Pühapäev

Pühapäev on hea päev. Nii on vähemalt arvatud. Siis peaks võtma aega rohkem vaimsete asjade tegemiseks ja mõneti valmistama end ette ka uueks nädalaks. Mulle endale meeldiks laupäev rohkem. Selles päevas on puhkuse hõngu, vähemalt ei varjuta seda esmaspäeva tulemise maik. Mitte, et ma tööpõlgur oleksin, aga inimestena me ikka kipume homse üle muretsema... või vähemalt mina muretsen.
Aga täna on pühapäev. Paljudes perekondades on oma pühapäevatraditsioon. Minu lapsepõlveperel neid ei olnud. Isegi ei mäleta lapsepõlvest eriti, mis siis erilist tehtud sai. Mäletan ainult, et ootasin pikisilmi 11 või 12 paiku algavat laste mängufilmi ja valmistusin esmaspäevaseks kooliks. Kirikus meie peres ei käidud. Selles suhtes on minu lapsepõlv vaesem. Mõnede traditsioonid on rohkem gastronoomilised. Kohvi ja pannkoogid pühapäeva hommikul. Kõlab hästi, olgugi, et pannkookidest on ju ka palju maitsvamaid kooke. Aga sellel on samuti mingi isevärki hõng. Teisipäevased pannkoogid maitsevad kindlasti teistmoodi.
Üks uuematest kirikutraditsioonidest, mis mulle väga meeldib, on kirikukohvi. Inimesed saavad peale teenistust mõnusasti üksteisega kohvijutte puhuda. Inimene on inimesele inimeseks olemise alus. Inimesel ei ole hea üksi olla.
Ja siis mõnus vaikne pärastlõunane hetk raamatu ja kohvi seltsis või arvuti seltsis, kuidas kellelgil. Ülikooliaeg ja hilisem ajajärk on järjekindlalt tapnud mu huvi ilukirjanduse vastu ja lausa süütundega küllastanud sunni erialase kirjanudse järele. Sellest sõelast lipsavad läbi netilehekülgede külastused, vaatamaks, mis mujal toimub. Ja muidgui sõprade blogid. Anni ja Mati blogid on lausa maiuspalaks, hingele teeb rõõmu, kui sealt jälle midagi uut leian. Ja muidugi teeb ka mõni leid mõnest ajalehest pühapäeva pühapäevasemaks.

Hääd pühapäeva õhtut, kallid blogilugejad! Ja helesinist esmaspäeva!

Midagi hääd

On hea alustada hommikut ja lugeda midagi sellist.
Ikka ja jälle paneb see tõdema, et on siiski hea elada sellisel maal, kus leidub ka selliseid inimesi, kes nii hästi mõtlevad ja oma mõtted ka välja ütlevad.

Reede

Lõpuks ometi tuli reede. Tuli nii tasaselt, aga tema tulemine ei saanud kohe mitte märkamata jääda, sest nii palju sündmusi ja nii palju inimesi korraga jälle mu ümber. Ja mis võiks olla meeliülendavam kui need tuhanded inimesed mu ümber, kellel kõigil üks ja seesama eesmärk, just selline nagu minulgi – Eesti, kotimaa, kodu ja odava viina maa....

Juba eile õhtuks olid mul kõik asjad ilusti kokku pakitud ja koduseks saanud väike kortergi puhtaks kraamitud. Soome keele peale ma enam ei mõelnud, mis sellest nüüd enam, kui Tallinna siluett juba sillerdab unistuste pinnal. Veel hilja õhtu harjutasin Viro keelt, et siis peale kahte nädalat rääkimise paastu olla taas viks ja valmis kodustega kõigest heast ja ilmast puhuma. Eks olnud ka Helinal seal Hispaanias vaja kodukeele oskust värskena hoida.

Süda oli ärevil. Mõtlesin juba õhtul, et küllap hommikuärevus viib une silmist....

Ei viinud. Hea asi, et hommikud on alati stabiilsed, alati algavad erimeelsustega äratskellaga. Nüüd olen juba oma kõrge IQ-ga ära õppinud, et tuleb kolm korda OK nupule vajutada, et mobiilset unehäirijat vaikima sundida. Ma sellest müsteeriumist pikka aega aru ei saanud ja nii mõnikord juhtus, et olin juba bussis tööle teel, kui mulle endiselt meelde tuletati, et ärka viimaks üles...ja mõtlesin, et loll masin ikka küll...

Nii siis magasin sisse ja jõudsin pooljoostes tööle hiljem kui kunagi varem. Aga ei sest midagi, sest õdede hommikune kohvitund kestis veel tund aega peale seda, kui mina sinna ilmusin. Reede puhul ei hakanud ma end suurt ka pingutama – kahe nädalaga kuhjunud „mitte kiire” töö – mis siin ikka enam suurt ära teha annab.

Loivasin kohviruumi ja täitsin ka oma tassi ...teega....sest kohvi on siin must, kibe ja kibe, niiet alati käib peale esimest lonksu selline külmavärin kerest läbi.

Ja siis hakkas lund sadama. Tuli teist nagu vihma, otse sirgelt taevast alla. Nagu vanad head ajad, mõtlsesin: talv, Nykanen hüppab suusemäel kullameetreid ja näe kärbeski tudub veel selili hermeetilise akna vahel talveund... Kuidas ta küll sinna sai?.... Ei tea, aga seda nad oskavad. Juba lapsepõlvest tean, et kärbsed leiavad ikka mõne endast väiksema koha, kust nad läbi mahuvad. Käisin seda lumesadu mitu korda vaatamast ja kuulasin ka samas mitu tähtsat juttu, mida siin ikka räägitakse. Sest õed on targad ja teavad palju, eriti Soome õed. Ja muidugi kohanevad ka juurdetulijad kiiresti käimasolevate teemadega. Peale kümmet sekundit teatakse juba täpselt, millest jutt käib ja osatakse lauasolijatega samas suunas pead kaasa noogutada. Tõepoolest hakkasin peale kahte nädalat juba midagi asjadest taipama. Sain teada nii mõndagi toiduasjadest ja siis mingitest rahaasjadest...mitte küll veel nii selgelt, aga eks aeg peab ka oma töö tegema. Isegi ajakirju sirvisin laual – näe, ühest mehest oli ühtäkki naine saanud ja nägigi teine täitsa naisemoodi välja. Poleks minu silmgi aru saanud...

Aga jah, Reede... Ootasin seda hetke, mil saan uhkelt iseavanevatest haiglaustest läbi kõndida Kupittaa raudteejaama poole, blond juuksetukk musta mantli peal lehvimas – nagu filmis. Ja siis ma läksin, läbi saju, oma kohvrit selle ette tekkivatest lumehangedest üle tõstes, pooljoostes läbi plöga, plöga, plöga. Natuke ikka kartsin ka, sest teiste kogemus on näidanud, et rong nii tihti täis võib olla. Tahtsin ikka teiste valgete inimeste kombel enne pileti omandada ja siis tähtsa näoga oma kohale kõndida ja kui ka vaja, siis mõne, kes end sinna ebaõiglaselt sättinud on, viisakalt minema saata. Vastupidiselt arvamusele, et soome autojuhid üliviisakad on ja lausa ootavad, et oma lugupidamist ja viisakust jalakäijate vastu näidata, on tegelikkus teine. Soomlastest autojuhid on nagu eestlasedki, vahel isegi vähem, sest eestlasi on hästi rooskaga kasvatatud. Aga mul ikka õnnestus üle tee minna, sest olen julge jalakäija. Öeldakse, et Tartus on kõige aeglasemad valgusfoorid. Puha vale jutt! Turus on üks ristmik, mis veel aeglasem. Ja kavalam ka, sest oma kiire taibga ole ära õppinud selle, et maksab vaadata ka autode foori, et olla valmis ikka esimesena ülekäigurajale astuma. Seal aga ei kehti üks punane mitte kõikidele autodele ja nii maksabki oma varbad kõnnitee äärest eemale hoida, kui just varbad rattakummi järgi ei sügele. Ja mul oli ju nii kiire...

Rongijaama kassast küsisin üle pika aja kindla häälega: „One ticket to Helsingi, please”. Sattusin istuma soomlannast vanadaami kõrvale. Väga innovatiivne daam oli, puhus aga kännukaga juttu ja tellis rongist endale 5.90 EUR eest võileiva ja mahlapaki, samas kui mina oma kaasatehtud kurgileiva ja jaheda tee kotist välja otsisin. Üks kurgitükk kukkus põrandale ja ma pool teed tundsin süümekaid, kas nüüd oleks see ilus sealt maast üles kookida või mitte. Siiani arvan, et vast oleks ilus olnud, aga lahkusin rongilt süümekatega ja ihana hyvä kurgiviil sinna põrandale lebama jäigi. Helsingi rautatieasema on ikka tore koht küll. Rongid mahuvad kõik ilusasti klaasist lae alla ära ja siis saabki kuiva jalaga sirgelt kõndida ja kotti järele tirida...peaaegu nagu lennujaamas. Aga ikka on rongijaam. Kuna me paar nädalat tagasi kolleegiga Länsisatama poole kõndides linnas hoopistükkis ära eksisime ja seepeale takso pidime võtma, et üldse laeva peale jõuda, siis seekord ma olin targem. Otsisin üles bussipeatuse ja jäin nr 15 A ootama. Sinna tuli teisigi kohvritega inimesi ja vähese aja pärast oli meid juba palju, mis tingis, et ka kõik tahtsid kiiresti bussi saada. Ei teagi, kas see on inimesele loomuomane või on lihtsalt külge õpitud, sest ikka saab ju esimene parema koha ja suurema tüki ja maitsvama pala ja kõike muudki. On kasulik olla esimeste seas...nii õpetab veljeke kogemus, kes on pidanud omal nahal palju läbi elama... Maksin 2.20 ja saingi üsna mugava seismiskoha otse keskmise ukse kõrvale. Soomlased olid väledalt kõik istumiskohad hõivanud. Siiski arvan, et võrreldes meie Viru keskuse buss nr 34 peatusega, on nad ikka lapsed, mis lapsed. Meie penskarid teeksid iga kell ära. Minule on nad alati teinud.

Ma vahel tahan sportilk olla, et käiks jala või nii. Sageli käingi, aga nüüd oli teine lugu. Mul peas lisaks äraeksimise kartusele oli ka üks teine plaan – nimelt on Galaxy’s üks tore kohake, kus laevasõidul aega veeta – Pianobaar – selline valge ja ilus ja meenutab natuke Titanicut (loodan, et mitte liiga palju, sest kirjutan seda kõike siinsamas baaris olles). Kuna aga see baar on pisike, siis on jällegi tähtis olla esmeste seas olla, et endale meeldiv koht saada. See oluliselt vaagiski bussiga mineku kasuks otsustama. Ja ma ei kahetse, jõudsingi lausa 7 minutit enne check in-i sulgemist sadamasse, lausa kaks korda aeglasemalt, kui jala oleks saanud. Suurlinna asi. Valedes kohtades valgusfoorid ja liiga palju autosid. Mõtlesin juba kõikvõimalikud variandid välja, mis siis saab, kui laevast maha jään, kus ma hingeke lähen... Ja muidugi ka põhjalikult jõudsin oma peas läbi arutada tsenaariumi, kuidas ma kassatädit palun, nurun, nõuan, ähvardan, et ta check in’i veel ära teeks ja mind laevale laseks ja muidugi ei puuduks ka pisarad. Ja selgelt on kõiges süüdi see tobe liiklussüsteem, miks...inimesed jala ei käi, oleks vähem ummikuid... Samas veensin ma aga ka end rahulikuks jääma, sest kui peab nii minema, et ma maha jään, ju siis see ka nii läheb ja alati on need teistmoodi minekud teistmoodi head, isegi kui kohe või pärastki aru ei saa, miks. Aga jõudsin, mis jõudsin. Ja nii olengi nüüd siin. Laevale tulek oli läbi pikkade koridoride täis inimesi, kohvreid, kärusi ja palju, palju lähedust.... Laeva uksel said mõned isegi nii lähedaks, et võtsid üksteiselt kaelast kinni, sest ukselävel seisis fotograaf ja tegi pilti....et ikka jääks meelde see tulek Eestisse. Kuigi mul ei õnnestunud esimeste seas laevale pääseda, sain siiski pianobaari koha. Vahel, kui muude asjaolude tõttu ei saa esimeste seas olla, on vaja õnne.... Nagu eksamilgi, et tõmmata just see õige pilet.... Pean mainima, et selle õnnega pole mul eriti vedanud, alati olid valed piletid. Nüüd läks aga paremini. Ma istun valges natuke määrdunud tugitoolis otse pianomehe taga, kes laulab: „Now she is gone..”

Aga nüüd tööst... kindlasti on huvilisi teada saamaks, kuidas ma vaeseke seal võõral maal tööga hakkama sain... Mis seal ikka, aeg ikka aitab...aeg aitab paljude asjade selgeks saamisel...on see siis keel või midagi muu. Mis torgib, küll selle aeg kord siledaks hõõrub. Antud juhul sai jupike maha kulutatud enesekindlusest ja otsustamisjulgusest ja arusaamast, et küllap neil Soome pagenud eestlastel nüüd käsi kullas on. Ei ole. Iga algus on raske ja ehk on mõistlikum olla tark ennem ja kaalutleda, et kas ahmitud tükk kurgust ikka alla mahub. Ma veel ei tea seda, kas mahub... seni seisab see kurgus.... eks seda näitab edaspidine igav töö keelega, kas see ka sealt ükskord edasi läheb või tuleb hoopistükkis välja sülitada.

Pean muidugi väga tänulik olema nendesamustele õdedele, kes mind keeleliselt väga palju aitasid ja ikka sõbralikud olid. Millegipärast püsib mus ikka selline alateadlik hirm sõimamise ja rihma eest. Ja muidugi teiste poolt eelevalt tehtud töö oli suuresti abiks. Ma oskan täitsa peast kirjeldada ära normaalse kopsupildi...muig.

- - -

Kiigutab, kiigutab, laevake, üle vee,
Viib sinna otsale, kus on kodutee....
Kindlasti, kindlasti, näeme seal, kalda peal
Kus taas me kohtume ühel päeval heal...
kuid piparkoogimehikest ei ole kaasas mul...

Moi, moi,