Hetk enne ööd Turus.

Lõpetasin T Lehtsaare " Südamekooli" lugemise. See väga sobis selle järjekordse ilusa päeva lõppu. Järgnev ehk sobiks rohkem mu isiklikku varjatud päevikusse, kuid ehk ka siia. Mul pole kunagi olnud probleemi sellega, kes ja kuidas ma tahaksin olla. See, kes ma olen, on kujunenud nii, ja olles varajases nooruses just mitte populaarsete killas, on see ka pikalt olnud mu varaküps teadmine, et olen see, kes olen ja rahul "üldise" minaga, arvaku teised, mida tahes. Muidugi on seal juures olnud palju isiklikke võitlusi, võite ja täielikke läbikukkumisi, olen ise endale oma kõige suuremaks ristiks. 

Ma tunnen päris mitmeid toredaid vanu inimesi. Erinevalt noortest, neil on, mida edasi anda ja ma olen hea kuulaja. Käisin täna sõpradega G ja M'l külas, kes on saanud mulle siin Turus niivõrd kalliks, et kui mul antaks vanavanemaid valida, siis nemad oleksid number üks valik. Ja ma jäin mõtlema, kelleks ma saada tahaks.... Milline võiks olla see tunnus, millest mind tuntakse?! Kui ma vaatan neid vanu, neid mu lemmikuid, siis kumab neist vastu üks selline profiil.... Lihtsus, lapsemeelsus, tarkus, tasakaalukus ja õige kese jne. Jumal teab, kui pikk ja keeruline võib olla säänseks kujunemine, kuid me ju ikka muutume nende moodi, keda me armastame. Inimene ise võib olla üks ääretult suur rikkus. Ja ma olen rõõmus ja lõputult tänulik, et on, kelle peale vaadata ja tõdeda, et Jumal on kõik hästi loonud. Ja ka minul on lootust.  

Teadvustatud hetk

Istun Olümpia kohvikus ja teen aega parajaks. Õhtu on jõudmas. Maja ees lehvivad lipud ja läbi klaasipeegelduse on näha, kuidas kohvikupidaja letti küürib. Ma üritasin lugeda Riho Saardi uut raamatut " Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani", kui ühel hetkelmleidsin end mõttel, et kas ma üldse panen tähele seda hetke, milles ma hetkel olen. Selline hetk, kus teadvustan, et ma elan ja tegelikult on nii tore olla ja vaadata tuules õõtsuvaid puid ja lippe. Igaüks sagib ümber omal viisil ja igaühel on oma tee.  Ja see ei ole juhuslik.... On justkui kingitus.....meie igapäevane leib anna meile tänapäev.... Vahel on see leib magus, vahel kibe, aga on hea, et on, on hea, et on antud elada.

Alternatiivsed mõtted

Ma vahel ikka olen avaldanud arvamust, et mul puudub suur usk teadusesse. Mitte selle pärast, et see jama oleks, on häid avastusi, mis elu on edasi viinud, aga selle tõttu, et väga palju asju on selles patuses maailmas "kurjusega nakatunud".  Vahel teen nn omaette teadust. Kui tuleb mõni vana inimene mu käe alla, kes pikalt ja hästi elanud on, siis küsin, et mida te sööte ometi? Need on sageli positiivselt meelestatud vanainimesed ja nad vastavad: "tavalist toitu!". Selle virr-varri juures, millega igapäevaselt meie ajusid pestakse, mulle tundub, et tuleb säilitada lihtne talupojalik kaine meel.
Täna õhtul sattusin taolisele filmile, mis tasub läbi vaatamist.
Kui see tõesti tõsi on, siis on see selge näide "kurjuse nakkusest", millest suur osa abituks tehtud inimesi elulootust ootavad.

Õhtumõte

Parem on, kui ebatäiuslikkuse katab kinni arm, sest täiuslikkus armuta on armutu.

Ma siis parem olen armu peale lootev inimene kõige oma suurte ja väikeste vigadega.