3-4, laupäev, pühapäev.

Täna mul taas mingeid plaane ei ole. Istun müüri otsas ja ootan, kuni rootslased lahkuvad, et neile lehvitada. Ja siis kõnnin u 50 m tänava peale ühe väikese poekese akna alla kännule istuma, kus on vaba  wifi võrk ja seda ka nii umbes kahe meetri piires. Kloostris on ka wifi, aga koodi all ja kuigi ma ühe õe kaudu esimesel päeval küsimuse salasõna kohta saatsin, ei ole vastust tulnud ja ma peale käia ka ei julge. Ehk ongi hea, sest muidu istuksin ninapidi FB-s või veel hullem, vaataksin kogu aeg, mis ilmas uut, aga sellest ma ju eemale tulin!:)  Rootslased hakkavad oma kottidega kogunema, ninamees tõstis juba üles papist sildi, millele karjal järgneda tuleb. Kui grupp koos, võtan sappa.

Rootslased said saadetud ja tekkis nagu suur vaikus, miskit teha polnud. Pood, mille ees puupakul istudes netti saab, oli lahti, seal müüakse nagu enamuses poodides siin seepi, vaba wifi aga oli kadunud. Käisin kaks korda mööda tänavat edasi, tagasi, ei miskit. Läksin siis kloostriõue tagasi vilepilli mängima. Nunnakse sagisid edasi tagasi ja koristasid. Laupäev on koristuspäev ja pühapäeva tulekuks lüüakse enne kõik läikima. Küsisin, et kas võin aidata, aga vastuseks sain malbe äraütlemise. Loivasin siis oma tuppa. Teel sinna nägin kloostriemandat toalettide kallal töötavat. Hiilisin vaikselt mööda, aga süda ei andnud rahu. Panin asjad tuppa, võtsin oma olematu itaalia keele kokku ja küsisin, kas ma saan aidata. Ema on sellise range olekuga naine ja ilmselt tallegi logelemine ei meeldi ning ütles kohe, et mingu ma aidaku õde Lavinial ( ei tea täpselt, kuidas nimesid kirjutada) 

kabelit küürida. Aga õel oli juba kabel läikima löödud ja mulle lubati siis välisukse aknaid nühkida. See oli tore. Kemikaale nad ei kasuta, valati vette valget veiniäädikat ja see toimis hästi. Pärastlõunal õnnestus mul ema käest voolik võtta ja kõik aia roosid ära kasta. See oli ka tore ja meenutas veidi lapsepõlve, kus sai kõvasti pritsitud. Minu plokkflöödipirina peale läks ühel noorukesel õekesel silmad särama, temagi üritas õppida ja tõi oma flöödi välja. Tuli välja, et igal esmaspäeval tuleb siia preester Roomast, kes õdedele muusikat õpetab - igaüks saab 15 min pikkuse õppetunni. Lühikese küll, aga see on olnud efektiivne, sest nagu ma aru sain, on enamik võimelised harmooniumil laule saata ja nad teevad seda hästi. Flöödiga õekesel küll nii hästi ei olnud, sest harjutamisaega on vähe ning puhkehetkel häirivat see teisi. Saan täitsa aru. Algajale pakub see enam rõõmu kui algaja kuulajale. 

Olen hakanud lõunaseid uinakuid tegema pärast sööki ja see on päris mõnus. Eks unele aita kaasa ka vein, mida siin nii lõuna- kui õhtusöögi kõrvale antakse. Oh ei, ma ei purjuta siin sugugi. Mulle on mõõdupuuks see retriidil olev frantsiskaani nunn, kes mu kõrvallauas istub, ja ma vaatan ikka, et temast pigem vähem jooksin:). Tema vett ei armasta, mina küll, ja katsun kanget lahjendada. Aga see sisemine sund, et ei tohiks logeleda ja peaks millegi asjalikuga tegelema, on ikka nii sees ja ma mõtlen, et äkki peaks lõunaveinist hoopis loobuma, et suuta siis kohe asjalikke asju teha nagu nt lugemine, aga võibolla on see vale. Võibolla peaks hoopis ikka lihtsalt olema ja olema. Ja ma polegi ses osas sisemisele selgusele jõudnud, mis õige oleks. On see ming kapitalistlik sissesööbinud mõtteviis, et inimene peaks kogu aeg otsekui orav rattal olema, või on see mulle loomuomane?! Kusjuures ei saa öelda, et ma siis seda aega nii hirmsalt efektiivselt kasutaksn, ikkagi mõnes mõttes viilin ja logelen, ainult selle erinevusega, et südametunnistuse piinad on ja olengi ringiga algses tagasi. Ma mõtlen vahel, et peaks ju ometi suur ja väljakujunenud olema, miks ma ometi selliste asjadega oma pead vaevan, aga ei ole, ikka mõtisklen nende lihtsamategi asjade üle ja murran pead. Kui nüüd hästi järele mõelda, olen neid ennegi mõelnud ja siis tulebki selline nõutus, et kas me üldse õpime, kasvame, või jääme samasugusteks, õppides vaid ajapikku tundma oma puudusi ja vigu, ent mitte neid parandama!  Võtame nt minu pillimängu. Ma alati tean, et mul läheb esinemisel segi. No läheb. Sellel teadmisel on pikk kogemus. Ajapikku olen ma õppinud seda mõnevõrra varjama, igasuguste tirulirudega täiendama, lootes, et kuulaja arvaks, et nii peabki olema. Ka seekord, kloostriemanda soovil, mis minuni ühe õe kaudu jõudis, mängisn ma missal psalmi osas kaasa. Ja muidugi läks esimesel korral segi, sest laul ei tulnud kaasa ja korraga ei saanud ma aru, kas pidin mängima või ei ja jäin vait, mis oli viga. Nende vigade juures ma siiralt usun, et Jumalal on kama kaks niikaua, kui seda, mida teen, teen rõõmsa siira südamega, aga sant tunne on inimeste ees neid alt vedades. Selline keeruline psühholoogiline teema. Oh andkem üksteisele andeks nend ebatäiuslikkus.

Varsti lähen suurde kirikusse missale. Siis näen ehk mõnda munka ka, seni nad on olnud otsekui varjul erinevalt birgitiinidest, kes kogu aeg sagivad.

Kirik oli rahvast täis, mitmed seisid. Ma jõudsin piisavalt hilja ning ei trüginud flöödiga ette nurka, kus nunnaksed orelit harjutasid. Seega ei õnnestunud mul teistkordselt "läbi kukkuda", aga ka mitte flöödi võrra ilu lisada. Üks noor nunn laulab nii ilusti kui ingel ja see oli juba täiuslik iseenesest. 

Kirikus köitsid mind kaks asjaolu: üks haige laps, kes istus mu ees ja pikk järjekord pihikapi juurde. See roosades dressides lapsuke oli pikkuse järgi viiest lapsest vast neljas. Ta kandis peas rätikut ja ninal maski. Ilmselt saab kemoteraapiat. Ta puges tugevalt ema külje alla. Tema väike õeke vaatas suurte hoolivate silmadega ta poole ja tegi pai. Armulauale läksid nad koos pikas jorus ja pärast põlvitasid kõik reas. Nii antakse kristlikku traditsiooni siin edasi ja seda on ilus vaadata. Teine ilus traditsioon, mis reformeeritud maades kaduma kipub, on piht. Kuna teenistus juba käis, oli pikas järjekorras kerget kärsitust tunda, sest üks vanem naine veetis seal üpris pikalt ning pinge tõusis- kas jõuavad kõik oma patud südamelt ära rääkida enne, kui armulaud kätte jõuab. Ma mõtlesin, et vaat kui üksteisele pihitaks, kes pingis su ees või taga istub, oleks asi palju kiirem, ent kes tahaks samas uudishimulikule naabrinaisele omi asju rääkida, kes teadagi armastab omi jutte teiste möödalaskmistega kaunistada. Siis jah, preestri variant on parem, pealegj seob teda pihisaladuse hoidmise vanne. Ent seegi võib olla paras koorem, kes raskeid saladusi vaikides vastu võtma peab. 

Teenistus kestis tunnike ning pärast haaras üks nooruke Filipiinidelt pärit noviits mu kaasa. Sõrmust tal käes ei olnud, selle saavat alles 2016. Kes ei tea, siis niisama lihtsalt nunnaks ei saa, katseaeg on 5 aastat enne kui lõplik vanne antakse. Küsisin noviitsilt, et kas ta võiks mulle õhtusöögi kõrvale  küüslauku hankida. Seletasin ka, et mu veri on magus ja kõik võimalikud abinõud, mis olin tarvitusele võtnud, on olnud tulutud. Nüüd on mul näos viis kulpla, milledest üks laiutab keset nina. Nunnahakatis pistis heledal häälel naerma ja lubas korraldada. Nagu ma FB teaduserubriigist lugesin, aitavat see tõhusalt puukide vastu ja muinasjuttudes ka eriti hästi vampiiride vastu- miks siis mitte nende väikeste sääsemoodi sitikate vastu ei võiks need aidata! Täna hommikul lugesin neid kokku viis, ehkki olin õhtul korraliku tapatöö teinud, ja kui ma salliga vehkima hakkasin, näitasid nad oma kõrget IQd välja sellega, et lendasid kapi taha lae alla peitu. Kui kirikust tagasi tulin, polnd enam ühtegi järel, ja ma tean, et nad ootavad ööd, et mu kallal oma verejänu kustutada. On tüütused.

Varsti on lõunasöögi aeg. Lapsed mängivad väikesel piazzal maja ees jalgpalli, suured vaatavad seda kõrvalolevast puhkeruumist telekast. Eile õhtul oli kaetud nimelised söögikohad neile väikestele, kes täna esimest korda armulaual käisid, iga koha peal oli väike kivikestega kaunistatud kaktusepotike. Miks just kaktus, jääb mulle ebaselgeks nagu palju asju siin.