Pühapäev on Farfas tegus päev. Siis on palju külastajaid ning nunnakestel tööd käed- jalad täis.
Hommik algas sellise üllatusega, et pärast Missat võttis igaüks roosipõõsast ühe kaartikese väikese sõnumiga ja kaartide osas oli ka minuga arvestatud. Sain sõnumi, mis oligi justnagu mulle, midagi, mida ma sisimas otsin. Missal aitasin Psalmi laulmisel veidi plokkflöödiga kaasa. Ikka läks natuke segi, aga seekord väga ei põdenudki, mängisin isegi suurel missal suures kirikus ja mu meelest päris kenasti tuli. Olen nüüd haakinud end lauljate sekka- viisi natuke pean, keelt ei oska, aga sõnade algused ja lõpud veerin kokku ja midagi nagu tuleb. Nunnaksed ütlevad, et ilus on, noh nii julgustavalt ja kloostriemand viskab nalja, et paneme Mariliisa psalme laulma.
Eriti ilus on aga pühapäevane vesper, kus nunnad ja mungad vastastiku laulavad. Kuigi see pole täiuslik, on selles miskit erilist. Gregoriaani laul on keeruline, kuigi ma koolist mäletan, et muusikaajaloos peeti seda primitiimseks - ilmselt nõukaaegne propaganda religioosse muusika vastu. Aga seal ma istusin ja laulsin. Eriline.
Sõnumid roosipõõsas
Taevased muusikud
Pärastlõunal oli söögisaal paksult rahvast täis ja see on ilus vaatepilt, mida Eestis kahjuks sageli ei näe, et neli põlvkonda koos aega viidavad, lõunatavad. Ehkki mõnel tuleb suud pühkida, küll teisel tabletid üle lugeda, on rõõmsat lärmi tuba täis. Meid, püsikülalisi- mina, frantaiskaani nunn ja üks vanem naine oma vana, vana emaga, pandi ühte lauda. Ma olin natuke õnnelik, siis ma ei pidanud jutuka mehhiko nunnaga nii palju rääkima, vaid sain omaette raamatut lugeda, kuigi see vist seltskonnas veidi ebaviisakas on. Aga natuke tutvustama pidin end ikka ja sain ka teada, et vanem daam Marcella on 90 aastane, ja ta nägi tõesti selline kena ja kõpitsetud välja, suurte kuldsete kõrvarõngastega ja ninale vajuvate prillidega, mille tagant paistis küllalt terav pilk. Milline õnnistus on elada nii kaua ja olla samas täie mõistuse juures. Üks püsivam külaskäija siin on aga üks Francesca, 101 aastane, kes meenutab sellist armast kilpkonna ja nunnad poputavad teda väga.
Õhtul ma aga jutuka nunna käest ei pääsenud, sest nädala sees on tal jutupaast, mis end pühapäevaga kompenseerib. Võtsin siis kokku kõik oma olematud hispaania ja itaalia keele oskused, käed ja miimika. Aga sai räägitud küll: küll Martin Lutherist- see tuleb ikka teemaks, sest mina imeloom olen ju protestant ja erit hästi see siin ei kõla, küll perekonnast jne. Tal endal on mure, mis teda vaevab, kui ma õigesti aru sain, siis ta kloostriülem Roomas tahab, et ta pöörduks tagasi Mehhikosse isamajja tollele toeks olema, kuna ta ema suri möödunud aastal. Tema aga ei taha minna ja 83 aastane isa ka teda ei taha, sest tol on muud plaanud- nimelt tahab ta 76 aastase naisega abielluda ja Ameerikasse kolida. Isa olevat kogu elu selline elumees olnud ning ega vanadus pole takistuseks. Sellised on siis lood.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar