Ei lootnud, et üks küsimus
Võib nõnda palju muuta
Ja lihtsalt lihtsameelsus
Ka enamatki suuta
Kas tunnistada enda süüd
Või süüdistada saatust,
Või palvet? Eh, ent nii on nüüd,
Mul tuleb muuta staatust
Ma vaikin, selleks põhjust on:
Kas kõik on väär või õige?
Kas katsumus või õnn ta on
Või väike kõrvalpõige?
Ta tuli, ei ma ahvatlend,
Ja küsis tasa luba
Ta heli kütkeis leidsin end
Mu kodust sai ta tuba
Paar korda üritasin küll
Ma kõhklevalt “ei” öelda,
Sai ilmet nähes selgeks mul
Et tuleb ümber mõelda
Jah, ehkki suur, ent nagu laps
Mind pisarsilmil vaatas
Mu mõistus ütles, see on aps,
Ent süda nõustus, jaatas
Ta palus: “Jää!” Ma lubasin
“Nii kauaks, kui mind vajad,”
Kas ehk nüüd saatust tabasin....
Või kuniks uued ajad?
Ei tea, ei julge palju loota,
Küll aeg see annab selgust.
Ent elu läeb ja ta ei oota,
Vaid taunib liigset pelgust.
Nii kummaliselt avanend
Mu ees on uudne raamat.
Ja ootamatult leian end
Kesk seiklusi ja draamat.
