Istun Olümpia kohvikus ja teen aega parajaks. Õhtu on jõudmas. Maja ees lehvivad lipud ja läbi klaasipeegelduse on näha, kuidas kohvikupidaja letti küürib. Ma üritasin lugeda Riho Saardi uut raamatut " Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani", kui ühel hetkelmleidsin end mõttel, et kas ma üldse panen tähele seda hetke, milles ma hetkel olen. Selline hetk, kus teadvustan, et ma elan ja tegelikult on nii tore olla ja vaadata tuules õõtsuvaid puid ja lippe. Igaüks sagib ümber omal viisil ja igaühel on oma tee. Ja see ei ole juhuslik.... On justkui kingitus.....meie igapäevane leib anna meile tänapäev.... Vahel on see leib magus, vahel kibe, aga on hea, et on, on hea, et on antud elada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar