Nüüd on palju aega mööda läinud, mil pole kirjutanud. Olen tegelikult tahtnud, isegi paaril korral alustanud, aga sinnapaika need üritamised jäidki.
Katsun siiski midagi kirja panna, lühidalt ja piltides.
Üks suurimaid suve üritamisi oli Hiiu folk, kus me oma väikse bändiga püüdsime üht-teist korda saata. Tegelikult oli see meie esimene täispikk kontsert... ja hoolimata rohketest vigadest, mida ikka kergelt närvis harrastajatel ette tuleb, saime (minu üllatuseks) oma esitusele väga suure aplausi. See oli ikka omamoodi tore kogemus ja ma kõigest hingest loodan, et see ei jää viimaseks. Ma ei oska Jumalat ära tänada selle eest, et Ta mind vana- ja rahvamuusikaga kokku viis.
Siis juhtus üks teine tore asi, millest ma täielikult üle pole saanudki. Maieke tõi ühel õhtul koju pubekate Twilight-i filmi, millesse ma irooniliselt vaatama asudes lõpuks niivõrd sisse võetud sain, et sinna otsa need neli Videviku saaga raamatut kolme ja poole nädalaga läbi lugesin. Inglise keeles ja ipodiga. Minu sellist reaktsiooni oli mul endalgi päris põnev kõrvalt vaadata, et ma millegist niivõrd ennastunustavalt vaimustuda võin. See on tore tunne....kõik läheb nii kergelt ja uni ununeb sootuks... nagu armumine. Sellega seoses tekkis mul filosoofiline küsimus: kuidas sellist entusiasmi esile kutsuda asjalikema asjade tegemisel nagu nt tegemata koolitööd ja radioloogia... ja soome keel?!
Siis tuli olla kaks nädalat Soomes eksiilis. Aga seekord oli see tavalisest palju toredam, sest mõlemal nädalal käis mul keegi külas - esimesel mu vana hea kursaõde Rebeca oma perega ning teisel mu kallis Jumalast antud õeke Liisi, kogu oma headuses. Ja vahepeal - kuna odavad lennupiletid sain - käisin ka nädalavahetusel kodus oma keskkooliaegse klassijuhataja sünnipäeval, mis meil ikka iga-aastaseks traditsiooniks on (kuhu ma siiski harva jõuan).
Natuke kurvema sündmusena viis üks kuuma suve äikseline päev kaasa mu vanatädi Linda, kes läbi elu ikka rõõmus oli ja nüüd vanaduspäevade viletsusest koju jõudis. Usun, et tädi Linda läks taevasse. Matus oli ilus ja helge... ja mitte väga kurb.
Veel tooksin välja ühe mõnusa päeva "laiendatud perega" Pranglil. Toredad inimesed, tore saar. Korraks käis mul seal olles mõte peast läbi, et olen mina küll maad ja ilmad läbi rännanud teadmata, et nii lähedal ongi see väike paradiis. Sõitsime Kristiniga - kes ka üks Jumalaime on - väikese motikaga idüllilisel külateel, õhk kiile ja liblikaid täis. Teine õige kummaline mõte tekkis seal väikese mereäärse puust kiriku juures olles, sealset kadakatevahelist surnuaeda silmitsedes.... et küll oleks hea siia maetud saada. Vahel tulevad sellised kummalised mõtted, ärge pange pahaks :)
Ei saa mitte mainimata jätta ka neid oodatud pillimänguharjutushetki Sakussaares, Sirly ja Hansu kodus. Nende väike koguduskodu ja pere on elav näide täielkust harmooniast - nii seesmiselt kui väliselt. Parim inimlik eeskuju.
Ühesõnaga on suvi olnud tihedalt tegemisi täis, nii tööd, rändamist kui rõõmsakstegevaid hetki. Ja palju soojust, soojust, soojust..... päikselist ja inimlikku.... Ei mäletagi teist sellist....
