis aegade käigus on tallele pandud. Ma olen nii vähe lugenud, nii vähe kuulanud ja tähele pannud ja ometi on see maailm väljaspool minu ego nii rikas ja kirju, et ega seda kõike tundma õppida ei suudagi, aga üritamine on siiski rikas elamine. Vähem loba, vähem tühja-tähja, rohkem vaikust, vaatamist, mõtisklust, otsimist, kuulamist ja leidmist. On tohutult palju ilu me ümber ja ilu on jumalik. Ilumeel on antud Jumala tajumiseks. 

Mul on ses osas mitmeid mõtteid. Kui suudan need lõpuni mõelda, ehk panen ka kord kirja. Aeglaselt. Ilu nõuab aega.
Siin aga väike lõik sellest filmist.