Elu läheb tasapisi. Nii on näiteks märkamatult saanud pühapäevast juba öö - nii märkamatult, et see pidev märkamatus hakkab lõpuks silma.
Ma mõtlen, et on olnud nii paremaid kui halvemaid päevi, igale hetkele oma jagu. Aga ma mäletan selgesti ühte hetke möödunud nädalast, kus ma öö hakul mööda Turu linna kodu poole jalutasin ning märkasin, kuidas vahtrad õitsevad. Seda oli ilus vaadata tänavalaternate valguses. Aga sees oli selline tühjus. Päeval polnud suurt midagi viga, aga tühjus oli ikka. Ja siis ma mõtlesin, et olgu pealegi nii, sest sest sinna, kus valitseb tühjus, annab palju head panna, seal on selle jaoks ruumi. Mu ümber on nii palju täiust ja ilu, ka seda olen hakanud tähele panema... alandlikkuses ja tänus. Ma usun, et paremate päevade täiteks on minus piisavalt ruumi kõigeks heaks.
pühapäev, 11. mai 2014
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)