Mõtteid võidupühade aal.

Suurtel pühadel püüan ikka lehest mõnda asjalikku artiklit lugeda. Seekord siis lugu M Hindilt Eesti rahvusluse moraal tõusust ja langusest. Siin Soomes seda lugedes tekib küll tunne, et eks see sõnapiits plaksata ka minu turjale... Ent samas ka mitte. Kuigi ma olen autoriga ühisel meelel, pean siiski mõnda aega kodust eemalolekut vajalikuks - eks nii õpita kodusust hindama. Muidugi ei pruugi see soovitud efekti anda, kui lahkutakse liiga vara, enne sotsiaalse võrgustiku väljakujunemist. Tore aga, kui jõutakse välja selleni:
Aeg tuli. Maa ja mere pääl
silm mõnda seletas:
ei poolt nii armas olnud sääl
kui külatänavas!

Millest siis tuleb patriootsus? Pean tunnistama, et minus seda sellisel hulgal veel ei ole, kui soovinuks. See on üllas asi, mis millegipärast on devalveerunud ja mille pärast, nagu mulle vahel tundub, ka häbenetakse või peetake seda lapsikuks. Suur USA riik, kus tegelike juurteta kodanikke maast madalast haritakse oma kodumaad armastama, saab sellega hakkama ja seda just järjepideva õpetamisega, mis kajastub kasvõi Hollywood filmides. Meil puudub järjepidev õpe. Jah, kooliajast meenub küll "kodanikuõpetus", mis küll eriti populaarne ei olnud ja jäi mõneti oma õpetaja näo sarnane, kelle jaoks see teema ka uus oli ning kes suurema aja oma elust teise riigikorra all elanud oli.
Minu jaoks on siiani on riik inimesed, kes mu ümber on, needsamad eesti ja ka muud keelt kõnelevad kodanikud, kes seal elavad ja keda ma armastan. Kuid seda on vähe. Ei oska ma hinnata seda maalappi maana, mille eest esiisad kunagi elusid andsid ja sellel võõraid isandaid orjasid. Ei vaimustu liialt selle kultuurist, kuulsatest inimestest ja ajaloost - rahvustoit sarnaneb saksa omaga ja eks ka enamik ajaloo tegijatest polnud päris puhtatõulised, kui mõnda eestlast päris puhtatõuiseks pidada saabki. Omainimese hoidmise õpetuski piirdub sõnakõlksuga, et teine eestlane paras rahvustoidus on.
Loodan, et ka minu vaated muutuvad patriootlikemaks ja kord enam seda hoidma hakkavad, mis minu juurtes erilist on. Kuid seda teeb aeg. Ehk kasvab ka meie noor vabariik välja täisealisesk, mil ta oma järeltulijaid ja edasiviijaid patriootilisteks kasvatada oskab.

Lugesin just hiljuti ühest mõtisklusest välja seda, et selline kodumaa armastamine saab alguse inimese südamest. Tõepoolest, kui me ainult riigis lüpsilehma näeme, siis ei jää sellest lõpuks paljut järele, sest joojaid oleks rohkem, kui üks lehm piima anda jõuab. Riigi edukuse vastutus seisnebki tema rahval - kui palju igaüks ise oma riigile anda suudab! Mitte varastada maksude, võltsimise, rahapesu või kasvõi "soodsamalt" saamiste näol!. Kui igaüks kasvõi natukenegi omalt poolt riiki tugevdaks, suurendaks see ka piimajõgesid ja pudrumägesid, millega riik oma järeltulijaid toita ja katta võiks. Aga hetkel on riik rumal, tahtes meeldida oma valijatele, neid oma kohustutest vabanema keelitades. Respekti kasvatamine hakkab nõudlikkusest.

Mida ma sooviksin sulle, mu kallis riik.... Jõua kiiresti täismehe ikka, saa targaks, tea oma kohustusi ja vastutusi ja teavita nendest ka oma liikmeid, et nad Sind Su rasketel aegadel kergemeelselt ei jätaks...