Väike muinasjutt

Mõtlesin, et mõtleks välja ka ühe muinasjutu. Kuna olen sääskedega kimpus, siis oleks see just neist. Elasid kord 10 väikest sääske, kõik ühe pere lapsed. Viis neist olid tublid ja agarad, viimased aga sellised äbarikud ja aeglased. Juhtus kord nii, et kui kõht tühjaks läks, otsustas pesakond söögiretkele minna ja ennäe, varsti tulidki ühest aknast eriti magusad lõhnad. Viis agaramat sääske sööstsid läbi võrgu tuppa, äbarikumad ja aeglasemad jäid aga toppama, küll oli võrguauk liiga ebamugav läbipugemiseks, küll ei saanud üldse aru, kuspool mis on. Ent kui üks rumaluke pea võrguaugust läbi pistis, läks korraga silme eest kirjuks: lõhnav toidulaud tormas toas ringi nagu miski pöörane, käes valge rätik, ja muudkui lajatas plaksti vastu üht, vastu teist seina, kuni ükskord kõik vaikseks jäi ning tuled kustutati. Nüüd pugesid  aeglased ja rumalad sääsed tuppa ja loivasid tasakesi pehmele lõhnavale nahale. Siit, sealt oli juba ampsatud, aga ruumi veel jätkus, ja proovida sai nii nina pealt kui põse pealt. Kummaline küll, aga agaratest vendadest ei olnud ei kippu ega kõppu. Paar imelikku laigukest oli valgel rätikul, paar seinal, aga kes see ikka pimedas nii täpselt näeb. Kõhud täis söönud, lendasid sääsed laiali, kes lae alla, kes niisama seinale, sest ees ootas mõnus öö, täis kõht ja meeldiv seltskond.

See on lugu sellest, kuidas liigne agarus ei pruugi sihini viia ning nii mõnedki viimased saavad suuremad kõhutäied. Ent kui hommik saabub, kes leiab armu oma toitja silmis?