Pea kätte jõudmas paastuaeg

   Olen seda aega põnevusega oodanud. Kui muidu ei suuda või ei taha mõnes asjas end käsile võtta, siis see on kuidagi soodusaeg just nende asjadega tegelemiseks - aeg iseloomu taltsutamiseks. Traditsiooni pidades tekib tasapisi muutus ka sisemiselt. Eelmine aasta, kui loobusin lihast, kohvist ja FB-st, siis järele vaadates ei istu ma enam Facebookis nii pikki tunde kui tavatsesin. Liha ja kohviga oli kergem.
   Sel aastal mõtlesin kohe pikka aega ette, millest seekord loobuda. Traditsionaalselt lähevad menüüst välja liha, muna, kohv, kui suudan, siis ka piim, piimatooted ja magusad asjad. Püüan samuti vältida liigseid kohvikukülastusi, siiski erandid jäävad, kui need tõepoolest vajalikud on. Loobun taas kuueks nädalaks Facebookist ja pidevast online uudiste sirvimisest - need on enamasti halvad niikuinii. Mõtlesin, et loobuda võiks ka teksapükstest - see oleks huvitav eksperiment igapäevaselt kanda seelikut.
   Muidugi peaks vabaneva aja sees lugema rohkem Piiblit ja õppima - seda olen ma ikka väga tähtsaks pidanud, ent laiskuse ja saja kõrvalise asja kohalolul, jääb see ikkagi kuidagi tahaplaanile. Ka püüan teha rohkem head...otsida võimalus heade tegude tegemiseks.
   Kõige nende heade kavatsuste juures tuleb mul eesseisva koolitusreisi tõttu teha ka teatud plaanides erandeid, ent tootslikku lähenemist kasutades -  kui tervet ei jõua, siis teen ära pool ja aidaku mind selles Jumal. :)

 Head tulevat vastlapäeva ning sellele järgnevat paastuaega!

Eelmise jätkuks.

Ma tasapisi olen hakanud aru saama, et mulle matused meeldivad. Jah, see kõlab kuidagi veidralt ja eemaletõukavalt, et kuidas saab mõnele meeldida surmaga seonduv. Siiski on see vast aint tänapäeva ühiskonna probleem, kus surm on marginaalseks tõrjutud ja kõik on tehtud selleks, et sellest kuidagiviisi pääseda, elu igal tingimusel pikendada. Mõneti on see ju hea, aga tõsiasi on ikkagi see, et eluga me keegi ei pääse ja ühel hetkel tuleb ikka surra. See on kurb, eriti, kui surrakse noorelt või ootamatult. Ent see on inimese elu loomulik osa ja mitte vähetähtis. Üks mu sõber ütles isegi, et suremine on inimese elu tipphetk - see on punkt inimese elule kui üks teos saab lõpetatud. Usuinimesena arvan ka, et see on sünd uude reaalsusesse, sest inimhinge/vaimu kadumine tundub kuidagi võimatu. Milline see uus reaalsus on ja kuidas see kellelegi kujuneb, selle kohta on erinevatel teoloogidel omad arvamused ja ei tahaks ma sellesse pikka teemasse nüüd süveneda, ent ma usun, et on taevas, et on midagi head, mis surmapimedusse lootuskiire toob. Äkki peaks leinas olema siiski see rõõmukübe, et keegi ei kao jäädavalt ja kunagi me kohtume taas.
Ent tagasi matuste juurde - milleks need on head. Lein teeb inimesed härdamaks, südamed avatumaks, järelemõtlikumaks jne. Surm mõjutab väärtushinnanguid....kasvõi hetkekski mõeldakse nende üle, püüeldakse oluliste asjade poole nagu usk, suhted, elu jne... Muidugi võib ju olla ka selliseid juhtumeid, kus peielauas hakatakse kadunukse vara jagama ja minnakse leppimise asemel hoopis tülli....ka see on võimalik...ent siiski see teadmine, et keegi meist pole igavene siin maa peal, peaks korragi läbima igaühe pead. Veel on matused head ses mõttes, et seal võib nutta....ja keegi ei pane pahaks. Nutmine on omamoodi puhastav tunne, vajalik....ja samuti kuidagi ebaõiglaselt aktsepteeritud käitumismallist eemale tõugatud, sest see näitab inimese nõrkust. Ent nõrkus võib paradoksaalselt olla tugevuseks ning ka selliste mõttekäikude taga on suured filosoofiad....
Matustel näidatakse üles toetust lähedastele, võibolla selgemalt kui muidu tavaelus seda tehakse...vähemalt eestlaste puhul. See on kui avalik kinnitus, et ma seisan su kõrval su raskel ajal. Matused seovad inimesi tunnetes, mida me tegelikult väärtuslikuks peame.
Tark kuningas Saalomon ütles kord aastatuhandeid tagasi:


¹Aus nimi on parem kui kallis võideõli
ja surmapäev on parem kui sünnipäev.
²Parem on minna leinakotta kui pidukotta,
sest seal on kõigi inimeste lõpp,
ja kes elab, võtku see südamesse!
³Parem on meelehärm kui naer,
sest kurb nägu on südamele hea.
⁴Tarkade süda on leinakojas,
aga alpide süda on rõõmukojas.

Tahaks

Täna õhtul tahaks süüdata küünla ühe inimese mälestuseks, keda enam ei ole.......
Tahaks vaikselt mõtiskleda väreleva leegi valgel... elust...  kui värelev ja üürike see on....ja  samas nii ilus ja kallis.
Aga küünalt ei ole. On vaid ettekujutus.