Talveteel

Sõidan Turu poole. Olin võtnud reisile palju lugemist kaasa, ent avastanud, et Spotyfy'st saab "La grande bellezza" soundtrack'i kuulata, sain sellest nii haaratud, et midagi muud sinna juurde justkui ei mahugi. Tõepoolest, see muusika on ülimuslik (klassikaline osa sellest), see justkui haarab kaasa hinge helikeeled ning paneb täpselt tajuma seda ilu ja valu, mida helilooja on väljendanud. Väljas on on ilm lõpuks talviseks läinud ning läbi kege lumesaju pruunikas-beezhi päikese poole sõites, tundub, et justkui mõned hetked polegi väga reaalsed. Me unistused ja unelmad peavad olema meist suuremad, need annavad meie näilikult reaalsusega kokkusobimatule vaimule rohkem toitu kui reaalsus ise, rõõmu, mida ei riku kaduvus, ebatäiuslikkus. Ja iseendagi parimat mina on hää unelmais tunnetada.... Ehk saab see kunagi natukenegi reaalsemaks.

Ma pole palju mõelnud uue aasta lubadustele. Olen mõelnud, et peaks õppima minema süvitsi. Omaenese pinnapealsus häirib mind vahel sedavõrd, et on tekkinud justkui sund, et peaks midagi ette võtma. Üht asja siiski olen justkui alateadlikult lubanud:   teadvustan endale antud maise aja väärtust ja keskkonda enda ümber. See on tegelikult üks tohutu rikkus ja mõtlen, et miks ma ei ole seda  varem tähele pannud, adunud. On nii palju, mida lugeda, mida kuulata, mida vaadata. On nii palju, mille pärast pöörata ära pilk omaenese viletsuselt. Ja kuigi mulle nüüd näib, et mu mõtteavalduse esimene pool läheb justkui vastuollu teisega, siis tegelikult mitte. Üks toidab teist, unistused ja teostused käivad ikka käsikäes.

Ka mõtlesin, et peaks loobuma üleliigsest reisimisest: ideaalis võiks ju inimene õnnelik olla seal, kus ta sündinud on, või kui ka koht pole kõige parem, siis tal on suurpärane võimalus teha omalt poolt seda õnnelikumaks ja paremaks. Mõtlesin nii, kuniks sattusin lugema väidetavalt Augustinuse lauset, et elu on raamat ja kes pole reisinud, on justkui lugenud ainult ühe lehekülje sellest. Niisiis reisin, elan, unistan ja süvenen nii palju kui suudan, kuis Jumal annab....ja ...