Isa Vello

Ma tunnen end vahel nagu too mees nimega Forrest Gump, kes ilma mingi pingutuseta suurepäraste inimestega kohtus. Mul on olnud sarnane õnnistus ning üheks armastatuimaks hingeks on olnud isa Vello Salo. Aitäh selle võimaluse eest!
Ja aitäh Jaan Tootsenile, kes on lubanud oma filmi isa Vellost jagada:
https://vimeo.com/289566261
Pw: endelvaher

18.02 Luuleminutid

Ei lootnud, et üks küsimus

Võib nõnda palju muuta

Ja lihtsalt lihtsameelsus

Ka enamatki suuta

Kas tunnistada enda süüd

Või süüdistada saatust,

Või palvet? Eh, ent nii on nüüd,

Mul tuleb muuta staatust

Ma vaikin, selleks põhjust on:

Kas kõik on väär või õige?

Kas katsumus või õnn ta on

Või väike kõrvalpõige?

Ta tuli, ei ma ahvatlend,

Ja küsis tasa luba

Ta heli kütkeis leidsin end

Mu kodust sai ta tuba

Paar korda üritasin küll

Ma kõhklevalt “ei” öelda,

Sai ilmet nähes selgeks mul

Et tuleb ümber mõelda

Jah, ehkki suur, ent nagu laps

Mind pisarsilmil vaatas

Mu mõistus ütles, see on aps,

Ent süda nõustus, jaatas

Ta palus: “Jää!” Ma lubasin

“Nii kauaks, kui mind vajad,”

Kas ehk nüüd saatust tabasin....

Või kuniks uued ajad?

Ei tea, ei julge palju loota,

Küll aeg see annab selgust.

Ent elu läeb ja ta ei oota,

Vaid taunib liigset pelgust.

Nii kummaliselt avanend

Mu ees on uudne raamat.

Ja ootamatult leian end

Kesk seiklusi ja draamat.