Surm annab endast aeg ajalt märku, et ta on olemas, et ta on reaalne ja et ta on lähedal. Tööl vaatan surma-endeid pildilt - mõnede vastu annab inimlike vahenditega võidelda, mõnede vastu mitte. Minu jaoks on see vahel kui arvutimäng või ristsõnamõistatus, teise jaoks on see reaalne elu. Jah, andke andeks, et vahel ma kipun surma liiga kerglaselt suhtuma.
Noorena ei mõelda eriti palju surmast. Jahmatavad juhtumised, mis aeg-ajalt meie ümber või meie lähedal olevaid inimesi tabavad, toovad selle kummalise, mõneti ängistava tunde taas esile - mis siis, kui see oleksin olnud mina? kui see oleks juhtunud minuga? Vanade jaoks on see argipäev - sünnipäevade asemel istutakse peielaudades ja oodatakse "oma korda''.
Kristlasena usun, et surm ei ole lõplik, et kusagil sealpool haualäve on uus taevas ja on uus maa. See usk on hea, seda on hea uskuda. See annab lootust iga olukorra üle - saagu, mis saab, lõppeks läheb kõik ju hästi. Ja nii ei ole ka leinavalu lohutamatu - on ju teiselpool parem ja küll ükskord me kohtume taas. Ainult aeg tuleb üle elada, see maine aeg...
Jah, nii ma usun, aga samas ikka kardan ka. Eks ole see surmahirm mingil määral igasse inimesse sisse sündinud. Kuid mida ma õigupoolest kardan? Valu? Leinajate valu? Püstitatud eesmärkide kokkuvarisemist? Elu "võimaluste" kaotsi minemist? Mis iganes. Oma esimesel pikemal välisreisil Bulgaariasse, kui olin kahe sõbraga ühe mäe tipu jalamile roninud ning sealt üle mäeharja teiste tippude peale vaatasin, mõtlesin: "Nüüd on mu silmad juba nii palju näinud, nüüd poleks kahju ja surra!" Olin 20. Nüüd 11 aastat hiljem ei mõtle ma enam nii, sest nii palju on teha ja näha; olen hakanud oma elu armastama (mispeale mulle kohe meenub piiblisalm - kes oma elu armastab, kaotab selle...).
Olen nüüd mõned päevad mõelnud selle üle, et mis saab siis, kui ma suren...? Kas peaks ka noorena selleks valmis olema, sest me ju tegelikult keegi ei tea, milline päev see meie jaoks "viimnepäev" on? Ketrasin mõtteis läbi inimesed, kellele peaks jätma oma maise vara, oma raamatud või netilehtede haldamiseks salasõnad ja muu taolise.... See oli täitsa põnev mõte, umbes sama nagu mõtisklused praktilise olu üle, kuidas sisustada uus elutuba.
(Ei, mul ei ole mingit salaplaani oma maise eluga hüvasti jätta :) )
Millest noorel lahkujal ehk kahju oleks, oleks need käimata jäänud rajad, avastamata maad. Vähemalt arvavad teised nii: "Mõelda vaid, kogu elu jäi elamata!" Aga ega kõike ei jõuaks ka pika eluea jooksul näha - ei küllastu ju silm nägemast ega kõrv kuulamast! Ma vahel oma mõtteis püüan kujutleda seda teistpoolset maailma. Üks ütlemata salapärane ja armas on see piiblisalm:
"Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud - selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad." (1Kr2:9). See korvab kõik puudujäägid ja on rohkemgi veel!
Kokkuvarisenud eesmärgid, kättesaamatud püüdlused, poolelijäänud elu... Kõlab trööstitult? Jah, kui neile on rajatud elu mõte ja kese. Siin ma siis nüüd räägin oma tööhunniku keskel, iga päev täis uusi väljakutseid, mis sageli eriti mugavad ei ole ning nõuavad parajat pingutust - see on see elu argipäev, vahend pidupäevaks. Ma olen ütlemata tänulik, et mul selline töö võimalus on, aga siiski tähtsam veel on miski muu... Elu mõte ei seisne saavutustes... vähemalt minu jaoks mitte.
Aga jah, surmast... Tjah... mis ma sest ikka lobisen...
