Ühe mehe tee

Kas saan ka mina kord nii julgeks ja nii hulluks, et see tee niiviisi läbi teha: ühe palverännu lugu.

Laupäev

Laupäeva laisalikus meeles
Sai vormilt kenas luulekeeles
Mul läbi kuulatud Onegin
Jah tõesti, asjakene seegi
Sest aeg on kallis, lausa raha
Ei tühjalt olla või, ei taha
Taob kuklas sissekulund usk
Peab parandama lugemust.

Vaimust

Kuidas seda olu iganes nimetada, aga vahel on säärane tundmus, justkui oleks Tema, Kõigekõrgema Vaim, väga ligi. Ja siis ei tahakski kaevelda puuduste ega möödalaskmiste pärast, vaid ongi täielikult hea ja on rahu.

Õpeta

Õpeta mind kõigile ja kõikjal soovima head, et mu süda ei muutuks kalgiks ega vaim kibedaks. Õpeta mind kõigis ja kõikjal nägema head, et püsiks usk ja lootus.  Õpeta mind armastama, et elaksin täielikult. Sinus.

Ood iseendale valve lõpus

Mis teha, vahel olen

Nii kuri, tige, paha,

Et iseenda otsa

Vaadata ei taha.

Ma südamest ju hea,

Kui suudaks, teeks, mis lahke,

Kuid isegi ei tea,

Miks loomus eri tahke

Küll paisutab ja välja toob

Just neid, mis mataks maha,

Mu ümber kurja aura loob,

Nii tõdengi, et paha

Ma olen ja ei ühti,

Mul pole vabanduseks,

Ja oma ego rühti

Pean suureks kõveruseks.

Püha Maa pilte

Ma olen ikka halb kirjutaja küll, aga siiski pole lootust veel maha matnud. Aga pilte näeb selle lingi kaudu!

Petlemm, 1-2 ja pool.

Mulle meeldib siin.

Bethlehem, Petlemm, Jeesuse sünnipaik.

1.

Ma mõtlesin veidi, kas peaksin oma reisimuljeid kirja panema, sest aastad on tekitanud teataval määral laiskust minus, et eriti pildistadagi ei viitsi. Aga ikkagi, ma olen nõus, et iga hetk, mil me tavaelu rutiinist väljume, annab elule midagi juurde ja ka aeg näib pikem.
Nüüd siis olen teist korda Iisraelis, mille tõelist tähtsust tänapäeva ilma maastikul adub see, kes siin käib ja võtab vaevaks tunnetada seda ajastu ning religiooni-kultuuri pinget, mis on ka aluseks meie lääne ühiskonnale. Ma ei saa öelda, et seesinane on mul kauaoodatud unistuste reis, pigem on see ärapõgenemine läbipõlemise ja ehk ka iseenda eest. Või siis palverännak, sest omal moel see nii on, kuigi pole käes ei reisisaua ega seljas rasket matkakotti.
Nüüd siis on esimene öö Betlemmas Birgitta õdede kloostris. Aasta lähedast suhtlust birgitiinidega on mind seda ordut väga armastama ja austama pannud ja ma saan öelda, et väga tahaksin end nende sõbraks kutsuda.
Seltskond on tore. Puha humanitaarid ja kultuuriinimesed. Radioloogiast ja patsientidest rääkima ei pea, siis olen rohkem vait ja kuulan, mida tarka teistel öelda on. Muidugi algas see reis juba humanitaarse hajameelsuse muigega, kahel inimesel selgus reisi hommkul, et pass aegunud, mistõttu on meid esialgsest vähem. Ehk jõuavad järgmisel nädalal siis järele. Lennud läksid kiiresti, poolenisti unehõlmas, ja pärastlõunal olime juba Pühal maal. Passikontrollis küsiti minu ujeda naeratuse peale ainult üks küsimus, et kas olete grupiga. Noogutasin ja olingi üle. Muidugi otsisin enne järjekorras olles meilboksist oma lennu digipiletit, juhuks, kui küsitakse, ja lülitasin roamingu sisse, mispeale tuli kohe sõnum, et roamingu limiit on täis ja süstis musse parasjagu hirmu, mida ikka ootamatu arve võib tekitada. Aga elan lootuses, et ehk…. Meid ootas üks rõõmsa näoga palestiinlane minibussiga, et meid Petlemma viia. Kobisime bussi ja läks sõiduks. Mäletan, et möödund korral, talvel, oli kõik rohekas, nüüd kõrbjas nagu piltidelt ikka tuntud. Püha maa. Jah, tunne on eriline, aga eriliseks teeb selle siiski usuline ja kultuuriline side. Neil, kel see on ilmastumise tõttu läbi lõigatud, kaob see ära…mis nad seal ikka kaklevad ja sõdivad…. Aga ajalugu on pikk ja hoiab tuliselt pingetega koos kolme ilmavaadet. Meil pole ses osas midagi öelda.
Sõitsime Jeruusalemmast läbi ja tühjendasime pool kingituste kohvrist, et kergem oleks edasi minna. Sain põgusa pilgu visata sealsele Õlimäel paiknevale birgitiinide kloostrile. Oh, see oli ilus. Ja vaade Templimäele sellest! Edasi sõitsime Betlemma. Piirist läbiminek ei olnud keeruline, lihtsalt tõsteti tõkkepuu üles ja olimegi kitsaste tänavatega mägilinnas. Birgitiinide klooster paikneb elava kaubatänava läheduses, suur ja rahulik keset keset saginat. Mulle meenus, et umbes aasta eest lugesin kellegi nunna kirjeldust pantvangikriisist, mis siin kümmekond aastat tagasi rahutuste ajal aset leidis. Mäletan veel, et mõtlesin, et see nii kaugel, ei puutu minusse, aga nüüd siis olen siin…. Ja mulle meeldib. See paneb mõtlema ikka, kui kummalised on Jumala teed inimese jaoks, et vahel on ikka nii, et välistades mingid olukorrad enda jaoks, leiame end neis justkui imeväel.
Ma pean ütlema, et ma tegelikult kartsin veidi, ent hirm haihtus ruttu. Siinne elustiil on kütkestav, justkui muretu ja samas on õhus ka omajagu süngust. Mõne aasta eest tutvusin rohkem Iisraeli poolsete vaadetega, nüüd siis on võimalus pilku heita Palestiinale, ehk korra ka üritada mõelda nende poole pealt. Aga me oleme siin ju justkui palverändurid ja meie huvid pole poliitilised.
Niisiis kõndisime kesklinna poole mööda vürtsidest ja teistmoodi toidust lõhnavat tänavat Jeesuse sünnikiriku poole. Peale minu olid kõik siin varem käinud ja igaüks teadis täpselt, mida vaadata ja kus olla tahab. Linnaväljak oli autosid ja omajagu prahti täis, nurkades müütati otse keevast potist maisitõlvikuid ja pannilt falafeleid. Igaüks püüdis oma parima hinnaga parimate toodete juurde juhatada. Sünnikiriku vastas üle platsi seisab poolkuu tipu ja kõlaritega mošee, sünnikiriku pool aga veel kaalukalt kloostreid ning rohkelt vidinapoods, kus üheskoos kristlike vidinate, nikerdustega araabiapäraseid rätte, kleite ja muud käe- ja silmapärast müüakse. Nagu ikka, kuulub usu juurde väike äri, ja ilmselt on see isegi hea, sest muidu viivad turistid ja palverändurid aegamööda kirikud laiali, igaüks küünemusta jagu, nüüd aga saavad nad väikese meene ja igaüks on rahul. Pärast väikest jalutuskäiku kobisime väikese seltskonnaga ühte araabia kohta sööma. Kuigi seal midagi nagu erilist süüa polnudki, täitus laud sedavõrd, et ei jõudnudki ära süüa. Laua kohal rippus teravate silmadega rätikuga vanamehe pilt ja meie küsimuse peale, et kes see on, vastas nooruke palestiinlane, et vend. Vend??? Nii vana? Aga ega me selget vastust saanudki. Selline õhtuoode oli aga mõnes mõttes rumalus küll, sest paar tundi hiljem ootas meid kloostris ees rikkalik õhtusöök. See meenutas väga Farfa menüüd - pasta eelroaks, liha ja soe salat põhitoiduks ning mingi puuvili või kook magustoiduks ja lisaks rikkalikult veini. Ja uni ei lasknud end kaua oodata. Järgmisel hommikul tuli väga vara ärgata.

Neitsi Maarja ja kuu. Ma pidasin alguses oma ignorantsusest tingituna seda Birgitaks. 

2.

Tegelikult on päevakirja kirjutamine tüütu tänuväärt tegevus. Tüütu ses mõttes, et siis, kui oleks aega kirjutada, siis ole nn vaimu peal, ja see meenutab algkooli õpilase kirjandit teemal, mis siis ja siis tegin, ilusti kronoloogilišes järjekorras. Veel ei ole ma endale täpselt selgeks teinud, kellele ma selle kirjutan, endale või mu blogi lugejale, sest sihtgrupp mõjutab teksti oluliselt. Endale kirjutamine näeb välja selline skemaatiline, nt minu eilse päeva kirjeldus oleks järgmine:

Hommikune missa
Vanamees kasse söötmas, kohvionu
Välja ms Sabasse, äge koht meeskloostri ja koobastegs. Taksol kumm katki.
Jõlkumine linnapeal ja ülikoolis
Katusel granaatõuna söömas. Päevämõte: üks asi korraga
Mõnus jutuajamine
Õhtusöök ja lähem tutvus õdedega. Üks õde siin Farfast

Aga prooviksin nüüd hoopis nii teha, et nagu kaks ühes, tänane hommik ja eilne päev. Tänase hommiku kirjutustunni võimaldas mulle asjaolu, et magasin sisse. Täitsa uskumatu! Kuigi minareti kõlarist tulev imaami laul on nii vali, et see ilmselt kostub ära ka maa alla, magasin ma justkui unelaulu saatel rahulikult edasi. Samuti olin esimese äratuse mobiilist lihtsalt kinni pannud, jäädes imaamile lootma, aga ta laulis vist liiga uniselt. Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et see kõik toimub päiksetõusu eel, nii veidi peale nelja hommikul. Ärkasin missaliste kabjaplagina peale, kes kappasid metalltreppidest alla. Eelneval õhtul oli lepitud kokku, et kolmveerand viis astutakse väravast välja kiriku poole teele. Ajasin küll kiiresti riidesse, ent viis minutit polnud küllaldane ja jäin väljästpoolt lukustatud värava taha, nii umbes minuti jagu hiljaks. No mis teha. Kõndisin kloostri katusele ja jälgisin veidi aega päikesetõusu. Asi seegi. Ja muidugi on ju väärtuslik ka aeg iseendaga. 
See-eest eile ma jõudsin, olin lausa esimene ootevalmis. Oli täitsa tore minna mööda kergelt prügiga kaetud tänavat ajal, mil kõik oli veel vaikne ja pime. Kirik ise oli aga kaugel vaikusest. Seda ilmselt ligi viimase paari tuhande aasta jooksul, mil palverändurid on käinud Kristuse sünnikohta austamas. Sügaval all sünnikabelis, kus väidetavalt Jeesuslaps ilmavalgust nägi, oli juba paksult inimesi, kes kokku surutult ootasid oma varahommikust missat. Tagasihoidlikumalt jäin trepile istuma, päris all oli küünaldest ruum kuumaks köetud ja õhku ka ei olnud. Missa oli poola keelne ja seda oli täitsa huvitav jälgida. Ei kestnud teine rohkem kui pool tunnikest, sest juba ootasid armeenlased oma järge. Siiski õnnestus mul pärast missat alla minna ja seda iidset kabelit paar minutit silmitseda. Sünnikirik on ortodokside käes, aga kuuldavasti saavad siin oma teenistusi pidada ka katoliiklased. Teistega ilmselt on keerulisem. Pärast missat suurest kirikust välja minnes viipas mulle üks vanapapi, et ma saaksin välja minna ka põhiuksest, mis kunagi ümber on ehitatud üsna kitsukeseks avauseks eesmärgil, et hobused sisse ei saaks tulla. Võibolla ka selleks, et inimene kihtsalt niisama sirge seljaga sisse ei marsiks, vaid et ikka alandlikult küürutaks. Ja kui iseloom seda ei võimalda, aitab uksepiit kaasa. Väljakul aga ei olnudki kohvi müütavat palestiinlast ning vanapapi mošee kõrval olevast poekesest ütles, et kohvi saab alles kella kuuest. Sinnani oli aga aega. Aga see- eest avanes meile üpris tore vaatepilt Petlemma kassidest, arvult paarikümne ringis, kes mošee poe juures igaüks omal kohal istus ja vorstiviilu nosis, mida vanamees neile kordamööda loopis. Keegi ei jooksnud tormi ega rebinud teise kassi jagu. Kohvimeest tuli meil oodata paarkümmend minutit, sest traditaioon nõudis, et pärast missat tuleb palestiinlase käest kohvi osta. See on suur äri. Suure vaskkannuga kohvimüütajaid leidus ka mujal. Lõpuks tuligi mees, kuid Lagle tundis ära kohe, et see ei ole see õige mees, kes neile eelnevatel aastatel kohvi oli müünud. See küsis liiga palju raha, lausa 5 sheeklit topsi eest, ja kõige lõpuks hakkas ilmselgelt rahalisel eesmärgil rääkima oma vähihaigest naisest, ise köhides nii, et ma hakkasin arvama, et kas tal mitte endal mingi tõsine kopsuhäda man ei ole. Koduteel lipsasime turult läbi, et midagi lõunaks kaasa osta. Arveldus on lihtne, mis iganes ostad, noh, 10 sheeklit. Me, rumalad turistid, ka väga ei kaubelnud, kuigi järgmine kord üritan ka tingida. Vana nunnake mulle hiljem ütles, et talle oli see ka alguses harjumatu, aga vähemalt pool tuleb kohe hinnast alla võtta ja kaubelda. Siiski hale hakkas minust ühel araablasel küll, kui ma talle 10se mündi andsin ja ühe granaatõuna võtsin, siis andis ta mulle ühe ilusa suure veel juurde. Järelikult on mingi sisemine piir neil olemas, mis ei luba rumala turisti peal ka liigset kuritegu korda saata. Me päevaplaan nägi ette, et sõidame ühte kloostrisse mägede juures, nimega St Saba. Algne plaan oli selline, et läheme sinna taksoga ja tagasi tuleme jala, vähemalt pooled meist, aga lõppeks sõitsime mõlemad otsad taksoga, sest see ots oleks ilmselt terve päeva võtnud. Aga need taksotüübid olid sellised klassikalised. Me olime neile hea ots, ja ilmselt oleks nad meile terve Palestiina ilusti ära näidanud, mis sellest, et vahepeal tuli rehvi vahetada ja turvavööd olid ka kuhugi osaliselt ära kadunud. See- eest oli aga korralik araabia disko, kerge suitsuhõng ja elamus. Häbi mulle korralikule seaduskuulekale eurooplasele, aga tegelikult meeldib mulle selline vabadus kordades enam. See piima ja mett voolav maa on tõesti suures osas meekaramelli karva, kus elu varjatud - siin, seal paar rohelist liblet, paar sisalikku, mõni kivionn. Aga ilus. Aga ilu pole esmane määraja, sest ilusast looduslikust vaateplatvormist sada meetrit eemal on prüginõlv, kus siis prügi lihtsalt mäest alla on kallatud. Rohkete pooleli olevate majade seletušeks olevat aga asjaolu, et valmis maja eest tuleb hakata maksu maksma, siis ongi parem, et need kunagi valmis ei saa, ikka on vaja nipet, näpet teha.
Klooster asus aga mäekuru nõlval, rajatud sinna juba enne 500ndat aastat omal ajal väljapaistva munga Saba poolt või lõi see munklus sel ajal seal õitsema. Igal juhul olevat kõrgaegadel seal looduslikes koobastes oma 4-5 tuhat munka elanud, kuni kuuldavasti ilmunud Maarja korraldusel ka lõpuks korralik klooster ehitatud. Kloostri üks algsemaid siiani kehtivaid reegleid on see, et naisi sinna sisse ei lasta. Niisiis kolasime naised-lapsed mäekülgedel ja piilusime vanadesse koobastesse, samas kui meespere kloostrit uudistas ning ka vana Saba muumia, kes sinna ka oma surmajärgsetelt rännakutelt Itaalias jne, tagasi on jõudnud, ära nägid. Pühakute konte hoitakse erilise hoolega. Oru põhjas voolab aga selle ilu ja suuruse keskel väike solgioja, kuuldavasti Jeruusalemma heitvesi, mida alles enne surnumerd pidavat puhastatama. Solk on aga teatavasti väetis ning ojakese kaldad olid kaunikesti rohelised. Tagasiteel viisid meie taksojuhid meid teise kloostri juurde, kus neil pidavat sidemeid olema, et sisse saada. Aga vana naise hääl kostis magusale mangumisele, et pühapäev on ja nad tahavad puhata. Nii ma arvan, et see oli, sest sisse me ei saanud ning otsustasime rohkete uute ideede kiuste tagasi Petlemma sõita. 
Varase ärkamise eelis on see, et suured asjad oleks justkui tehtud, ent ikka päev alles poisike. Oma loomult ma väga palju reisides ei tõmble, avastan ümbrust pikkamisi vähehaaval, ent enim mulle meeldib ikka istuda ja vaadata ja nosida. Ideaalseks kohaks on sealne kloostri katus, kus parajalt sooja päikese käes granaatõuna nokitseda ja lihtsalt olla. Peagi oli lihtsal olejaid rohkem. Ma tihti mõtisklen, et kuidas saada nii olla ja elada, et suudaks teha ja süveneda ühte asja korraga. Ma tihti teen üht asja, mõeldes samas tagasi tehtud vigadele ja ette, kuidas muud asjad korda ja tehtud saada. Ühesõnaga inimlik viga, pinnapealsus ja süvenematus. Samas on mul olemas see vägagi nauditav süviti minemise, mis on kui uue maailma avastamine. Miks siis ometi on see nii raske. Seal katusel ma proovisin olla selles hetkes ja praegu. 
Pärastlõunal läks jälle kergeks kappamiseks Taaveti kaevude juurde, milleks osutusid kolm kinniplekitud kaevu, milledest vaid ühesse õnnestus läbi prao sissse piiluda ja veevirvendust näha, ning ülikooli juurde, mis oli kena roheline saareke keset kivist linna. Ülikooli juures oli üks ilus rääma jäetud maja, milliseid olen teisigi hiljem näinud. Need tekitavad sellise kahjutunde, et just sellistes võiks elu jätkuda, need modernsed on kuidagi sobimatud. Aga nii on, palju ilu läheb hooletuse tõttu kaotsi. Tagasi kloostrisse jõudes vajusime puhketuppa tugitoolidesse. See on alati üks mu lemmikosa, kui saab huvitavate inimeste huvitavaid jutte kuulata ja nii see päev õhtusse kadus. Pärast õhtusööki saabus kiiresti öö, jäime heade valimistulemuste ootuses unne, kuid hommik, lisaks sellele, et ma imaami laulu peale uuesti magama jäin, ei toonud häid uudiseid. Hr S valitseb Tallinnas edasi.

Kümmekond aastat tagasi.

3.

Nüüd on jällegi päevake vahale jäänud, aga eilses päevas palju suurt ei juhtunudki. Täna olen ma mõelnud ikka selle vana teema üle nagu aja taju. Me oleme siin Pühal maal olnud kolm ööd ja tunne on selline, et hästi kaua. Järelikult kui tahta seda lapsepõlve tunnet, kus aeg teosammul käis, tuleb leida igas päevas uut. Rutiin kulutab aega. 
Kui olin oma sissemagamise kibedusest, mis küll väga kerge oli, üle saanud, ja katsunud ka üle saada mitte just väga meeldivatest valimustulemustest, pidime pärast hommikusööki asjad pakkima. Hr E ja M läksid Iisraeli poole rendiautode järele, me pidime mõne aja pärast neile järgneda. Mina tahtsin veel linna peale minna. Hommikusöögi järel kinkis meie pirita kloostri ema R lihane õde, kes petlemmas nunnaks on, mulle püha Birgittaga palvehelmed. Mul oli väga hea meel selle üle ja õnneks oli mul kotis ka üks meie väikse ansambli plaat, mille sain omakorda kloostrile kinkida. Mulle väga meeldib see klooster seal, ma tõsiselt kaalun võimalust sinna mõneks ajaks minna nagu ma olen olnud ka Farfas. Kahel korral käisin ka õdede palvusel ja see oli kosutav. Ühelt õelt, kes meenutas mulle üht Farfa õde, küsisin, et kas ta teda tunneb, ja muidugi tundis ja oli ka minust kui flöödimängijast kuulnud. Näe, napi oskusega võib kitsas ringkonnas tuntuks saada. Aga ma olin rõõmus nende üle. 
Pakkinud koti, läksime viimasele tretile linna peale. Ma väga tahtsin seda piimakirikut veel näha, mille paiga kohta käis kuuldus, et Maarja olla seal paigas mõnda aega enne Egiptusesse pagemist Jeesuslast varjanud. See on uuem kirik, siiski omajagu kena ja atraktiivne. Ligitõmbavad on ka kiriku naabruses olevad vidinapoekesed, kus väikseid puunikerdusi tehakse koha peal. Tore meesterahvas, kes leti taga seisis, jagas tarka nõu: ei maksa kunagi poodi minna grupiga, sest nood saavad täishinna. Üksikutele tilpnejatele tehakse meelsamini allahindlust. Mina sain -35%. Linnaplatsil sai meid enda haardesse taaskord möödunud päevane taksojuht, kes organiseeris meile sõidu müürini. Kuigi oli juttu kahest taksost, ootas kohapeal kolm ja meile sattunud taksojuht vastas mu küsimusele, kas sellises liikluskultuuris on ka palju õnnetusi, et tal on 9 liikmeline pere ja lõpuks õnnestus tal lubatud 20 šeekli asemel 25 saada. Omajagu huvitav oli muidugi jala käia läbi Paestiina-Iisraeli piiripunkt jala. Sellises kohas töötada ei tahaks, polnd ka ime, et hambuni relvastatud Iisraeli noorik üsna tige oli, kui kõik ei läinud nii päris libedalt. Aga kogemus onaette see oli. Õnneks ei olnud piiril palju rahvast ja kõik sujus suhteliselt hästi. Teisest taksost saadud tarkus, et ilma olulise läbiotsimiseta sõidab Petlemmast Jeruusalemma ka nr 21 liinibuss. 
Teispool piiri ei tulnud kaua oodata, kui meie grupi mehed kahe rendiautoga saabusid. Õhtuks pidime Tabori mäele jõudma, aga teel tahtsime külastada paari kloostrit, mis küll mõlemad olid lõunapausil, aga see-eest ühe kloostri poest osteti punast märjukest ning samas lähedal oli ka hea söögikoht. Õhtu eel otsustati minna veel Kaisareasse ujuma, mis oli täitsa mõnus, Vahemerre pole ammu varvast pista saanud, ning pärast pimeda saabumist G laulu saatel üles Tabori mäele. G laulab lummavalt ja see oli meeldiv üllatus nagu ka klooster mäe otsas. Enne õhtusööki jõudsime veel imetleda vaateid tuledes vilkuvaile linnakestele, ahhetda kõige selle ilu üle, mis korvas kogu selle autosistumise. Kui mulle muidu meeldib sõita, siis siin hing tahaks paigal olla ja lihtsalt olla. Ma pole hea turist.

Hetk enne ööd Turus.

Lõpetasin T Lehtsaare " Südamekooli" lugemise. See väga sobis selle järjekordse ilusa päeva lõppu. Järgnev ehk sobiks rohkem mu isiklikku varjatud päevikusse, kuid ehk ka siia. Mul pole kunagi olnud probleemi sellega, kes ja kuidas ma tahaksin olla. See, kes ma olen, on kujunenud nii, ja olles varajases nooruses just mitte populaarsete killas, on see ka pikalt olnud mu varaküps teadmine, et olen see, kes olen ja rahul "üldise" minaga, arvaku teised, mida tahes. Muidugi on seal juures olnud palju isiklikke võitlusi, võite ja täielikke läbikukkumisi, olen ise endale oma kõige suuremaks ristiks. 

Ma tunnen päris mitmeid toredaid vanu inimesi. Erinevalt noortest, neil on, mida edasi anda ja ma olen hea kuulaja. Käisin täna sõpradega G ja M'l külas, kes on saanud mulle siin Turus niivõrd kalliks, et kui mul antaks vanavanemaid valida, siis nemad oleksid number üks valik. Ja ma jäin mõtlema, kelleks ma saada tahaks.... Milline võiks olla see tunnus, millest mind tuntakse?! Kui ma vaatan neid vanu, neid mu lemmikuid, siis kumab neist vastu üks selline profiil.... Lihtsus, lapsemeelsus, tarkus, tasakaalukus ja õige kese jne. Jumal teab, kui pikk ja keeruline võib olla säänseks kujunemine, kuid me ju ikka muutume nende moodi, keda me armastame. Inimene ise võib olla üks ääretult suur rikkus. Ja ma olen rõõmus ja lõputult tänulik, et on, kelle peale vaadata ja tõdeda, et Jumal on kõik hästi loonud. Ja ka minul on lootust.  

Teadvustatud hetk

Istun Olümpia kohvikus ja teen aega parajaks. Õhtu on jõudmas. Maja ees lehvivad lipud ja läbi klaasipeegelduse on näha, kuidas kohvikupidaja letti küürib. Ma üritasin lugeda Riho Saardi uut raamatut " Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani", kui ühel hetkelmleidsin end mõttel, et kas ma üldse panen tähele seda hetke, milles ma hetkel olen. Selline hetk, kus teadvustan, et ma elan ja tegelikult on nii tore olla ja vaadata tuules õõtsuvaid puid ja lippe. Igaüks sagib ümber omal viisil ja igaühel on oma tee.  Ja see ei ole juhuslik.... On justkui kingitus.....meie igapäevane leib anna meile tänapäev.... Vahel on see leib magus, vahel kibe, aga on hea, et on, on hea, et on antud elada.

Alternatiivsed mõtted

Ma vahel ikka olen avaldanud arvamust, et mul puudub suur usk teadusesse. Mitte selle pärast, et see jama oleks, on häid avastusi, mis elu on edasi viinud, aga selle tõttu, et väga palju asju on selles patuses maailmas "kurjusega nakatunud".  Vahel teen nn omaette teadust. Kui tuleb mõni vana inimene mu käe alla, kes pikalt ja hästi elanud on, siis küsin, et mida te sööte ometi? Need on sageli positiivselt meelestatud vanainimesed ja nad vastavad: "tavalist toitu!". Selle virr-varri juures, millega igapäevaselt meie ajusid pestakse, mulle tundub, et tuleb säilitada lihtne talupojalik kaine meel.
Täna õhtul sattusin taolisele filmile, mis tasub läbi vaatamist.
Kui see tõesti tõsi on, siis on see selge näide "kurjuse nakkusest", millest suur osa abituks tehtud inimesi elulootust ootavad.

Õhtumõte

Parem on, kui ebatäiuslikkuse katab kinni arm, sest täiuslikkus armuta on armutu.

Ma siis parem olen armu peale lootev inimene kõige oma suurte ja väikeste vigadega. 

Tartu

Täna Tartus Karlovas oma sugulasi oodates tekkis selline kummaline tunne, nagu oleksin korraks aastaid tagasi oma ülikooliajas, või pigem, ma tahtsin, et mul oleks võimalus minna ja koputada Tolstoi 6 majas olevale korteriuksele ja rääkida selle " tolleaegse" minaga juttu. Oi, mis ma küll talle räägiksin, tollele armsale sinisilmsele Mari-Liisile, kuidas teda külll elus ja valikutes suunaksin! Kui oleks paralleelajad võimalikud, kui tõesti saaks end tagantjärele suunata, kuivõrd siis meie saatused erineksid, kuivõrd paljudest hädadest, õnnetustest ja haigustest pääseksime. Ent kas me ka rohkem head teeksime? Ent ma mõtlen, et vaatamata kõigele, ma hoiaksin ja armastaksin seda Mari-Liisi väga. Ilmselt armastangi, ja see ei ole egoism.

Tahaks

Tahaks, tahaks, tahaks...

Oh, kui ma ometi teaks, oleks poole kergem....

Peaks vaid mõtlema, kuidas.  Kui oleks see kindel siht ja teadmine, küllap leiaks siis ka motivatsiooni, lahendused ja tegutsemised. Mis küll sütitaks mind põlema!? Ennastunustavalt. Ennastsalgavalt.

Või kas peaks? Kas üldse peaks?!

Töö ju on. Saaks arendada end selles inimkonna hüveks. Pikalt, põhjalikult ja jäägitult. Ehk mu hää töö annaks kellelegi aega juurde, et teha midagi suurt, luua midagi ülevat, millest mina siin mõtlen ja unistan, et mis kõik võiks... Et justkui siis kellegi kaudu...

Nii ma tunnen end kui üks suur teismeline.... ehk olen ringiga sinna tagasi jõudnud. Ent vahel on hoopis selline tunne, et üldsegi mitte olla. Milleks see valu!

Mis sel Jumalal siis õigupoolest plaanis oligi?!

Ja siis meenub üks õhtupalve...

Pildikesi Farfast

Ma pole pärast oma naasmist midagi kirjutanud, kuigi algselt oli plaanis. Tahtsin kirjutada oma päevakesest Firenzes, sest see tõi mulle uusi mõtteid, aga ka palju vanu mälestusi, ja oli ühtekokku sedamoodi huvitav päev, mille ma oleks parema meelega vahele jätnud. Vähemalt selline tunne oli seal. Tahtsin olla kas ühes või teises kohas, aga mitte vahepeal.
Aga nüüd tagasi Farfa juurde. Ma lõpuks sortisin mingid pildid ära ja laadisin üles. Ilmselt oleks pidanud seda sorteerimist põhjalikumalt tegema ja ma ausalt öeldes ei teagi, kuivõrd mul on õigust seda mõnevõrra "suletud elude" privaatsust teiste ette lagedale tuua. Aga samas tahaks jagada ka. Siis ma palun Sind, lugeja ja vaataja, kes neid pilte vaatama satud, ära neid ise edasi lingi ega jaga.
Aga siin see on: minu aeg Farfas Birgitiinide juures.

Lahkumine Farfast

Lahkumine Farfast oli raske. Mitte niivõrd koha pärast, oldud ju küll, kuigi ma arvan, et palju jäi veel tulevasteks kordadeks avastada, kuivõrd inimeste pärast. Ligi kolm nädalat on suhteliselt piisav aeg hea tutvuse tekkeks ja nii juhtuski, et olles ise avatud võeti ka mind vastu, justkui oleksin üks nendest. Muidugi nende töö ja palve kord ei võimaldanud pikalt jutustada, nii on kogu see sõbrunemine väikeste fragmentide kogum. Pühapäeva ma veel aitasin neil teenistustel kaasa selle vähesega, et mängisin psalmi kordustele plokkfööti kaasa ja aitasin laulda ka, kuna koorike suures kirikus kõhnuke on. Pärast õhtupalvust andsin üle väikesed tänukingitused, milled kaasa olin võtnud ja ütlesin paar sõna tänuks. Nad nii ilusti kõik kooris kuulasid, et ma veidi isegi muigasin. Siirad hinged, igaühel oma väike lugu, mis neid kloostri tõi, sageli juba varases nooruses. Üldse olid pooled nunnad minust nooremad või minuealised.

Õhtul pakkisin koti ja see tuli tuntavalt raskem kui tulles. Nimelt, kuigi ma ei saanudki aru miks, on Farfa suur seebimüügikoht, ja kuna mu hästi välja aretatud turistlik nõrkus ja tarbimismentaliteet kohe välja lõid, ei pääsenud ma ilma teps mitte tulema. Kaks suurt seepi tekitasid muide hiljem Firenze lennujaamas kerget kahtlust, mispärast mind rajalt kõrvale võeti ja oh seda pettumust, kui kahtlusobjektid seepideks osutusid.

Hommikutunnid venisid. Jõudsin külale veel tiiru teha, eurolise cappucino juua, üksinda suures kirikus passida, õdedega mitu korda hüvasti jätta, koos pilte teha. Lõppeks söötis armas s Suijita mulle veel suure kausitäie kodutehtud jäätist sisse. Mu lahkumispäev sattus just selle õe sünnipäevale, kes mu eest kõige rohkem hoolitses ja vaatas, et ma ikka paksu palveraamatu õigest kohast lahti saaksin jne. Ka pakkis õde mulle kaasa rohkelt saia ja purgi värskelt keedetud kirsimoosi, mis määras ära mu terve päevamenüü: 7 moosisaia , liiter kohvi ja vahelduse mõttes sinna lisaks 3 jäätist. Moosipurki lennukisse ju kaasa võtta ei saa, ära visata pole ka sünnis, suure armastusega keedetud ikka. Lõpuks siis tuli aeg teele minna. Vedisin koti selga ja jalutasin läbi külatänava teeotsa, nii igaks juhuks 15 min varem, sest mõni temperamentsem ja raskema jalaga bussijuht võib oma otsa kiiremini ära teha.  Aga bussijuht tundus selline flegmaatilisem olevat ja jõudis kohale õigel ajal. Ajal, mil ootasin, tuli sinna üks vana 82 aastane papi, kes rääkis veidi minuga itaalia keelt ja kui ma ütlesin, et ega ma ikka kõigest täpselt aru ei saa, siis läks ta inglise keelele üle. Ta olu natuke mures, sest just enne minu tulekut oli üks buss mööda läinud. Ma lohutasin ja ütlesin, et noh, kui ära läks, eks ma siis hääletan. Ja siis ta ütles, et ta ka üks kord hääletas,  8 aastat tagasi. Ühtekokku olnud ta üldse Farfas 16 aastat ja kui ma ei eksi siis üldse Saksamaalt pärit, aga mul plnud enam aega täpsemaks, sest buss tuli, tuues ühtlasi tagasi kloostriemanda ja ühe õe, kes hommikul ühes linnas viisaasju ajamas käisid. Kuigi ma kloostriemandat veidi pelgasin, sain talle nüüd kaks matsuga musi anda nagu Itaalias kombeks. Naeratasin endamisi ja läksin bussi. Küsisin juhilt, et palju pilet maksab, teades samas, et bussist tegelikult millegipärast pileteid üldse osta ei saa. Ta vastas, et 7 eurot ja kui talle raha pakkusin, jäI ta mõtlema ja ütles, et oodaku ma. Ootasin siis, kuni ta Toffiasse sõitis (koht, kuhu ma olin ühel korral ka jalutanud) ning siis palus mul bussist välja poodi minna ja 1,3 eurone pilet osta. Tunnike sõitu mööda kitsaid käänulisi teid, mis pea kergelt pööritama panid, ja olingi Passo Coreses rongi ootamas, mis mu edasi Rooma ja sealt Firenzesse viiks. Istusin siis seal päikese käes ja mõtlesin, et näe, homme samal ajal olen ma juba seal ja seal. Ma tihti mõtlen nii, nii ette kui järele, ja mõtlen, et aeg on üks kummaline kulg.

Kas nimega Õnn

Pakitud ja ootel

Köögitoimkond

See väike paradiis

Söögi osas on nii, et see on kui väike loodusparadiis. Õeksed teavad, mida suhu pista, mida mitte. Aias ühe puu all on kastike, milles võrk tigudega, kes on nädalaks nälja- ehk puhastusrezhiimile pandud. Hiljem nende saatus parem ei ole, sest need keedetakse ära. Mina ajan silmad imestusest pärani, küsin, et kas nad tõesti söövad neid tigusi?! Õeke Indoneesiast kirtsutab nina. Mõnedele meeldib. Aga ikka, teod siitsamast, oma koduaiast. Lõunalauas räägib õeke Indiast, et ka pasta nad valmistavad ise. Seepärast ma vist keerutangi neid spagette isukalt kahvli otsa. Õhtul võtsid kaks õekest laululinnukest mind kaasa lähedalolevasse tallu õli ja kirsse ostma. Nii nägin ära ka kohaliku talupidamise kesk kirsi- ja oliivipuid. Sinna viis kirsipuude allee ning nii minnes kui tulles sai taluperenaise loal põhjalik peatus tehtud:). Ka siinne oliiviõli on hea maitsega, et jooks või niisama.

See väike paradiis.

Õlitünn.

Jumala laululind

Täna ma istusin ja kuulasin tunnikese Jumala laululindu. Ja see oli ilus.
Väga.

Mõned päevad veel

Mõned päevad veel ongi vaid hingata ja olla, siis tuleb tagasi tulla. Juba poebki hinge selline kurvavõitu tunne, et ei tahakski tulla selle kära-müra sisse, vaid jääda siia, kuulata hommikuti kukelaulu, tuvide koogutamist ning mitut sorti muid vidinaid ja nii pikalt. Täna pärastlõunal, kui vihm oli lõpuks üle läinud ja päike taas     särama lõi, kõndisin mööda seda üksikut külatänavat ja püüdsin seda kõike veidi teise pilguga vaadata. Istusin Luna kõrvale puupakule ja katsetasin, kas wifi võrk töötab. Töötas. Kõndisin mäenuki otsa ja istusin pingile, mille mõni aeg tagasi avastasin. Nii hea oleks öelda ju, et siin ma tavatsesin istumas käia jne, aga siinoldud aeg on ju tegelikult olnud liiga lühike, et üldse midagi põhjapanevat öelda. Nunnaksed ikka kutsuvad mind tagasi. Üks õeke kutsus, et võiksin tulla nii, et ta saaks mind ka kloostri poolele viia. Nagu vist varem mainisin, see elu pole kerge, selleks peab olema tugev kutsumus. Enamus siinsetest on alustanud väga noorelt, mõned isegi teisme-east. Võibolla ma eksin, aga samas on vast noorelt ka kergem sulanduda, kohanduda sellisesse rütmi ja sõnakuulelikkusesse. Väljakujunenud isiksusele on see ilmselt raske ja selliseid asju kergekäeliselt otsustada ei saa. Samas mulle meeldib see elustiil: kommuun, ühine töö ja laul, need on alati justkui sellised väiksed märksõnad olnud, kuidas mulle meeldiks olla. Siiski pole see meeldimise, vaid kutsumuse asi, ja niikaua, kui seda ei ole, olen vaid kloostri sõber. 

Nunnakesed on armsakesed, siirad ja head, nii nooremad kui vanad. Samas on igaühel ka oma iseloom, oma sära, ja seda on tore avastada. Neil on teistsugused naljad, mured, püüdlused. Ja neile on teistsugused ootused: ora et labora ja ei midagi muud. 

Jah, väiksed kasulikud huvid on neil ka: aiapidamine (lõunasöögil sosistas üks õde mulle, et näe, see salat tuleb selle õe peenralt), muusika (mul on olnud rõõm ühe väikse õeksegs koos flööti puhuda, ta on nii vaimustunud), origami ( ühe vahva noore india nunnakesega voltisime täna karbikesi ja roose. Ma olin selle tarvis eelnevalt ühe äpi alla laadinud. Ta pani õhtul ühe karbi hommikuks valmis preestri lauale ja sinna sisse paar kommikest.) jne, jne. Igaühel on midagi selle väikese kommuuni rikastamiseks.

Astusin sisse ka misjoni poodi ja ütlesin Kristiinale tere, sellele, kes Farfa kasside eest hoolitseb. Tal on laua peal ka väike karbike, kuhu sai kassitoidu jaoks annetusi teha.  Mul oli see juba varem südames, et peaks toetama loomakesi. Kristiinaga räägin inglise- itaalia segu. Ta ilmselt teab ensm inglise keelt kui mina itaalia keelt. Aga ta teadis google translatorit ja kasutas seda, et mulle teada anda, et ühele tema kassile meeldin ma väga, kuna kass on minuga nii sõbralik. Juurde lisaksin muidugi, et ma tegelikult suur kassiarmastaja ei ole, ent mul on nende loomakeste suhtes respekt ja see on vastastikune sageli.

Ja siis kõndis tänaval veel üks väike kutseke, kes haledat häält tegi, korraks ka kloostri roosiaeda põikas, paar suutäit võttis ning möögides edasi jalutas.

Praegu on öö. Taevas särab täiskuu. 

 

Karp ja lill, kui keegi aru ei saa

Selgitust ei vaja:)

Loodan, et hakkan vast hiljem seda unes nägema.

Ja seda ka.

Felicità

Kus on kodu?

Öö mu akna taga

Äiksetorm

Äiksetorm on lähenemas. Taevas on sinakasmust, õhus on elektrit ja ärevat vaikust. Kaugustes 

On juba näha ka piksenooli ning kõuemürin möirgab ühtlaset. Vihmasabin muutub järjest tugevamaks. Tegin ühe pildimka läbi oma sääsevõre.  Niisiis roose täna kastma ei pea ja ma loodan, et vihm on piisavalt tugev et lehetäidele säru teeb. 

Hetk 2

Aga olles juba eelnevalt teadlik lähenevast tormist, katsusin päeva esimese poole vähemalt kasulikult mööda saata. Võtsin lõpuks nõuks käia ära giidiga tuuril munkade poole peal. Kuna ma olin sellel hetkel ainuke külastaja, siis  pidi väike lokkispäine roheliste pilliraamidega itaallanna terve jutu inglise keeles tegema, mis oli tal hästi pähe õpitud. Aga huvitav oli. Sain nt teada, et see kirik on pärit renessansiajast ja et keskaegne kirik oli väike ja suunalt ristivastupidine nüüdsele ning see ilus põrandaosa praeguse altari ees pärineb just keskaegsest kirikust. Ja seda ka, et kloostri siia asutas üks vend Laurence koos oma õe Susannaga u 6 saj AD või isegi varem ning legeni kohaselt kuulus alglugude juurde ka võitlus lohega. Aga Farfa kohta vast täpsemalt saab lugeda siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Farfa_Abbey

Mul millegipärast lõpetas telefon siinse wifi võrguga suhtlemise. Ipad veel reageerib. Lootsin, et saan pilte üle sinihamba ühest kohast teise, aga need kaks vidinat keelduvad üksteisega suhtlemast tuues vabanduseks, et vaadaku ma, kas see teine vidin on ikka sisse lülitatud. Noh, sellised tavalised labased vabandused.

Täna pakkusid nunnaksed lõunasöögiks munaga praetud spargleid, mis nad eile olidbise metsast korjanud. Nüüd siis tean, et spargel kasvab metsas ja nunnad on looduse osas suhteliselt teadlikud, mida saab suhu pista ja mida ei. Eilsest rännakust tundsin ma ära vaid viigi- ja murelipuu. Viimasel olid marjad juba piisavalt punased ja magusad, et üle aia ulatuvad osksad said vastupandamatuks kiusatuseks..... Aga ka nii mõnigi puu kasvas väljapool aeda....

Selline vaikne päev siis.

Lugemised

Üks asi, millest ikka olen heietanud ja endale lubadusigi andnud, on see, et üritan puhkuse ajal kõvasti lugeda. Ma ei ole eriti hea lugeja, kuigi mulle meeldib see hetk, kui hea raamat lõpuks niivõrd kaasa haarab, et ümbrustaju mõneks ajaks kõvaliseks muutub. Nüüd siis lisaks kopsuhaiguste 162 keisile ja ühele usuraamatule lõpetasin teise raamatuna F Dostojevski " Ülestähendusi põranda alt", mis küll antud kloostri kontekstis ehk mõneti ebasobiv valik oli, ent siiski täitsa kõbus lugemine. Dostojevski oskab hästi inimhinge paljastada  ja seesinane oli päris kibedamaiguline paljastus. Kibestumne on üldse üks selline asi, mille kohta tahaks vaid õhata, et armas Jumal, tee nii, et misiganes elus juhtub, ära lase kibestumisel hinge pugeda! Aga raamatut ennast soovitan.

Vaikne, vaga kloostrielu

Ehk jalutuskäik alla orgu.

Väheke helipilti leiab siit!

Argipäev

Olen terve päeva justkui midgi teinud ja samas nagu ikka vähe. Ma ei tea, kas see tuleb aja või aastatega, aga turist minus hakkab hääbuma, justkui nagu ei viitsikski tõmmelda. Aga täna tõmblesin ikka, sest tuleb ju liigutada sellise suure söömise peale, mis mulle siin osaks saab. Võtsin nõuks siis minna järgmisse külla nimega Toffia ja mis asub siit u 5-6 km kaugusel. Ma püüdsin erinevate navigatsiooniseadmetega ja kaartidega seda vahemaad eelnevalt selgeks teha, kõik näitasid erinevalt, tagatipuks ka teeviidad oli ühtepidi ja teistpidi erinevad. Hommikusöögil juhtus selline naljakas lugu, et üks tore india õde, kes köögitoimkonnas on, tõi mulle usinasti kuuma piima- ja kohvikannu. Piimakann oli prinki täis ja loksus üle, samas kohvikann tühi. Kõndisin siis kannuga köögiuksele ja küsisin, et ega õde ometi armunud ole... Aga peale hommikusööki läksin teele. Teeperved on siin kitsad ja mulle tundub, et päris ohutu see mööda sõiduteed lonkimine ei ole, sest nii mõnelgi käänakul läks auto väga lähedalt mööda. Teed on kitsad ja nad söidavad suht teeperve ääres. Kohalejõudmiseks kulus nii umbes tunnike. Külamvõi väike linnake asub kaljunuki otsas ja on selle võrra nendest teistest erinev, kus eelnevalt käinud olin, aga ikka pidin selles osas pettuma, et linna keskväljakul, mis olimasukoja tõttu kitsas, kohvikut ei olnud. See ainsam, mida nägin, oli väljaspool linnamüüri värava juures ja kinni. Lihtsalt see linnaväljaku kohvik oli üks mu väikseid tühiseid unistusi, mis sel korral nagu näib, ei täitu. Käisin siis paar tiiru linnakesele peale ja klõpsasin paar pilti. Sellist wow elamust ei olnud, pigem selline kurbus tuli, et ka siin jäävad need ilusad keskaegsed külakesed tühjaks ning elu on neist välja suurlinnadesse imetud. Järele jääb justkui katkine suu, mis kiiremini laguneb, kui seda parandada jõutakse.  Eestist siinkohal ei maksa üldse rääkida, maaelu on praktiliselt välja suretatud ja nii me elame rõõmsalt linnades imporditud banaanide peal, olles eriti haavatavad pisemagi majanduskatastroofi ees. Miks meid nii haavatavaks tehakse, tekib mul küsimus? Kas tõesti on see kõik selle pärast, et nii on majanduslkult kasulkum? Aga pikas perspektiivis?

Niisiis lonkisin suht kurvalt seal ringi ja saamata tassikestki kohvi, tulin tuldud teed keskpäeva palvuseks tagasi. Töö on ikka vajalik asi, ilma selleta võib kuidagi inimeseks olemise tunne kaduda, st olla mingilgi moel kasulik. Mulle on siin mitmel korral meenunud " Maleva" film, kus lõpus lubati sakstele suured mõisad ehiada ja nad sinna karistuseks jõude-elule panna. Selles on oma tõetera sees, sest mitte midagi teha on üks suur mõttetus ja kannatus ja isegi siin, kuigi peaksin põhimõtteliselt ju puhkama, ei suuda ma käed rüpes istuda, isegi niisama lugeda on raske. Niisiis vean jälle voolikud välja ja ujutan kõik puud ja roosipõõsad hoolega üle ja selle peale saab rõõmsalt oma paar tundi kulutada, mis oleks nagu siis asjalikult veedetud aeg. Aiatöö mulle meeldib, selles on selline maandav toime nagu ka kudumises ja muus nokitsemises. 

T küsis, et kas olen suutnud oma mõtted juba selgeks mõelda, aga vastus on, et ei. Pigem siin tuleb järjest rohkem mõttesaasta üles, aga ehk settib see siis ajapikku paremini ja on viljakaks pinnaseks uutele parematele mõtetele, ideedele....Jumal teab.

Toffia eemalt

Ja seest.

Ka siia on " Teeme ära" mehi vaja!

Täna särasid Farfas tänavalaternad keset päeva. 

Lõunalauas ootas mind linnuke. 

Ma üritan ka rätikut pärast söömaaega mõnel huvitaval moel kokku panna, kuid alati ei õnnestu. Aga oleks tore ju neid asju meelde tuletada!

Midagi head

Ma pole kunagi olnud liialt lahtiste kätega aitama, 
see on pingutus ja see tekitab süümekaid. Ent ma  

Olen üritanud teistmoodi head teha, anda selle pealt, 
mida mulle tõeliselt meeldib teha ja mis on minu töö.

Mõni aasta tagasi hakkasin aktiivselt osalema kiva projektis. 
Sellest lähemalt www.kiva.org leheküljelt. Nüüd aga leidsin  ted.com

Suurepärase ettekande, kuidas aidata neid, kes vajavad:  vaata siit!

Aitamine võib vahel tunduda kui üks kohustus, ent see toob 
parasjagu ka rõõmu.

Teine pühapäev Farfas, nelipühi.

Pühapäev on Farfas tegus päev. Siis on palju külastajaid ning nunnakestel tööd käed- jalad täis.

Hommik algas sellise üllatusega, et pärast Missat võttis igaüks roosipõõsast ühe kaartikese väikese sõnumiga ja kaartide osas oli ka minuga arvestatud. Sain sõnumi, mis oligi justnagu mulle, midagi, mida ma sisimas otsin. Missal aitasin Psalmi laulmisel veidi plokkflöödiga kaasa. Ikka läks natuke segi, aga seekord väga ei põdenudki, mängisin isegi suurel missal suures kirikus ja mu meelest päris kenasti tuli. Olen nüüd haakinud end lauljate sekka- viisi natuke pean, keelt ei oska, aga sõnade algused ja lõpud veerin kokku ja midagi nagu tuleb. Nunnaksed ütlevad, et ilus on, noh nii julgustavalt ja kloostriemand viskab nalja, et paneme Mariliisa psalme laulma.

Eriti ilus on aga pühapäevane vesper, kus nunnad ja mungad vastastiku laulavad. Kuigi see pole täiuslik, on selles miskit erilist. Gregoriaani laul on keeruline, kuigi ma koolist mäletan, et muusikaajaloos peeti seda primitiimseks - ilmselt nõukaaegne propaganda religioosse muusika vastu. Aga seal ma istusin ja laulsin. Eriline.

Sõnumid roosipõõsas

Taevased muusikud

Pärastlõunal oli söögisaal paksult rahvast täis ja see on ilus vaatepilt, mida Eestis kahjuks sageli ei näe, et neli põlvkonda koos aega viidavad, lõunatavad. Ehkki mõnel tuleb suud pühkida, küll teisel tabletid üle lugeda, on rõõmsat lärmi tuba täis. Meid, püsikülalisi- mina, frantaiskaani nunn ja üks vanem naine oma vana, vana emaga, pandi ühte lauda. Ma olin natuke õnnelik, siis ma ei pidanud jutuka mehhiko nunnaga nii palju rääkima, vaid sain omaette raamatut lugeda, kuigi see vist seltskonnas veidi ebaviisakas on. Aga natuke tutvustama pidin end ikka ja sain ka teada, et vanem daam Marcella on 90 aastane, ja ta nägi tõesti selline kena ja kõpitsetud välja, suurte kuldsete kõrvarõngastega ja ninale vajuvate prillidega, mille tagant paistis küllalt terav pilk. Milline õnnistus on elada  nii kaua ja olla samas täie mõistuse juures. Üks püsivam külaskäija siin on aga üks Francesca, 101 aastane, kes meenutab sellist armast kilpkonna ja nunnad poputavad teda väga. 

Õhtul ma aga jutuka nunna käest ei pääsenud, sest nädala sees on tal jutupaast, mis end pühapäevaga kompenseerib. Võtsin siis kokku kõik oma olematud hispaania ja itaalia keele oskused, käed ja miimika. Aga sai räägitud küll: küll Martin Lutherist- see tuleb ikka teemaks, sest mina imeloom olen ju protestant ja erit hästi see siin ei kõla, küll perekonnast jne. Tal endal on mure, mis teda vaevab, kui ma õigesti aru sain, siis ta kloostriülem Roomas tahab, et ta pöörduks tagasi Mehhikosse isamajja tollele toeks olema, kuna ta ema suri möödunud aastal. Tema aga ei taha minna ja 83 aastane isa ka teda ei taha, sest tol on muud plaanud- nimelt tahab ta 76 aastase naisega abielluda ja Ameerikasse kolida. Isa olevat kogu elu selline elumees olnud ning ega vanadus pole takistuseks. Sellised on siis lood.

Samal ajal

Kui suur osa eurooplasi teleka ees eurovisiooni lauluvõistlust  jälgisid, peeti Itaalia väikeses külas Farfas hoopis Kiriku sünnipäeva.

http://youtu.be/h3kurrsTW24

Palju õnne Kirikule!

Euroopa alustaladele!

Pulma(de)päev

Täna on Farfas kellegi pulmapäev. Kirik oli kaunistatud ning ma jälgisin parkimiskoha lähedal künka otsast ka  pikka külaliste vooru, üks kirevam kui teine. Vahepeal sõitis mööda ka teine pulmarong. Ilus päev ja palju pidu.  Lonkisin birgitiinide roosiaeda, kuhu haakis end kaasa ka rasvarullike Luna, kes kohe häiritud tähelepanu sai, sest korraga avanesid kabeli uksed ja välja jooksis oma 25 last, kes kohe koerakesele pai tegema. Selline energiline ringijooksmine nii et sillutuskivid lendasid, pani mu pea ringi käima, vaene koerake hoidis ka kivimüüri ligi. Väike poiss rääkis mulle kiiresti ja energiliselt pika jutu maha, enne kui suutsin vastu öelda, et ega ma päris aru ei saa, aga kehakeel väljendas umbes seda, et ta teab üht koera, kes on ilmselt nii suur nagu poni. Samal ajal, kui lapsed siia - sinna kaootiliselt kui molekulid kuumas vees ringi põrkasid, tõmbasid kasvatajad reas suitsu ja võtsid siis jõmpsikate ohjamise käsile. Eesti lapsed on ikka palju, palju tasasemad. Kust huvitav tuleb selline temperament?

Täna läksid ära ka teine väike grupp rootslasi. Sõitsin nendega eile veidi ringi, käisime taas Castelnuovos ja seal väikeses Birgitta kabelis all orus. Nad tegid seal päris korraliku kontserdi. Mitmehäälse. Ilus oli.

Homme on siis nelipüha. Tuleb palju sündmusi juba täna õhtust alates. Väike Farfa valgub rahvast täis ja muutub elavaks ja lärmakaks.

Kirik lilledes

Üks mu lemmikkohti

Pruudisaba

Luna ja lapsed

Lauluharjutus

Suur vihma täis pilv läks üle

Ja kastis ära taas kõik puud ja roosipõõsad

Nii tore on näha, kuidas aeg läheb. Pigem kuulda. Kuulen, kuidas linnud lakkamatult laulavad, siis tuleb vihmasabin, algul väikse krabinaga, siis mühinaga, siis vaibub taas. Tuppa tõusevad köögist toidulõhnad, mis teatab omakorda, et varsti on söögiaeg käes, ent veel enne, keskpäeva paiku helisevad kellad nunnade laulu taustal. Mulle meeldib, kuidas Madre e kloostriemand laulab. Ta alustab lauselt teraval toonil, et keskel ja lõpus muutub see sumedaks ja vaibub. See on selline ilus dünaamika. Ka palved enamasti lauldakse. See on ilus. Paljudele jääb see kuulmata ja sellest on kahju. Aga palju ilu jääb ilmas nägemata ning teadmisi kuulmata. Sellega tuleb leppida, et kõike me nagunii ei hooma ega polegi selleks võimelised. Samas peaks hoiduma ka ilu ületarbimisest, sest siis me enam ei taju selle õiget maiku. Käin siin suures kirikus iga päev ja vaikselt püüan avastada uusi freskosid. Vasakul lae all istuvad üheskoos kirikuisad Augustinus ja Hieronymus ja 

teised. Ma vahel ikka püüan neist luged, aga unustan jälle ära, et siis uuesti alustada. Paremal on seinapidiselt väiksemaid naivistlikke - ma ei tea, kas on nii õige nimetada- freskosid ja need meeldivad mulle eriti. Nii et avastamisrõõmu pisikestes asjades jätkub küllaga ja ma arvan, et kui kord siit lahkun, ei ole ma väikest tühistki näinud.

Täna vahetati ära kõik külalistemaja madratsid, tuleohutuse kaalutlustel. Nii on ka minul nüüd uus madrats ja eks näis, kas raatsingi hommikul nii vara tõusta:). Vanad antakse neile, kel vaja. ( M, tahad sa ka mõnd juurde?). Aga enne soovitasin, et pangu madratsid ühte hunnikusse ja hüpaku, sest see on tore. Sain selle soovituse peale väikse sõbraliku müksu.

Nii siis läheb.

Ma lõpetasin eile ühe inglise keelse raamatu lugemise, mis on kirjutatud vana karmeliidi nunna Ruth Burrows'i poolt "Love unknown". Mulle on inglise keelseid raamatud raske lugeda, aga soovitaksin, kel viitsimist on. Seal on häid mõtteid sees ja annavad vaimset kosutust.

Vihmane päev

Täna on Farfas vihmane päev ja ma ei pea väga mõtlema, mida teha või kuidas olla. Saangi rahulikult toas istuda ja raamatut lugeda või radiolooga keise lahendada, millega juba eile õhtul algust tegin. Eile rabasin tööd teha, kitkusin roosid umbrohust puhtaks ja see oli selline meeldiv rahmeldamine. Käsivarred on nüüd roosiokastest kriimulised. Hiljem kloostriemand trimmis muru ka ära ja nüüd näeb aed hea välja. Aiatöö on kloostriemanda rida, ma väga loodan, et ei ole liigselt tema asjadesse trüginud. Kui ma küsin ühe või teise nunna käest, et kuidas sellele või teisele lillepotile ligi pääseb, on vastus ikka üks, et küll ema teab. Eile hakkas minuga rääkima üks pisike kõhnuke india nunn, kelle laubal suures murekortsud on. Ta muretseb Farfa kasside pärast. Üks triibuline on end vapralt ka talle sappa võtnud, ent süüa ta talle anda ei tohi, teised ei lubavat. Mõnes mõttes on see aru saadav, sest kassid on köögi ukse juures ühe puu tublisti ära kraapinud ning see näeb üsna kuivanud välja. Ma pakuks puu nigela olukorra põhjuseks ka teise teooria välja, see seisab kohe solgitsisterni kõrval, kuhu nunnad äädikasegust vett ja seebivett valavad. Kes teab, ehk satub sealt miskit pinnasesse ning puu juured on seal kohe lähedal. Aga kassid ei näe siin sugugi kõhnad välja. Rääkisn muretsevale nunnale loo, et kui väike olin, oli meil kass Miitsu, kes nägi kaks korda kõhnem välja, kuigi ta süüa sai regulaarselt. Miitsu aga arvas, et peaks hoopis meid toitma ja nii mõnelgi hommikul tõi voodisse kergelt üles klopitud elusa hiire ja kui me talle selgeks tegime, et suur tänu, meie hiir ei söö, siis krõmpsutas ta selle ise rahulikult kõige naha ja karvadega sisse. Siin on ju kohe nurga taga misjonipoes helde südamega Kristiina, kes kõiki Farfa kodutuid kasse nimepidi teab ja nende eest hoolitseb. Nii ma lohutasin väikest nunna, kel loomade suhtes hell süda on. 

Täna saab nädalake siin olemisest täis. Ma hakkan nüüd maha rahunema ja harjuma. Kui keegi küsib, et kuidas siis on, siis ma ütleks, et tunded on kergelt vastuolulised ja vahel mõtlen, et kas ikka peaksin nii puhkust veetma. Ent ma mäletan, et sarnased tunded valdasid mind ka mu rännakute alguses, erti, kui jalad harjumatusest kangeks kiskusd ja talla all villid igal sammul haiget tegid. Tagasi vaadates oli ikka see aeg eriline ja õnnis. Ka siin. Ma lihtsalt olen rahulikult, elan ja hingan selles rütmis, mis väga palju erineb mu igapäevasest elust. 

Väljas sajab ühtlaselt vihma. Linnukesed laulavad. Kägu kukub. Kaugustes on kuulda ka lammaste määgimist. Selline linnainmese igatsetud vaikus.

Väike muinasjutt

Mõtlesin, et mõtleks välja ka ühe muinasjutu. Kuna olen sääskedega kimpus, siis oleks see just neist. Elasid kord 10 väikest sääske, kõik ühe pere lapsed. Viis neist olid tublid ja agarad, viimased aga sellised äbarikud ja aeglased. Juhtus kord nii, et kui kõht tühjaks läks, otsustas pesakond söögiretkele minna ja ennäe, varsti tulidki ühest aknast eriti magusad lõhnad. Viis agaramat sääske sööstsid läbi võrgu tuppa, äbarikumad ja aeglasemad jäid aga toppama, küll oli võrguauk liiga ebamugav läbipugemiseks, küll ei saanud üldse aru, kuspool mis on. Ent kui üks rumaluke pea võrguaugust läbi pistis, läks korraga silme eest kirjuks: lõhnav toidulaud tormas toas ringi nagu miski pöörane, käes valge rätik, ja muudkui lajatas plaksti vastu üht, vastu teist seina, kuni ükskord kõik vaikseks jäi ning tuled kustutati. Nüüd pugesid  aeglased ja rumalad sääsed tuppa ja loivasid tasakesi pehmele lõhnavale nahale. Siit, sealt oli juba ampsatud, aga ruumi veel jätkus, ja proovida sai nii nina pealt kui põse pealt. Kummaline küll, aga agaratest vendadest ei olnud ei kippu ega kõppu. Paar imelikku laigukest oli valgel rätikul, paar seinal, aga kes see ikka pimedas nii täpselt näeb. Kõhud täis söönud, lendasid sääsed laiali, kes lae alla, kes niisama seinale, sest ees ootas mõnus öö, täis kõht ja meeldiv seltskond.

See on lugu sellest, kuidas liigne agarus ei pruugi sihini viia ning nii mõnedki viimased saavad suuremad kõhutäied. Ent kui hommik saabub, kes leiab armu oma toitja silmis?

Väikene ime.

Ime on kõik justkui ootamatu ja meeldiv. Aga selline lugu juhtus, et hakkasin siis pärast lõunasööki siis teise mäe otsas olevasse linnakesse minema, Castelnuovo di Farfa selle nimeks. Siit kloostri juurest läheb otsetee, mis vast 2,5-3 km pikk. Aga kuna tuleb minna mööda lambakarjast, kus need kurjad koerad on, siis otsustasin minna piki sõiduteed, mis aga mitu korda pikem on. Olin juba oma tükk maad ära käinud ja veidi kahetsesin juba, et olin selle pikema variandi valinud, aga hollandlaselt kuuldud jutt, kuidas need lambakoerad huntegi murda suudavad, siis mis veel minust rääkida! Nii mõtlesin ja astusin edasi. Ühel käänaku kitsal lõigul tuli vastu buss ja seljataga aeglustas üks fiat. Auto jäi seisma ja vanem daam küsis, et kuhu ma olen teel, nii ma arvasin, et sain aru. Ütlesin, et Castelnuovosse ja ta korjas mu peale. Ta sõitis ja kooris samal ajal apelsiini, kuid pani siis selle kõrvale parajamat hetke ootama. Nagu ma aru sain, polnud temagi kohalik, vaid tahtis sinna õlimuuseumisse minna, mille kohta ta läbi akna paarilt inimeselt päris. Üritasin küsida, et kas ta on kohalik. Ei. Roomast. Kuna muuseum oli veel kinni, küsis ta mult, et kas ma tahan kohvi või miskit. Noh, ütlesin, et jah, ning ühte väikesesse kohvikusse jõudes, pakkusin välja, et las ma ise maksan, aga ta vastas kindlalt, et ei ja ostis mulle cappocino. Ega ma taga midagi rääkida ei osanud, sellest on kahju, aga tohultult tänulik lin ikka, eriti, ku aru sain, kui pika maa ta mu ikka edasi tõi. Üritasin talle siis lahkuminekuks öelda, et suur tänu ja et ta on otsekui ingel (Angela). Ta naeratas ja ütles, jaa, jaa, mu nimi on Angela. Niiet oligi ingel! 

Castelnuovo on sarnane Fara Sabinaga, kitsaste tänavatega keskaegne linnake, mille ümber uuemad ehitised. Üpris üllatav oli, et ühe suure vana värava kohal linnamüüris oli suur mesilaspere, mille suminat oli kohe kaugele kuulda, nagu oleks just pere heitnud.  Käisin paar tiiru linnakesele peale ja otsustasin siis julgust rindu võttes otseteed tagasi minna. Kusagilt meenus veel selline tarkušetera, et kui metsloomaga kohtuda, kes tõenäolselt võib rünnata, siis tuleks ühe võimalusena, kui jalad ei võta, laulma hakata. No ma siis rühkisin mäest alla, üles, hingeldasin ja laulsin, nii, kuis võisin. Ja toimis. Nii mitmel pool kosis vaid paar haugatust ja koerad jäidki vait. Isegi need suured lambakoerad, keda ma kartsin, et mu ümber piiravad. Kui kloostriväravast sisse astusin, kuulsin nunnakeste laulu. Käes oli kella neljane palvus, ei teagi, mis selle nimi on. 

Õhtul kastsin veel lilli ja puid. Majja tulid mõned palverändurid, sakslased. Kuna nood nii kenasti paaris on, siis oma seltskonda ei pakkunud.  Nüüd veidi veel lugemist, kratsimist ja sääskede killimist. Eile öhtul tegin puhta platsi, hommikul oli ikka viis tükki voodi kohal reas, mõned priskemad kui teised. 

Uks Castelnuovo di Farfas

E-T

Eile hommikul läksin siis veidke kõndima. Fara Sabinasse. Läksin koos hollandlasest palveränduriga, kes Rooma poole teel ja kes kolmele lapsele isaks ja ka juba vanaisaks on. Tema orienteerus kaardi ja kompassi järgi, sest Itaalias pole paljud teed märgistatud ja vahel tuleb käia autoteed mööda. Mina panin oma iphones aga kohe navigatsiooni sisse ning panime seda mööda ajama. Kogenud rändur vaatas küll kompassi ja kehitas õlgu, et tema arvestust mööda peaks teises suunas minema, aga mina olin nagu kindel, kuni lõpuks vanaonu kahtlused peale jäid ning ka kohalikud näitasid teise suunda. Vot siis navigatsiooni. Probleem oli ilmselt selles, et Fara in Sabinasid on siin erinevas variatsioonis vähemalt paar. Aga lõpuks jõudsime ikka kohale. See asub ühe mäe otsas ja sinna ikka annab kõndida. Vanalinn on ise aga vana ja väike ning siit- sealt lagunev. Isegi traditsioonilist kohvikut polnud linna keskplatsil, vaid oli värava juures. Natuke selline kurb pilt. Hollandlane rääkis, et oma rännakul on ta näinud paljusid lagunevaid linnakesi, kloostreid, talusid. See on nagu hääbuv tsivilisatsioon. Urbaniseerumine suurte linnade ümber, järjest vähem loodust, looduslähedust, lapsi.  Tundub, et Euroopa hiilgeaeg mõnes mõttes oligi see keskaeg, mida me millegipärast pimedaks arvame. Aga mis arvatakse meist mõne saja aasta pärast? Tsivilisatsiooni enesetapjad?!? Järgnevatel põlvedele pole meil muud pärandada kui hulgi lagunematut plastmassi ja digitaalset prügi. Kas see infokandja nagu see praegusel kujul on, ka edaspidi säilub?

Linnakeses läksid minu ja hollandlase teed lahku, tema läks paremale, mina vasakule, tagasi kloostri suunas. Alla oli kergem tulla, aga tee oli ka igavam. Kiirustasin ka natuke, sest lõunasöögi aeg oli jõudmas. Pärast võtsin vooliku, et kastes aega parajaks teha, aga üks vanem nunn, kes, kui erapoolik olla võin, mu lemmik on, arvas, et keskpäeval pole hea lilli kasta. Siis polnudki miskit teha, kui jalutasin taas siin-seal ringi ja kuulasin, kuidas nunnaksed muusikatunnis käisid. 

Lõpuks sai kell ka niikaugele, et sain lilli kasta ja mässasin kohe tund aega. Hommikul nuusutasin roosid üle- omakastetud lõhnavad ikka magusamalt.

Nii mu eluke siin kulgeb. Igavalt. Aga seda ma tahtsin ja tasapisi õpin ka nautima. Järjest rohkem jäävad väikesed asjad silma ja järjest rohkem kohanen. Näiteks tegin tutvust küla pakseima koeraga, kelle nimi on Luna ja kes alati tänaval raskelt magab. Hüüdsin: "Luna, Luna" ja kohe ta tuligi mu juurde ja pani koonu mu sülle ja sai muidugi paar paid.  Siis korjasin piazzalt prügi kokku ja panin prügikorvi. Ennelõunat käib argipäeviti suur ehitamine ja klopsimine. Farfa on elujõuline külake ja loodame, et ka nendel kloostritel on veel pikk eluiga. 

Nii umbes on.

Täna pärastlõunal katsun jalutada veel ühte linnakesse. Järgnevatel päevadel lubatakse tublisti vihma ja siis mõtlen, et tegelen pikkade uinakute ja sääskede söötmisega:)

Omakastetud roosid

Suur kirik. Seal ma ikka ka käin laulmas ja flööti puhumas, kui oma ringkäiku teen ja plats puhas on.