Eile hommikul läksin siis veidke kõndima. Fara Sabinasse. Läksin koos hollandlasest palveränduriga, kes Rooma poole teel ja kes kolmele lapsele isaks ja ka juba vanaisaks on. Tema orienteerus kaardi ja kompassi järgi, sest Itaalias pole paljud teed märgistatud ja vahel tuleb käia autoteed mööda. Mina panin oma iphones aga kohe navigatsiooni sisse ning panime seda mööda ajama. Kogenud rändur vaatas küll kompassi ja kehitas õlgu, et tema arvestust mööda peaks teises suunas minema, aga mina olin nagu kindel, kuni lõpuks vanaonu kahtlused peale jäid ning ka kohalikud näitasid teise suunda. Vot siis navigatsiooni. Probleem oli ilmselt selles, et Fara in Sabinasid on siin erinevas variatsioonis vähemalt paar. Aga lõpuks jõudsime ikka kohale. See asub ühe mäe otsas ja sinna ikka annab kõndida. Vanalinn on ise aga vana ja väike ning siit- sealt lagunev. Isegi traditsioonilist kohvikut polnud linna keskplatsil, vaid oli värava juures. Natuke selline kurb pilt. Hollandlane rääkis, et oma rännakul on ta näinud paljusid lagunevaid linnakesi, kloostreid, talusid. See on nagu hääbuv tsivilisatsioon. Urbaniseerumine suurte linnade ümber, järjest vähem loodust, looduslähedust, lapsi. Tundub, et Euroopa hiilgeaeg mõnes mõttes oligi see keskaeg, mida me millegipärast pimedaks arvame. Aga mis arvatakse meist mõne saja aasta pärast? Tsivilisatsiooni enesetapjad?!? Järgnevatel põlvedele pole meil muud pärandada kui hulgi lagunematut plastmassi ja digitaalset prügi. Kas see infokandja nagu see praegusel kujul on, ka edaspidi säilub?
Linnakeses läksid minu ja hollandlase teed lahku, tema läks paremale, mina vasakule, tagasi kloostri suunas. Alla oli kergem tulla, aga tee oli ka igavam. Kiirustasin ka natuke, sest lõunasöögi aeg oli jõudmas. Pärast võtsin vooliku, et kastes aega parajaks teha, aga üks vanem nunn, kes, kui erapoolik olla võin, mu lemmik on, arvas, et keskpäeval pole hea lilli kasta. Siis polnudki miskit teha, kui jalutasin taas siin-seal ringi ja kuulasin, kuidas nunnaksed muusikatunnis käisid.
Lõpuks sai kell ka niikaugele, et sain lilli kasta ja mässasin kohe tund aega. Hommikul nuusutasin roosid üle- omakastetud lõhnavad ikka magusamalt.
Nii mu eluke siin kulgeb. Igavalt. Aga seda ma tahtsin ja tasapisi õpin ka nautima. Järjest rohkem jäävad väikesed asjad silma ja järjest rohkem kohanen. Näiteks tegin tutvust küla pakseima koeraga, kelle nimi on Luna ja kes alati tänaval raskelt magab. Hüüdsin: "Luna, Luna" ja kohe ta tuligi mu juurde ja pani koonu mu sülle ja sai muidugi paar paid. Siis korjasin piazzalt prügi kokku ja panin prügikorvi. Ennelõunat käib argipäeviti suur ehitamine ja klopsimine. Farfa on elujõuline külake ja loodame, et ka nendel kloostritel on veel pikk eluiga.
Nii umbes on.
Täna pärastlõunal katsun jalutada veel ühte linnakesse. Järgnevatel päevadel lubatakse tublisti vihma ja siis mõtlen, et tegelen pikkade uinakute ja sääskede söötmisega:)
Omakastetud roosid
Suur kirik. Seal ma ikka ka käin laulmas ja flööti puhumas, kui oma ringkäiku teen ja plats puhas on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar