reede, 30. jaanuar 2009

Kihk


Juba mõned päevad on mu peas keerlema löönud taas üks kihk - palverännukihk. Ma ei tea, mis see on, aga hing ihkab teele... Vaatasin üle oma möödunud rännakute pildid - tuli meelde palju palju head ja ka mõned kurvemad hetked, mis omakorda täiustasid rõõmsaid. Mõtlesin, et sel korral võiks läbi käia lõuna Prantsusmaa - Le Puy-st kuni S.J.Pied de Port-i, mis ühtekokku teeks ca 775km ning mille läbikäimiseks oleks ca 4 nädalat ehk siis ca 30 km päevas. See olevat päris raske ja juttude järgi ka päris kallis retk, aga ikka niiväga tahaks. Ilus on ka.
Kes tahaks kaasa tulla?
Infot saab siit!

neljapäev, 29. jaanuar 2009

Surmast

Surm annab endast aeg ajalt märku, et ta on olemas, et ta on reaalne ja et ta on lähedal. Tööl vaatan surma-endeid pildilt - mõnede vastu annab inimlike vahenditega võidelda, mõnede vastu mitte. Minu jaoks on see vahel kui arvutimäng või ristsõnamõistatus, teise jaoks on see reaalne elu. Jah, andke andeks, et vahel ma kipun surma liiga kerglaselt suhtuma.

Noorena ei mõelda eriti palju surmast. Jahmatavad juhtumised, mis aeg-ajalt meie ümber või meie lähedal olevaid inimesi tabavad, toovad selle kummalise, mõneti ängistava tunde taas esile - mis siis, kui see oleksin olnud mina? kui see oleks juhtunud minuga? Vanade jaoks on see argipäev - sünnipäevade asemel istutakse peielaudades ja oodatakse "oma korda''.

Kristlasena usun, et surm ei ole lõplik, et kusagil sealpool haualäve on uus taevas ja on uus maa. See usk on hea, seda on hea uskuda. See annab lootust iga olukorra üle - saagu, mis saab, lõppeks läheb kõik ju hästi. Ja nii ei ole ka leinavalu lohutamatu - on ju teiselpool parem ja küll ükskord me kohtume taas. Ainult aeg tuleb üle elada, see maine aeg...

Jah, nii ma usun, aga samas ikka kardan ka. Eks ole see surmahirm mingil määral igasse inimesse sisse sündinud. Kuid mida ma õigupoolest kardan? Valu? Leinajate valu? Püstitatud eesmärkide kokkuvarisemist? Elu "võimaluste" kaotsi minemist? Mis iganes. Oma esimesel pikemal välisreisil Bulgaariasse, kui olin kahe sõbraga ühe mäe tipu jalamile roninud ning sealt üle mäeharja teiste tippude peale vaatasin, mõtlesin: "Nüüd on mu silmad juba nii palju näinud, nüüd poleks kahju ja surra!" Olin 20. Nüüd 11 aastat hiljem ei mõtle ma enam nii, sest nii palju on teha ja näha; olen hakanud oma elu armastama (mispeale mulle kohe meenub piiblisalm - kes oma elu armastab, kaotab selle...).

Olen nüüd mõned päevad mõelnud selle üle, et mis saab siis, kui ma suren...? Kas peaks ka noorena selleks valmis olema, sest me ju tegelikult keegi ei tea, milline päev see meie jaoks "viimnepäev" on? Ketrasin mõtteis läbi inimesed, kellele peaks jätma oma maise vara, oma raamatud või netilehtede haldamiseks salasõnad ja muu taolise.... See oli täitsa põnev mõte, umbes sama nagu mõtisklused praktilise olu üle, kuidas sisustada uus elutuba.
(Ei, mul ei ole mingit salaplaani oma maise eluga hüvasti jätta :) )

Millest noorel lahkujal ehk kahju oleks, oleks need käimata jäänud rajad, avastamata maad. Vähemalt arvavad teised nii: "Mõelda vaid, kogu elu jäi elamata!" Aga ega kõike ei jõuaks ka pika eluea jooksul näha - ei küllastu ju silm nägemast ega kõrv kuulamast! Ma vahel oma mõtteis püüan kujutleda seda teistpoolset maailma. Üks ütlemata salapärane ja armas on see piiblisalm: "Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud - selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad." (1Kr2:9). See korvab kõik puudujäägid ja on rohkemgi veel!

Kokkuvarisenud eesmärgid, kättesaamatud püüdlused, poolelijäänud elu... Kõlab trööstitult? Jah, kui neile on rajatud elu mõte ja kese. Siin ma siis nüüd räägin oma tööhunniku keskel, iga päev täis uusi väljakutseid, mis sageli eriti mugavad ei ole ning nõuavad parajat pingutust - see on see elu argipäev, vahend pidupäevaks. Ma olen ütlemata tänulik, et mul selline töö võimalus on, aga siiski tähtsam veel on miski muu... Elu mõte ei seisne saavutustes... vähemalt minu jaoks mitte.

Aga jah, surmast... Tjah... mis ma sest ikka lobisen...

esmaspäev, 26. jaanuar 2009

Ehkki

Ehkki meil on lootus, et surm pole lõplik, et südame tuksumise lakkamisel ei lakka veel kõik, et ootamas on midagi võrratult paremat, kurvastab maine süda ikka....
Minu kaastunne Kalju koguduse noortele!

pühapäev, 18. jaanuar 2009

Selveri meemees ehk kuidas ma rösteri ostsin

Pärast pikka tööpäeva on ikka kõht tühi. Tulin valvest ja juba teel bussipeatusesse mõtlesin tudengipõlve helgete päevade peale, millega on tugevalt seotud ka mälestused praekartulitest ja ketsupist. Lasin siis meeldejäänud külmkapi olukorra mõtteis silmade eest läbi ja avastasin, et mõnusa mälestuse taasteokssaamisest on puudu hapukoor ja ketsup. Olin õnnelik, kui bussi numbriks sattus olema 36-st, sest siis tuleb lausa poolsada meetrit vähem käia, et Selveri uksest kenasti sisse saada. Koridori mööda edasi minnes jäi paremat kätt meelett, mille taga pikk mees oma kraami pakkus. Pikad poesellid tekitavad mus alati sellise kerge kahjutunde. Mõtlesin, et küllap on ta juba pikka aega seal seisnud - nii üksik ja nii pikk ja keegi pole mett ostnud. Tuli meelde, et ma kord ta käest juba ostsin mett. Ja siis meenus veel, et mul kolm totsikut ka mett kodus olemas on. Aga kahju oli ikka. Majanduslangus ja keegi mett ei osta või mine sa tea. Tegelt poleks ju paha osta vedelat mett? Aafrikas ju sõime meesaia hommikuti. Kindlasti Liis rõõmustaks meesaia üle. Aga veel parem on ju röstitud saiaga meesai. Hmm, ülakorrusel on rösterid. Tegelt olen ma ju ammu mõelnud rösteri ostmise peale. Ly juures sai alati hommikuti mõnusaid röstileibu ja saiu kohvi kõrvale. Mis seal's ikka, ükskord tuleb see samm ju ära teha. Läksin siis otsejoones ülesse ja panin paraja röstimasina korvi ja siis sinna juurde veel alt korruselt porgandid, hapukoore ja ketsupi ja banaanid - oi, need on ikka palju pikemad kui need seal Aafrikas, ikka sellised tõsised põhjaeuroopamaised banaanid. Maksin mulle esitatud arve ära ning sammusin võidukalt meeleti poole, et võtta üks käpatäis seda õige magusat. Pekki, sai jäi ostmata! Maksnud meepotska eest, ütlesin meemehele, et valvaku see mu kotti seni, kuni ma saia järel käin.

kolmapäev, 14. jaanuar 2009

Keeniast tagasi


Eile hilisöösel või täna varahommikul maandusime taas kodusel niiskel ning tuulisel pinnal. Korraga muutus kaks nädalat suve taveöö unenäoks ning siinne rõskus, mis vaid veel päevake tagasi ebareaalne tundus, taas tegelikkuseks. Mis ma siis ütlen selle kõige kohta: põnev ja väga, väga teistsugune oli. Aeg oli seal pikem kui siin, päike heledam, muld punasem, inimesed mustemad ning vähestele loomadele, lindudele ja taimedele oskasin oma kasinate teadmiste põhjal nimesid anda. Kohati ma väga kiindusin sellesse maasse ja kohati väga võõrastasin; tunded ja muljed, mis see maa tekitas, on vastandlikud. Tahaks tagasi küll, aga kodu on siin.
Veidi pilte:
- vahepeatus Londonis
- Keenia I
- Keenia II