1-2

Kusagil kukub kägu ja tuvid üksteise võidu hüüavad hu- huu- huuuk ( huukr) ja väiksemad linnud teevad siuts ja säuts. Istun Birgitta valge kivist kuju kõrval - see hoiab raamatut käes ja vaatab ettepoole. Ma mõtlen, et heietan edasi, sest juhtub vähe ja seda jõuab kirjutada. Eestis juhtub palju ja siis nagu ei jõua midagi kirjutada ja kui üht ei jõua, siis on kerge ka teistele asjadele käega lüüa. Päeviku pidamine pidavat mõtteid korrastama...või pigem siis ka mõeldakse tehtu ja öeldu üle ja tehakse järeldusi. Ma tihti järeldusteni ei jõua ja see ongi vast viga, sest tundub, et nii ma ka millestki ei õpi.
Veidike on õhtusöögini aega ja seda on tore oodata. Eks ma ole söögikordadest ikka lugu pidanud ja seda on mu peale vaadates ka näha. Täna pärastlõunal kõndisin kloostri kõrvalt mööda väikest teed allapoole. Seal oli üks väike lambakari, kes päikese eest tihedalt koos puuvarjus seisid. Kas tõesti on päikesesoe palavam kui venna villane kasukas? Teise mäe otsas, is siin silma paistab, on väike linnake - Castelnuovo vist. Seal olla Franciscuse õe klooster. Clara oli ta nimi mu vähest mäletamist mööda. Assisis, kuhu algselt minna soovisin, asub linnakese ühes otsas Franciscuse ja teises otsas Clara klooster. Franciscus ikka mõtles, et mida Clara arvab, kui ta seda või teist teeb, nii ma vähemalt ühest raamatust kunagi lugesin. Üks igavesti tore lugu. Kas see ka nii oli, seda teab püha Franciscus ise. Aga selle Clara kloostriga seal väikese mäe otsas, mis siia paistab, on nii, et sinna plaanin minna ühel ilusal päeval. Pealegi nõuab see külluslik toitlustamine usupalvet toimivama kilpnäärme järele või siis pikki jalutuskäike.
Nunnad on sõbralikud, nad naeratavad ja mina naeratan vastu või siis vastupidi. Ometi ei ole see semutsemine. Ühe armsa india nunnaga saime veidi jutule. Ta rääkis, et on pärit 10 lapselisest perest, et ta vanem õde on ka nunn ja töötab õpetajana. Ma muidugi küsisin ka, et miks ta nunnaks hakkas ja tema reaktsiooni võiksin ma kirjeldada UT kirjakohaga 1Pe 3:15 ..olles alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on. Ta silmad lõid põlema ja ta kirjeldas oma sellist kirglikku pühendumust, kiindumust Jumala suhtes. Sarnaselt kirjeldasid oma kogemust ka õed Piritalt ja Turust. Ja isegi, ma mäletan, kord Hispaanias üks munk läks nii põlema, kui H küsis talt tema kutsumuse osas. Ek siis selleks, et keegi hakkaks mungaks või nunnaks, selleks on vaja väga tugevat kutsumust, sest see ei ole lmselt kerge loobuda muust elust. Aga samas see tugev kutsumus ja pühendumus on need, mille poolest nad nii erilised on. Ja samas nii lihtsad ja armsad.
Õhtupoolikul, kui ma mõtlesin, et mida nüüd teha ja kaevu peal jalgu kõigutasin, võtsid kaks nunnakest mind kaasa laste esimesele armulauale. Suure kiriku ees oli pika halli habemega preester, kelle nimeks vast Augustinus, kes jagas lastele nänni. Nunnake tutvustas mind kui bambina't, ma kergelt protestisin, et päris enam ei ole, aga sellegipoolest anti mulle üks itaalia keelne evangeelium ja värvilised pliiatsid. Armulauaga aga läks nii, et mitte teiste jutte mitte midagi aru saades pealt kuulata, kõndisin kirikusse, istusin tagumisse pinki. Olin kindel, et armulaua värk peaks ikka seal olema, aga polnudki. Ja ma ootasin ja mõtlesin, et ilmselt aeg ongi siin teistsugune ja asjad võivadki venida. Mu ees õpetas üks ema oma teismelistele lastele, kuidas palveid lugeda. Lugesid ja lugesid tasa ja monotoonselt ja ühel hetkel märkasin ma, et näen juba unenägusid. Ma ei tea, kui palju aega oli möödunud, tõusin lõpuks püsti ja jalutasin kivisesse kirikuõue päiksevarju istuma. Samas püüdes ikka kiigata, et kas miskit hakkab toimuma või mitte, kuni lõpuks nunnad tagasi tulid ja teada sain, et jäin ilma. Aga järgmine reede olevat juba uus võimalus.

Nii, vahepeal on juba kätte jõudnud uus õhtu ja kuna elu kulgeb siin palve ja toidukordade rütmis, siis järgmine üritus on õhtupalvus ja siis ma saan pikemalt kirjutamisele pühenduda.
Eile õhtul oli pärast sööki väike palvus ja rootslased olid kõik endid tagumistesse ridadesse ära pakkind. Ma pidin kolmandasse ritta kloostriemanda kõrvale istuma. Ta kahjuks ei räägi inglise keelt ja tema olek on kuidagi karmim. Ma natuke kardan teda, kuigi tahaksin lähemalt tutvust teha.
Uus päev algas missaga. Täna oli teine preester, noorem, kes jutlust ei pidanud ja seega läks missa ka kiiremini. Eile papp oli selline suur muhe pruunisilmne preester, kellele meeldis ilmšelt süüa ja rääkida. Ta võttis kohe tooli, istus nunnade vastu ja rääkis. Seekord oli õnnistusesaajaid rohkem, ka rootslased ei olnud katoliiklased. Võtsin viimaseks ritta ja sain lõhnava õliga ristimärgi otsaette. Pärast hommikusööki haakisin end rootslastle sappa, et mäest alla Püha Birgitta kabelisse minna, kus too 13 saj elas ja ootas oma võimalust siinse kloostriulemaga rääkida. Ma täpselt seda lugu ei tea, aga tundus, et oli kange naine see Rootsi kuninganna. Enne teeleminemist püüdsin veidike rääkida ühe naisega, kel seljakott oli, ilmselgelt palvrändur. Ta ka inglise keelt ei osanud, siis proovisin käiku võtta oma olematu saksa keele, millest ma taipan enam kui räägin. Ta jah mehega käis püha Franciscuse teed mööda ja see pidi väga ilus olema. Kerge kurbus käis läbi...ma ju ka oleksin teel, aga küllap siis pidi seekord minema teistmoodi.
Rootslased olid vahvad, enamalt jaolt olid kõik üle 65 aastased rõõmsad pensionärid....oh mis rõõmu küll võib see pensioniiga kaasa tuua. Nende peameheks oli 73 aastane Lutheri pastor, nagu ma hiljem teada sain, kes selliseid grupireisi obikorras korraldab. Kogunesime maja ees ja kuna olin vaikselt soovi avaldanud kaasa kõndida, siis mind tutvusti kõval häälel ja üksmeelselt öeldi: welcome to the group. See kölas natuke nagu oleks anonüümsete alkohoolikutegw ühinenud, seekord oli rõõmsate pensionäridega. Ma ikka olen järjest rohkem hakanud hindama vanemaid inimesi....neilmon lugusid, mida rääkida, ja need on elust enesest. Eile õhtul, kui üksi õhtulauas istusin mõtisklesin selle üle, et näed, kunagi mõtlesin,met mul võiks olla selline hea tark vanaisa, kes oskab lugusid jutustada, ja kuigi mu mõlemad vanaisad on juba maapõues, ilmuski kusagilt välja Geoffrey, 79 aastane inglise vanahärra, kelle olemasolu min jaoks on nagu üks suur varandus. Nüüdki kõndisin lõbusate vanakestega mäest alla ja mitmed käisid mind isiklikult tervitamas. Kuna nunnakloostris olemine viis teema nunnadeni, siis üks vanem naine rääkis mulle loo oma sõbranna tütrest, kes 16 aastasena kloostrisse astus ja 40 selt sealt lahkus, pimgeliste suhete tõttu, ning et tal oli taas tavaühiskonnaga sulanduda vägq raske. Aga läinud teine ülikooli ja püüdnud. Kloostrielu võib ka nii lõppeda. Eks suhted, eriti väikeses suletud ringis, ole üks eriti raske teema. Suhted võivad elu nii paradiisiks kui põrguks keerata, aga ilma ka justkui ei saa. Siis rääkisin veel ühe keskealise härraga, kes Rootsis haiglate managemendi alal töötab ja temaga sai meditsiini üle arutletud alates sellest, kuivõrd digitaliseeritud on meie radioloogia kun haiglainfektsioonideni välja. Viimasest ei osanud ma küll palju rääkida, ei tea isegi, kas meil nt MRSA- d ehk antibiootikumile resistentnset bakterit niiväga on, Soome konta ehk osaksin eeda rohkemgi öelda, sest seal tuleb "skafander" selga tõmmata, kui taolise bakteri kandja uuringule tulema peaks.
Birgitta kabel on väike ja armas pühamu. Kui rootslased olid kohad sisse võtnud ja laululehed laiali jaganud, oli kohe selge, mis grupiga tegemist. Laulude viisid olid enamuses tuttavad, võisin kõvasti kaasa laulda ja täitsa rootsi keeles, mis sest, et minu hääldus eriti ei ühtinud nende omaga. Aga seltskonnas oli võimsate kõridega mehi, niiet minu piiks nagunii väga kõrgele ja kaugele ei kostnud. Tee Birgitta maja juurde viis läbi ühe talunku õue, kel seal koik ilusti sätitud oli ja igasugused loomad, eesel, poni, pardid, haned, hobused ka omaette aedikutes. Külastajaid tervitas nooruke valge peni, kes peremehe eest väljas oli ja kõigile saba liputas ja pai nurus. Koerake oli nii sõbralik ja talle meeldisid ka sõbralikud vanurid, nii et ta otsustas meiega kaasa tulla. Sellest sain ma aru alles pärast lõunasööki, kui vana naine ukse naal tundis muret, et kus see koer nüüd on. Kui olin välja läinud ja puu alla lugema istusin, tuli koerake kohe käsi lakkuma. Tegelikult sain kohe aru, et koerakesel häda majas, ta ei julge tagasi minna, sest vahepeal on lambakari, mida valvadad neli suurt valget lambakoera. Ilmselt teadis koer ette, et üksi ta sellega hakkama ei saa, nii ma võtsin teiskordselt tee ette. Lootsin salamahti, et kurjad karjakoerad ei pane tähele, kui me vaikselt mööda hiilime, aga panid. Tulid haukudes ja lõrisedes. Kuna aedik oli mõeldud lammastele, mitte koertele, olid nad varsti sealt väljas ja lõrisesid tee kõrval. Lisasin sammu, lõrisesin vastu, väke valge nooruke peni saba jalgevahel mu kõrval. Kas ma lõrisesin nii hästi või jõudsime nende valvevaldustest välja, aga kallale õnneks nad ei tulnud, küll tervitasid nad mind samamoodi, kui tagasiteel neist möödusin. Koerake aga niipea, ku koduõue nägi, ol mu kõrvalt läinud ja kaasa enam ei kippnud. Nüüd aga tagasi rootslaste juurde. Ma pole just hea kronoloogia pidaja. Kui ma esimest korda Birgitta väikse pühamu jurest tagasiteel olin, rääkisin grupi ninamehega pikalt kiriku olukorrast Rootsis. Meile on need probleemid nüüd jõudnud, mis seal 2006 st aastast on. Ta rääkis, et alates sellest, kui homosid soosiv seadus vastu võeti, on sellest tulnud üks põhilisi eeldusi pastoriks saamisel - kas oled nõus laulatama või mitte. Ja ometi on homode osa kirikus nii marginaalne. Tema õnneks olevat juba pensionil ning ei pea oma veendumustega vastuollu minema, pealegi pastoriks saamisel andis ta esmalt tõotuse, et kuulutab ainult Piiblipõhist evangeelimi ja ainult seda. Soosivamad homoküsimuses olevat esiti naispastorid. Ühiskond sunnib oma suundi kirikule peale ja ometi peaks kirik jääma oma veendumuste juurde. Kirik justkui peaks tolereerima, samas homod ise ei tolereeri seda, et kui kirik tahab jääda kooskõlla evangeeeliumiga, mis on selle esmane kohus. Aga jah, see on pikk ja keeruline teema.
Lõunalauas oli söögisaal täis. Sisse vajus suur grupp ameeriklasi, kellest enamus olid taas vanemaealised. Küsisin Ema käest, et palju kokku on, ta vastas, et 76. Tore, et neil hästi läheb. Ameeriklased olid lärmakad. Muidugi nähes, et ma eraldi lauas istun, tahtsid nad vastu tulla ja kutsusid endi hulka sööma, aga mina just nautisin, et sain neid kaugelt jälgida. Hiljem ka rootslased kutsusid oma kampa...sest ma justkui olin nagu grupis. Ma ikka mõtlen sellele ameeriklaste puhkuste süsteemile - kaks nädalat puhkust aastas! Kas see on nüüd suur vabadus või kapitalistlik orjanduslik kord, kus kõik vabatahtlikult orjavad. Samas, ega ju töö halba tee, sellega olen ma päri, aga kusagil peaks mingi kesktee olema. Pärast lõunasööki langes mu üle suur uni, et peale seda, kui olin peni koju eskortinud ja lõõtsutades mäest üles tormasin, otsustasin santa siestat täie tõsidusega pidada. Pugesin voodisse ja magasin kolm tundi järjestikku. Ilm oli ka selline sombne ja kergelt vihmane, et mis sa hing ikka muud targemat teha tahad. Kui aga üles sain, siis olid väikesed nähtamatud vereimejad mu randmed ja pahkluud ära närinud ja ma mõtlesin, et pean tõsiselt nende suhtes midagi ette võtma. Salliga valge seina kloppimine e ole piisav. Läksin siis munkade rohupoodi, seal vast ikka midagi leidub. Suutsin sealsele müüjadaamile selgeks teha, et sääsevastast asja otsin, mis väiksed põrgulised eemale hoiaks. Leidiski teine indias toodetud eeterlike õlidega tabletid, millega ma oma kambri ühtlaselt katsin. Lõhn on toesti tugev...ma loodan, et see sääski rohkem eemale hoiab kui mind. Üks toimeaine on mingi tsitruseline ja kui õigesti mäletan, oli seda ka selle sääsetõrje õli sees, mille kord Aafrikasse kaasa võtsin ja mis elevandid pidi pöördesse ajama. Siin elevante pole, aga pöördesse läksid hoopis mesilased ja korraga hakkas aknatagne sumisema. Kas lõhna või sumina peale võtsid mu väikesed vaenlased end ritta ja ma sain neile veelkord salliga lajatada. Hetkel mu lühinägelik silm neid enam ei erista, vaid üks suurem putukas istub kõrgel lae all. Andsin talle ka enne ühe lahmaka, mispeale ta viis cm end vasemale nihutas ja pole sellest ajast peale liigutanud, andes märku, et tal minu suhtes pahad kavatsused hetkel puuduvad. Mina aga kratsin oma suuri punne edasi ja eks näis, mis homne päev toob. Ameeriklased läksid kohe ära ja homme hommikul lahkuvad ka rootslased. Ilmselt läheb igavaks ja mul avaneb võimalus igavatest asjadest kirjutada. Te ju kõik loete usinasti!?