Vahel tundub mulle, et Jumal mind patust ikka väga armastab, olgu selleks siis ainuke vaba koht muidu ülepargitud parklas või siis nagu juhtus täna: hakkasin Turust tagasi kodu poole sõitma. Vahepeal oli aga kõvasti lund sadanud ning auto kõrvale varem jäätunud kuhjale oli traktor veel uue valli lisaks ajanud. Muidugi üritades üle valli sõita jäin ma põhjapidi selle peale korralikult kinni. Ei saanud enam ei edasi, ei tagasi. Hoomamata, millises hädas ma tegelikult olen, möödus vast minutike, kui sellele üsna kõrvalisele tänavale ilmus suure kühvliga kollases vestis teetöömees. Nähes mind seal hange otsas ukerdamas asus ta usinalt tööle, aga kühvel jääd ei võtnud. Üritas lükata, eest ja tagant, ei miskit. Ütles siis, et toob oma auto ja teise kühvli. Kadus nurga taha ja oli paari minuti pärast tagasi. Vahepeal üritas mind üks juhuslik möödakäia nügida, aga loobus mu lootusetut olukorda nähes kiiresti. Kollane vest tuli tagasi ja tõi kaks samasugust veel kaasa, korralik sõjavarustus kõigil ühes. Prooviti kolmekesi alustuseks lükata. Ei miskit. Ja siis läks kühveldamiseks ja jää lõhkumiseks nii auto ümbert kui alt..... ja ma tundsin end üliblondilt ja väga õnnelikuna...
Lõpuks, kui jäine müür oli purustatud, pidi see mu madalakese auto oma kütkeist vabastama ja viimane kolmemehine tõuge lennutas masina tänavale. Ma tänulikult lehvitasin neile kolmele mehisele inglile, kes teab kust kiiresti välja ilmusid. 20 minutit ja draama oli läbi. Kartsin libedat ja lumist teed, ent jõudsin sadamasse vaat et liigagi vara. Muretult.
