Mõttemõlgutused Helsingi sadamas

Tulin kablutades rongijaamast sadamasse. Espoo kohal kerkisid suured kõuepilved ning ma arvasin paremaks nii igaks juhuks kiiresti varju alla saada. Ega siingi viga ole, soe frezza, mida muide ainult külmana juuakse, ja mille kohta vaid nädal tagasi baarileti taga müüjaonu suuri silmi tegi, et kas ma ikka tean ja kindel olen, mida ma tahan, ja kajakaparve saatel lahkuvad laevad pakuvad meeldivat pilguhaaki. Nüüd on need kaks töönädalat jälle läbi. Alati ma mõtlen, kui siia tulen, et pigistaks silmad kõvasti kinni ja katsuks nii poolunes olles see kõik endast mööda lasta – selline see aeg on, kannab nii heast kui halvast üle. Väga kosutav oli see eelmise nädalavahetuse koduskäik. Mis teha, vanus ju selline, millega enam kergesti mujal ära ei koduneta. Ja muulasena ollakse ikka kui sulane võõras majapidamises.
Niisiis on reede ja ma olen õnnelik jälle. Tegelt olen tihti õnnelik, aga kodusaamise hetk on kohe eriti magus. Eelmisel nädalal kodus Ted'ist ühe neuroteadlase loengut vaadates jäi küll selline tunne, et õnn, muretus ja suur üksolemise tunne pärineb paremast ajupoolkerast, samas kui mure, hool ja praktilisus tuleb vasemast. Pean ütlema, et enamasti mul on need poolkerad selle teoaaria järgi kenasti tasakaalus. Elu on küll ilus, aga päris lillelaps ma ka ei ole, orienteerun praktilises elus ja oskan poest ka leiba osta. Aga see poolkerade teooria jäi ikka kummitama – kas loomult rõõmsad ja kurvad inimesed kasutavad siis oma poolkerasid siis erinevalt? Kas narkomaanid püüavad siis rohtude abil oma paremat poolkera stimuleerida ja vastukaaluks saab pärast rohu mõju lõppemist ülekaalu vasak poolkera? Kas surmaeelsed põrgu ja taeva kogemused pärinevad sellest, kumb ajupoolkera pihta saab või välja lülitub? Selle viimase ümber on palju juureldud, kas need elamused on siis taevalikud või on tõesti vaid ajukeemia ja neuronite lakkavad kohatud aktiveerumised selle taga. Ei tea. Tean vaid seda, et need kogemused mõjutavad läbiteinuid tugevalt edasises elus. Enamasti positiivselt. Inimesed on muutunud enam vaimseteks ja seda tavaliselt ühes suunas – paremuse suunas – hirmu ja armu vits mõjub ühtemoodi hästi. Soomes olemise aeg on ses suhtes väga hea, et siis saab üht-teist rohkemat teha/vaadata, mida muidu ei viitsiks või poleks aega. Niisiis vaatasin „Ajalik ja ajatu“ saadet neuroteoloogiast. Huvitav sõnakombinatsioon, kuigi saade iseenesest jäi oodatust veidike segasemaks ja igavamaks. Ega vist eriti ei annagi neid kahte sel võrral ühildada - usk on ja jääb hoomamatuks ja müstiliseks. Ja mõneti ei tasukski seda teadmiste või teaduse tasandile lihtsustada. Nii nagu jääb seletamatuks kurbus, hirm, rõõm, ootus, armastus, lootus, nii jääb ka usk hoomamatuks. Samas on seda ka peetud „kindlaks teadmiseks ja lootuseks“. On, mis ta on, aga kõigis on see iva olemas, ka kõige suuremal ateistil, kes usub, et midagi ei ole... Minu jaoks on aga usk kujundlikult tuul, mida keegi ei näe, kuid millel on ometi jõudu suuri asju korda saata. See on jõud, mis on läbi ajaloo loonud ilu, mis on kestma jäänud läbi sajandite. Piisab vaid heita pilk arhitektuurile või panna raadio käima, kui meie tänapäeva vaimsus ongi oma viljade kujul tuntav. Nii meist saavadki täitmatud turistid, kes mööda ilma seda ilu taga otsivad, leidmata seda endas ega tegemata seda ise.

Mul on kahju, et fotokas seekord maha jäi. Siin Helsingi sadamas elab oma kuu inetu pardipoja ikka jõudnud pojaga luigepaar, kes juba varakult poegadele ellujäämist õpetavad – nimelt on kõigil kaheksal kaelad sadamakail pikad, et neid imetlevatelt turulistelt head ja paremat välja nuruda. Õhtul aga, kui turg kinni pannakse, ujutakse üheskoos sadamasopis olevale saarekesele taas pereelu elama. Liiklus on siin sadamas päris tihe, loodan, et kohalikud kaptenid väikeste iseujuritega arvestavad.

Mõtteid võidupühade aal.

Suurtel pühadel püüan ikka lehest mõnda asjalikku artiklit lugeda. Seekord siis lugu M Hindilt Eesti rahvusluse moraal tõusust ja langusest. Siin Soomes seda lugedes tekib küll tunne, et eks see sõnapiits plaksata ka minu turjale... Ent samas ka mitte. Kuigi ma olen autoriga ühisel meelel, pean siiski mõnda aega kodust eemalolekut vajalikuks - eks nii õpita kodusust hindama. Muidugi ei pruugi see soovitud efekti anda, kui lahkutakse liiga vara, enne sotsiaalse võrgustiku väljakujunemist. Tore aga, kui jõutakse välja selleni:
Aeg tuli. Maa ja mere pääl
silm mõnda seletas:
ei poolt nii armas olnud sääl
kui külatänavas!

Millest siis tuleb patriootsus? Pean tunnistama, et minus seda sellisel hulgal veel ei ole, kui soovinuks. See on üllas asi, mis millegipärast on devalveerunud ja mille pärast, nagu mulle vahel tundub, ka häbenetakse või peetake seda lapsikuks. Suur USA riik, kus tegelike juurteta kodanikke maast madalast haritakse oma kodumaad armastama, saab sellega hakkama ja seda just järjepideva õpetamisega, mis kajastub kasvõi Hollywood filmides. Meil puudub järjepidev õpe. Jah, kooliajast meenub küll "kodanikuõpetus", mis küll eriti populaarne ei olnud ja jäi mõneti oma õpetaja näo sarnane, kelle jaoks see teema ka uus oli ning kes suurema aja oma elust teise riigikorra all elanud oli.
Minu jaoks on siiani on riik inimesed, kes mu ümber on, needsamad eesti ja ka muud keelt kõnelevad kodanikud, kes seal elavad ja keda ma armastan. Kuid seda on vähe. Ei oska ma hinnata seda maalappi maana, mille eest esiisad kunagi elusid andsid ja sellel võõraid isandaid orjasid. Ei vaimustu liialt selle kultuurist, kuulsatest inimestest ja ajaloost - rahvustoit sarnaneb saksa omaga ja eks ka enamik ajaloo tegijatest polnud päris puhtatõulised, kui mõnda eestlast päris puhtatõuiseks pidada saabki. Omainimese hoidmise õpetuski piirdub sõnakõlksuga, et teine eestlane paras rahvustoidus on.
Loodan, et ka minu vaated muutuvad patriootlikemaks ja kord enam seda hoidma hakkavad, mis minu juurtes erilist on. Kuid seda teeb aeg. Ehk kasvab ka meie noor vabariik välja täisealisesk, mil ta oma järeltulijaid ja edasiviijaid patriootilisteks kasvatada oskab.

Lugesin just hiljuti ühest mõtisklusest välja seda, et selline kodumaa armastamine saab alguse inimese südamest. Tõepoolest, kui me ainult riigis lüpsilehma näeme, siis ei jää sellest lõpuks paljut järele, sest joojaid oleks rohkem, kui üks lehm piima anda jõuab. Riigi edukuse vastutus seisnebki tema rahval - kui palju igaüks ise oma riigile anda suudab! Mitte varastada maksude, võltsimise, rahapesu või kasvõi "soodsamalt" saamiste näol!. Kui igaüks kasvõi natukenegi omalt poolt riiki tugevdaks, suurendaks see ka piimajõgesid ja pudrumägesid, millega riik oma järeltulijaid toita ja katta võiks. Aga hetkel on riik rumal, tahtes meeldida oma valijatele, neid oma kohustutest vabanema keelitades. Respekti kasvatamine hakkab nõudlikkusest.

Mida ma sooviksin sulle, mu kallis riik.... Jõua kiiresti täismehe ikka, saa targaks, tea oma kohustusi ja vastutusi ja teavita nendest ka oma liikmeid, et nad Sind Su rasketel aegadel kergemeelselt ei jätaks...

Taaskohtumine lapsepõlvega.

Äsja lugesin raamatut prohvetlusest, kus natuke käsitletakse ka Nostradamust, kes viis ja pool sajandit tagasi tavatses kirjutada: "Kõikjal sõidavad ringi ilma hobusteta vankrid ja inimmõte kihutab silmapilgu vältel läbi ilmamaa..." Mõnes mõttes on hea, et olen sündinud sellesse ajastusse, kus kulgurid teevad vahemaad väikesteks ja võrgu läbi on kogu maailm kujundlikult kodus käes.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Kuigi minust varsti teadlikult interneti kirglik vastane saab - just ses suhtes, et see enamiku mu kasulikust ajast kipub mu nõrga tahtejõu tõttu endasse haarama - on sellel arvutimaailmal ka paar head omadust, ja üks neist sai teoks mõnda aega tagasi - mu lapsepõlvesõbrad, kellest vaid ähmane mälestus kusagil ajusopis ja südames oli, leidsid mu orkutist üles. Ja ma võtsingi kätte ja läksin neid taaskohtama. Olin põnevil, väga põnevil.... möödunud oli ju 23 aastat ajast, kui mu vanemad otsustasid "parema" elukoha kasuks ja ma olin sunnitud kohanema uues keskkonnas, kuhu ma tegelikult täielikult kunagi sisse ei sulandunudki. (...)
Haprad sidemed katkesid peagi. Kuigi ma paaril korral suureks saanuna käisin ka vanal kodutänaval Viru-Nigulas, ei toonud see tagasi seda, mida ma tol korral kaotanud olin.
Kas 7 aastase sõprussidemed saavad kujuneda nii sügavaks? Imestan end, aga saab küll. Pean isegi möönma, et lapsepõlve mõne aasta vältel kogetu püsib isegi kindlamalt kusagil ajusopis kui see, mis kümne viimase aasta jooksul juhtunud on.
Seal ma siis ootasin neid kahte - Eelikat ja Viikat, kes mulle kunagi nii üürikest aega nii lähedased olid, Rakvere väikeses Kalevi kohvikus. Nad tulid, täpselt samasuguste nägudega, nagu olin neid mäletanud (ega minugi nägu äratundmisega raskusi ei tekitanud), ainult hääl oli muutunud... Või ehk tuleb see sellest, et mul pildiline mälu lihtsalt ongi parem. Mu süda oli rõõmus... üks ununenud haav sai parandatud. Mul on hea meel, et mu niikaua kadunud olnud lapsepõlvesõpradel ikka hästi läheb...
/pooleli /

...

"T" after the service at the coffee table: "I am supposed to cure the sick and rise the dead, not to make coffee!"

juutuub

Vahel on tore end internetiavarustesse unustada. Millegipärast juhtub seda sagedamini siis, kui peaks millegi muuga tegelema, aga... mõni kodukootud leid ja mitteniikodukootud leiud 1 ja 2 ja 3 on täitsa kõrvuliigutavad :)

Vihmane mõte

Pean tunnistama, et mulle meeldib vihm, mõõdukas vihm. On kuidagi hubane kuulata tema krabinat aknalaudadel ja vaadata tema virvendusi loikudel. Tõsi küll, ei mäleta seda aega, kui oleksin läbinisti märjaks saanud, kuid kas on need pildid omaenese lapsepõlvest või filmidest, alati on soe vihmasabin toonud rohkesti rõõmu lastele.
Seekord olen lausa tänulik iga piisa eest, mis kollaseks kuivanud murudele natukenegi jälle elu sisse puhub, põldudel vilja toidab ja kuivanud kaeve täidab. Kusagilt lapsepõlvest jälitab mind ikka see põllumehe mure ikalduse pärast, mis kaalub üles suvitajate õhatused rannaliiva ja pruuni naha järele.
Kuigi meie soovid ilma ei muuda, ehk teevad seda siiski palved, mida me sügavas sisimas mõlgutame, ehk... Olen üsna kartlik, kartlik nii katastroofide kui näljahädade suhtes. Jumal tänatud, et kõik see, mis me raadiost kuuleme ja telekast näeme, on meist valutult mööda läinud, ent kui kauaks? Kui Lõuna Euroopa maadleb tulvaveedega ja Jaapan maavärinatega, siis kas suudaks meie pisitilluke egoriik kulutusi nõudvate loodusõnnetustega toime tulla?
Meid on ootamas energiakriis , räägitakse, et nii see enam jätkuda ei saa. Loodame, et elame üle. Aga loobuda tuleb paljustki... Ei ole mul küll autot, enamasti kasutan ühistransporti, kuid kas suudaksin loobuda mõnest lennureisist? Paneb mõtlema. Siiski, kui neid vähendada, kui igaüks tõesti vähendaks millegi arvelt, ehk jaguks loodusvara kauemakski? Samas usun, et igal kriisil on puhastav toime... toime, mis paneb harjumusi muutma ja lähendab meid taas üksteise ja loodusega. Ma mõtlen, et poleks ju paha veeta puhkusepäevi aiamaal juurikaid kõblates, veel parem, kui seda koos mõne sõbraga teha...oma esivanemate jälgedes. Tuleb leida aiamaa...


Turus, 14 juuni, 08

Kurbus

Kust tuleb kurbus? Ei tea. Vahel kohe eikusagilt ja ängistab ja ängistab... ja kohe midagi ei oska sellega peale hakata...

Jäi silma

üks tore artikkel.